Minu Moldova Marje Aksli

Ilmunud
01.2008

Diplomaadi naisena Euroopa vaeseimas riigis

Ma ei tea, kuidas on võimalik elada pikemalt ühel maal, võtmata hinge, mis seal toimub. Varem või hiljem saab see maa ikkagi ka sinu kodumaaks. Sa hakkad muretsema, kuidas tavalised inimesed piskuga toime tulevad, mis hariduse saavad lapsed koolis, kus pensioniealine õpetaja teenib kopikaid, ja kas noored tüdrukud, kes unistavad rikkast lääne boyfriendist, langevad inimkaupleja küüsi või ei.

Ma leidsin Moldovast äärmiselt armsaid, kalleid ja tasaseid inimesi ning vahel vaenulikku kurja süsteemi. Moldovasse ongi raske kohe paugupealt armuda – nõukogude aeg on siia maha laotanud ükskõiksust ja ebaviisakust, seal pole ka hingematvaid mägesid ega ilusat merd.

Aga see maa on siiski väärt, et teda sõbralikult patsutada ja öelda: Aeg on ärgata!

Marje Aksli, autor

NB! Raamat on koos fotolisaga!

Reserveeritud Rodica palub mul täita pereplaneerimisliidu liikme infokaart, millesse paneb mind vabatahtlikuna kirja. Seal on üks küsimus põhjuste kohta:

„Miks tahate vabatahtlikuna töötada?”

Rodica tõstab pilgu paberitelt ja vaatab mind oma suurte ja ilusate roheliste silmadega, suul vaevu peidetud muie: „Miks peaks see kentsakas välismaalane tahtma tööle tulla siia pimedasse keldrisse?”

„Ee… Ma tahan Moldovat paremaks teha! Hahahaa!” naeran oma nalja peale, aga see ei olegi tegelikult nii vale.

„Päriselt,” lisan ma tõsiselt Rodicale, kes ilmselt pani mulle diagnoosi, et olen natuke napakas.

—-

Lähen ühel ilusal maikuupäeval, laps käruga kaasas, panka arveid maksma. Enne veel, kui kassaakna juurde saan astuda, juhtub midagi kummalist. Üks tige eit karjub mu peale: „Kuhu te trügite selle käruga? See on pank! Siia ei tohi käruga tulla!”

„Miks?” küsin vastu ja panen käed puusa. „Miks?” on Moldovas ülepea mu lemmikküsimuseks kujunenud. Meenutan kurjale eidele, et ma toon panka raha, millest tema saab oma palga.

Keskealine, tavaliselt sõbralik turvamees viitab mulle nagu kõntsale:

„A mine kuhugi mujale oma käruga.”

—-

ÜRO ühe agentuuri juhataja maja on keset halle hurtsikuid nii mõttetult suur ja eksklusiivne, et seda vaadates ei suuda me naeru tagasi hoida. Esimeselt korruselt viib kõrgemale ehtsast marmorist trepp. Perenaine Mirelle juhatab majateenijaid seda puhastama. Hiljem kurdab ta mulle, kuidas üks neist nühkis erilise eduta trepil üht plekki ja kasutas kraapimiseks aina tugevamaid ja tugevamaid pesuvahendeid.

„Ta ei saanud aru, et tegemist on pisikese merekarbiga marmori sees,” vangutab ta pead. „Trepp on nüüd rikutud.”

Need talumatsid ei tea marmorist ikka mitte kui midagi! väljendas ta nägu halvakspanu.

Bernard’i ja Mirelle’i suures majas on teisel korrusel neli magamistuba, kaunilt sisustatud ja ilusad valgusküllased. Nii steriilsed ja tühjad, justkui hotellis.

„Millisesse tuppa teie end sisse olete seadnud?” küsin arusaamatuses.

—-

Vast pool tunnikest hiljem, kui taas mööda haiglakoridori sammume, näeme avatud sünnitustoauksest lapse sündi. Jah, just sel hetkel sünnib väike inimene. Naine on seliliasendist surmväsinud, lesib laual, pea ukse poole, käed jõuetult kõrval.

Keegi ütleb: „Naerata-naerata!” Naine tõstab käed kõhule pandud lapsukest silitama. Mees seisab kaugel eemal, akna juures. Tema kuju on sissetulvavas valgusvihus kuidagi väike ja kiitsakas.

Terve õhtu mõtlen naise peale, kelle nägu ma enam ei mäleta ja kelle nime ei tea, aga kelle kõige intiimsemat hetke elus olen ma siiski pealt näinud. Haiglas privaatsuse puudumisest – kõige elementaarsemast, mida ühes vaeses riigis tasutagi tagada saaks – šokeeritud, uurin hiljem oma keeleõpetajalt, kuidas kõlab vene keeles sõna „privaatsus”.

Jelena on kohmetu, ütleb, et neil ei ole sellist sõna. No mis jutt see olgu! Haaran riiulist inglise-vene sõnaraamatu ja leian: ujedinenje.

„Oh, see?! See on selline tsaariaegne sõna, mida ammu enam ei kasututa.”

—-

„Kuulge, ega te mulle Eestis mingit töökohta vaadata ei saa? Ma olen aus mees. Kuldsete kätega.”

Issand, ma ei tea. Löön pilgu maha, mõtlen, kuidas tüütule mehele Eestis tööd leida, kui näen ta lagunenud saapaid. Keskelt täitsa lõhki.

„Jumaluke, kui katki te saapad on! Mu mehel on vist mõni paar vanu saapaid järel!” Lepin talumehega kokku, et viin saapad hiljem nurgapealsesse poodi, ja jooksen koju vanu saapaid otsima. Tuhlan koridorikapis. Ei, siin on täitsa kõlbulikud veel. Jooksen keldrisse – ehk seal? Ei leia. Ei ole vanu saapaid.

Istun maha hinge tõmbama. Mida ma teen!? Pööran terve maja pea peale, sest üks vaene mees suutis mulle oma räbala eluloo maha müüa! Huvitav, palju selliseid nukraid maamehi olla võiks? Arvutan. Oletame, et algsest 4,5 miljonist moldovlasest on suurte minemiste järel alles veel kolm ja pool miljonit. Või kolm. Ütleme, et üle poole neist elab maal – kaks miljonit. Ütleme, et pooled on mehed. Miljon. Miljon paari saapaid. Uus saabas jalas, oleks neil väärikam oma kohupiima müüa. Löön käega – kust võtan mina, väike eesti naine, miljon saapapaari?!

—-

Üsna varsti pärast meie Moldovasse kolimist tuleb Oxana meile külla, et pinda sondeerida ja tuttavaks saada. Ta räägib kõva häälega ja jutustab, millega tema mittetulundusühing tegeleb. Ja tema üliaktiivne suhtumine meenutab mulle natuke enesekindlat pioneeri vanadest vene multifilmidest. Aga selle pioneerienergiaga jagab ta maad ja valitseb taevast. Ja süda on Oxanal õige koha peal.

„Hm, turvakodud vägivalla all kannatavatele naistele? Seda saaks organiseerida küll ju väga lihtsalt…” Juba ta kujutab elavalt ette, kust saaks varjupaigaks sobiva maja Tiraspolis ja…

„Oleks vaja ainult üks maja ja kõva tabalukk ukse ette ja…” Oxana viibutab kujuteldatavele sissetungijatele rusikat ja juba ongi asi tema meeles lahenduse leidnud.

„Kui hakkaja, kui tegus,” imetlen.

20 minuti pärast olen Oxana kuulamisest juba täiesti röötsakil. Heidan diivanile, et veidi puhata. Oxanal endal on loengu pidamisest veel energiat üle jäänud. Nüüd alles ruttab ta tegudele.

—-

„Kellega te konsulteerisite, kui panite veebilehele nimeks Armastus!?” olevat see mees nõudvalt küsinud.

„Appi!” ahastas Anush. „Selleks me ju olemegi valitsusVÄLINE organisatsioon, et me ei pea ministeeriumist luba küsima, mis me oma veebisaidile nimeks paneme!”

Mind paneb Anushi ärev toon ja hüsteeriline olek muretsema, kas Anushil tuleb ehk selle nimevaliku pärast probleeme. Varem on Anush ju korduvalt kinnitanud: „No problem, no problem!” Ma ei tea, kas varem on Anush ministeeriumist tulnud käske kogu aeg kuulda võtnud. Kas nüüd, kui mina seal toimetama olen hakanud, torkab ministeeriumile äkitsi silma, et Anush tegutseb kõrgemaid juhtnööre eirates omapäi?

Jälle on mul tunne, et koperdan nähtamatute jõujoonte otsa.

—-

Moldova uuriv ajakirjanik Alina rääkis mulle kord loo ühest Bosnias teeninud Ameerika sõjaväelasest, kellele hakanud meeldima lõbumajas „töötanud” moldova neiu.

Et mitte kulutada jalavaeva bordelli edasi-tagasi kõndimisega, ostnud mees neiu seksiorjusest vabaks, saanud inimkaubitsejalt kätte ta passi ja pannud naise oma koju elama. Uks läks lukku ning neiu töötaski ainult ameeriklase heaks.

Kui sõjaväelasel tuli aeg kodumaale naasta, mõelnud ta, mida teha naisega, kes koristas, keetis, küpsetas, ehk armastaski? Mees toimis, nagu kaubaga tavaks – müüs naise seksiorjaks tagasi ja sai oma rahagi tagasi.

  • Autoriõigus: Marje Aksli ja Petrone Print OÜ, 2008
  • Toimetajad: Anna-Maria Penu, Epp Petrone
  • Keel ja korrektuur: Riina Tobias
  • Kujundus: Anna Lauk
  • Küljendus: Aive Maasalu
  • Kaanefoto: Marje Aksli
  • Trükk: OÜ Greif
  • ISBN 978-9985-9931-0-1
  • pehme kaas, 130 x 190 mm
    224 lk

Läbi müüdud

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid


Külaline
Marjaana
10 aastat 4 kuud tagasi

Lõpetasin äsja lugemise, väga meeldis. Nagu juba eespool kirjeldati, jäid mõned hetked nii eredalt meelde, et meenuvad päris tihti. Kusjuures raamatu lugemise eelselt erilisi ootusi ei olnudki, kuna Moldova pole mind riigina kunagi paelunud. Samas olen rõõmus, et sain ühe maanurga kohta rohkem teada, eriti põnev oli poliitilist osa jälgida. Aitäh hea lugemiselamuse eest ja edu edaspidiseks!

Külaline
Triinu-Mari Vorp
10 aastat 5 kuud tagasi

Liis, juurde ei trüki, aga kirjutasime Sulle meilile, meil on veel mõned “Minu Moldovad” alles.

Külaline
liis
10 aastat 6 kuud tagasi

Kas “Minu Moldovat” on plaanis juurde trükkida? Tahaks ka!

Külaline
Julia
11 aastat 2 kuud tagasi

Sisu poolest raamat oli üsna hea. Minu jaoks tundus autori suhtumine Moldovasse pisut imelik ja kummastav, kuid eks emotsioonid ongi kõigil erinevad. Kirjastiil aga ei sobinud ega meeldinud mulle üldse. Raamat venis ja venis, väga raske oli lugeda. See on muidugi samuti individuaalne, kuid mind väga häirisid pidevad sõnakordused, sõnavara oli kuidagi väike. Lauseehitus oli raskesti hoomatav. Moldovat tahaksin väga külastada ja raamat andis mu sellele ammusele soovile hoogu juurde, mis on igati kiiduväärt – autor suutis selle riigi minu jaoks veelgi huvitavamaks muuta. Samas kirjandusliku poole pealt ei olnud minu jaoks eriti hea raamat.

Külaline
Marya
12 aastat 8 kuud tagasi

Kõige kurvem raamat sellest sarjast. Kuid sain jälle teadmiste võrra rikkamaks.

Külaline
Maaris Virkus
13 aastat 2 kuud tagasi

Marje, suured tänud Sulle jagamast oma Moldova muljeid. Mina olen nüüd küll palju teadlikum selle maa traditsioonidest, igapäevaelust ja poliitilisest olukorrast. Naisena meeldisid mulle raamatus eriti pulmakombed, aga see “nanaši” teema on üsna kummaline 😉 Raamatut ilmestasid kaunid pildid Moldova bussipeatustest, neid oleksin rohkem näha tahtnud 🙂
Kokkuvõtvalt mulle raamat väga meeldis, jään ootama järgmist Sinu sulest.

Külaline
epukas
13 aastat 3 kuud tagasi

Ei meeldinud. Raske oli lugeda, häirisid liigsed hüüumärgid jms jutule kaalu lisavad “hüüatused”, sõnastus polnud alati ladus ja eesti keelele omane. Jutt ei veerenud, pigem tundus hakitud ja seepärast ka veidi tühi. Võib-olla asi ka selles, et kirjutaja tundus mulle vahepeal teksti põhjal ebasümpaatne. Sama lugu ka Itaalia ja Gruusia raamatutega – kirjutaja pole nö “minu inimene”.

Külaline
Bee
13 aastat 9 kuud tagasi

Super-raamat! Just selline killuke irooniat tegi käesoleva teose minu jaoks sedavõrd nauditavaks.

Rääkimata sellest, et teadmised Moldovast täienesid tohutul hulgal. Viimase osani jõudes, oli ainue mõte…”Miks see raamat ei võiks poole pikem olla?!?”

Tänusõnad autorile! Lihtsalt fantast!

Külaline
Mann
14 aastat 5 tundi tagasi

“Minu Moldovat” lugesin ma esimest korda 2008. a
sügisel. Jäi pooleli – raske oli lugeda, raamatu rütm käis kuidagi
teistmoodi kui minu enda rütm, osad kirjeldused liiga pikad, teised
ootamatult lühikesed.

Teist korda võtsin sama raamatu ette alles nüüdsama, 2010. a sügisel,
kui tervisehädade tõttu nädalate kaupa voodis pidin lamama; ja nüüd
oli kogemus hoopis teine. Raamat oli läbi kahe hoobiga: pooled
leheküljed läksid esimesel lugemisel, seejärel paar päeva mõtlemiseks
vahele, ja ülejäänud teisel lugemisel.

Ja siiamaani tulevad mingid katked meelde, kui autoga tööle sõidan või
kellegagi juttu ajan või lihtsalt aknast välja vaatan ja mõtisklen.
2008. aastal ma ei olnud osanud märgata, kui olulised on mõned lood,
mida Marje “Minu Moldovas” jagab.

See pani mind mõtlema, kui palju ühe või teise raamatu nautimine
sõltub otseselt sellest, kus ma oma eluga ise parajasti olen. Ja
millised rütmis minu päevad mööduvad.

2008. a sügisel olin ma olnud, rata-tata-taa, Tallinna lõppematus
sebimises. Ma ei mäleta, kas ma ise sellest aru sain – või mitte – aga
tagantjärele on üsna selge, et 2008. a sügis oli selline kibedasti
hakitud aeg, kui ma tiirutasin ülikooli ja töö ja isikliku elu vahel,
pisikeste portsude kaupa. Ja võib-olla see oli põhjus, miks Moldova
mulle tollal kuidagi… ei sobinud. Ma ei saanud tast aru.

Täna olen ma aga hoopis-hoopis aeglasemal elujärjel: aega on palju,
teha on vähe, vaikne on, rahulik. Ja teine oluline muutus: 99%
inimestest minu ümber on moodsa läänemaailma lapsed, sündinud ja
kasvanud Eestiga võrreldes oluliselt rikkamates riikides. Neil on
olnud väga vähe – kui üldse! – kokkupuudet kommunistliku bloki
ajalooga.

Ühtäkki ma olen avastanud, et pisikesed jutukillud minu lapsepõlvest
on siinses seltskonnas vaat et kulla hinnaga, umbes samamoodi, nagu ma
olen kuulanud, lõug ripakil, oma Zimbabwest pärit töökaaslase jutte
TEMA lapsepõlvest. Et mismõttes asju aeti niimoodi? Ja miks tehti nii
ja nii?

See, omakorda, on näidanud mulle selgesti, et kuigi mul on üsna hea
ettekujutus sellest, kuidas asjad tol ajal käisid, ei ole ma küsinud
iseendalt, MIKS nad niimoodi käisid.

Ja nii ongi juhtunud, et olles 25 aastat vana ja elades Uus-Meremaal,
loen ma esimest korda siira ja lõputu huviga raamatuid vene
lähiajaloost – et ISE ARU SAADA, miks käisid asjad nii, nagu nad
käisid.

Ja võib-olla see on põhjus, miks “Minu Moldova” mulle ühtäkki jube
mõnusasti peale läks. No ikka nii, et täitsa rõõm mõelda, kui tore
raamat on. Erinevalt üldajaloolistest raamatutest rääkis Marje mulle
läbi “Minu Moldova” moldovlase igapäevast: toidust, riietest, koolist.
Ja see paigutus “suures süsteemis” väga värvikalt omale paigale.

Ma arvan, et Epu “Kas süda on ümmargune” jääb mul samamoodi õigemat
aega ootama, kui ma tunnen, et nüüd ma olen valmis seda lugema.

Aitäh, Marje. Aitäh, Epp.

Külaline
Kaie
14 aastat 7 päeva tagasi

Raamat läks väga hinge. Rohkem sõnu ei olegi vaja.

Külaline
Marje
14 aastat 9 kuud tagasi

Hea Natuke Pipart,
Mul on hea meel, et vastukaja jagasid. ka mul on nyyd, aasta hiljem tunne, et see pole suurem asi lugemine.
Ainult, kui sa oleksid oma nime ka kommentaari juurde pannud, siis oleks ausam olnud 🙂
Aga sa kirjuta mulle ja anna teada, millised vead sind h2irisid. Hüüumärke oli t6esti palju, sest mulle tundus, et Moldova vajab hyyum2rke! 🙂
Blogi ei ole ma, erinevalt teistest Minu … autoritest, Moldovast kunagi pidanud, seega ei saa kirjastiili blogistiiliks pidada. Korrektuuri kiidaks hoopis, keeletoimetaja v6ttis mu hyperaktiivse keelekasutuse isegi natuke rahulikumaks, mis j2i p2ris kena minu meelest. M6ned n2pukad on jah sees, aga … nii ikka juhtub neil, kes kiiruga raamatu kirjutavad. J22n meili ootama.
Parima terviga
Marje

Külaline
Natuke pipart meepotti
14 aastat 9 kuud tagasi

Loen seda Moldova raamatut. Mulle ei meeldi. Ma ei jaga eelpool kirjutatute eufooriat ja kiidulaulu sel lihtsal põhjusel, et raamat kubiseb vigadest. Kõikvõimalikest. Sõnajärje, stiili, interpunktsiooni. Hirmus. Mõnda lauset loen mitu korda ega saa aru, mida tahab autor öelda. Hüüumärkide rohkus on iseloomulik teismelistele. Tark lugeja oskab ise imestada. See sobib blogijutuks, mitte ilmutada raamatuna. Samas võib neid vigasid ette heita raamatu korrektuuri eest vastutavale inimesele. Sama lugu Kupinskaja raamatuga. Sõnajärjevead, otsetõlge vene keelest.

Külaline
Marje
15 aastat 10 päeva tagasi

Maria,
mulle tundub Moldaavia ka hulga suup2rasem. Ja tead, kuidagi soojem: kui ytled Moldaavia, siis heiastuvad silme ees viinamarjad, laugjad p2ikeselised voored ja rahvariietes tantsijad. Aga Moldova on minu k6rvus natuke hall ja k6le. Ei teagi, miks 🙂
T2nud lugemast ja vastukaja jagamast.

Külaline
Maria
15 aastat 12 päeva tagasi

Parandused..
Ja muidugi ka suured vabandused..
Moldova ja Moldaavia..
Loomulikult on raamatu pealkiri Minu Moldova.
Ei teagi kuskohast see Moldaavia sedasi mu meeles mõlkus.

Külaline
Maria
15 aastat 12 päeva tagasi

Esimene “Minu …” sarja raamat, mis mul on õnnestunud kätte saada raamatukogust. Keegi oli selle jsut tagasi toonud ning ma haarasin selle sealt ilma pikemalt mõtlemata. Ja ma ei kahetse. Ma ei teadnud midagi Moldaaviast. Nüüd tean väikeseid killukesi. Kindlasti on seal maal veel aplju enamat, kui autor neile lehekülgedele mahutada suutis. Raamatut hea ja kerge lugeda.
Pole mingit kahtlust, et võimalusel loen läbi kõik sarja raamatud ega pea kordagi seda kahetsema.
Suur tänu Epp, et oled “Minu …” sarja lugejateni toonud.

Külaline
Kertu
15 aastat 22 päeva tagasi

Väga hea raamat nii oma sisu kui ülesehituse poolest. Annab tõetruu pildi endise Nõukogude Liidu koosseisu kuulunud riigi tegelikust olukorrast. Iseloomuliku kirjeldusega suurepärane lugemispala ka neile, kellele poliitika üldiselt korda ei lähe.

Külaline
Lugeja2
15 aastat 3 kuud tagasi

Eesmärk on samuti kõik “Minu…” sarja raamatud läbi lugeda. Moldova puhul esimestel lehekülgedel imestasin, miks ma üldse loen seda, kuidas üks riik ikka elab veel nn Nõukogude Liidus. Kuid mida enam edasi lugesin, seda rohkem tundsin kui eriline on Moldova kultuur ja kui hea on Eestis elada. Poliitilisest taustast oli raamatus palju juttu, kuid just poliitika määrabki riigi kultuuri(tuse) jm. Olen siit sealt kuulnud, et ette on heidetud autori subjektiivsust, kuid “Minu…” sarja teebki eriliseks see, et lugeja võib ise otsustada, kas jääda autoriga samale arvamusele või mitte.

Muide, kui teiste “Minu…” raamatute puhul sõbrad ütlevad, laena seda raamatut ja laena teist, siis ei ütle nad seda Moldova puhul. Kui aga hakata tsiteerima raamatut, siis tahavad kõik seda lugeda:)))

Külaline
Epp Petrone
15 aastat 3 kuud tagasi

Anmgela, mul on selline mõte, et võiks “Minu…” sarja teha sada raamatut. Hetkel on kümme ilmunud! 🙂

Külaline
Marje
15 aastat 4 kuud tagasi

Hea Angela ja teised kommenteerijad,
t2nan heade s6nade eest! M6tlesin tykk aega, kas kirjutada Minu Kanada, aga leidsin, et parem oleks seda kirjutada Torontost, kus on suur eesti kogukond. Sellep2rast soovitasin kirjutaks Ene Timmuski, kes peab blogi siin http://killuke.blogspot.com/,ma toimetan seda ja ma arvan, et tuleb v2ga hea raamat. Minu artikleid Kanadast saab lugeda siin http://marjekirjutabkanadast.blogspot.com/.
Kena suve!
Marje

Külaline
Angela
15 aastat 4 kuud tagasi

Tahtsin veel lisad, et raamatut lõpetades oli tunne, et kohe tahaks ju edasi lugeda, mis elu ja juhtumused Kanadas edasi läksid.Kas juba kirjutad Kanada raamatut?

Külaline
Angela
15 aastat 4 kuud tagasi

Selle sarja kõige parema sõnaseadmisega raamat! Olen ka endale eesmärgiks võtnud kõik raamatud läbi lugeda, sest on väga huvitav. Tänud kirjutajatele ja kirjastajatele, tore on see, et sarja lõppu pole loodetavasti veel ette näha, uusi paiku ja rändavaid eestlasi ju hulgim…

Külaline
Lehho Jõumees
15 aastat 10 kuud tagasi

Oled kirjutanud väga huvitava ja hästi loetava raamatu. Sealsest olustikust ei ole ju eriti midagi teada, väljaarvatud vast see rohkem poliitilise kallakuga, mida Marianne Mikko oma Moldova-raporti koostamise taustal meie ajakirjanduses rääkinud on. Inimeste hirmud ja ükskõiksus on ikka ühed jubedamad asjad, mille see kuramuse nõukogude võim sünnitas. Eriti ootamatu oli, ja seda huvitavam, Dnestri-äärse nn vabariigi kohta kirjutatu. Ma ei osanud oodata, et sealgi saite käia. Tõenäoliselt sama mitmepalgeline ja kahetimõistetav on tegelik olukord ka Abhaasias ja Lõuna-Osseetias… Esialgu arvasin, et Sinu kaastöö oli Moskvas ilmuva Komsomolskaja Pravda jaoks, aga siis taipasin, et see väljaanne oli kohaliku lugejaskonna jaoks, või eksin? Tõesti, toredaid inimesi oled seal kohanud, aga natuke kurvastav on nendest paljude soov riigist lahkuda. Eks samamoodi ole ju siin Kohtla-Järvel, kust siit pärit noored enamuses kaovad esimesel võimalusel ja tagasi ei taha tulla. Terve rida omaaegseid kolleege, kes on pensionile jäänud ja ei ole siit pärit, on samuti ära kolinud. Ei kujuta ette, mida ise ette võtan, kui mõne aasta pärast pensioniaeg kätte jõuab, aga enne on nii kaua vaja elada.

Üks väike ebatäpsus hakkas silma lk 106, kus kirjeldad busside ootamise putkasid. Gagarin lendas kosmosesse 1961.a ja 1968.a ta vististi hukkus juba, aga ega see ei tarvitse Sinu näpukas olla, sest raamatutegemise juures on tegelasi palju. Muidu oli minu arusaamise järgi korrektne tekst.

Nii nagu Maria Kupinskaja raamatu lugemiselgi imetlesin autori pealehakkamist, tegutsemistahet, empaatiavõimet ja otsustamisjulgust. Oled tubli!

Loodan, et kunagi on Sul veel midagi lugemistväärivat kirjutada. Mina loeksin küll. Muuseas, naiste olukorrast arusaamiseks on seda raamatut meestel vajalik lugeda. Eks näis, kui palju meeste hulgas lugejaid leidub.

Külaline
Ann
15 aastat 10 kuud tagasi

Lõpetasin just “Minu Moldova” lugemise, mille ühe hooga läbi lugesin ja sain super lugemiselamuse ja hetkel veel kõige selle lummuses, mis sealt lugesin. Väga kaasahaaravalt ja huvitavalt kirjutatud! Ja silmaringi avardas ka päris palju. Kindlasti kuulan nüüd uudiseid, mis sealt poolt tulevad, hoopis teise tundega.

Külaline
Tinn
15 aastat 10 kuud tagasi

See raamat läks mulle kogu sarja omadest kõige rohkem hinge. Ei tea, kas sellepärast, et kuna nõukaaeg veel nii hästi meeles on, oli lihtsam kaasa elada …. Või oli see autori kaasahaarav jutustamisoskus…
Või oli see fotovaliku pärast, mis väga hästi täiendasid kirjtuatut.
See oli kurb raamat. Muuhulgas pani mõtlema, et mis sest maailmast saab, kui kõik rahvad, kel kodumaal elu lonkab välismaale põgenevad parema elu juurde. Miks ei taheta enda riigist seda paremat üles ehitada… Miks mõned riigid/rahvused suudavad seda ja teised mitte…

Külaline
eb
15 aastat 10 kuud tagasi

Väga huvitav ja hariv raamat.
Ei saandki terveks päevaks raamatut käest, kuni see lugu kahjuks otsa sai.

Külaline
loetud
15 aastat 11 kuud tagasi

Väga huvitav ja ma ütleksin, et sain teada palju maast, mille kohta ei teadnud varem muud kui et sealt olid ühed kenad paberist nukud NLiidu rahvariieetest nukkude raamatus. Tunne on, kui oleks teinud läbi nõukogude nostalgia šokikursuse. Vedas Eestil, et meie saime end nõukogude areaalist lahti haakida paremini, kui see Moldoval, “Euroopa vaeseimal riigil” on õnnestunud.