Minu Moldova Marje Aksli

Ilmunud
01.2008

Diplomaadi naisena Euroopa vaeseimas riigis

Ma ei tea, kuidas on võimalik elada pikemalt ühel maal, võtmata hinge, mis seal toimub. Varem või hiljem saab see maa ikkagi ka sinu kodumaaks. Sa hakkad muretsema, kuidas tavalised inimesed piskuga toime tulevad, mis hariduse saavad lapsed koolis, kus pensioniealine õpetaja teenib kopikaid, ja kas noored tüdrukud, kes unistavad rikkast lääne boyfriendist, langevad inimkaupleja küüsi või ei.

Ma leidsin Moldovast äärmiselt armsaid, kalleid ja tasaseid inimesi ning vahel vaenulikku kurja süsteemi. Moldovasse ongi raske kohe paugupealt armuda – nõukogude aeg on siia maha laotanud ükskõiksust ja ebaviisakust, seal pole ka hingematvaid mägesid ega ilusat merd.

Aga see maa on siiski väärt, et teda sõbralikult patsutada ja öelda: Aeg on ärgata!

Marje Aksli, autor

NB! Raamat on koos fotolisaga!

Reserveeritud Rodica palub mul täita pereplaneerimisliidu liikme infokaart, millesse paneb mind vabatahtlikuna kirja. Seal on üks küsimus põhjuste kohta:

„Miks tahate vabatahtlikuna töötada?”

Rodica tõstab pilgu paberitelt ja vaatab mind oma suurte ja ilusate roheliste silmadega, suul vaevu peidetud muie: „Miks peaks see kentsakas välismaalane tahtma tööle tulla siia pimedasse keldrisse?”

„Ee… Ma tahan Moldovat paremaks teha! Hahahaa!” naeran oma nalja peale, aga see ei olegi tegelikult nii vale.

„Päriselt,” lisan ma tõsiselt Rodicale, kes ilmselt pani mulle diagnoosi, et olen natuke napakas.

—-

Lähen ühel ilusal maikuupäeval, laps käruga kaasas, panka arveid maksma. Enne veel, kui kassaakna juurde saan astuda, juhtub midagi kummalist. Üks tige eit karjub mu peale: „Kuhu te trügite selle käruga? See on pank! Siia ei tohi käruga tulla!”

„Miks?” küsin vastu ja panen käed puusa. „Miks?” on Moldovas ülepea mu lemmikküsimuseks kujunenud. Meenutan kurjale eidele, et ma toon panka raha, millest tema saab oma palga.

Keskealine, tavaliselt sõbralik turvamees viitab mulle nagu kõntsale:

„A mine kuhugi mujale oma käruga.”

—-

ÜRO ühe agentuuri juhataja maja on keset halle hurtsikuid nii mõttetult suur ja eksklusiivne, et seda vaadates ei suuda me naeru tagasi hoida. Esimeselt korruselt viib kõrgemale ehtsast marmorist trepp. Perenaine Mirelle juhatab majateenijaid seda puhastama. Hiljem kurdab ta mulle, kuidas üks neist nühkis erilise eduta trepil üht plekki ja kasutas kraapimiseks aina tugevamaid ja tugevamaid pesuvahendeid.

„Ta ei saanud aru, et tegemist on pisikese merekarbiga marmori sees,” vangutab ta pead. „Trepp on nüüd rikutud.”

Need talumatsid ei tea marmorist ikka mitte kui midagi! väljendas ta nägu halvakspanu.

Bernard’i ja Mirelle’i suures majas on teisel korrusel neli magamistuba, kaunilt sisustatud ja ilusad valgusküllased. Nii steriilsed ja tühjad, justkui hotellis.

„Millisesse tuppa teie end sisse olete seadnud?” küsin arusaamatuses.

—-

Vast pool tunnikest hiljem, kui taas mööda haiglakoridori sammume, näeme avatud sünnitustoauksest lapse sündi. Jah, just sel hetkel sünnib väike inimene. Naine on seliliasendist surmväsinud, lesib laual, pea ukse poole, käed jõuetult kõrval.

Keegi ütleb: „Naerata-naerata!” Naine tõstab käed kõhule pandud lapsukest silitama. Mees seisab kaugel eemal, akna juures. Tema kuju on sissetulvavas valgusvihus kuidagi väike ja kiitsakas.

Terve õhtu mõtlen naise peale, kelle nägu ma enam ei mäleta ja kelle nime ei tea, aga kelle kõige intiimsemat hetke elus olen ma siiski pealt näinud. Haiglas privaatsuse puudumisest – kõige elementaarsemast, mida ühes vaeses riigis tasutagi tagada saaks – šokeeritud, uurin hiljem oma keeleõpetajalt, kuidas kõlab vene keeles sõna „privaatsus”.

Jelena on kohmetu, ütleb, et neil ei ole sellist sõna. No mis jutt see olgu! Haaran riiulist inglise-vene sõnaraamatu ja leian:ujedinenje.

„Oh, see?! See on selline tsaariaegne sõna, mida ammu enam ei kasututa.”

—-

„Kuulge, ega te mulle Eestis mingit töökohta vaadata ei saa? Ma olen aus mees. Kuldsete kätega.”

Issand, ma ei tea. Löön pilgu maha, mõtlen, kuidas tüütule mehele Eestis tööd leida, kui näen ta lagunenud saapaid. Keskelt täitsa lõhki.

„Jumaluke, kui katki te saapad on! Mu mehel on vist mõni paar vanu saapaid järel!” Lepin talumehega kokku, et viin saapad hiljem nurgapealsesse poodi, ja jooksen koju vanu saapaid otsima. Tuhlan koridorikapis. Ei, siin on täitsa kõlbulikud veel. Jooksen keldrisse – ehk seal? Ei leia. Ei ole vanu saapaid.

Istun maha hinge tõmbama. Mida ma teen!? Pööran terve maja pea peale, sest üks vaene mees suutis mulle oma räbala eluloo maha müüa! Huvitav, palju selliseid nukraid maamehi olla võiks? Arvutan. Oletame, et algsest 4,5 miljonist moldovlasest on suurte minemiste järel alles veel kolm ja pool miljonit. Või kolm. Ütleme, et üle poole neist elab maal – kaks miljonit. Ütleme, et pooled on mehed. Miljon. Miljon paari saapaid. Uus saabas jalas, oleks neil väärikam oma kohupiima müüa. Löön käega – kust võtan mina, väike eesti naine, miljon saapapaari?!

—-

Üsna varsti pärast meie Moldovasse kolimist tuleb Oxana meile külla, et pinda sondeerida ja tuttavaks saada. Ta räägib kõva häälega ja jutustab, millega tema mittetulundusühing tegeleb. Ja tema üliaktiivne suhtumine meenutab mulle natuke enesekindlat pioneeri vanadest vene multifilmidest. Aga selle pioneerienergiaga jagab ta maad ja valitseb taevast. Ja süda on Oxanal õige koha peal.

„Hm, turvakodud vägivalla all kannatavatele naistele? Seda saaks organiseerida küll ju väga lihtsalt…” Juba ta kujutab elavalt ette, kust saaks varjupaigaks sobiva maja Tiraspolis ja…

„Oleks vaja ainult üks maja ja kõva tabalukk ukse ette ja…” Oxana viibutab kujuteldatavele sissetungijatele rusikat ja juba ongi asi tema meeles lahenduse leidnud.

„Kui hakkaja, kui tegus,” imetlen.

20 minuti pärast olen Oxana kuulamisest juba täiesti röötsakil. Heidan diivanile, et veidi puhata. Oxanal endal on loengu pidamisest veel energiat üle jäänud. Nüüd alles ruttab ta tegudele.

—-

„Kellega te konsulteerisite, kui panite veebilehele nimeks Armastus!?” olevat see mees nõudvalt küsinud.

„Appi!” ahastas Anush. „Selleks me ju olemegi valitsusVÄLINE organisatsioon, et me ei pea ministeeriumist luba küsima, mis me oma veebisaidile nimeks paneme!”

Mind paneb Anushi ärev toon ja hüsteeriline olek muretsema, kas Anushil tuleb ehk selle nimevaliku pärast probleeme. Varem on Anush ju korduvalt kinnitanud: „No problem, no problem!” Ma ei tea, kas varem on Anush ministeeriumist tulnud käske kogu aeg kuulda võtnud. Kas nüüd, kui mina seal toimetama olen hakanud, torkab ministeeriumile äkitsi silma, et Anush tegutseb kõrgemaid juhtnööre eirates omapäi?

Jälle on mul tunne, et koperdan nähtamatute jõujoonte otsa.

—-

Moldova uuriv ajakirjanik Alina rääkis mulle kord loo ühest Bosnias teeninud Ameerika sõjaväelasest, kellele hakanud meeldima lõbumajas „töötanud” moldova neiu.

Et mitte kulutada jalavaeva bordelli edasi-tagasi kõndimisega, ostnud mees neiu seksiorjusest vabaks, saanud inimkaubitsejalt kätte ta passi ja pannud naise oma koju elama. Uks läks lukku ning neiu töötaski ainult ameeriklase heaks.

Kui sõjaväelasel tuli aeg kodumaale naasta, mõelnud ta, mida teha naisega, kes koristas, keetis, küpsetas, ehk armastaski? Mees toimis, nagu kaubaga tavaks – müüs naise seksiorjaks tagasi ja sai oma rahagi tagasi.

  • Autoriõigus: Marje Aksli ja Petrone Print OÜ, 2008
  • Toimetajad: Anna-Maria Penu, Epp Petrone
  • Keel ja korrektuur: Riina Tobias
  • Kujundus: Anna Lauk
  • Küljendus: Aive Maasalu
  • Kaanefoto: Marje Aksli
  • Trükk: OÜ Greif
  • ISBN 978-9985-9931-0-1
  • pehme kaas, 130 x 190 mm
    224 lk

Comments


Külaline
Marjaana
5 years 8 months ago

Lõpetasin äsja lugemise, väga meeldis. Nagu juba eespool kirjeldati, jäid mõned hetked nii eredalt meelde, et meenuvad päris tihti. Kusjuures raamatu lugemise eelselt erilisi ootusi ei olnudki, kuna Moldova pole mind riigina kunagi paelunud. Samas olen rõõmus, et sain ühe maanurga kohta rohkem teada, eriti põnev oli poliitilist osa jälgida. Aitäh hea lugemiselamuse eest ja edu edaspidiseks!

Külaline
Triinu-Mari Vorp
5 years 10 months ago

Liis, juurde ei trüki, aga kirjutasime Sulle meilile, meil on veel mõned “Minu Moldovad” alles.

Külaline
liis
5 years 11 months ago

Kas “Minu Moldovat” on plaanis juurde trükkida? Tahaks ka!

Külaline
Julia
6 years 6 months ago

Sisu poolest raamat oli üsna hea. Minu jaoks tundus autori suhtumine Moldovasse pisut imelik ja kummastav, kuid eks emotsioonid ongi kõigil erinevad. Kirjastiil aga ei sobinud ega meeldinud mulle üldse. Raamat venis ja venis, väga raske oli lugeda. See on muidugi samuti individuaalne, kuid mind väga häirisid pidevad sõnakordused, sõnavara oli kuidagi väike. Lauseehitus oli raskesti hoomatav. Moldovat tahaksin väga külastada ja raamat andis mu sellele ammusele soovile hoogu juurde, mis on igati kiiduväärt – autor suutis selle riigi minu jaoks veelgi huvitavamaks muuta. Samas kirjandusliku poole pealt ei olnud minu jaoks eriti hea raamat.

Külaline
Marya
8 years 1 month ago

Kõige kurvem raamat sellest sarjast. Kuid sain jälle teadmiste võrra rikkamaks.

Külaline
Maaris Virkus
8 years 7 months ago

Marje, suured tänud Sulle jagamast oma Moldova muljeid. Mina olen nüüd küll palju teadlikum selle maa traditsioonidest, igapäevaelust ja poliitilisest olukorrast. Naisena meeldisid mulle raamatus eriti pulmakombed, aga see “nanaši” teema on üsna kummaline 😉 Raamatut ilmestasid kaunid pildid Moldova bussipeatustest, neid oleksin rohkem näha tahtnud 🙂
Kokkuvõtvalt mulle raamat väga meeldis, jään ootama järgmist Sinu sulest.

Külaline
epukas
8 years 8 months ago

Ei meeldinud. Raske oli lugeda, häirisid liigsed hüüumärgid jms jutule kaalu lisavad “hüüatused”, sõnastus polnud alati ladus ja eesti keelele omane. Jutt ei veerenud, pigem tundus hakitud ja seepärast ka veidi tühi. Võib-olla asi ka selles, et kirjutaja tundus mulle vahepeal teksti põhjal ebasümpaatne. Sama lugu ka Itaalia ja Gruusia raamatutega – kirjutaja pole nö “minu inimene”.

Külaline
Bee
9 years 2 months ago

Super-raamat! Just selline killuke irooniat tegi käesoleva teose minu jaoks sedavõrd nauditavaks.

Rääkimata sellest, et teadmised Moldovast täienesid tohutul hulgal. Viimase osani jõudes, oli ainue mõte…”Miks see raamat ei võiks poole pikem olla?!?”

Tänusõnad autorile! Lihtsalt fantast!

Külaline
Mann
9 years 4 months ago

“Minu Moldovat” lugesin ma esimest korda 2008. a
sügisel. Jäi pooleli – raske oli lugeda, raamatu rütm käis kuidagi
teistmoodi kui minu enda rütm, osad kirjeldused liiga pikad, teised
ootamatult lühikesed.

Teist korda võtsin sama raamatu ette alles nüüdsama, 2010. a sügisel,
kui tervisehädade tõttu nädalate kaupa voodis pidin lamama; ja nüüd
oli kogemus hoopis teine. Raamat oli läbi kahe hoobiga: pooled
leheküljed läksid esimesel lugemisel, seejärel paar päeva mõtlemiseks
vahele, ja ülejäänud teisel lugemisel.

Ja siiamaani tulevad mingid katked meelde, kui autoga tööle sõidan või
kellegagi juttu ajan või lihtsalt aknast välja vaatan ja mõtisklen.
2008. aastal ma ei olnud osanud märgata, kui olulised on mõned lood,
mida Marje “Minu Moldovas” jagab.

See pani mind mõtlema, kui palju ühe või teise raamatu nautimine
sõltub otseselt sellest, kus ma oma eluga ise parajasti olen. Ja
millised rütmis minu päevad mööduvad.

2008. a sügisel olin ma olnud, rata-tata-taa, Tallinna lõppematus
sebimises. Ma ei mäleta, kas ma ise sellest aru sain – või mitte – aga
tagantjärele on üsna selge, et 2008. a sügis oli selline kibedasti
hakitud aeg, kui ma tiirutasin ülikooli ja töö ja isikliku elu vahel,
pisikeste portsude kaupa. Ja võib-olla see oli põhjus, miks Moldova
mulle tollal kuidagi… ei sobinud. Ma ei saanud tast aru.

Täna olen ma aga hoopis-hoopis aeglasemal elujärjel: aega on palju,
teha on vähe, vaikne on, rahulik. Ja teine oluline muutus: 99%
inimestest minu ümber on moodsa läänemaailma lapsed, sündinud ja
kasvanud Eestiga võrreldes oluliselt rikkamates riikides. Neil on
olnud väga vähe – kui üldse! – kokkupuudet kommunistliku bloki
ajalooga.

Ühtäkki ma olen avastanud, et pisikesed jutukillud minu lapsepõlvest
on siinses seltskonnas vaat et kulla hinnaga, umbes samamoodi, nagu ma
olen kuulanud, lõug ripakil, oma Zimbabwest pärit töökaaslase jutte
TEMA lapsepõlvest. Et mismõttes asju aeti niimoodi? Ja miks tehti nii
ja nii?

See, omakorda, on näidanud mulle selgesti, et kuigi mul on üsna hea
ettekujutus sellest, kuidas asjad tol ajal käisid, ei ole ma küsinud
iseendalt, MIKS nad niimoodi käisid.

Ja nii ongi juhtunud, et olles 25 aastat vana ja elades Uus-Meremaal,
loen ma esimest korda siira ja lõputu huviga raamatuid vene
lähiajaloost – et ISE ARU SAADA, miks käisid asjad nii, nagu nad
käisid.

Ja võib-olla see on põhjus, miks “Minu Moldova” mulle ühtäkki jube
mõnusasti peale läks. No ikka nii, et täitsa rõõm mõelda, kui tore
raamat on. Erinevalt üldajaloolistest raamatutest rääkis Marje mulle
läbi “Minu Moldova” moldovlase igapäevast: toidust, riietest, koolist.
Ja see paigutus “suures süsteemis” väga värvikalt omale paigale.

Ma arvan, et Epu “Kas süda on ümmargune” jääb mul samamoodi õigemat
aega ootama, kui ma tunnen, et nüüd ma olen valmis seda lugema.

Aitäh, Marje. Aitäh, Epp.

Külaline
Kaie
9 years 5 months ago

Raamat läks väga hinge. Rohkem sõnu ei olegi vaja.

Külaline
Marje
10 years 2 months ago

Hea Natuke Pipart,
Mul on hea meel, et vastukaja jagasid. ka mul on nyyd, aasta hiljem tunne, et see pole suurem asi lugemine.
Ainult, kui sa oleksid oma nime ka kommentaari juurde pannud, siis oleks ausam olnud 🙂
Aga sa kirjuta mulle ja anna teada, millised vead sind h2irisid. Hüüumärke oli t6esti palju, sest mulle tundus, et Moldova vajab hyyum2rke! 🙂
Blogi ei ole ma, erinevalt teistest Minu … autoritest, Moldovast kunagi pidanud, seega ei saa kirjastiili blogistiiliks pidada. Korrektuuri kiidaks hoopis, keeletoimetaja v6ttis mu hyperaktiivse keelekasutuse isegi natuke rahulikumaks, mis j2i p2ris kena minu meelest. M6ned n2pukad on jah sees, aga … nii ikka juhtub neil, kes kiiruga raamatu kirjutavad. J22n meili ootama.
Parima terviga
Marje