Minu Moskva Manona Paris

Ilmunud
09.2011

Kõigi vimkade kiuste

Ma läksin Moskvasse, et väliskorrespondendiks valitud elukaaslasega hüvasti jätta, ja sain ootamatult täiesti uue alguse. „Moskva pisaraid ei usu,” ütleb laulusalm. Ei usu jah. Kahjuks ei teata sageli, et see salm lõppeb fraasiga „… armastust aga alati”. Tänu Moskvale leidsin uuesti iseend, täiesti uues rollis ja uutmoodi probleemide keskelt.

Moskva on müstiline koht, mis ühtaegu tõmbab ja tõukab. Siin on küllaga nii jubedat kui jahmatavat, alates Kremli peremeeste maffia-stiilis valitsemisest kuni inimesteni, kelle sisemine vabaduseiha sunnib neid võitlema oma sünnimaa tuleviku eest, isegi füüsilistest kallaletungidest hoolimata.

Tänu Moskvale tean ma ka seda, et tegelikult ei saa kellegi teise peale lootma jääda. Kas našistide või kinnisvarahaidega maad mõõtes, alati tuleb jääda iseendaks – kõikide vimkade kiuste. Ja nende üle sarkastilisi nalju visates.

Maaklerineiu näitab esimest korterit. See asub Sadovaja ringi sees, võrdlemisi uues majas. Allkorrusel on isegi valvurimutt, kes vaatab vilkuvast taskutelerist seepi. Meie peale ta oma pilku ei tõsta – don Ricardo saatus on olulisem.

Kahetoaline korter on ruumikas, uhkete kristall-lühtrite ja kõrgete lagedega, kuid tohutult räpane. Tundub, nagu oleks siin viimased paar aastat elanud prükkarid. Aknad on paksu mustusekihiga kaetud ning isegi meeter maad aknast eemal seistes on tunda külma tuuletõmbust. Peale katkise nõuka stiilis vineerdiivani ja räämas laua puudub igasugune mööbel. Köögis on vana kaheauguline pliit. Küsin, palju selle pinna kuuüür on. 4000 dollarit? Et siis mis mõttes?

Maaklerineiu Nastja ei saa hämmingust aru. Tegelikult ei saa ta üldse aru, miks mina mööda nurki nuuskimas käin – ega mina klient pole. Siiani on ta teadnud, et peab leidma eluaseme ühele inimesele, üksikule noormehele. Nüüd aga avaldab mingi neiu arvamust… Anton lahendab asja.„Vaata seda tüdrukut seal,” osutab ta minu suunas. „Ta on revident! Kuna me kulutame siin Eesti vabariigi raha, siis tema peab seisma hea selle eest, et raha asja eest läheks.”

(jätkub raamatus)

—-

Moskvas on ikka veel levinud arvamus, et igal õigel naisel peab olema mees – ükskõik, millisel kujul. Ja see tähendabki seda, et abielusõrmus on siinmail vinge tegija. Anton näiteks on suutnud oma 37 eluaasta jooksul olla juba neli korda abielus, kaks korda küll ühe ja sama neiuga. Miks, küsin.

„Nooh, kas tead, vene naaised, nad taahavad abieelluda,” venitab Anton talle iseloomulikul viisil eesti täishäälikuid. Ja lisab siis, et kui ei abiellu, siis tehakse vaese mehe elu põrguks.

„Mina enam… kak budto ‒ ei taha. Aitab.” „Arusaadav!”

Anton teab selle peale rääkida hirmujutte otsusekindlatest slaavitaridest. Ta pajatab loo sõbrast, kes teeb vea, kui annab provintsi komandeeringusse sõites järele kohalikule kaunitarile, kes ta pikema jututa enda koju voodisse viib. Töölähetus läbi, lahkub mees rahuldatuna ning õhusuudluste najal tagasi Moskvasse, kus ootavad pärisnaine ja lapsukesed. Ühel hommikul aga heliseb uksekell ja üllatunud perenaisele vaatab uksel vastu seesama provintsikaunitar, kes on tulnud, kohver käes, Moskvasse asju paika panema. Niinimetatud pärisnaisele teatab ta bravuurselt, et sina paki nüüd oma asjad, mina tulin o m a mehe juurde. Kuidas see lahenes, ei ole teada, aga Antoni meelest on loo moraal lihtne – mitte ühegi sellise provintsitibukesega mitte iialgi tegemist teha, ja kui teha, siis mitte kunagi anda talle mingisuguseidki enda kontakte.

„Seda nad ainult tahavadki – saada mehele ja veel Moskvasse!”

(jätkub raamatus)

—-

Eurovisiooni esimestest proovipäevadest alates on tunda, et miilitsale käib see üritus tõsiselt närvidele. Näiteks tuleb üks husaarivuntsiline miilits minu ja Antoniga kurjustama, sest filmime ja pildistame olümpiahalli seinal rippuvat hiigelsuurt plagu. Kogu halli sein on nendega kaunistatud, igalühel meelas Miss World 2008 Ksenia Suhhinova, kel igal pildil erineva Eurovisiooni osalejamaa lipuvärvidega maaling põsel. Me rihime just Eesti lipuga kaunitari, kui miilits pahaselt küsib, kes lubas. Mis mõttes, kes lubas? Küsin vastu, et kes ta selline on, et meid keelab. Me oleme ju pressitsoonis, akrediteerimiskaardid nähtavalt kaelas! Miilits läheb selle peale veel vihasemaks.

„Kaardid, kohe!” käsutab ta.

Anton kehitab õlgu ja näitab talle tagantkätt oma pressikaarti, kaelast võtmata. Annan ka enda oma, kus on näha, et olen akrediteeritud ka fotograafina ja töötan uudisteportaali Delfi heaks.

„Mis kino te siin ikkagi teete?! Siin ei tohi  filmida, turvakaalutlused!” õiendab miilits ennast tutvustamata edasi.

Anton ei vaevu vuntsiga üldse vestlusesse laskuma, vaid vastab telefonile, kust kostab Kristeri nõudlik hääl:

„Kus te olete, Eesti proov algab kohe!”

Anton haarab nagu hoolitsev isa statiivil seisva kaamera jalgupidi sülle ja kiirustab peaaegu üle miilitsa sissepääsu poole.

(jätkub raamatus)

—-

Miilits kipub üldse saama lauluvõistluse sümboliks. Kogu ajakirjanike pressiruum rõkkab naerda, kui korralduskomitee enda (väidetavalt) piilukaamera tehtud videos küsib miilitsapatrull reporterilt vihaselt: „Kes lubas teil siin filmida?!” Seda fraasi kostab Moskvas tõepoolest igal pool, niipea kui telekaamera kusagile üles panna. Me oleme sellega juba harjunud ja hoiame akrediteerimiskaarte välistaskus, „pressivabadusega hellitatud” lääne ajakirjanikud on aga esimestel päevadel üsna šokeeritud.

Mis mõttes ei tohi tänaval filmida? Mis mõttes see on spetstrassa? Aa, et neid tänavaid mööda võivad sõita tähtsad ametiisikud! Aga miks seda filmida ei või? Mis mõttes ei tohi Punasel väljakul filmida? Vastus on ikka üks: turvakaalutlused. Selle põhjenduse laia hõlma matab miilits kõik tüütud küsimused.

Juhtub ka piinlikke seiku, kui korravalvurid arvavad, et ükski välismaa ajakirjanik nende omavahelisest keelest aru ei saa. Paar päeva hiljem, kui tahan pressikeskusesse saada, äratab ukse peal valvavate ja kotte läbi vaatavate miilitsate tähelepanu fotokoti põhjas helkiv metalne asi.

„A nuka, davai, näidake ette!”

Helkiv asi osutub sinimustvalgesse fooliumpaberisse mähitud šokolaadikompvekiks, mille ma eelmisel õhtul Eesti saatkonna peolt näppasin. Pakun seda inglise keeles neile ja naeratan. Miilits naeratab vastu ja teeb kätega vabandava märgi ja raputab pead. Mõistetav, pole ette nähtud vastu võtta. Astun juba paar sammu eemale, kui kuulen, kuidas üks miilits ütleb muiates teisele vene keeles: „See oli Eesti komm. Vaata, et sa pärast käsi pesed.”

(jätkub raamatus)

—-

Mingi nimetu äng ripub nagu saaki ootav ämblik madalatest lörtsipilvedest koosnevas võrgus, laotades oma jäledaid kombitsaid üle kokku tulnud inimeste. Tundub, nagu uluks külm tuul koos demonstrantidega emakese Venemaa kurba saatust taga. Kogu plats on tihedalt ääristatud tänavavõitluse turvises OMON-lastega, taamal ootavad sama pahaendelised iidvanad bussid nagu küüdivankrid kirjaga „Inimesed”. See kõik on vastik. Kurb. Vihastav. Käsi tõmbub taskus rusikasse.

Krister tõmbab mind kõrvale ja ütleb tõsiselt: need robotite moodi tegelased ei ole papist poisid. Ning nad teavad, et siinsed meeleavaldajad pole hellikutest lääne ajakirjanikud, nii nagu läbikukkunud geiparaadil kevadel. Need on tegelased, kes on välja tulnud täie teadmisega, et võivad saada piki nina, ja OMON teab seda samuti.

„Hoia end eemale. Niipea, kui trügimiseks läheb, lase jalga! Kohe! Ja hoia telefon koos dokumentidega käeulatuses!”

Krister teab, millest räägib. Eelmisel aastal sai ta samasugusel mittenõustujate meeleavaldusel ühelt musta riietatud korravalvurilt nagu muuseas korraliku jalalöögi rindu.

„Nad tulid nagu tühjast õhust. Korraga olid kohal, üleni mustas, ja peksid valimatult kõike ja kõiki,” meenutab Krister, kes toona pääses vaid põrutusega, kuid rind valutas siiski mitu päeva ja pani teda igaks juhuks traumapunkti otsima.

„Aga kas ta ei näinud, et sa oled ajakirjanik?” küsin.

„No arvatavasti ikka nägi, mul oli statiiv seljas, aga ju oli antud käsk kõigile anda. Et mis te ronite siia. Ja kes nad olid, kurat seda teab. Keegi, kellele olid õiged tegelased maksnud.”

Pärast seda laiali pekstud meeleavaldust hakkas kohalik ekstreemajakirjanduse keskus (kas pole lahe nimetus!) jagama meediale kollaseid veste kirjaga PRESS, kuid mitte keegi ei kanna neid. Sest anna jah meestele mustas teada, et just sulle tuleks äsada.

(jätkub raamatus)

—-

„Näe, tibla tuli!” rõõmustab Krister Antoni tulekut kuulutava uksekellahelina peale. „Zamoltši, fašist,” uriseb too vastu. Korrespondendipunkti igahommikune sõbralikult nöökav rituaal.

Tegelikult, kui miskit Moskvas üleüldse tabuks pidada, siis oleks see ilmselt just fašism. Kõige üle võib nalja heita – eriti muidugi oma juhtide üle. Ent fašistid… Selleteemaline huumor  võib vales seltskonnas väga valusasti kätte maksta. Fašim kui väljend ei tähenda nüüdisaja Venemaal aga enam ammugi ainult taolist inimvaenulikku riigikorda, nagu seda defineerivad ajaloolased. See on muudetud kõige kurja sümboliks. Kremli kutsikatele ehk erinevate võimude teenistuses olevatele noorteorganisatsioonidele nagu Naši ja Noor Kaardivägi pakub see tänuväärt ainest plakatimaterjaliks, millega teisitimõtlejaid taga kiusata. Kes julgeb Kremlit natukenegi kritiseerida, ongi kohe fašist valmis ja saab endale ukse ette uuspioneeride piketi.

Nüüdisaja intelligendid on valanud Venemaal selle „jubeduste jubeduse” sõnamänguga hoopis uude vormelisse – mitte fašism, vaid „fošõsm”. See sõna kõlab otsekui vanakurja õrritamisena, mida ta siin maal ka on. Inimestele on ikka olnud iseoomulik ürgset halba ümber nimetada ja seda siis kõnekeeles kasutada. Sellega vähendatakse hirmu antud nähtuse tegeliku tähenduse ees. Või siis soovitakse nii pisendada kartust mõjuda liiga vulgaarse või kasvatamatuna.

Anton seletab mulle fošõsmi lähemalt: seda sõna saab kasutada, kui miski tundub eriti nõme ja nüri. Või kui soovitakse eriti irooniline olla. No näiteks, kui juhtkond sunnib lisatunde tegema – täielik fošõsm!

(jätkub raamatus)

—-

Poes on kõik kena hetkeni, mil hakkan ostetud kauba eest maksma. Annan oma Eesti pangakaardi, mille peale müüja mulle uskumatu näoga otsa vaatab ja turvamehe lähemale viipab. Ma ei saa hästi aru, milles asi, sest olen sama kaardiga varemgi selles poes maksnud. Ennetan küsimust ja näitan talle oma kollast Venemaa välisministeeriumist saadud abikaasakaarti. Meile on välisministeeriumist öeldud, et me ei pea alama astme korravalvurile või poes passi näitama, piisab sellest kaardikesest. Müüja mossitab ja topib kaardi lugejasse. Vahejuhtum oleks lõppenud, kui turvamees ei oleks otsustanud raisatud aega tagasi hakata tegema.

„Mis teil siin on?” viipab ta laisalt käru poole, kus Tristan on juba vaikselt silmi avamas.

„Laps.”

„Aga veel?”

„Lapse asjad, tekk, kõristi,” ei saa ma mehe murest aru.

„Kas te teate, et isiklikud asjad tuleb enne kauplusesse sisenemist hoiule anda?” küsib mees.

„Vabandage? Kas ma pean lapse hoiule andma?”

„Isiklike kottidega ei tohi müügisaali tulla,” jaurab mees edasi.

Jah, tõsi ta on: Venemaal on pea kõigi suuremate selvekaupluste ees lukkudega kotikapikesed. Mina pole neid kunagi kasutanud ja olen alati oma kotiga saali läinud. Mu meelest on alandav end ise vargaks pidada. Olgu, ma saan aru mõne raske koti äraandmisest, et oleks mugav ostelda, kuid usaldada sinna pagasihoidu imik?

Tristan, justkui saades aru, et jutt käib temast, teeb vankris pahaselt häält. Turvamees läheb selle peale silmanähtavalt närvi. Kas ta siis ei näinud, et mul ongi vankris laps?

„Tulete siia varastama… Ja mis teil kärus seal all on? See on ju siit poest!”

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Manona Pris ja Petrone Print OÜ, 2011

Toimetaja: Marje Aksli
Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp
Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
Kaart: Kudrun Vungi
Pildialbum: autori fotod, kui pole märgitud teisiti
Küljendus: Aive Maasalu, Margit Randmäe

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-479-60-3 (trükis)
ISBN 978–9949–479–61–0 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
264 lk

 

Paberil otsas

Ostan e-raamatunaOstan audioraamatuna
Samalt autorilt:Manona Paris

Kommentaarid


Külaline
Epp Petrone
8 aastat 6 kuud tagasi

Aitäh tagasikaja eest! Me oleme Jaanus Piirsalu piiranud “Minu Venemaa” ideega… vist nüüdseks seitse aastat. Aga tal ei ole aega. Praegu saab öelda: kindlasti on meil peagi tulemas Venemaa-teemalisi uusi raamatuid, aga Jaanus nende seas (veel) ei ole.

Külaline
Kaido Ojaperv
8 aastat 6 kuud tagasi

No ei tea. Raamatukene polnud ju paha aga minu arust oli nagu liiga palju pinda antud viie Moskva dissidendi kirjeldamiseks. Moskva on äge linn kus toimub palju kummalist ja lõbusat, ma loodan, et Minu Venemaa kirjutab keegi, kes vähem joriseb ja keda vene hinge sisse lubatakse. Jaanus Piirsalu näiteks.

Külaline
Nele
10 aastat 6 kuud tagasi

Enne taaskordset reisi Peterburgi, tundus kasulik lugeda mõnd reisipäevikut linna kohta. Peterburgi kohta ei olnud, küll aga “Minu Moskva”. Hea plaan õppida tundma vene elu ja olu.

Külaline
Britta
10 aastat 8 kuud tagasi

Värskelt sisse hingatud raamat – väga meeldis! Autoril oli mahlakas kõnepruuk, korralik kogemustepagas ja hea orientatsioonitaju aktuaalsetes küsimustes.

Külaline
Julia
11 aastat 5 kuud tagasi

Superhuvitav lugemine. Olles Moskvas ja Venemaal palju käinud, oli palju äratundmishetki. Väga ladus ja hea keelekasutus ning üldse raamat mõjub väga ervikliku ja läbimõelduna. Väga meeldis. Nii kahju, et läbi sai:) Manona võiks veel kirjutada.
Soovitan igal juhul lugeda!

Külaline
Niru
11 aastat 7 kuud tagasi

Aitäh Manonale, mulle hirmsasti meeldis! Ja mul on vist midagi viga, et see raamat mind ära hirmutada ei suutnud ja kangesti tahaks Moskvasse reisida1

Külaline
Andres
11 aastat 9 kuud tagasi

Lugesin raamatu teist korda läbi.
Eelminee kord tõpselt aasta tagasi.
Super lugemine!
Nõuan järge:)

Külaline
Ingrid Veske
11 aastat 10 kuud tagasi

Seda raamatut hakkasin lõpupoole tihti käest panema. Sest kahju oli, et ta lõpeb ja oleks tahtnud veel ja veel lugeda. Mulle väga meeldis.

Külaline
Hele-Mai Poobus
11 aastat 11 kuud tagasi

Olin väga meeldivalt üllatunud, hea lugemine ja ka äratundmisrõõmu oli palju! Kusagilt olid kõrvu jäänud negatiivsed arvamused ja etteheide, et igav ja pealiskaudne. Olles Minu sarja vähemalt pooled raamatud läbi lugenud, tunnistan, et oli üks paremaid ja kaasakiskuvamaid reisikirjeldusi. Aitäh autorile!

Külaline
Minu-fänn
12 aastat 4 kuud tagasi

minu jaoks jäi see raamat natuke ühekülgseks ja seda eelkõige miitingute rohke kajastuste tõttu, kuid muidu hästi kirjutatud. Aitäh! 🙂

Külaline
Ene
12 aastat 5 kuud tagasi

Lugesin Moskvat, väga vahva raamat.Suur tänu autorile.

Külaline
Terje
12 aastat 6 kuud tagasi

Minu meelest küll pole igavad lõigud! Ootan põnevusega.

Külaline
igav ja hall ajakirjanik
12 aastat 6 kuud tagasi

väga igavad lõigud kirjastuse lehel. nii jääbki?

Külaline
Inga
12 aastat 6 kuud tagasi

Ma juba niiii ootan selle raamatu ilmumist:)