Meie maaelu Epp Petrone, Väike Myy

Kaks suve tagasi oli meil hanepoeg Iisi. Läksime toona tibusid ostma, aga samas majapidamises olid ka hanepojad ja üks neist oli teistele peksupoisiks, verise nokaga. „Võtke ta endale, saame meie murest lahti…” Võtsimegi. Ja ma sain aru, kui palju üksainus hanepoeg isegi suvisel lihtsal ajal suudab probleeme tekitada.

(jätkub raamatus)

Kui armas on pardipoega vannitada! Lasime kraanikaussi leige vee ja panime pardikese sisse, ta hullas seal mõnuga. Pärast soojenes rätiku vahel. Imeilus vaatepilt, nagu mänguasi: kollane ja rahulik, end hingetuks hullanud.
„Ma tahaksin teda endaga vanni võtta,” palus laps mõne aja pärast.

(jätkub raamatus)

Stressis pärlkana võib tänitada täiesti ilma põhjuseta. Kui ta aga saab tulla ja minna oma tahtmist mööda ja keegi teda asjata ei hirmuta, tõstab ta kisa ainult ohu korral. Just eile õhtul tibusid lauta viies kuulsin väljast järsku meeleheitlikku „saagimist”. Surusin kiiruga tibud nende puuri ja jooksin vaatama. Aia taga jalutasid rahumeeli meie sõbrad toonekured!

(jätkub raamatus)

„Kui kaugel sul lähim mürgitatav põld on?” Ta vangutas pead, kuuldes, et sealsamas naabermaal.
„Viimase aasta jooksul on siinkandis hukkunud 250 peret, ma pean arvestust.” Selle lause järel oli pikk paus. Ootasin, kas ta ütleb otsesõnu välja, et ei soovita mul mesilasi võtta. Aga ei, seda ta niimoodi ei öelnud. „Eks te ise teate…”

(jätkub raamatus)

Mu lapsuke sündis suve lõpus ja samal ajal asusid jõulukaktused õitsema. Ja õitsesid ja õitsesid! Mõni vahepeal puhkas, siis alustas uuesti pungadega. Talvest sai kevad ja suvi ja algas uus aastaring… Suve lõpul, kui laps hakkas saama juba kaheaastaseks, oli mul külas sõbranna. Ta istus diivanil akna all ja küsis: „Mida imet sa oled teinud, et sul jõulukaktused augustis niimoodi õitsevad?”

(jätkub raamatus)

Möödus kaks nädalat, ja ennäe, ühel hommikul üllatus: üksik julge sokk otse maja kõrval! Ta oli kõigist neist diskolintidest ja verelõhnadest mööda jalutanud, leidnud tee siseaeda ja nuuskis ringi, ei teagi, mida otsides… Võibolla lootis jõuda kanaaiani, kus neidsamu tatrakestasid lumel maas, eelmisel päeval visatud?

(jätkub raamatus)

Jooksin rebasele lähemale, karjusin ta peale: „Lase kana lahti!” Aga tema ei lasknud, vaatas kõõritades ringi ja hoopis urises. Viskasin teda ainsa käes oleva asjaga, mobiiltelefoniga. Naljakas praegu mõelda: õhus lendas telefon, kust valjuhääldis kostis tütre hääl: „Emme, mis toimub!”

(jätkub raamatus)

Panin põhja korraliku kihi soola ja hakkasin muudkui liha soolas keerutama ja tihedalt tünni toppima. Iga kihi vahele jälle tublisti soola ja siis järgmine lihakiht… Tünn sai täis, vajutis peale – olin seda kõike lapsena näinud ja asi oli justkui selge. Mõne päeva pärast hakkas mu tünn küll vedelikku peale ajama, aga see oli sogane ja haisev…

(jätkub raamatus)

„Miks ta nii imelikult jookseb?” küsis toona Maria.
„Ta on pime,” vastas peremees. „Aga ema laseb ligi, tall saab süüa. Eks näis, mis tast saab.”
„Eks näis, mis saab.” Niimoodi juhtub laudaelus tegelikult päris palju, ma olen sellest nüüd aru saanud.

(jätkub raamatus)

Kas ta taipas, mis teda ootab, või hädaldas lihtsalt, et perenaine ilma temata ära läheb, ei tea, aga hädakisa kostis kaugele ega vaikinud. Ema istus suure nutuga autosse. Teised naised imestasid: tohoh, ühe lamba pärast nutad, mis ajas ema veel rohkem nutma, ning niimoodi pisarates ta koju jõudiski.

(jätkub raamatus)

Lehm oli nii oluline, et tema kaotus võrdus näljahädaga. Oli selline hetk minugi elus, kui meie laudas noor lehm oli poegimas ja samal ajal noorim laps nii raskesti haige, et oli vaja haiglasse paigutada. Sain suure põlguse osaliseks, kui otsustasin lapse üksi haiglasse jätta ja koju minna.

(jätkub raamatus)

Ja kõik need noored puud, kes oma kasvamisega rõõmu teevad. Mõni neist on pikkusesse visanud nagu laps, keda iga päev näed, ja siis järsku märkad, et ta on vanadest riietest välja kasvanud… Oot, ma ju alles mullu ostsin su ja sa mahtusid auto pagasiruumi, ja nüüd oled niisuguseks volaskiks visanud! Inimlastel ei paista ühe aasta võrsed silma, aga puudel on need kohe näha.

(jätkub raamatus)