Minu Tšiili Liisi Lõo

Ilmunud
10.2011

Vahetusõpilase rõõmud ja rumalused

Ma olin 16, kui läksin aastaks vahetusõpilaseks. 16 aastaselt on inimene enda arvates kõige targem – pole veel kujunenud ma-peaksin-mõtteviisi, täiesti alles on aga ma-tahan-suhtumine.

Eestis tundus, et keegi ei saa minust aru. Kuid alles Tšiilis, võõras keele- ja kultuuriruumis, sain tõeliselt teada, mida tähendab, kui keegi ei saa aru ühestki sinu sõnast ega mõista ka sinu käitumist.

Sain endale uue pere rahulikus Tšiili linnakeses, kus kõik mitte ainult ei tea kõiki, vaid on omavahel ka suguluses. Oma vahetuspere kaudu ma muutusin. Muutusin nendega sarnasemaks, õppisin nende väärtusi ja tegin need enda omaks. Õppisin, et kõik võib olla teistmoodi ja see ei olegi halb.

Liisi Lõo

„Liisi?” küsib vanem habetunud mees avala naeratusega ja tutvustab end Juanina. Kõik mõtisklused õigest tervitamisest on ununenud ja ma lihtsalt kallistan suurest õnnest ja kergendusest seda valge habemega meest, kellest kõigi eelduste kohaselt peaks saama minu vahetusisa. Juani pilk särab toonitud klaasidega prillide taga ja ta osutab kahele teisele vastutulnule.

Kallistan ka oma vahetusema Bertat ja vahetusvenda Leonardot, keda tuleb kutsuda lihtsalt Leoks. Berta on lühike, tõmmu jume ning lühikeste mustade juustega. Ta naeratab mind nähes ja kogu ta kehakeel võtab sellest osa. Leo on neist kõige pikem ja tõmmum. Ulja habemega, prillid ees, käed külma tõttu teksapükste taskusse surutud, tammub ta kergel sammul ringi, kuni ma oma kohvri bussi alumisest pagasiruumist kätte saan.

„Pilet, pilet!” korrutab bussisaatja.

Annan talle pisikese kviitungi, millele on trükitud maailma kõige peenemas kirjas numbrikood. Mul kulus aega, et seda numbrikoodi leida. Vilunud bussisaatja viskab aga kiire pilgu imepisikesele piletile ja haarab pagasihunnikust eksimatult mu kohvri.

Kui jõuame punase universaalkerega autoni, hüppab auto pagasiruumist välja suur valge karvane mängukaru.

„Palju õnne sünnipäevaks,” ütleb Leo kohmaka tšiili aktsendiga inglise keeles ja raputab karu käes.

Täpselt nii. Ma kohtun vahetusperega oma sünnipäeval.

—-

Gootitüdruku välimusega klassiõest Patist, kes ainsana teab inglise keelest rohkem kui lihtsalt stampväljendeid, saab ruttu tõlk. Pati on raskema muusika pooldaja ning armastab oma nägu heledamaks puuderdada. Samuti on ta hammaste vahel alati ringlemas mõni näts, mida ta närib nii kaua, et see hakkab hammaste vahel prõksuma nagu põlev puuhalg. Minu õnnetuseks on Pati hispaania keel meeletult kiire. Kuid minu õnneks on ta inglise keel so-so ehk enam-vähem, kaldudes siiski sinna vähema poole.

„See on meie klass. Me ootasime sind. Ning mis sa nüüd teha tahad?” tõlgib Pati klassijuhataja juttu. Seisan klassi ees ning kõik vaatavad säravate silmade ja ootavate nägudega mulle otsa. Pinge kasvab.

„Eee… Ma arvan, et võiks teie nimesid teada?” pakun ma esimese hooga. Muidugi mõtlen ma sellega tüüpilist eestlaslikku tutvustamist, et tõustakse koha pealt püsti ja öeldakse oma nimi. Kuid Eesti on kaugel. Väga kaugel.

„Mina olen Mirta, nagu sa juba tead,” tutvustab end klassijuhataja soojalt ja seejärel pöördub klassi poole. „Nicolas, ma vaatan, et sa oled väga tegus seal tagapingis. Alustame siis sinust.”

Olgu nii. Üritame mõned nimed meelde jätta.

Mainitud Nicolas alias Nico tõuseb ja kõnnib klassi ette. Jõuab minuni ja tervitab kiire põsemusiga.

„Nicolas,” ütleb ta ja ajab rinna kummi, nagu oleks ta esimene tuvi, kes kunagi katusele on lennanud. Teda julgustab ülejäänud klassi heakskiitev itsitamine. Jää on murtud ning tema järel tulevad mind klassi ette musitama ka kõik ülejäänud.

—-

Pärast palavaid tervitusi juhatatakse meid lauda, kus õhevil Adriana küsib palju küsimusi. Eelmisel aastal viibis tema peres üks Norra tüdruk, kelle pilte ta nüüd agaralt näitab.

„Näete, siin on ta moe-show’l! Liisi, sina osaled ka! Oh, ta on nii ilus,” pajatab naine härdalt pikast plaatinablondist neiust. Mina aina noogutan.

Istume lauda ja solgutan teepakki tassis, kui tädi Adriana hakkab mu vahetusvanematele õpetamisnippe jagama.

„Meie Annale ei jäänud üldse sõnad meelde. Ja siis me igal õhtul kordasime üle. Ma võtsin lusika kätte ja ütlesin: „See on lusikas. Jäta meelde. See on nuga.” Ja järgmisel õhtul kontrollisime, kas tal on meeles. Liisi, mis see on?” küsib Adriana minult.

„Lusikas?” vastan ja üritan sarkasmi varjata.

„See on v ä i k e lusikas,” parandab Adriana, nagu poleks mu sarkasmi tähelegi pannud.

Järgmisel õhtul kodus tõstab vahetusisa teelusika üles ja küsib: „Liisi, mis see on?”

„See on väike lusikas!” ütlen entusiastlikult.

„Tubli tüdruk,” naerab Papi.

„Kallis!” üritab Mami Papit manitseda, kuid hakkab ise ka naerma.

—-

Küsin Mami käest, mis söögiks on.

„Makaronid lihaga,” vastab ta lihtsalt ning tõstab kõigile taldrikud valmis. Ka Leo ilmub kuskilt nurga tagant ning kulgeb otse pottide poole. Ta tõstab mõlemad kaaned üles ja konstateerib: „Hmm. Makaronid.”

Ta istub mu kõrvale, nii nagu alati. Nuusutan auravat taldrikutäit, kuid Pavlovi refleksi asemel tundub, et mu kõri tõmbub hoopis krampi.

„Eee… millega see liha on?” küsin ettevaatlikult.

„Ma panin sinna pimentón’i,“ ütleb Mami.

„Ahaa…” ütlen vaid selle peale ja kummardun rohkem taldriku kohale. Kuid mu nina ei peta miski: see lõhnab nagu sõnnik.

Neelatan ja võtan kahvli kätte. Ehk on see nagu mõni Austria delikatessjuust, mis lehkab nagu surm ise, kuid maitse võib olla hea.

Hoian hinge kinni ning hakkan sööma. Esimese kahvlitäie järel mõtlen, et pole hull. Hingan uuesti sisse.

Hoian kahvlit kramplikumalt käes. Nüüd on see lõhn mul igal pool – suus, ninas, neelus. Tunnen pimentón’i juba kõigi oma meeltega.

„Liisi, kas kõik on korras?” küsib Mami, kes on mu tavapäratut isutust tähele pannud.

„Ahh… Ei. Ma…” Vaikin segaduses, sest kuidas öelda oma perele: „Vabandage, see toit lõhnab nagu lehmalaut”?

—-

Sõidu alguses kräunub kass meeleheitlikult ning kui me juba kiirteelt itta ehk Kordiljeeride poole oleme pööranud, saab kassi mõõt lõplikult täis. Kuid ta ei lange ilma võitluseta.

„Mis see on?” küsib Leo.

„Ma ei tea. Lambakari nii ei haise…” jõuab keegi veel öelda, enne kui kassiahastuse lehk auto täidab.

Papi tõmbab autoga tee äärde ja paneb ohutuled tööle. Kõik kiirustavad autost välja ning viimasena võetakse välja kass.Vaese kõutsi närvid on olnud nii läbi, et kast haiseb otsast ääreni. Leo mõistab, et kass on vaja puhtaks teha, ja võtab ta kastist välja. Kuid vihane Tomi otsustab, et talle aitab sellest hullust seiklusest. Ta rabeleb end vabaks ning sööstab kollaseõielistesse picapica põõsastesse, mis teeäärt palistavad.Keegi ei ole nõus kassile järele jooksma, sest picapica (otsetõlkes torgib-torgib) on hämmastavalt ebasõbralik taim: tiheda võra iga sentimeeter on täis väikeseid tigedaid okkaid.Kõik hüüdmised ja kassitoidukuhjad on asjatud. Lõpuks oleme sunnitud loobuma ja edasi sõitma.

„Pärast, kui tagasi tuleme, ehk leiame üles,” naljatab Papi.

„Papi! See pole naljakas!” hüüab Macarena.

„Maca,” ütleb Leo kõhklevalt.

„Mis?”

„Su mantel on natuke…”

„Oh issand. Tomi s*** on mu mantli peal!” halab Macarena ja tõmbab korra ninaga. „Jube! Ja see haiseb!” Ülejäänud reisiks oleme sunnitud Maca mantli pagasiruumi jätma.

—-

Tamara on lühemat kasvu kui mina, paksude juustega, mis alatasa tahavad lokki tõmbuda, ning lopsakate huultega, mis on pideva pulgakommi lutsutamise tõttu punased. „Tead mis,” ütleb Tamara.

„Ei tea,” vastan.

„Ma kardan, et ma olen rase.”

Ma vaikin, sest ei oska midagi öelda. Narr oleks küsida: „Kuidas see küll juhtus?”

„Ma olen nädal aega üht aguita’t joonud,” jätkab ta.  „Tuttav soovitas. See on selline tee. Peaks raseduse katkemise esile kutsuma. Ma olen iga päev mitu liitrit joonud, aga ikka ei midagi.”

Tõmban kopsud õhku sisse, et midagi öelda, aga Tamara jõuab minust ette ja ütleb: „No ma sel hetkel ei tulnud üldse sellise asja peale…”

„Kohe täitsa mõistus kadunud?” küsin lõpuks.

„Oh… Jah…” ohkab Tamara.

Mulle meenub, kuidas Silvia rääkis, et üks tema headest sõbrannadest oli kogemata rasedaks jäänud. Ja et niimoodi „lihtsalt juhtub” väga paljude Tšiili tüdrukutega ning hirmu võimaliku raseduse ees kogevad oma elu jooksul peaaegu kõik. Pole nii väga eriskummaline kurta kellelegi oma kahtlust, et ollakse rase. Kui nüüd mõtlema hakata, siis ma polegi poelettidel kondoome näinud.

—-

Leo kõnnib kööki ja toob kapist punase ümmarguse plekk-karbi, mis on silmini täidetud erinevate karpide ja ravimilehekestega. Sealt segadusest hakkabki ta mulle valuvaigistit otsima. Piilun Leost möödudes, kas mõni ravim ka tuttav tundub, kuid pean loobuma. Lähen võtan tassi vett ja seisan Leo kõrvale tabletti ootama. Leo uurib, kulm kortsus, üht tabletilehte. Lõpuks ta siiski otsustab, et see on valuvaigisti.

„Näed, palun,” ulatab ta mulle ootuspärase valge tableti.

„Mhmh… Aitäh,” ütlen veidi tõredalt ja ohkan enne kui tableti sisse võtan.

Leo haarab teise kätte veel ühe valge karbi ja hakkab seda lugema, võrreldes valget karpi tabletilehekesega.Valan parajasti järele jäänud vett kraanikaussi, kui kuulen Leod kõhklevaid hääli tegemas.

„Eee… Liisi…” alustab ta.

„Mis on?” küsin.

„Ma vist… khm… Andsin sulle lihaselõdvestit…”

—-

Edasi saadetakse meid kaevanduse sügavusse, pressituna pisikestesse kollastesse raudpuuridesse, mis pole suuremad kui nõukogudeaegsete paneelmajade liftid. Täielikus pimeduses ja raudpuuris üksteise vastu surutuna kiireneb ka minu pulss. Mitusada meetrit allpool merepinda on päris soe. Ringkäik ei erine algul Eesti põlevkivikaevandusest, kuid mida edasi me liigume, seda madalamaks muutuvad käigud. Pöörame peatunnelist vasakule, kust viib üles järsk käik, mis on nii madal, et isegi mina pean pidevalt kummardama. Käik teeb U-kujulise pöörde ning laskub sama järsult peatunneli juurde tagasi. Selleks, et laskudes tasakaalu hoida, hoiavad kõik kinni taladest ja metallvõrgust, millega on lage ja seinu toestatud. Giid viib meid aina sügavamale ja kaugemale. Ta on ise kunagi kaevur olnud ja tunneb neid käike. Ta räägib: „Lapsed, kes olid kõigest kümme aastat vanad, jäeti siia pimedusse ventilatsiooniuksi valvama. Nad seoti posti külge, et nad suurest hirmust minema ei jookseks. Nendes pimedates käikudes võib ka kogenud kaevur kadunuks jäädagi. Eksinu, kel pole kusagilt valgust loota, peab ootama oma kohal seni, kuni tuleb abi. Vahel tuli oodata päevi ja isegi nädalaid. Pimeduses, palavuses, niiskuses ja üksinduses… Ja nüüd palun ma, et lülitaksite välja oma kiivri tuled ja telefonid pimendage kah ära.”

—-

Kuna järvevesi on külm, veedan aega pigem kivisel rannal pikutades.Vastaskaldal oleva mäe tagant ilmub välja pilv.

„See on huvitav pilv,” ütlen Mamile, kes samuti lebab rannal, kübar peas.

„Jah, muidugi,” ütleb ta hooletult.

„Selles suhtes, et see on must pilv… ja taevas on selge. Pilv peaks olema valge,” jätkan ma jutustamist. Lõpuks Mami tõdeb: „On tõesti imelik.”

Mõlemad kehitame õlgu ja heidame uuesti pikali. Tagasisõidul juhin uuesti tähelepanu pilvele.

„Kas midagi põleb?” küsin. Tee väänleb mägede vahel ning pilv muutub kord suuremaks, kord kaob mõne mäe taha. Melisse jõudes ja compadre maja ette parkides tormab tädi majast välja.

„Ma juba muretsesin! Llaima purskab!” hüüab ta.

Autoriõigus: Liisi Lõo ja Petrone Print OÜ, 2011

Toimetaja: Kaja Sepp
Keel ja korrektuur: Egle Pullerits
Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
Kaart: Kudrun Vungi
Pildialbum: autori fotod, kui pole märgitud teisiti
Küljendus: Aive Maasalu, Margit Randmäe

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-479-62-7 (trükis)
ISBN 978–9949–479–63–4 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
320 lk

Paberil otsas

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid


Külaline
Stiin
10 aastat 7 kuud tagasi

Väga, väga hea raamat. Saab naerda, saab nutta. Kirjutatud kui ühe tüdruku elu sellel kaugel maal, kuid just seda raamatult ootasingi. Loodan, et autor kirjutab kunagi veel midagi, sest tekst jookseb tal hästi ja loogiliselt (mida küllaltki paljude tänapäeva noorautorite kohta öelda ei saa).

Külaline
Niru
10 aastat 9 kuud tagasi

See on nüüd säärane raamat, kus rohkem on rõhk “Minul” ja vähem “TÅ¡iilil”. Riigi kohta oleksin enam teada tahtnud, kohati laskus autor lausa häirivatesse detailidesse, palju oli tavalugejat külmaks jätvaid inside joke’ ja eneseupitamist. Aga no kes meist 16-aastane poleks selline mina-mina-mina olnud. Lugemine läks ladusalt ja poolelijätmise mõtet ei tulnud, niiet miski mind ikka paelus. Raamatu teises pooles häiris kehv toimetajatöö – palju oli lauseehituse- ja stiilivigu.

Külaline
Elo
11 aastat 1 kuu tagasi

Minu tütar valis Tšiili vahtetusmaaks just Sinu raamatut lugedes. Hetkel on ta Tšiilis vahetusõpilasena olnud 6 kuud ja väga rahul. 🙂

Külaline
Hille
11 aastat 2 kuud tagasi

Aitäh toreda raamatu eest.
Eriti kumas läbi vahetusvanemate
hoolitsev ja armastav suhe Liisiga.
Usun, et oled selle toreda perega veel kontaktis ja nemad koos oma lastega muutsid selle raamatu olustiku koduseks. Mami ja Papi- nii armas.

Külaline
N26
11 aastat 7 kuud tagasi

jättis niiiii külmaks. “mina tšiilis” või “minu vahetusõpilase elu tšiilis” oleks etemad pealkirjad olnud. ma ei saanud mitte midagi uut selle maa kohta teada. noor inimene, millest tal ikka nii väga rääkida oleks – oo, peod, olengud, teised noored. kui ta oleks jutustusse lisanud ka oma tähelepanekuid sellest maast või arutanud millegi üle, siis saaksime täheldada tema täiskasvanumaks saamist. praegu on see lihtsalt üks õpilaspäevik..

Külaline
lilleriin
11 aastat 8 kuud tagasi

tore noortekas, kuid mitte nii väga tšiili omapära välja toov raamat. respekt noorele autorile suure töö hästi tegemise eest, nagu seda on hea raamatu kirjutamine igastahes! loodetavasti tuleb kunagi tšiili kohta veel mõni minu-raamat. valparaiso ja san pedro de atacama on omaette juba raamatuid väärivad kohad. tšiili on palju suurem ja võimsam, kui vahetusõpilase piiratud võimalustega elu seda edasi anda suudavad. ehk läheb autor kunagi sinna pikemalt veel tagasi ja kirjutab siis teise osa juba laiema kogemustepagasiga, annet tal igastahes on. ja santiagos on rahvusvahelisi ülikoole ja töökohti, kus saab maaga tutvumiseks ankrusse visata.

Külaline
monika
12 aastat 2 kuud tagasi

Hästi lahe lugemine. Oleks tahtnud klassipilti näha 🙂

Külaline
M.
12 aastat 3 kuud tagasi

Selle “Minu” sarja raamat meeldis just sellepärast, et siin oli kirjutatud just noore elust koolis. Raamatu lõpus tuli mul ka pisar silma, kuna kuhutasin autorit koju minemas. Väga paeluvalt kirjutatud!

Külaline
Raksu
12 aastat 3 kuud tagasi

Kinlasti jään soojusega mäletama ka seda “Minu” – raamatut. Raamat oli emotsionaalne ja tõetruu.

Külaline
Hippie
12 aastat 3 kuud tagasi

Hea raamat aga oleks rohkem sellest maast teada tahtnud kus ta elas 🙂

Külaline
Minu-fänn
12 aastat 3 kuud tagasi

vabandust, LIISI 🙂

Külaline
MINU-fänn
12 aastat 3 kuud tagasi

Üllatavalt hea raamat! Mulle väga meeldis! Aitäh, Liis, selle huvitava lugemise eest! Sinu kirjastiil oli hästi loetav, mida toetas mõnus huumor 🙂
Soovitan!

Külaline
Annely
12 aastat 5 kuud tagasi

😉 issver-sussver nii lahe Liis, et sa oma loo oled kirja pannud. väga tubli!

Külaline
teine T.
12 aastat 5 kuud tagasi

…ei jõua ära oodata millal ilmub. Üle tüki aja jälle üks ülipaeluv “Minu”-riik

Külaline
T.
12 aastat 5 kuud tagasi

Väga äge! Ootan põnevusega!