Minu Argentina / Uus, piltidega! Liis Kängsepp

Ilmunud
11.2010

Vabatahtlikuna getos

Populaarse raamatu parandatud ja täiendatud uustrükk, lisatud on foto ja epiloog. Raamat räägib loo sellest, kuidas endine majandusajakirjanik jättis oma mugava elu Eestis ja kolis tööle Buenos Airese vaestelinnaosasse, mismoodi ta seal päevakeskuses prussakatega võitles ja siis hoopis ülemuseks sai, mismoodi ta käis tutvumas vaalade ja pingviinidega, mismoodi ta ei suutnud prügikastiinimesega intervjuud teha, kuidas rullusid suhtemustrid vabatahtlike hulgas ja „Kakluskubiks” nimetatud ühiskorteris.

„Buenos Airese hing on ülbe ja pirtsakas; samas ka üllas ja suuremeelne,” ütleb autor. „Ühel hetkel virutab ta sulle õelalt naerdes sellise paugu, et vajud põlvili, veremaik suus; teisel hetkel teeb sulle uskumatuna näivaid suuremeelseid kingitusi.”

Esimese asjana tormavad meile vastu väikeste eestlastega võrreldes hüperaktiivsetena tunduvad eelkooliealised lapsed, kes tahavad meid kõiki kohe musitada ja kuna nad mind ei tunne, siis mulle igasuguseid küsimusi esitada. Kahjuks ei saa ma neist lastest aru ning seega kompenseerin suhtlusraskusi fotografeerimisega.

Dame, dame! (Anna mulle, anna mulle!),” järgnevad hüsteerilised kilked ning annan oma kaamera ühele tüdrukutest – selge viga! Lapsed tormavad kaameraga mööda ruumi ringi, üritades üksteise võidu kaamerat enda kätte haarata, pildistada ja seejärel pilte vaadata.

„Appi,” piiksatan vaikselt omaenda mõtetes. „Kuhu ma sattunud olen?”

—-

„Jon, ma olen natuke mõelnud, et meil võiks siin olla üks inimene, kes tegeleb vähem õpetamisega ja rohkem teiste asjade organiseerimisega,” ütlen mina.

Yeaaaaah… Ma arvan, et sul on isegi õigus… Ma ei teagi, kuidas seda olukorda lahendada…” Jon on ameeriklane, ta on pärit Maine’i osariigst, kus inimesed pidavatki olema eriti lõdva ja rahuliku ellusuhtumisega. See pole väga abiks, kui tegemist on sinu otsese ülemusega.

„Ma mõtlesin, et ma võiksin ise selle organiseerimisega tegeleda,” räägin edasi.

Yeaaaaah… Võib-olla tõesti võiksime selle peale mõelda…”

„Jon, ma rohkem nagu ütlen sulle, et ma nüüd hakkangi sellega tegelema, mitte ei küsi, kas ma võiksin.”

—-

„Adrian ei ela enam minu juures,” ütleb Valmir mulle ühel päeval vaikselt, kui eemaldume teiste vabatahtlike jutuvadast. „Ära seda teistele vabatahtlikele räägi, aga… ma pidin kõik lukud kodus ka ära vahetama.”

Adrian, meie majapidajanna täiskasvanud poeg, oli vaid pisut enne seda kolitud Varjatud Linnast Valmiri juurde koju, et jahutada pisut mehe jalgealust, mis getos liiga kuumaks kippus minema – enese sidumine narkodiileritega ei pruugi pikas perspektiivis olla just kõige mõistlikum mõte. Eriti, kui sa neile võlgu jääd.

—-

Mul hakkab iga hetkega aina halvem ja ma tunnen, et ei saa hingata.

„Kuule, sa pead nendega edasi rääkima,” ütleb mulle Pascal, šveitslasest fotograaf, kes minuga kaasas on. „Ma ei saa neid pildistada, kui sa nendega ei räägi!”

Aga esimest korda elus tunnen ma, et ma ei suuda intervjueerida. Kuidas sa vaatad neile otsa ja küsid, kui õnnelikuks nad end peavad? Millisena nad näevad enda tulevikku? Kuidas nad kavatsevad üles kasvatada selle võimaliku lapse? Kuidas neile meeldib nende töö?

Kuidas ma saan jääda rahulikuks ja professionaalseks, samas kui sellel naisel jooksevad mööda põski alla pisarad ja mees togib häbelikult varbaga voodiserva, rääkides mulle jumalast, kuidas ta käib pühapäevakoolis ja kuidas kirikuõpetaja teda paremini kirjutama õpetab, sest praegu mõistab ta kasutada vaid trükitähti.

„Jumal on meile väga oluline, tema on meie kaitsja,” kinnitab Sergio, „vaata, siin on meie piibel”. Ja ta teeb lahti sellise pehme pinali, mille nimel ma 20 aastat tagasi oleksin olnud nõus peaaegu et surema. Pärit on see loomulikult kellegi prügi hulgast.

—-

Keegi rääkis mulle kunagi, kuidas argentiina kirjanikul Ernesto Sábatol olevat olnud teooria, miks argentiinlastele ja soomlastele kangesti meeldib tango – nii Argentina kui ka Soome asuvad kahe maailma vahel. Soomlased on keeranud selja idale ja vaatavad läände, kuid pole samas päriselt siiski algupärased läänlased ja neid ka ei mõisteta seal eriti. Argentiinlased on jällegi keeranud selja teistele latiinodele ja vaatavad Euroopasse, kus ei taheta neid sugugi eurooplasteks pidada. Nii nad siis mõlemad ripuvad kahe maailma vahel, olemata õieti osa kummastki. Selline kahevahelolek aga muudab inimesed melanhoolseteks ja kurvameelseteks. On ütlematagi selge, et niisugustele inimestele meeldib ilmselt kuulata ja tantsida just midagi tangolaadset: minoorset, meeleheitlikku, melanhoolset, samas kirglikku.

Ma ei tea, kas Sábato tegelikult ka seda teooriat uskus või sellest isegi rääkis – ma pole suutnud vaatamata põhjalikule otsimisele selle kohta ühtegi viidet leida. Aga mulle meeldib mõte kahe maailma vahel seismisest.

—-

Täna on Buenos Airesel mulle sügavalt romantiline tähendus, nagu vist ikka juhtub inimesega, kes on eemale rebitud paigast, mis tema arengus olulist rolli mänginud. Kui mõni kuu tagasi ilmusid Tallinna tänavatele uue LED-teleri reklaamid, seisin nõiutult suurte reklaamtulpade ees – fotol oli Buenos Aires! Tänavate Florida, Bartolomé Mitre ja Diag. Norte ristumispaik, kui täpsem olla. Iseenesest ei ole ju tegemist kohaga, mida Buenos Aireses tihti külastasin – Florida on kauplustega ääristatud jalakäijate tänav, kus peamiselt liiguvad turistid. Aga iga kord, kui möödusin Tallinnas neist reklaamidest, hakkasin tahes-tahtmata naeratama ning meenusid Buenos Airese metroo, hullumeelne liiklus, ülbed ja ennasttäis porteñod, kinod, kohvikud, restoranid… Ja muidugi sõbrad, Conviven. Isegi korterinaaber Jorge, kuigi selleks, et ka temast saaks minu mälestustes romantiline kangelane, läheb veel aega.

Autoriõigus: Liis Kängsepp ja Petrone Print OÜ, 2010

Toimetaja: Epp Petrone
Keel ja korrektuur: Riina Tobias
Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
Pildialbum: Liis Kängsepp
Küljendus: Aive Maasalu

Trükk: OÜ Greif

Teine, täiendatud trükk

ISBN 978–9949–9076–4–9

pehme kaas, 130 x 190 mm
280 lk

Paberil otsas

Ostan e-raamatuna
Samalt autorilt:Liis Kängsepp

Kommentaarid


Külaline
Liis Kängsepp
13 aastat 2 kuud tagasi

Jah, kaanel on grafiti Palermo Viejost, kui ma õigesti mäletan, siis tänavalt nimega Costa Rica ja foto on tehtud… hmm… Millalgi 2009. aastal vist.
Ma tahaksin veel öelda, et iga inimese minu-raamat on erinev ja igas raamatus ei pea ega saagi lahti kirjutada ühe võõra ühiskonna kõiki tahke. Ja ega Argentina-raamatus pole ju ka ainult eluheidikutest juttu, on ka näiteks rikkuritest ja iluoperatsioonidest.

Külaline
Triinu-Mari
13 aastat 2 kuud tagasi

Raamatu tagakaas ütleb, et esikaanel on grafiti Palermo Viejo linnaosast. Väga omapärane tõesti ;).

Külaline
chacarera
13 aastat 3 kuud tagasi

Kahtlemata on iga inimese”Minu….” erinev.

Külaline
Epp Petrone
13 aastat 3 kuud tagasi

See on jah grafiti – mul ei ole siin raamatut käepärast, aga Triinu-Mari, äkki sa saad tagakaanelt vaadata ja siia trükkida, seal on kirjas, kus see foto tehtud on.
Chacarera – Muide, Justini järgmises raamatus, “Minu Eesti 2”, tuleb ka Kopli heidikutest kuigivõrd juttu, nimelt kinnisvaraotsingutega seoses sai igasugustes huvitavates kohtades käidud. Eks iga inimese “Minu…” on erinev.

Külaline
Triinu-Mari
13 aastat 3 kuud tagasi

Mann, see peaks olema tõesti grafiti. Parandage mind, targemad :).

Külaline
chacarera
13 aastat 3 kuud tagasi

Kes tôsimeeli Argentiinat tundma ôppida soovib,peaks peale Buenos Airese ja selle depressiivset villade(slummide) ka sisemaal pikemat aega tavaliste inimeste elu elama. Justin Petrone ei kirjuta ju kogemustest Kopli heidikutega.

Külaline
Mann
13 aastat 4 kuud tagasi

Ma ei tea, kas on kohatu küsimus, aga… mis värk selle kaanepildiga on? Et mida ta tähendab?

Ja pikema vaatamise peale: kas tõesti on tegu graffitiga?

Täitsa sürr kaanepilt =D

Külaline
Indrek Mustimets
13 aastat 4 kuud tagasi

Liisu Argentina raamat oli mu esimeseks tutvusmiseks Argentinaga. Justkui käsiraamat. Olgugi, et ma pole Argentinasse veel jõudnud, siis tundsin end pärast raamatu lugemist justkui oleks ma seal juba käinud, kohtunud inimeste, tänavanurkade, maasoppide ja kõige argentinalikuga. Liis kasutab oma tekstides sageli mõnusat intervjueerimisvormi (kohalike ja kohtunutega) ja see tõstab tema raamatu väärtust veelgi. Kohe tunda et ajakirjaniku pilk – märgata mitte vaid seda, mis teda ennast huvitab, vaid ka seda mis üht või teist lugejat puudutada ja huvitada võiks. Hinne: üks suur, kaunis ja valge Obelisk keset reisikirju.