“Meie taluelu” kaks autorit omavahel: ise küsivad, ise vastavad

Epp: Kui “Meie taluelu” raamatust nüüd tagantjärele kõnelesime, siis ütlesid, et selle kirjutamine pani Sind palju mõtlema lapsepõlve peale. Kas oli midagi sellist endisaja tarkustest, mis raamatusse ei sattunud?

Väike Myy: Päris kindlasti jäi välja palju loomapidamistarkusi ja -mälestusi. Laudaelu sai vähe puudutatud, eriti just mis puudutab suuremaid loomi. Aga see on nii mahukas teema, et ootab lihtsalt uut väljundit.

Küsin vastu: Mis Sulle selles raamatus kõige rohkem meeldis ja millest puudu jäi, kas kusagil tekkis tunne, et sellest oleks me pidanud rohkem rääkima?

Epp: Mulle meeldis selle raamatu “muster”, nii praktiline ja samas nii poeetiline. Kui trükikojast tulnud taluelu lõpuks lahti võtsin, siis oli väga hea tunne. Teadsin: see sari ja see raamat jääb ajas kestma.

Aga konkreetselt, et mis puudu… Iga päev on mu elus teemad, mis meenuvad, et aa, sellest ei jõudnudki kirjutada. Kõige värskem näide: ma ei saa oma laudaust kinni, lõhun kirkaga mis hull, et jääd lävepakult ära saada… ja kui lõpuks kinni saan, siis tere hommikust, ei saa järgmisel hommikul enam lahti! Kinni jäätunud! Vaat selliseid teemasid aina tuleb. Põhijoontes aga arvan, et saime kõik olulised aastaringiteemad sisse. Kui keegi kuu pealt kukuks ühte tallu, siis saaks ta meie raamatust abi küll.

Mis on Sinu lemmikpeatükid raamatus?

Väike Myy: Minu vaieldamatuks lemmikuks on peatükid, kus rääkisin tööriistade tegemisest ja hooldamisest ning heinateost – kõik need teadmised kraamisin endale üllatusena välja kuskilt mälusoppidest. Vahel oli endalegi üllatuseks, et salves on päris täpsed mälestused, ja tean, kuidas ja kelle käest ma seda õppisin.

Küsin vastu, millised on Sinu lemmikud peatükkide hulgas.

Epp: Minul ka lemmikuteks just need, mis lapsepõlvemälestusi puudutavad! Nii helge ja turvaline tunne on neid mälestusi uuesti külastada, ja mõista, et nendel kunagi omandatud tarkustel on suur väärtus. Arvan, et oleme Sinuga sama tüüpi inimesed, väärtustame lapsepõlve. Samas oleme elukestvad õppijad, nagu igavesed lapsed oma katsetamisega. Sina oled meie suhtes küll muidugi tänu elatud aastatele rohkem “memme” rollis :). 

Aga kas mina ka õpetasin Sulle selle raamatukirjutamise – ehk siis eelmise aasta – käigus midagi sellist, mille Sa kasutusele võtsid? 

Väike Myy: Sinu käest saadud permapeenarde tegemise õpetused lähevad sel aastal käiku, just neile peenardele aluse ehitamine igasugu käepärasest kraamist on mulle nüüd arusaadavam. Elu on vaja lihtsamaks ja mugavamaks teha. Muidugi ka kasvuhoone mulla väärtustamine lambavillaga – see, mis oli eelmise suve multšiks, rändab sel kevadel peenarde põhjaks. Kasu oli sellest juba esimese variandi puhul, kui su antud poolkõdunenud villa multšiks panin. 

Aga kas Sinul jäi kripeldama mõni idee, mille tahaksid ellu viia?

Epp: Mind tõmbab ikka elusolendite poole. Olen ootel, kas sõbertalunikul sünnib sel varakevadel mõnel lambal liiga palju tallesid ja me saame endale kevadeks ajutiselt putitamiseks ühe lutitalle. Teiseks kaalun varianti, et võtta endale pärlkanade tibud, nii et saaksime oma linnukarja “hädaabi-sireenid”, selleks puhuks, kui rebane või kull taas meie hoovi luusima tulevad.
Ja veel. Kõlab ehk imelikult, aga ma otsustasin raamatule punkti pannes viia ellu idee õppida puhkama. Viimastel lehekülgedel kirjutasid Sa nii ilusasti sellest, kuidas taluelu aastarütmis on talv hinge tõmbamiseks ja raamatute lugemiseks, käsitöö tegemiseks, enese hellitamiseks… Ma mõtlen praegu tagasi eelmisele suvele ja oigan “hullus, kui palju tööd ma tegin”! Istutasin terve metsa, panin terve põllu mahekapsaid täis ja nii edasi! Minule tundub, et mu uue aasta plaan on õppida puhkama. Igal aastaajal. Ka suvel.

Kas see läheb sinu meelest taluelu-kontseptsiooniga kokku?

Väike Myy: Muidugi läheb! Puhkamist õppisin mina juba möödunud suvel, jätsin vähem tähtsa kõrvale, loobusin üleliigsest vastutuskoormast. Tõepoolest – ma ei pea kasvatama nii palju kartulit ega tegema hoidiseid kogu suguvõsale. Aeg on ümber, mu lapsed saavad ise varsti memmedeks ja taatideks. Teha tuleb seda, mis on reaalselt vajalik hakkamasaamiseks, sest nagunii tuleb kõike rohkem, kui plaanis oli. Aga ma päris kindlasti ei taha saada selliseks vanamemmeks, kes viriseb, et kõik tööd on tegemata ja lapsed ei hooli ega aita. Kui omal jõudu napib, siis polegi vaja. Elu ei pea olema enese pooleks rebimine tegemata tööde vahel. Töö peab olema meeldiv ja jõukohane. 
Nii et minul kaovad uuel aastal liiga pikad juurviljavaod, aga tekivad mõned permapeenrad ja väikesed aialapid, mida kergem hooldada. 

Kas eelmise aia-aasta kogemused on tekitanud Sulle mõne uue suuna, mida tahaksid järgida, just aias?

Epp: Nagu mainitud, ka mina soovin liikuda lihtsuse poole. Näiteks plaanin panna sel aastal enamiku neid tomateid, millel võsusid kakkuma ei pea. Mullu suvel nägin unes ka tomatidžungleid!
Maapirne panin aga sügisel veel juurde, mul on aias imeilusad maapirnisaared, kollased pikad lilled, sisuliselt hooldusvabad, aga siiski… Plaanin nende eest rohkem hoolitseda, et maapirni mugulad suuremad kasvaksid kui mullu. Ja permapeenardega jätkuvad minulgi katsed – laudast tuleb kevadel uus laar materjali.

Väike Myy: Sinu mõtted ja tunded, autorina ja kirjastajana – mida tahaksid öelda lugejale, kes selle raamatu avab? 

Epp: Ma ootan kaasamõtlejaid… ja ootan sellesse sarja uusi autoreid. Nii raske on seda sarja seletada. Ühest küljest on see praktiline nipikogumik ja teisalt juturaamat ja mu meelest väga oluline on siin ka hingeline tasand. Loodan, et lugeja märkab kõiki neid tasandeid. Ja loodan, et meie kirjastuse postkasti tuleb nii mõnigi kiri inimeselt, kes ise tunneb, et sooviks ka meie “Meie” sarja kirjutada!

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments