Minu Hispaania Anna-Maria Penu

Läbi maailma iseendani

Minugagi juhtus nagu muinaslugudes ikka: läksin otsima maailma ja leidsin enda. Armusin küll ka, kuid armastus pole muud kui mootor. Esiti oli muidugi raske: läbikukkunud katsed oma kirjutisi avaldada, baaridaami ja tantsija tööst saadud sandikopikad, mis näljast ikkagi ei päästnud, tajumine, et oled võõras, ja selle teadmisega leppimine. Lisaks kleebib su päritolumaa, su välimus ja aktsent sulle kohalike silmis kõikvõimalikke kahtlusi külge. Ega’s midagi! Pead hakkama ennast, oma identiteeti otsast peale ehitama. Anna-Maria Penu

„Tahad äkki meie marketingiosakonda tööle minna?” uuris kogukas naine pabereid lapates.

Aga kas sa ise tahad?

Raputasin jälle pead. Pakkugu seda kohta oma vanaemale!

„Mida sa teha siis kavatsed? Sa ju tead, et sul on lepingus kirjas, et neli aastat pärast siit lahkumist ei tohi sa mujal turismivaldkonnas töötada?!” pahvatas ta korraga ja vaatas pingsalt oma pruunide silmadega minust läbi. Ilmselt sinna väikese, modernse külmkapi poole, kus jahtusid kokakoolad.

—-

Panin klaasi ohates baariletile ning liikusin naiste tualeti poole. Peen nimi ühele määrdunud lappide ja paberitega kaunistatud ruumile, kus üleslöödud plikad oma põit peavad kergendamas käima… Seda mõeldes kaldusin oma trajektoorilt veidike kõrvale ning toetasin instinktiivselt käe kellegi pikema meesterahva kõhu vastu. Õrnalt, võiksin isegi öelda, et peaaegu märkamatult, ning olin muidugi väga rahul, et suutsin veel viimasel hetkel olukorra piinlikkusest päästa.

Tualetist väljudes vaatas mu endine tugi, pruunisilmne pikk noormees mind pikalt. Aga ei naeratanud. Ei teinud silma. Ei teinud üldse ühtegi märki meie äsjase kokkupuute kohta. Mida see tähendab? On ta mu peale vihane, et kogemata tema Kõrgeaususe kõhukest julgesin puudutada? Oh, hispaanlased, ma ütlen! Mida nad endast arvavad? Pean ta käest nüüd vabandust paluma või…

Hea küll, võtame siis härjal sarvist, kui kord juba Hispaanias oleme!

„Do you speak English?” küsisin otse, kui olin, käed puusas, ta ette seisma jäänud.

Ta kummardus mu näo kohale ja samal ajal kui ta sõrmed näitasid mingi asja väiksust, ütlesid ta huuled: „Öö littel!”

—-

Mul oli plaanis terve lõunasöögi aja vaikida. Vaikida ja naeratada. Nii ei saa mitte midagi halvasti minna. Osaliselt see mul ka õnnestus, kuid pärast mereandidega paellat ja paari liitrit õlut ning veini, mille söömaseltskond silmagi pilgutamata ära lahendas, ma ristküsitlusest enam ei pääsenud: ämm istus mugavasti minu vastu toolile, et uurida täpselt, kes ma olen, kust ma tulen ning mida ma teen.

Ja mina siis rääkisin, näost punane, higi mööda selga alla voolamas, sest väljas valitses augustikuine ropp palavus. Rääkisin komistades, kokutades, aktsendiga, vigases hispaania keeles, aga rääkisin ausalt. Ja pikalt. Kohe otsast peale. Kuidas olin ise lahkumisavalduse ülemuse lauale pannud, sest ma polnud õnnelik – milline julgus, eks ole? –, et ilmas ringi vaadata ja leida oma tõeline kutsumus – kui romantiline tänases rahamaailmas, kas te ei arva?! Et tahaksin kirjutada, teha midagi loomingulisemat, töötada vabakutselisena, vabana piirangutest ja teiste taktikepist… Avastasin meeldiva üllatusega, et nõndaviisi kõva häälega jutustades on mu olukord ju lausa põnev ning olin juba lisamas – laulusalmi parafraseerides –, et iga naine on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja, jaa, jaa, jaa!, kui mind katkestati.

„Oot-oot, kuidas sa ei tööta? Sa oled 24-aastane! Ikka töötad ju?” küsis ämm silmi kissitades.

—-

Imetillukeses kottpimedas elutoas polnud ühtegi akent, värviliste õitega lillepotte ammugi mitte. Silvano süütas põrandalambi ning tuppa voolas punakas valgus. Märkasin, et lambisirmiks oli helelilla t-särk. Diivaneid katsid koltunud, kummaliste tumedate plekkidega riidetükid ning ninna tungis mingi võigas hais. Kassi kusehais, mõtlesin, ja Piia pööritas silmi, nagu oleks ta mu mõtteid kuulnud.

Pruuniks võidunud kööki korraga üle ühe inimese ei mahtunud ning vannitoas olid nii prill-laud kui ka dušinurk kahtlaselt kollakaks tõmbunud. Silvano laiutas käsi ja selgitas hispaania-itaalia segakeeles, et eks see korter tagasihoidlik ju on, ent asja pidavat ära ajama. Oleneb, mis asja muidugi, mõtlesin vastikustunnet maha surudes.

Magamistoas laius kaheinimesevoodi ning ruumi valgustas pisike aknaauk, millele olid trellid ette löödud. Nalja teete või? Kes üldse mahuks siia korterisse vargile?!

Silvano näitas, et selles voodis magame meie Piiaga. Noogutasime tänulikult.

—-

Öösiti, kui kõik magasid, võis kuulda, kuidas keegi köögis krabistab. Kuuled kartulikrõpsukoti avamist, kokakoola pudelikorgi sisinat. Kuuled oma päeval valmistatud kartulisalati kausse kolisemas ja kuuled paljut muudki. Hommikul lähed kööki ja pooled sinu söögid-joogid on keegi nahka pistnud. Ainuke, mis puutumatult omal kohal seisab, on “Viru ranna” kilukarp.

Selge, et see, kellel siin nälg nõnda toorelt kallal käis, oli Sai isiklikult. Päeval meie silme all sõi noormees vagalt naeratades salateid ja puuvilju, vandudes, et nälga ta ei tunne ja lihast ei unista, aga öösel vitsutas ennastunustavalt Väikese Korraliku Õpilase peekonit ja vorstikesi. Saia enda toiduriiulis ilutsesid lehtkapsas, kaks tomatit ja neli jogurtit, pidades vastu terve nädala.

Kuna mitte keegi ei julgenud Saiale midagi öelda, kartes solvata tema tundeid ja rikkuda ta salenemisplaane, siis leiutasime trikke, kuidas söögivarusid alles hoida. Kõik, mis vähegi kannatas seista toatemperatuuril, evakueeriti tubadesse. Lõpuks oli külmkapis vaid piim, jogurtitopsid ja “Viru Ranna” kilukarp.

Aga Saiale hakkas asi kahtlane tunduma ja ühel päeval avastasin ta täiesti juhuslikult oma toast minu asjade vahel sobramas. Olin nii üllatunud, et ei osanud midagi öelda ja tema vaatas mulle oma suurte silmadega sama üllatunult otsa.

  • Autoriõigus: Anna-Maria Penu ja Petrone Print OÜ, 2008
  • Toimetaja: Monika Pais
  • Kujundus: Anna Lauk
  • Küljendus: Aive Maasalu
  • Trükkinud OÜ Greif
  • ISBN 978-9985-9848-4-0
  • pehme kaas, 130 x 190 mm
  • 272 lk

Kommentaarid


Külaline
Britta
11 aastat 2 kuud tagasi

See oli vist üks esimesi minu-sarja raamatuid, ja täiesti mõistetavalt vallandas selline mõnus humoristlik easy-reading ka minu-raamatute buumi 🙂 Tõesti hea kerge lugemine, jõudu autorile kirjaniku-elus!

Külaline
Ella
14 aastat 9 kuud tagasi

Jõuluvana tõi mulle 2 raamatut “minu” sarjast Hispaania ja Nepaali! ” nii erinevat raamatut, kui Hispaaniat lugesin, naersin mitmes kohas, mulle väga meeldis autori irooniline suhtumine eelkõige iseendasse ja ümbritsevatesse olukordadesse, super! Ja siis Nepaal, algus tundus kuidagi kirjutamisstiil lapsik, aga mida edasi, seda paremaks läks! Naerda ei saanud kordagi, ag nutsin küll! Ja lõpptulemusena jäin sellega samuti rahule, vägagi meeldis! Nii südamlik ning kõhklusi, kahtlusi täis, täpselt nii nagu elu tegelikult ongi!

Külaline
Liska
14 aastat 10 kuud tagasi

Tema kirjutamisstiil oli minu jaoks raskepärane. Kirjutatu on natuke üldine ja emotsioonidevaene. SÜdamlikkus kuidagi puudub.

Külaline
Epp Petrone
15 aastat 10 päeva tagasi

Mannu, võid meile meilida info@petroneprint.ee, kui sooviksid proovida Küprosest kirjutada…

Külaline
Mannu
15 aastat 11 päeva tagasi

Olen viimased suved Küprosel elanud ning tuleb välja, et palju erinevusi neil kahel kohal ei olegi. Seega oli ka minu jaoks raamat erakordselt mõnus lugemine, tuttavad olukorrad ja teadmine, et mujal ei pruugi alati muru rohelisem kui Eestis..
et seda kõike mõista, tuleb ikka ise minna ja teha!
Minu reede õhtu/öö oli igal juhul kenasti sisustatud 🙂

Külaline
tüdrik
15 aastat 4 kuud tagasi

Väga ladusalt kirjutatud, autoril sulg igatahes jookseb ja huumorimeelest ka puudu ei tule. Huvitavad juhtumised, väga meeldis kuidas ta kirjutas ka oma eraelust ja sekeldustest ämmaga. Super! Soovitan.

Külaline
Mariann
15 aastat 11 kuud tagasi

Elasin käesolevast aastast pool Hispaanias. Esmalt vahetusüliõpilasena Lõuna-Hispaanias, seejärel kaks kuud Mallorcal töötades. Mälestused on seega verivärsked, tuttavaid olukordi ja sündmusi tuli seda raamatut lugedes mitmeid ette. Ent kindlasti sain teada ka palju uut.
Sai nalja ja samas pani ka tõsiselt mõtlema. Kindlasti soovitan lugeda neil, kellel endal on Hispaaniaga seoses mingi kogemus ja kes sooviksid selle maa kohta rohkem teada saada ja mitte teaduslikku ajaloo-või kultuuriraamatut lugedes. Igatahes väga mõnus ja hingelähedane lugemine!Palun järge!

Külaline
Mari
16 aastat 3 kuud tagasi

Mulle sattus raamat kätte sõbranna juures. Sirvimise asemel lugesin esimesed 40 lehte ja nüüd tõttan poodi omale seda raamatut muretsema.

Külaline
Meelis
16 aastat 3 kuud tagasi

Lugesin ja naersin. Samas oli mul Anna-Mariast kohati kahju, sest paljud emotsioonid ja lábielamised tulid tuttavad ette. Olen koos oma abikaasa Ly-ga teist aastat Mallorcal, Hispaanias ning ka minul on tulnud seletada, et Eestlased ei ela koobastes ning inimsóómise ilminguid meie ajaloos ei esine. Anna-Maria vöiks saata oma e-posti – kirjutada oleks tore.Páikest.

Külaline
Maire
16 aastat 3 kuud tagasi

Huvitav lugemine oli! Aga Hispaaniast jäi mul esimest korda mulje kui maast, kus on väga palju bürokraatiat ja kus on vaja tohutult võidelda, et ellu jääda. Siiani olid kõik ikka seda maad taevani kiitnud, nüüd siis sain köögipoolest ka üht-teist teada. Aga eks alaliselt elamine ja puhkajana Hispaaniasse sattumine ongi ju kaks ise asja. Üks mu tuttav unistas elamisest Mallorcal, rääkis sellest kui mingist pääsemisest paradiisi. Võttiski siis oma lapsed ja kolis Eestist kõige täiega ära, aga üle aasta seal vastu ei pidanud. Oleks ta juhtunud seda raamatut lugema kui alles oma unistustes elas, ehk siis oleks juba enne kolimist kahe jalaga maapeale maandunud.

Külaline
SLÕhtuleht
16 aastat 3 kuud tagasi
Külaline
AIRIKE
16 aastat 4 kuud tagasi

“Minu Hispaania” oli fantastiline lugemine. Esiteks kuna tegu oleks nagu minu pooleli oleva elulooga. Ise olen hetkel seal etapis, kus töötasin ka reisikonsultandina ja nüüd oktoobris sõidan Hispaaniasse mõneks kuuks ning teiseks pole ma pikka aega üht raamatut niimoodi neelanud nagu seda. 3 päeva ja valmis. Aitäh ja jään ootama järgmist peatükki oma elust!

Külaline
Anu
16 aastat 4 kuud tagasi

Soovitan kõigile, kellel on veidi “normaalsest” erinev maailmavaade või siis vereringe ja ka kõigile neile, kellel on kunagigi mõte peast läbi käinud, et peaks oma elu kuidagi teisiti elama! Hallidele kontorihiirtele, kes tegelikult on värvilised ja kes ei oska kuskilt leida motivatsiooni, et tunda ennast õnneliku ja rahulolevana!

Külaline
sillu
16 aastat 5 kuud tagasi

Üllatav oli saada teada, et ega elu seal päikeselisel maal eriti lust ja lillepidu ei olegi! Tundub, et meie noortel ikka parem elu, vähemalt minu tutvusringkonnal on kõigil oma kodu olemas ja ei ela enam ammu vanematega koos! Nii et alati polegi kergem võõrsil! Väga huvitav avastus!

Külaline
Friik
16 aastat 5 kuud tagasi

Mulle vastupidi, tundus ämm eriti koloriitne tegelane, tundub et temaga juba igav ei hakka! Ja kurja ämma prototüübist on ta ilmselt siiski suht kaugel. Eriti sümpaatsed tundusid feminismiteemalised lood, mis pani sügavalt mõtlema igapäeva elu üle, millega me oleme nii harjunud, et ei pane tähelegi, kuidas see patriarhaalne mõtteviis meid igapäevaselt ümbritseb ja me ei oska sellele kuidagi reageerida. Mina mõtlesin selle peale ja edaspidi püüan iga sellise ilmingu puhul sellele ka reageerida!

Külaline
veel
16 aastat 5 kuud tagasi

Veel rohkem selliseid raamatuid, palun!!! Sellist tõelist elu on palju parem lugeda kui kuivavõitu reisiaabitsaid.

Külaline
heh
16 aastat 5 kuud tagasi

Tore raamat, üpris hea balanss meelelahutuse ja harivuse vahel… ainult et ämmast hakkas kahju (võibolla see paha ämma liin ongi selle seeria omapära? :))
Võrreldes “Minu Ameerika” ämmaga oli aga see ämm kuidagi lame ja polnud arengut ja mitmekihilisust tegelasel.

Külaline
Brita
16 aastat 5 kuud tagasi

Olen korra teinud väikese ringreisi bussiga Hispaanias, kahju et meie giid ei osanud meile rääkida midagi hispaanlastest, nende tavadest ja bürokraatiast. See raamat andis mingi pildi, kuid mina ootaks veel ka nn reisikirju – muljeid erinevatest Hispaania piirkondadest, sest mul on jäänud mulje, et need on kaunikesti erinevad1 Seega ootan järge, sest Anna-Maria stiil meeldib mulle väga!

Külaline
AGE
16 aastat 5 kuud tagasi

Nii palju erinevaid mõtteid tekitav raamat nii elust kui inimestest, kuidagi segased tunded tekkisid, kuid lõpuks ikkagi väga positiivne elamus!

Külaline
mõnus
16 aastat 6 kuud tagasi

Mõnus soe ja samas ka soojalt küüniline. Isiksuse-raamat, nagu ka “Minu Ameerikad”, mis samas annavad ka maa kohta pildi. Ootan uusi raamatuid samasse seeriasse!!!

Külaline
Pille
16 aastat 6 kuud tagasi

Väga innustav ja hästi kirjutatud, tundub nii aus, irooniline kuid ometi nii heatahtlik!
ka mina soovitan soojalt kõigile!

Külaline
Krissu
16 aastat 6 kuud tagasi

Super raamat, neelasin alla ühe õhtuga, sest polnud võimalik käest panna! Soovitan kõigile, soojalt!