minu_eesti_2
8,00 €

Ilmunud
02. 2011

Oli 2003. aasta. Põhjamaa serval pesitsevas väikeses Eestis puhusid muutuste tuuled: tuli otsustada, kas liituda Euroopa rahvastega. Kohale oli jõudnud ka tarbimishulluse ja kinnisvarapalaviku torm. Skandinaavia rahameeste toel tõotas see tõmmata lina üle sotsialistliku majanduse laiba ning muuta kõik säravaks ja uueks.

Sellal, kui Eesti vaagis oma tulevikku sädeleva lääne vastse liikmena, maadlesin mina enda saatusega. Põhja-Euroopa oli mind peibutanud kalliskiviliku veetlusega, ent nüüd pidin tegelema tehtud otsuse tagajärgedega. Olin kui kits kahe heinakuhja vahel: mind sikutasid edasi-tagasi mu suure ameerika-itaalia perekonna vajadused ja maa, mille „metsarahvaga” oli keeruline sõbruneda. Päevad kahanesid rusuvalt lühikeseks ja asendusid põhjamaiste öödega ning mu peas kestis tormiline vaidlus saatuse ja vaba tahte vahel. Olin 23, värske abikaasa, peatne isa. Kas seda kõike olingi ma tahtnud?

Justin Petrone

Katkendid

Läksin oma vanemale vennale raudteejaama vastu. Oli niiske ja vihmane suvepäev ning autosõit meie vanematekoju paistis olevat vennalikuks jutuajamiseks suurepärane hetk. Mu kaheksa aastat vanem vend oli jälle vallaline, oma jutu järgi seda täiel rinnal nautides. Mina aga olin äsja naitunud ning enamiku inimeste arvates vajasin üksjagu nõuandeid.

„Niisiis,“ kinnitas ta turvavöö. „Kuidas sul kogu selle värgiga kulgeb?“ Ta küsis seda sosinal.

„Kuule, hästi.“

„Kindel?“ Ta vaatas mulle sügavamalt silma. „Sest, noh, see on suur vastutus.“

„On,“ pöörasin ma silmad tagasi teele.

„Mees, sa oled 23 ja saad lapse!“

„Mis siis? Teistelgi minuvanustel inimestel on lapsed.“

„Sinuvanustel olid lapsed. Neljakümnendatel.“

„Saad sa aru, mulle see sobib!“

„Hästi,“ vaatas ta aknast välja. „Kui sa nii ütled.“


„Ma sain millegagi vastu pead. Verd jooksis,“ rääkis Anne-Helene. „Kui järele mõelda, siis mul vedas,“ vaatas ta aknast välja mere poole. „Ja ma pole pärastpoole enam seda teed lennanud. Ma sõidan nüüd alati praamiga.“

„Aga mis juhtus enne õnnetust?“ uuris Epp. „Kui te olite veel õhus?“

„See oli kummaline,“ ajas Anne-Helene kulmu kipra.

„Mul oli ükskord üks halb lennureis,“ segas Maret äkitselt vahele, sõrmed inspiratsioonist võbelemas. Hiidlane Maret oli kogu aja vaikselt istunud ega olnud jaganud meiega midagi peale isevärki naeratuse. Nüüd ajas ta end sirgu ning tema hallid linnusilmade moodi silmad läksid prillide taga niiskeks. „Lennuk hüppas hästi palju. Me olime kõik hirmul. Kogu selle aja vaatasime ainsat meesterahvast pardal ja panime imeks, miks ta ometi ei aita. „Sa oled mees,“ hüüdsime talle, „miks sa appi ei tule?“ Ja ta ei teinud midagi, usu või ära usu.“ Ta pani käed rinnale risti. „See mees ei teinud mitte kui midagi, ainult istus!“

Anne-Helene vaatas üle laua mulle otsa. Ta saavutas silmside. Vaatasin teda vastu. Esimest korda terve päeva jooksul tundus mulle, et oleme ühel lainel. Tema silmis oli helk, mis tekitas meie vahele vaikse teineteisemõistmise. Me ei öelnud midagi, aga ma teadsin, mida ta mõtles: feminism ei ole oma teed Eestisse veel leidnud.


Epu teismeline vend Aap leidis metsas murakad esimesena üles ning hüüdis siis teised kohale, vehkides tuuliku kombel kätega marjade asukoha poole. Mõne sekundiga oli kogu seltskond laskunud põõsaste kohale nagu näljane kärbseparv ning kõik pistsid murakaid suhu nii palju, kui sinna mahtus. Epp oli põõsa taha pissile läinud, ent kui Aap hõikas, et murakad on leitud, sikutas ta püksid üles, pistis rada mööda leekima ning sukeldus pea ees põõsasse, lootuses marjamekk suhu saada enne seda, kui tema õed-vennad ja nõod platsi puhtaks nopivad.

Tegin neist pilti ning ausalt öeldes ei mõistnud, millest selline elevus. Ma leidsin küll, et murakad on imemaitsvad, ent nad olid ju ainult mingid marjad? Ent Epu ja ja tema perekonna jaoks polnud see nii. Marjad tähendasid neile palju enamat kui minule. See oli nende lapsepõlv. Pikad jalutuskäigud metsas, näkki ujumine järves, imemaitsvate marjade korjamine. See meenutas mulle fotosid Mart Laari raamatust „Metsavennad“. Oli 1941. aasta suvi. Sakslased lähenesid. Eesti partisanid valmistusid võitluseks, nimelt läksid metsa ja korjasid endale marju. See oli uskumatu, ent seal nad noil vanadel mustvalgetel piltidel olid, vintpüss õlal ning mütsitäied värskeid marju käe otsas. Ehkki sõda koputas uksele ning silmapiiril lokkas vägivald, mõned partisanid isegi naeratasid, kui oma selle päeva murakasaagiga kaamerale poseerisid. Eestlastele olid marjad nagu looduslik Prozac. Isegi sõjaajal tõi värske murakas naeratuse iga eestlase näole.


Hetk hiljem avastasin end seismas oma aktiivse, sihikindla ja raseda naise kõrval, kes kaevas õhinusest ähkides Vana Merekaru aeda üles, otsides vihmausse. Alguses oli Vana Merekaru samuti abiks ning kahepeale suutsid pöörased kaevajad kiiresti pangepõhja ussidega täita. Siis võttis mees korraks aja maha, pani järgmise suitsu põlema ning seletas, et ta peab paar asja korda ajama ning tuleb enne pimedaks minekut tagasi. Ta ronis oma sissesõiduteele pargitud vanasse autossening kihutas linna poole.

„Ma õppisin juba pisikesena aias kaevama. Me kasvatasime suurema osa oma toidust ise ning aeda oli vaja korras hoida. Vahel kaevasime kaladele söödaks usse ka,“ ütles Epp, ise samal ajal õhinal mullas tuhnides.

„Kas sellest juba ei piisa?“ küsisin üht paksu ja räpast vihmaussi väiksesse plekkämbrisse visates.

„Häh, siin on ainult mingi kakskümmend!“ pööras Epp end ümber ja vaatas ämbrisse. „Meil läheb rohkem tarvis, kui me tahame midagi head kätte saada. Oi, kuidas ma armastan värskelt praetud kala! Mm-mm!“ limpsas ta keelega üle huulte.

Mina piidlesin samal ajal neid kahtkümmet roosat, mullast ja sitast ussi, kes üksteise otsas roomasid. Ma ei tundnud end ikka veel päris hästi.


„Kaua te olete Eestis elanud?“ küsisin oma vastselt rootslasest sõbralt.

„Kurat, algusest peale! Ma olin 1992. aastal siin. Või 1991? Kurat, ma ei mäleta. Ma olen 53-aastane. Mu mälu on nagu Šveitsi juust.“

„Mismoodi siin siis oli?“

„Aastal 1992? Oeh, see oli täiesti teistsugune maa. See oli lihtsalt…“ vaatas ta liiklust enda ees, „…hall. Kõik oli hall või pruun.“

„Kas sa oled rõõmus, et elad siin, mitte Rootsis?“

„Kurat küll, Justin,“ kergitas Benny kulmu. Võib-olla oli küsimus skandinaavlase jaoks liiga isiklik. „Muidugi olen rõõmus. Elan koos Mariga, ta hoolitseb minu eest hästi ning me ehitasime äsja Tallinna äärelinna uue maja. Äri edeneb. Elu on ilus. Enamjaolt mulle Eesti meeldib.“

„Enamjaolt?“

„Eesti juures on ainult kolm asja, mida ma ei salli: liiklus, niinimetatud salatid, kus salatit pole hapukoore alt nähagi, ning ma-ei tea-suhtumine.“


„Peaminister Parts, siin on kirjas, et te oskate inglise keelt,“ ütles üks pikkade punaste lokkidega Briti ajakirjanik fotoaparaadi statiivi kõrvalt.

„Ah?“ mühatas Parts ja kummardus mikrofonile lähemale.

„Ma ütlesin, et teie CVs on kirjas, et te räägite vabalt inglise keelt,“ ütles sama naisterahvas seekord väga aeglaselt.

„Yes,” mühatas Parts jälle ning kui ta jõudis s-ini, hakkas ta susistama, nii et see kõlas rohkem nagu „jeff“.

„Kuidas te end praegu tunnete?“ küsis naisterahvas.

„Kuidas ma end praegu tunnen?“

„Mida te arvate sellest, et teie maa otsustas Euroopa Liiduga ühinemise poolt?“

„See näitab, et Eesti demokraatia on küpsuseksami läbinud,“ ütles Parts kogu aeg susistades. Rüütel vaatas samal ajal lihtsalt pealt ning silmitses naerulsui kuulajaskonda. Tema valdas võõrkeeltest vaid vene keelt.

„Kuidas ma end tunnen? Vabalt võib öelda, et Eestis on alanud kevad,“ lasi Parts edasi. „Jah, jah,“ noogutas ta otsekui iseendaga nõustudes. „Täna on kõigile eestlastele esimene kevadpäev.“

„Aga miks me siis ei näe Eesti rahvast oma otsust tähistamas?“ küsis Briti ajakirjanik.

„Mida?“ mühatas Parts mikrofoni.

„Ma küsisin, miks me siis ei näe Eesti rahvast tähistamas oma otsust Euroopa Liiduga ühineda.“

See oli täitsa asjalik küsimus. Partsi arvates võis küll Eestis olla kevad, ent välisministeeriumi seinte taga oli Tallinn vaikne ja pime, õhk oli jahe ja vaikne ning tänavail polnud ainsatki hinge.

„Ah?“ mühatas Parts jälle mikrofoni.

„Ma olin paari nädala eest Vilniuses, kui Leedu hääletas ühinemise poolt. Inimesed sõitsid autodega ringi, lehvitasid Euroopa Liidu lippe, laulsid ja tähistasid. Miks me Tallinnas midagi samasugust ei näe?“

Parts lasi end hetkeks oma toolil lõdvaks, otsekui oleks sügavalt mõttesse vajunud. Siis küünitas ta taas mikrofoni poole, kallutas pea viltu ja kissitas Briti ajakirjaniku poole.

„Te ei tunne eestlasi,“ ütles Parts ajakirjanikule ja lasi välkuda harval naeratusel. „Me ei saa alguses vedama ja pärast ei saa pidama.“


Tanel viis meid ühte sellisesse majja, kus esimesel korrusel pidi asuma remonti vajav „merevaatega“ korter. Korteri asukaiks olid üks vanamees ja tema koer. Kui me sisse astusime, pani vanamees meid vaevu tähele, sest tema silmad olid naelutatud mingile vanale Vene sõjadokumentaalile. Tanel rääkis temaga viisakalt ja professionaalselt. Ta nägi välja, nagu peaks ta Maakri tänaval uusi kontoripindu müüma, selle asemel kauples ta käestlastud korteritega.

Vaatasin aknast pimedusse, kus taamal ranniku lähedal värelesid laevade tuled. Merevaade küll, ent kustkohast? Hämaralt valgustatud korteris haukus koer edasi ja hüples mehe jalgade juures. Koer oli vihane ja rusutud. „Miks me siin elame, vanamees?“ paistis koer küsivat. Korter oli pime, niiske ja kopitanud. Tundus, nagu poleks keegi seda koristanud Hruštšovi salajasest kõnest peale. Vanamees vaatas edasi telekat, kus vanaaegsete sireenide, kuulipildujate ja granaatide käriseva heli saatel muudkui sõitsid mustvalged tankid, ning eiras sissetungijaid. Tema võidunud juuksed turritasid kõrvade kohal. Väike koer haukus ja püherdas õnnetult tolmus. Kust see mees tuli, mõtlesin ma. Kus ta pere on? Kui kaua ta siin juba elab? Kauaks ta plaanib jääda?

„See korter on jube,“ sosistas Epp mulle.

„Kas mulle tundub õigesti, et sa ei taha seda osta?“ sosistasin vastu ja pilgutasin silma. Vanamees ei saanud meist niikuinii aru. Ma lihtsalt ei tahtnud meie maaklerit solvata.

„Vabandust,“ ütles Epp Tanelile. „See meile ei sobi.“

Tanel kehitas õlgu, pilgutas prillide taga silmi ning ütles vanamehele „spasibo“. Vanamees noogutas ja vaatas telekat edasi. Taneli näoilme järgi võis arvata, et see korter on juba pikemat aega müügis. Väljusime ning pisike koer haukus meie kannul. Mõtlesin, mis saab siis, kui mees ära sureb. Mis saab kõigist neist temasugustest, kes on topitud sellistesse lagunevatesse korteritesse ja vahivad sõjafilme?


„Mis sellest Savisaarest?“ Vaatasin ajalehe poole ja nägin esiküljel selle poliitiku pilti. Halli flanellülikonna kohalt paistsid salkus juuksed, pea suur ja lai nagu kivikamakas, 1950ndate koolipoisi prillid, puhmas kulmud, pelmeenipõsed ja lõbustatult pruntis huuled. Enamik inimesi poleks teda pidanud just teab mis nägusaks, ent sellest hoolimata oli tal naistemehe maine.

Savisaar oli Eesti poliitikamängudes olnud tegev juba sestpeale, kui Pets oli alles beebinäoga keskkooliõpilane. Laulva revolutsiooni ajal oli ta üks Rahvarinde juhte. Hoolimata sellisest uhkest trajektoorist oli Savisaare õnn sestpeale pöördunud ning tema ettevõtmised läinud enamjaolt nurja. Üheksakümnendate keskel jäi ta vahele sellega, et salvestas salaja oma vestlusi teiste poliitikutega. Teda sunniti poliitikast taanduma ning ta vandus, et naase sinna enam kunagi, ent ta nautis prožektorite valgust pisut liiga palju, et väljakuserva passima jääda. Praegu teati teda Tallinna linnapeana. „See kõik on ju ainult mäng,“ tundus Savisaar pildil ütlevat. Ulmeline mäng.

„Ah mida ma Edgarist arvan?“ lonksas Pets oma mustast kruusist. „Ta on üks tore vene poiss.“

„Aga Savisaar pole ju venelane. Ta on eestlane. Just nagu sina.“

„See on kahtlane,“ tõstis Pets pilgu üle ajalehe. Siis pani ta lehe maha, võttis kahvli ja lõi selle oma taldrikul kõrguvasse kartulihunnikusse. Petsile maitsesid kartulid väga. Kui sünnipäevaliuad ringi käisid, panin mina oma taldrikule kolm kotletti ja kuus kartulit. Lugesin kokku, et Pets ladus endale viisteist kartulit ning täpselt ühe kotleti. See meenutas mulle kunagi kuuldud eestlaste ütlemist, et see pole toit, kus kartulit pole sees.

„Savisaare ema oli venelane,“ ütles ta üht kartulit mäludes.


Reeli andis küsimusejärje ühele tagarea poisile, kel oli kartulikoore karva potisoeng ja taldrikusuurused prillid. „Kas te olite Iraagi sõja poolt?“ küsis uudishimulik nooruk.

Kõik ahhetasid. Vaatasime üksteisele otsa. „Ei olnud,“ vastas mu ema viimaks ning ma nägin, kuidas ta hammustas keelde, et õnnelikult üle auditooriumidiplomaatia miinivälja jõuda. „Tõsi, ma arvasin, et Iraagi rahvas tervitab meie vägesid palju palavamalt, eriti kuna nad olid nii kaua Saddam Husseini valitsuse all elanud. Aga noh, eks te näete isegi uudistest, kuidas lood on.“

Siis küsis üks kollaste patside ja lilla kleidiga väike tüdruk saali keskelt: „Miks teie president nii lolli juttu räägib?“

„Neiu!“ Üks õpetaja noomis tütarlast, ent noomitus kadus närvilisse naerupahvakusse, mis põrkus seintelt tagasi ja sadas siis laest alla. Kui see vaibus, mu isa naeratas. „Teate,“ ütles ta. „Ma küsin seda iseendalt iga päev.“


„Uuno!“ kaagatas Leena ja venitas sealjuures u-d. „Uuno on sitaks lahe nimi! Uuno Petrone! See kõlab suurepäraselt, pagan, see võib isegi soome nimi olla. Nagu Uuno Turhapuro. On ju nii, tüdrukud?“

„Joo, joo,“ olid Päivi ja Virpi nõus ning noogutasid. „Joo, joo.“

„Uuno!“ ütles Leena uuesti. „Võib-olla oleksin pidanud oma pojale Antti asemel Uuno nimeks panema. Noh, mis seal ikka, nüüd on juba hilja.“

„Aga me oleme rääkinud New Yorki kolimisest,“ ütlesin ma. „Kuidas mõni Uno või Uuno seal New Yorgis hakkama saab?“

„Noh, Justin, kuidas sinu arvates üks tüdruk, kelle nimi on Epp, New Yorgis toime tuleb, ah?“ küsis Leena. „Kas sa arvad, et temal on seal lihtsam kui sinul Eestis?“

Leena põrnitses mulle otsa nagu emakaru.

Ilmumisandmed

  • Autoriõigus: Justin Petrone ja Petrone Print OÜ, 2011
  • Tõlkija: Raivo Hool
    Toimetaja: Epp Petrone
    Keel ja korrektuur: Riina Tobias
    Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
    Kaanefoto: Remo Savisaar
    Kaart: Kudrun Vungi
    Pildialbum: Justin Petrone, Raivo Hool
    Küljendus: Aive Maasalu
  • Trükk: OÜ GreifISBN 978–9985–9996–3–9 (kogu teos)
    ISBN 978–9949–479–26–9 (2. osa)
  • pehme kaas, 130 x 190 mm
    352 lk

Kommentaar

  1. Raamat ilmub veebruari keskpaigas. Täpsemat kuupäeva kahjuks öelda ei saa veel.

  2. Avastasin 3 päeva tagasi selle raamatu ning sama palju läks ka läbi lugemiseks. Rõõmuks avastasin nüüd, et ei peagi teist osa pikalt ootama :)

  3. Sain kätte, sain kätte. Kui kell 3 19. veebruaril Tartu Tasku Rahva Raamatusse jõudsin oli raamat juba 5 tundi müügil olnud

  4. No Selveris olen juba mitu raamatut otsimas käinud. Tänane Apollo koduleht väidab, et toode olemas kaupluses. Ma ei jõua ära oodata tööpäeva lõppu, et Apollosse suunduda.

  5. Tänane kohtumine oli tõeliselt tore ja humoorikas, jättis väga hea mälestuse ja Justin ei tundugi enam nii “võõrana” vaid täitsa omainimesena. Nagu kuskil raamatukogus oli tema raamatut küsitud – see Petrone Juss noh!

  6. Justin on nii tore ja muhe mees, et süda lausa rõõmustab, et Epp selle mehepoja Eestisse krabas. Esimene “Minu Eesti” oli miskipärast küll naljakam, hoogsam ja ladusam, kuid ega teinegi paha polnud.

  7. Lugesin raamatut diagonaalis, sest teisiti ei kannatanud. Äärmiselt pettunud olin, väga igav ja lohisev. Eestiga pole siin küll suurt midagi.

  8. Noh, oli kah. Aga humoorikust jah eriti polnud ja Eestit oli raamatus kah vähevõitu, oleks ikka võinud veidi pingutada ja erinevate paikade ja nurkade alt meie maad näidata – sest kogetud elamusi eri paigust kindlasti ju on. Aga jah, isiklik elu ja pereloomine on kahtlemata selle noorhärra puhul esiplaanil, mis pole ju sugugi mitte paha (voorus mis sugune, kui võrrelda keskmise eesti mehepojaga!). Tekkis tunne, et veidi liiga vara sai vist need Eesti-kogemused raamatuks vormitud? Et oleks võinud veel 5-6 aastat oodata ja siis kirjutada, oleks olnud nii huvitavaid ja jagamisväärdeid kogemusi rohkem kui ka isiklikku elutarkust ja veidi vähem oma naise käpa all olemist. Sest kahjuks on pr. Epp selles raamatus ikka ülidomineeriv. No võib-olla ongi naispool pisut andekam kirjanik (lõpetasin just Südame-raamatu ja see meeldis küll üliväga), kuid võib ka olla, et midagi on tõlkes kaduma läinud…

  9. Milline ikkagi on see Minu Eesti?

    Minu Eestil on omapärane huumor, meenutab segu inglise mustast huumorist ja võllanaljadest, millest me oleme lausa ahvivaimustuses. Aga kuna eestlasel on alati selline pokkerimängija läbitungimatu nägu ees, siis ei olegi kerge aru saada, kas ta tegi parasjagu nalja või rääkiski tõtt. Minu Eesti oskab ka rõõmustada nii, et näos ühtegi lihast ei liigu

    Minu Eestile meeldib kinni pidada kellaaegadest ja eks igaüks teab oma kogemusest, et 15 minutit hilinemist, annab loa kohtumiskohast ära jalutada ning solvuda. Aga kuidas peab see õnnetu välismaalane teadma, et 15.00 tähendabki 15.00, mitte sentigi hiljem ning kui sa juba hilinema hakkad, pead varakult ette helistama ning kõik potentsiaalsed põhjused ette lugema, et sind ikka oodatakse, kui sa lõpuks ümber nurga joostes hõlmad valla kohale jõuad.

    Minu Eestile meeldib kasutada sõnu tubli ja mõnus, ning parem on, kui sa neid ei üritagi inglise keelde tõlkida, niikuinii vastet ei leia

    Minu Eestile meeldib kui välismaalane pursib eesti keelt, see kohe soojendab südant ja toob rõõmupisaragi silma nurka, sest Minu Eesti teab vägagi hästi, et meil on inimesi, kes on siin elanud 50 aastat ja ei oska sõnakestki.

    Minu Eesti loodab, et sa ise temast aru saad, ega ta palju ei viitsi enda olemust lahti rääkida. Aga, et Minu Eestist aru saada, tuleb siin elada ja üritada suhelda eestlastega, eks nad lõpuks ikka suvatsevad suu lahti teha ja möhh sulle öelda

    http://ageagapi.wordpress.com/2012/01/16/minu-eesti-mida-sa-tahad/

  10. Lõpetasin just Minu Eesti lugemise ja olen kogu lugemise aja nagu mingis lummuses olnud.. nii värskendav ja põnev. Ja kui oli naljakoht siis ikka niimoodi, et kõva häälega naerad:) Mulle pole tükk aega ükski raamat nii väga meeldinud. Nii hästi kirjutatud ja nii aus. Ja kui hästi tabatud eestlaste olemus! Uskumatu lihtalt. Suur-suur aitäh!

  11. Minu meelest on autor võrreldes I raamatuga märkimisväärselt arenenud. Seekord oli juba selliseid kilde, mille osas eneseväljendus oli päris originaalne ja värvikas. Minu meelest esimeses seda veel ei olnud. Mõnus-mõnus lugemine, nagu kogu ülejäänud sarigi. Loodan, et niipea veel kõik raamatud loetud saa, muidu pole, mida oodata:)

  12. Hädavajalik järg esimesele, ja kuuldavasti tuleb ka kolmas osa?
    Võib-olla nii-nii värske ja naljakas enam ei olnud kui esimene raamat, aga kindlasti ka mitte halvem.
    Lõpp oli hea :)

  13. Have bought accidently My Estonia. Part 2 in the Tallinn airport, and was surprised about how good and funny it is written. Author is sincere and this book correspond fully to my personal life experience in my native Lithuania. Our two neighbor countries are very similar and close, despite language, religion differences. So it sounded to me like My Lithuania. I plan to read other parts of My Estonia as well

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga