Minu Guatemala Kaja Kahu

Ilmunud
03.2011

Maa, kus vikerkaar saab oma värvid

„See on käsk ja sinu arvamus ei loe siin mitte midagi,” on Juhan resoluutne. Sellest, kuidas see öeldud on, saan ma aru, et otsus edasikaebamisele ei kuulu. Juhan tajub minu solvumist ta äkilise avalduse peale ja lisab: „Sa saad ju aru küll, et firma ei saa endale seda riski võtta, et me siit elusana ei lahku.”

„Püha taevas! Kas nad tahavad meid tappa?”

„Minu Guatemala“ autorist Kaja Kahust saab kauges Kesk-Ameerika riigis koduperenaine abikaasa Juhani töökohustuste tõttu. Mehe positsioon rahvusvahelises suurkorporatsioonis ja Guatemala kõrge kuritegevus seavad paika turvanõuded ka ülejäänud perekonnale – kaks aastat igapäevaelu, olgu selleks siis keeletunnid, turul- või kohvikuskäigud, möödub ihukaitsjate tiiva all. Esialgsest võõristusest ülesaanuna naudib autor elu uuel kodumaal ja sellele ajale tagasi vaadates peab neid aastaid elu parimateks.

„See on käsk ja sinu arvamus ei loe siin mitte midagi,” on Juhan resoluutne. Sellest, kuidas see öeldud on, saan ma aru, et otsus edasikaebamisele ei kuulu. Juhan tajub minu solvumist ta äkilise avalduse peale ja lisab: „Sa saad ju aru küll, et firma ei saa endale seda riski võtta, et me siit elusana ei lahku.”

„Püha taevas! Kas nad tahavad meid tappa?”

No muidugi olen ma näinud filme sellest, kuidas tähtsatel ametipostidel meeste naisi või lapsi pantvangi võetakse ja kuidas siis mõni väga osav psühholoogi kalduvustega märulimees nad elegantse osavusega pärast surmaga silmitsi seismist vabastab, aga… See kõik juhtub ju ainult filmides! Hea küll, võib olla juhtub see kusagil, kellegi rikka maffiamehe perekonnaga, aga meie, täiesti tavaliste, ausate inimeste elus ju midagi sellist ette tulla ei saa.

—-

Ma ujun ja ujun ja ujun. Kui ma oleksin kindel oma jaksus, siis ujuksin ainult edasi, nende lummavate mäehiiglaste ja vaikuse poole. Enesealalhoiuinstinkt sunnib mind mingil hetkel jälle tagasi pöörduma, ent jalad kindlalt järvepõhja saanud, kisub miski vägi mind uuesti ja uuesti selle uskumatu rahu poole teisel kaldal. Nii ma seal pendeldangi edasi-tagasi, nagu väike laps, öeldes kaldal ootavale Juhanile: „Ma kohe tulen, ainult ühe korra veel.” Lõpuks sunnin ennast siiski veest välja ja käsikäes Juhaniga toa poole kõndides tean ma täpselt, et just see ongi õnn. Ma olen nii ergas, nii elus, et usun tundvat iga rakukest oma kehas ja siinsamas minu kõrval on mees, keda armastan ja maailm meie ümber on nii vaikne. Nagu aeg oleks peatunud.

—-

Otsustame proovida teist, meile otsemana tundunud teed. See tee on oluliselt väiksema liiklusega, kui Kariibi mere magistraal. Varsti selgub ka üks põhjus, miks see nii on, nimelt voolab ühes kohas risti üle tee jõgi, aga sillaehitus on alles pooleli. Autosid veab seal üle jõe pisike praaminiru, mis korraga maksimaalselt kaks-kolm sõiduautot mahutab. Suured veoautod sellist transporti loomulikult kasutada ei saa ja sestap seda teed mööda ka ei sõida. Meile vihjati ka seda, et see tee polevat turvaline, kuid esialgu on küll kõik vaikne ja rahulik. Mingil hetkel aga märkame eemal politseiauto vilkureid ja lähemale jõudes ka energiliselt vehkivat politseinikku, kes annab agaralt märku millestki mööda liikuda. Me oleme kuulekad liiklejad ja sõidamegi mööda… maanteel seisvast väikelennukist! Lennuk on täiesti terve ja näib, nagu ta oleks hetk tagasi siia maandunud. Mõned politseinikud sebivad ümber lennuki, kuid muus osas on kõik vaikne ja rahulik. Justkui oleks täiesti tavaline, et autoteel lennukid seisavad. Me ei oska sellele seigale ühtegi mõistlikku seletust leida, ka Willian kehitab vaid õlgu.

—-

Esimese hooga tuleb mööda mäekülge alla minna, õnneks mitte päris alla, vaid vast sadakond meetrit ja siis hakkame teist mäekülge mööda jälle üles rühkima. Kui seni liikusime mööda kiviklibulist, aga siiski taimkattega rada mööda, siis nüüd ümbritseb meid ainult must, väga terav ja konarlik laavakivi. Mida kõrgemale ronime, seda soojemaks läheb. Kohati tõuseb maa seest nii palju sooja, et vabalt saaks lihatüki grillitud, kui mõni juhuslikult kaasas oleks. Olin küll kuulnud juttu sellest, et ameeriklased võtvat vahukommid üles kaasa ja küpsetavat neid siis vulkaani soojuse paistel, aga ma pidasin seda rohkem nagu ülepaisutatud turistilegendiks. Mitte et ma ei usuks, et aktiivse vulkaani kraatri läheduses kuum on, vaid ma ei arvanud, et sellele kõigele nii lähedale lubatakse. Siin aga pole mingeid keeldusid – roni, kus tahad!

—-

Poco a poco. Väljend, mida üksteise võidu korrutavad kõik need inimesed, kes üritavad mulle midagi õpetada. Nii ütleb minu esimene hispaania keele õpetaja, kui sõnade pööramise käes ägisedes virisen, et mulle ilmselt elu seeski see asi selgeks ei saa; nii ütleb tennisetreener Claudio, kui väljakul jalgu trambin, sest mitte üks serv ei taba märki; nii ütleb ka maailma parim hispaania keele õpetaja Ervin, kui maadlen mineviku ajavormidega, kirun oma kõva pead ja kahtlustan, et ma ei saa sellega hakkama. Esialgu, kui sisemuses oma suutmatuse, kärsituse ja oskamatusega võitlen, käib mulle see nende „tasapisi” natuke närvidele. Mis tasapisi! Ma ju saan aru kõigest, mida mulle seletatakse ja õpetatakse, aga praktikasse midagi rakendada ei suuda. Muudkui õpin ja harjutan, aga välja ei tule ikka midagi! Kui aga aina rohkem inimesi mulle sama asja ütlema hakkavad, jään selle üle mõtlema. Äkki ma olengi enda suhtes liiga nõudlik, nagu ütleb õpetaja Ervin?

—-

Ma vist hakkan muutuma… Esimene, kes mulle toimunud muutust peegeldab, on Juhan. Ühel hommikul, kui teda tööle saates kallistan, ütleb ta: „Sa oled nii teistsugune.”

„Mis mõttes teistsugune?” ei saa mina aru.

„Ma ei tea mis mõttes, lihtsalt oled teistsugune.”

Sinna see jutuajamine sel hetkel ka jääb, aga mõtlen selle üle tagantjärele. Ma ei saanud isegi ühest vastust, et kas heas mõttes teistsugune või halvas? Enda meelest olen ikka sama. Kui aga mu õde Guatemalasse saabudes ütleb, et ta pole mind kunagi varem nii õnnelikuna näinud, siis taipan isegi, et selles just konks ongi: ma olen õnnelik! Olen õnnelik hommikul ärgates, olen õnnelik oma tegemistes, kui Juhan ja Kata hommikul lähevad, olen õnnelik, kui nad õhtul koju tulevad, olen vist õnnelik isegi siis, kui olen kurb või vihane.

—-

Hetkel, mil Max oma kohvitassiga minu vastas istet võtab, on kohe selge, et midagi on valesti. Max on silmatorkavalt rahutu.

„Mis viga, Max?” küsin.

„Mitte midagi,” vastab ta kiirelt nagu pahateolt tabatud laps. „Kõik on korras.”

Ilmselgelt ei ole kõik korras. Vaatan kohvikus ringi. Kõrvallauas istub seltskond noori naisi. Nad küll aeg-ajalt viskavad mõne uudishimuliku pilgu meie poole, kuid ei midagi erilist. On veel paar hiljaks jäänud lõunatajat aga nemadki pole meie kohalolust silmatorkavalt häiritud. Proovin veel kord Maxi käest aru pärida, aga saan taas vastuseks, et kõik on kõige paremas korras. Kulistan oma kohvi kärmelt alla. Juba autos istudes pöördun täis enesekindlust Maxi poole:

„Nii, nüüd ma tahan, et sa seletaksid mulle, mis praegu valesti läks!”

—-

Tööpäeva lõpul tuleb ka Juhan ning temaga koos saadan ka suure hulga hirmu minema. Päris õhtul hilja tuleb veel anestesioloog. Ta näib pisut väsinuna, aga on äärmiselt rahulik ja heatahtliku olemisega nii umbes nelja-viiekümnene meesterahvas. Tal on pikk rivi küsimusi: ei, mul pole ühtki allergiat; ei, ma pole põdenud ühtki nii koleda nimega haigust, nagu seal küsimustikus kirjas; ei, ma ei suitseta; ei, ma ei tarvita pidevalt mingeid ravimeid, muidugi, kui viimaste kuude jooksul neelatud valuvaigistid välja arvata. Võib-olla mulle ainult tundub nii, aga näib, et ta on mu vastustest pisut üllatunud. Kui aga küsimusele „Missugust unerohtu te tavaliselt kasutate?”, vastan, et seni pole ma mingisugust kasutanud, tõusevad küsija kulmud küll hetkeks üllatunult kõrgele. Aga ainult korraks, professionaalselt kiiresti teatab ta seepeale, et annab mulle selleks ööks siiski ühe, sellise nõrgemat sorti, sest muidu ma äkki ei saa sugugi sõba silmale. Mul on ka üks küsimus. Kahtlen veidi, kas seda küsida või mitte, aga otsustan siiski: „Kas see on ohtlik operatsioon?”

Autoriõigus: Kaja Kahu ja Petrone Print OÜ, 2011

Toimetaja: Anna-Maria Penu
Keel ja korrektuur: Annika Orm
Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
Pildialbum: autori erakogu
Küljendus: Aive Maasalu

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978–9949–479–32–0

pehme kaas, 130 x 190 mm
256 lk

13.00 

Laos

Ostan e-raamatuna
Samalt autorilt:Kaja Kahu

Kommentaarid


Külaline
Anette
2 aastat 11 kuud tagasi

Oeh, kuidas mõni autor ikka oskab oma kirjutamisega hinge pugeda. Tõeliselt mõnusalt, huvitavalt, ladusalt ja armsalt kirjutatud raamat. Oleks tahtnud seda lõpmatult lugema jääda. Vähemalt oli samalt autorilt veel “Minu Liibüa”, milles samuti pettuma ei pidanud.

Külaline
Kristel
10 aastat 7 kuud tagasi

Seda raamatut oli tõeliselt mõnus lugeda-nii siiras ja positiivne. Olen seda ka kõikidele oma tuttavatele soovitanud.

Külaline
Just
10 aastat 7 kuud tagasi

Ka minu üks lemmikuid nüüd sarjas. Ladusalt kirjutatud ja erinevaid tahke avav ning silmaringi laiendav raamat. Mulle avaldas samuti muljet see, et sealne kliima ja inimesed autori meelelaadi veelgi positiivsemaks muutsid. Pani kohe tõsiselt kaaluma, kas ikka tuleb eluaeg siin külmas kliimas kannatada. See Guatemaala +25 aastaringselt teeb kadedaks küll:) Samas kuritegevuse pärast sinna lastega kolida kindlasti ei söandaks. Aga edu autorile ja ehk tuleb pikem kokkuvõte ka mõnest järgnevast riigist:)

Külaline
Ingrid
11 aastat 4 kuud tagasi

Uskumatu, aga nutsin Guatemalast lahkumise peatükki lugedes…. Vist üks kõige parem Minu… raamat loetutest.

Külaline
Leevi
11 aastat 5 kuud tagasi

Väga südamlikult ja armsalt kirjutatud. Julgen soovitada.

Külaline
lilleriin
11 aastat 8 kuud tagasi

Nii südamlik ja siiras raamat! Fantastiline lugemine. Tuli endal ka tahtmine paremaks inimeseks saada. Mulle tohutult meeldis see pereelu sissetoomine, paljud minu-raamatud on kirjutatud nii, et ei saa arugi, kas autoril pere ja sõbrad on olemas, või mitte. Loodan, et Kaja kirjutab ka Liibüast, tema raamatuid ostaks küll edaspidigi.

Külaline
Maarika
12 aastat 1 kuu tagasi

Alguses oli natuke raske harjuda, aga pärast hakkas päris meeldima. Soe ja südamlik raamat. Kindlasti peaksid lugema need eestlased, kes pidevalt vinguvad. Päikese käes on arvatavasti kergem rõõmus olla, aga sellest ei juhtu tõepoolest midagi, kui kaks minutit hiljem poodi siseneda
🙂 Tigetsemise peale ei tohiks energiat raisata ja end muidu tühistele asjadele pühendada. Aitäh!

Külaline
Kaja Kahu
12 aastat 3 kuud tagasi

Ma ei tea, kas need, kes siia oma arvamuse kirjutavad, seda lehte ka pärast loevad, aga ma tahan siiski teid kõiki tänada nende südantsoojendavate kommentaaride eest: on tõepoolest imetore teada, et suutsite minu kirjutatud ridadest välja lugeda seda, mida mina seal maal olles tundsin. Muchas gracias – nagu öeldi Guatemalas.

Külaline
Marya
12 aastat 3 kuud tagasi

Unustasin ennem lisada, et kaardi lisamine oli 5+ 🙂

Külaline
Marya
12 aastat 3 kuud tagasi

Ma nautisin selle raamatu igat rida otsast lõpuni. Hirmutav oli lugeda sellest, et pere elu oli iga päev ohus ja selle ohu tagamiseks oli neile määratud turvamehed. Tahaks ka ise Guatemalasse minna pärast selle raamatu lugemist! Au ja kiitus autorile, selle ülima elamuse eest, kuhu ta suutis mind viia.

Külaline
Eevi
12 aastat 3 kuud tagasi

See oli värvikas lugu ühe eksootilise riigi elust. Aga see on ka lugu sellest,kuidas ühiskond võib inimest muuta.Kuidas tekib vaimne avardumine,väärtushinnangute muutus ning õnnetunnetamise oskus siin ja praegu. Aitäh autorile ja Guatemalale,mida te mul näha ja tunda lubasite – suurepärase lugemiselamuse eest!

Külaline
Minu-fänn
12 aastat 4 kuud tagasi

minu meelest samuti suurepärane raamat! Väga põnev lugemine. Aitäh! 🙂

Külaline
Maret
12 aastat 5 kuud tagasi

Võrratu lugemine. Eriti see soojamaapilt, mida füüsiliselt on tunda- puuviljad, päike, soojad inimesed ja hetkes püsimine. Meeldis ka autori arenemine õnnelikumaks inimeseks.

Külaline
Uudishimulik
12 aastat 6 kuud tagasi

Mul tekkis huvi, et mis firma see on, kus sellise rahvusvahelise haardega juht nagu autori abikaasa, töötab. Olgu see siis ära nimetatud – tubakamüügifirma Philip Morris.

Külaline
Merlyn
12 aastat 6 kuud tagasi

Väga hea ja kaasahaarav raamat, just nagu oleks ise seal. Tõesti ootaks järge…

Külaline
varje
12 aastat 6 kuud tagasi

et nii südamlikult kirjutada, peab ka ise olema väga hea inimene. suur tänu nii hea raamatu eest,mis tõi selle maa lähedaseks ja inimesed headeks tuttavateks

Külaline
kea
12 aastat 7 kuud tagasi

Väga huvitav lugemine, täpselt see, mida ma ühest Minu… raamatust lugeda tahan. Kui suur osa sarja raamatutest keskenduvad mingile kindlale alateemale, siis see raamat tegi ülevaate kõigest, mis mind huvitab ja vürtsiks veidi emotsioone ka. Väga lahe, Aitäh!

Külaline
Malle
12 aastat 7 kuud tagasi

Ait’ahh Kaja v6rratu reisiraamatu eest! Nii h’asti, kaasakiskuvalt kirjutatud! Sai naerda ja l6pus tulid pisarad silma, tundsin lahkumiskurvastust koos teiega! …ja kahju oli, et nii hea lugemine otsa l6ppes! Ootan lisa!!!

Külaline
Marin
12 aastat 8 kuud tagasi

Mõnus lugemine!
Mulje Guatemalast meenutas mulle Laost. Nii raske on selgitada, miks Laos meile nii väga meeldis, aga eelkõige sõbralike ja õnnelike inimeste pärast!
Aga miks e-raamatus pilte ei ole?

Külaline
kris
12 aastat 8 kuud tagasi

Tõsiselt hea raamat, aitäh autorile! Kohe tükk aega pole enam midagi nii mõnusat lugenud! Minu edetabelis rebis ta nüüd Islandist ette 1. kohale!

Külaline
Kaja Kahu
12 aastat 10 kuud tagasi

Kaardi lisamise idee au kuulub siiski kirjastusele, aga minugi meelest on see väga hea idee. Lugejana mõnus loetud hetki kindlasse kohta paigutada ja kaardi tegijana veetsime paar lõbusat tundi mehega oma Guatemala kaarti koostades.

Külaline
Epp Petrone
12 aastat 11 kuud tagasi

Jaa, järgmine kodu oli nende perel Liibüas ja nende seiklustest (kuidas sõjal jalust saada) võib lugeda märtsikuu Eesti Naise maailma-rubriigis.

Külaline
monika
12 aastat 11 kuud tagasi

10 punkti autorile kaardi lisamise eest – nii hea on lugemise käigus pilk peale visata, et kuskandis mõni koht asub.
Lugesin eessõna lõpust, et autor kirjutas seda eessõna Liibüas. Kas järgmine sihtoht perel oligi Liibüa?
Igatahes oli väga vahva lugemine.