minu_ungari

Ilmunud
11. 2010

Kögöš-mögöš! Ungari keel on harjumatult ö- ja š-rikas ega tundu asjasse pühendamata kõrvale üldsegi sugulaskeelena. Keelesugulaste mõistmisel on mind lisaks keeleoskusele aidanud ka madjarite kuulsa lahkuse täiel rinnal nautimine. Pits paalinkat või klaas Ungari veini on aidanud mul kui ühel tavapäraselt kinnisel eestlasel kauge hõimurahvaga ühise keele leida.

Et Ungari maast ja rahvast lähemalt aimu saada, olen ise igal pool käed külge pannud, olgu siis seatapp või saagikoristus. Ühised tööd ja teod lähendasid mind neile, ungarlased aga pühendasid mind hea meelega oma maailmavaatelistesse küsimustesse ja võtsid vastu pereringi. Nad teevad seda nii lihtsalt ja loomulikult, et uustulnuk ei pane tähelegi, kui piir „teie“ ja „mina“ vahel hägustuma hakkab ning sellest märkamatult „meie“ saab.

(Reet Klettenberg)

Katkendid

On maipüha, pühitsetakse nii Ungari kui Eesti liitumist Euroopa Liiduga ja kõike muud hääd, kui märkame Leeloga juba kaugelt, et ürituse korraldajatel pole vähematki aimu, missuguses järjekorras seisavad värvid Eesti Vabariigi trikolooril. Meie rahvussümbol lehvib kerges maituules pea alaspidi! „Seda me küll nii jätta ei saa,“ otsustame Leeloga pärast esimest ehmatust ja nördimust. Leidnud rahvamassist esimese korraldajavestis onu, võtame tal nööbist kinni: „Vabandage, kelle poole võib pöörduda märkustega lipunduse kohta?“ Heatahtlik onu näitab meile kätte telgi vastutavate asjameeste ja –naistega. Seamegi otsustavad sammud sinnapoole ja teeme teatavaks oma protesti. „Aitäh teatamast,“ tänab punastav näitsik, kellele oleme oma muret kurtnud. „Kohe korraldan vea parandamise,“ lubab ta meile ametlikus stiilis. „Näis, kaua neil sellega aega läheb,“ tõstab Leelos pead hasart. „Ma võtan aega.“


Auto parklasse pannud, sahistame pahkluuni pöökpuulehis mäeselja tippu kabeli juurde. Pöökpuumets sobib jalutamiseks ideaalselt, sest seal puudub alusmets. Puude oksad meie peade kohal moodustavad elusa laemaali. Õhk on nii puhas, et tahaks kopsud esmalt tilgatumalt tühjaks hingata, viimasedki Budapesti suduraasud välja ja siis puhast Kőszegi õhku triiki täis. See on just see Sobiv hetk on hingata sisse, tuleb meelde üks lauluke. Ümberringi puud ja kivid, just mu lemmikelemendid. „Kas siin kabelis jumalateenistusi ka toimub?” uurin. „Paik on küll jumalik.” „Vahel tuleb ette, suvel vist peamiselt. Püha Vidi päeva paiku kindlasti.” „Ja see on?“ „15. juunil. Vid oli üks tšehhi märter kunagi keskajal .“Mõtiskledes, miks on ühe tšehhi auks nimetatud väike kabel Austria-Ungari piiril, võtame suuna mäestiku kõrgeima tipu poole. Õhutemperatuur võib olla mõned pügalad alla nulli, pormilombid on jääkirmes ja põldmarjade lehti katab härmatis, samas kui eemal langeb puudevahelisele välule soe päikesevalgus. Nõiduslik on see lühikese talvepäeva valguse ja varjude mäng Kőszegi mäestiku tipus. Mu süda paisub imetlusest ja tänutundest, et ma siin saan olla. Tahaks selle hetke peatada ja sellesse jäädagi.


Ühes kõrvaltänavas märkan korraga oma suureks ehmatuseks märulipolitseinike müüri. Ei oska asjast midagi arvata. Miskipärast ei näe ma loogilist sidet pidupäeva ja politseinike vahel. Aga et rahvas jätkab rahumeelset kulgemist, ei satu ma paanikasse. Mõne aja pärast hakkavad silmad kahtlaselt kipitama. Mõned inimesed on rätiku suu ja nina ette kaitseks sidunud. Põikan kinno, et silmi pesta. Algul teeb vesi asja hullemaks, aga pärast viieminutilist veega loputamist läheb kipitamine üle. Silmad selged, lähen tagasi tänavale, kus voorib endiselt palju inimesi. Pisargaasi pihustavaid märulipolitseinikke enam ei paista, vist varjab inimhulk nad minu eest.Võtan suuna teisele poole, kus inimesi on hõredamalt. Ma ei taha veel koju kobida, sest tahan minna vaatama 56. aasta mälestusmärgi avamist kunagisel paraadväljakul, kus nõukogude päevil kõrgus üleelusuurune Stalin.Täpselt 50 aastat tagasi lükati see kuju stalinistliku diktatuuri ja nõukogude okupatsiooni vastases revolutsioonis ümber. Kuigi nõukogude väed revolutsiooni veriselt maha surusid, on see 20. sajandi üks olulisemaid sündmusi Ungaris.


Vaikselt hahetab, kui me roimapaika jõuame. Kohalik meespere võtab parasjagu südamekinnituseks paalinkat ja pakub seda tulijatelegi. Siga ilmselt aimab juba oma kurba saatust, ta punnib teda välja tirivatele meestele ägedalt vastu ja häälitseb hirmunult. Loom sikutatakse laudast välja ja minu õuduseks võtab tapja jahipüssi, millest paneb paugu looma otsaette. Sellist lõppu poleks ma talle küll oodata osanud. Vist on näost ka näha, et ma täitsa jahmatasin, sest Márta tõttab mind rahustama: “Parem ikka see, kui elektriuimastus ja noasurm. Eelmisel aastal kannatas ja kriiskas ohver kümme minutit enne, kui elekter mõjuma hakkas ja tal lõpuks vere välja sai lasta,“ kinnitab ta rahulikult. Jah, Kriszta, mu ungari keele õpetaja juures maal, kus ma esimest korda abis olin – ka enne jõule nagu meilgi Eestis – kasutati looma uimastamiseks elektrit, mis mind toona samuti šokeeris, aga seal ei pannud tähelegi, kui siga juba sõrad püsti ajas. Ilmselt mekutasin siis alles toas oma hommikust paalinkat.


Kujutage ette, et sõidate autoga kuskile kaugele ja uni tahab vägisi peale tükkida. Siis panete mängima Csaba ja Laci vürtsikate vestete plaadi ja kuulete järgmist lugu: „Siin naabruses Kóspallagis olnud kiriku õlgkatus vihma läbi lasknud ja roheliseks läinud – rohi hakanud kasvama. Kus selle häbi ots! Pidanud siis mehed nõu, võetud üks lehm, pandud talle köis kaela ja hakatud vintsiga üles katusele vinnama. Olnud teine juba oma viieteist meetri kõrgusel, kui tal keel suust väljas olnud. „Näe, juba limpsab keelt,” rõõmustanud mehed all. Vaat nii nutikad on need Kóspallagi mehed!”


Mina pole kellelegi raha libistanud ega mõtlegi seda teha. Aga ungari arstid, kellega ma kokku olen pidanud puutuma, on raha andmisetagi toredad. Näiteks teavad nad erinevalt paljudest teistest midagi ka keelesuguluse kohta. Nii juhtub ka siis, kui ma olen sunnitud esimest korda arsti juurde minema. „Kas need on siis sarnased keeled?“ pärib hallipäine valges kitlis onu, hõlmad lohakalt valla, mugavalt oma tooli seljatoele nõjatudes uudishimulikult, kui on mind pikalt ja põhjalikult arvele võtnud. „Sõnavara tasandil mitte eriti, küll aga struktuuri poolest,“ selgitan asja ja piidlen samal ajal tema kabinetti, mis meenutab kõige tavalisemat kolhoosikontorit. „Väga huvitav, ma pole veel kunagi ühtegi eestlast näinud!“ on temalgi põnev. Vanem härrasmees vaatab mind siira uudishimuga justkui proovides ekspromt antropoloogilist analüüsi teha.


Ma teen oma uisutiirud ja jalutuskäigud järvejääl jaanuari keskel Balatonszárszós, mis tähendab tõlkes Balatoni-sääre-sõna, ühel rahvalauluseminaril viibides. Talvine jäätanud järv pakub suurlinnaelule suurepärast vaheldust ka vaikuseelamustega, mida vahel ilmestavad looduse enese helid: tuul, kõrkjate sahin, lume krudin jalgade all, ekstreemsemal juhul ka jää murdumine. „Olin õhtul just jää peal jalutamas, kui kuulsin, kuidas jää hirmsa mürinaga praguneb,“ räägib Ildikó, mu värske tuttav seminarilt. „Lähme vaatama, kus see pragu on…“ „On see ikka ohutu või peaks enne testamendi ära tegema?“ uurin, kuigi olen hirmsasti põnevil ja kohe hakkamas. „Öösel külmetas ka, ei tohiks midagi eluohtlikku olla,“ arvab Ildikó, „teeme proovi. “Väike ärevuskõdi hinges, jalutame jää murdekohta vaatama.


Kui ma koju lähen, on tänaval näha mõned Žigulid, osa saagist katusele köidetud, teine tagaistmele topitud. Ilmselt on ka pagasiruum kraami täis. Üks tõmmu meesterahvas lammutab parasjagu telekat. Tundub, et teda huvitab selle metallist osa. Prügihunnikud on üsna laiali tõmmatud, kõnniteel annab vaevu manööverdada, et asjadele mitte peale astuda. Vaatan ka raamatuvaliku üle. Paraku on väljapanek üsna kesine – Lenini kogutud teosed ja muu nõukogude kirjandus. Leian siiski ühe pisut räsitud välimusega raamatu ravimtaimedest ja teise Doonaust. Surun saagi kaenla alla ja teen sääred. Õnneks raamatud minu kolleegidele siin tänaval vist väga huvi ei paku, nii et huvide konflikti meil ei teki. Metall neile, raamatud mulle.

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Reet Klettenberg ja Petrone Print OÜ, 2010

Toimetaja: Marje Aksli
Keel ja korrektuur: Riina Tobias
Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
Pildialbum: Reet Klettenberg, Mati Kose, Kaidi Tingas, Lucy Frankel, Leelo Jõulu
Küljendus: Aive Maasalu

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978–9949–9076–0–1

pehme kaas, 130 x 190 mm
232 lk

Kommentaar

  1. Läksin autoriga kohtumisele suure õhinaga. Aga mis toimus – oli suur kaos. Autor oleks võinud rohkem pilte näidata, rohkem rääkida, tundus, et oli ettevalmistamata. Ja kõige jubedam oli see, et neid, kes tahtsid Reeta kuulata, segasid tagantpoolt lobisejad, kes kõva häälega rääkisid ja viina jõid… Väga paha mulje jäi. Kahju…

  2. Väga kahju, et Teile halb mulje jäi. Olen nõus sellega, et teisest ruumist kostnud jutuvada segas.
    Loodame Teid siiski ka meie järgmistel üritustel kohata!

  3. Aitäh autorile! Nautisin lugemist.

  4. Iga Minu – raamatut iseloomustab mingi oma stiil või meeleolu,
    ja see on ju
    hea, eksju. Kui näiteks Tai on teistest ülemeelikum, Mongoolia
    nukker-romantiline, Gruusia humoorikas jne, siis Ungari oli minu meelest
    natuke nagu teistest akadeemilisem. Tunnistan ausalt, et paar
    peatükki lasin
    silmadega üle, aga seda pigem seetõttu, et teema ei
    puuduta-eruta mind, mis
    ei tähenda, et ta teistele huvitav ei oleks. Mind ei suutnud
    köita riigikogu
    valimiste teema ning ungarlaste geenide otsimise lugu oli
    kuidagi selline
    küsimuste-vastuste voor. Kordan veel, et need teemad ei ole
    lihtsalt mulle
    huvipakkuvad. Samas oli huvitav teada saada, et igas riigis on probleeme ja et
    rahvas nuriseb
    oma juhtide üle ning millised on meeleolud riigis, kellest iga
    päev uudistes
    juttu just ei ole.

    Seiklusi või isikliku elu keerdkäike raamatus justnagu ei olnud,
    millest autor oleks
    pidanud välja rabelema, kuid tavalisest Lõhavere tüdrukust sai raamatu
    jooksul oma erialal tegija Euroopa ülikoolis. See on suur isiklik areng
    mu meelest!

    Mulle meeldisid veel ungari naisi tutvustav lugu, mis oleks mu meelest
    isegi veel informatiivsem-pikem võinud olla ning
    munaloopimise-rahvarahutuste teema oli üllatav-huvitav, samuti Moldva külastus.

    Tubli töö! Aitäh!

  5. Oi, üllatav on lugeda eelmise kommenteerija arvamust riigikoguvalimistest ja Ungarlaste ja nende juurte otsingud olid igavad, sest minu jaoks oli vastupid – just poliitika teema ja ugri asjad köitsid enim ja lasin silmadega looduse teemad, sest mingi aja järel muutusid need mulle veidi ebahuvitavaks. aga ka mulle kokkuvõttes raamat väga meeldis, nii et autor on meisterlikult pannud raamatusee midagi igaühele :) Aitäh ja edu! :)

  6. Amsterdami kõrval minu suurim lemmik hetkel :D Autor on hästi positiivne ja uusidhimulik ja kirjutab ladusalt. Raamat on hästi mitmekülgne.

  7. Ise Ungaris 2 aasta jooksul õpinguid teostades jäi palju sellest läbi elamata, mis Reedal on õnnestunud kogeda ja muhedas vormis edastada. Tänud elutruu ja rõõmsa ja informatiivse raamatu eest! Ungari on omamoodi ja lõunamaine tõesti.

  8. Riik on tore ja teada sai palju, kuid seekord sellises “nohiklikus pakendis”..:) Ungari keel on põnev, sestap oleksin tahtnud ungari sõnade ja nimede juures hääldusi näha, ise ei suutnud neid kokku lugeda (ehkki pisut autor valgustas ka kirjakeele hääldamise omapärasusi).
    Norimine norimiseks, tore lugemine oli!

  9. Kõhuli õuemurul on just õige koht selle raamatu lugemiseks, korteri kiviseinte vahel tuleks ilmselt kohe tahtmine metsa minna, sest Reeda loodusearmastus teeb seest soojaks. Lisaks loodusearmastusele paistab autor väga haritud inimene olevat ja tarkus hakkab külge lugejalegi. AIT

  10. Raamatus oli palju looduse ja tööde kirjeldusi ning Budapesti kaunid kohad ja elu-olu jäid tahaplaanile.

  11. Mõnus rahulik lugemine. Natuke tahaks lisada nimede kohta. Raamatus on kasutatud kohalikke nimesid, aga eesti keeles olemasolev info neid ei toeta. Üks näide: jutt on Erzsébeti sillast Budapestis. Siin oleks kindlasti sobilik rääkida, et jutt on Franz Josephi (see nimekuju on raamatus) abikaasast Elisabethist (raamatus Erzsébet), hüüdnimega Sissi, Austria-Ungari keisrinnast. Ta õppis ära ungari keele ning pälvis sellega rahva austuse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga