Raamatu “Meie maaelu” sünniloost kirjutavad Epp Petrone ja Väike Myy

Väike Myy:

“Kui sai valmis ühisraamat “Meie taluelu. Memme nõuanded”, teadsime Epuga kohe, et sellele raamatule tuleb ka järg. Lihtsalt nii palju jäi ütlemata. 

Me kumbki ei aimanud, et elu paiskab meid hoopis uutesse situatsioonidesse ja see raamat ei tulegi niisama kerge ja lõbus, nagu oli esimene. Minu jaoks sai “Meie maaelust” väga valus raamat: raske kirjutada, raske praegu avada. 

Mulle meeldib kirjutades lugejale otsapidi hinge pugeda, aga seda ikka nii, et säilitan omaenda privaatsuse. Seekord juhtus teisiti. Muidugi ei laotanud ma siingi oma hinge päris laiali, aga siiski on selles raamatus valusaid hetki, raskeid momente, millest siiani olen eelistanud vaikida, kandes neid endaga nagu veskikivi. Päris pikalt arutlesime, kas ma ikka tahan neist rääkida. Lõpuks otsustasin seda siiski teha, järgides Epu vahetut avameelsust oma elu lahates. 

Kirjanik siiski ei peaks kirjutades ära kaduma omaenda emotsioonidesse ja jätma avastamishetke lugejale, kes siis ise otsustab, oli see loetu nüüd kaasaelamist väärt või tühine mõttekeerd.

Loodan, et see enese avamine mul õnnestus…”

Epp Petrone:

“Elu pani meid kirjutama kriisis hakkamasaamise raamatut. Kriis on see, kui sa pead kolima kodust ära. Kriis on see, kui su sissetulekud muutuvad. Kriis on see, kui sa pead õppima end majandama vähemaga, kui harjunud oled. Kriis on see, kui su tervis alt veab. Need on teemad, millest me siin lehekülgedel kõneleme.

Aga minule tundub lõpplahendus helge. Otsisime mõnda aega raamatule alapealkirja ja siis tuli see “Jääme ellu!“. See elustiil jääb ellu, see on kõige eluvõimelisem: koos linnu, looma ja rohuga, kõiki märgates ja kõigega arvestades.

Mul on heameel, et tänu sellele raamatule võtsin ma aega ja panin kirja, mismoodi kuldnokk pesamaterjali kokku kandis või kuidas kanad haudumisega hädas olid. Need on igapäevased hetked, mis võivad ununeda, aga tänu raamatule jäävad nad ellu.

Raamatust saab päris palju nippe, memmetarkusi, tagantjäreletarkusi, aga saab ka omalaadse arenguloo, õigemini kaks lugu. Ei mina ega Väike Myy ole enam päris need, kes me olime raamatu alguses.

Loodan, et see raamat mõjutab ka Sind, armas lugeja!”