montreali_deemonid
2,50 €

Ilmunud
09. 2012

Adam Cruz on pidevalt seksile mõtlev töönarkomaanist ajakirjanik, kes on aina kusagil üle ilma komandeeringus. „Võimetuna midagi tundma,“ üritab ta end ravida juhusuhete, antidepressantide ja mõistatuslike sodilaksudega. Ta saabub tähtsale geneetikakonverentsile Montréali, kus temaga hakkavad toimuma kummalised lood.  Kõigepealt saab ta ravim otsa ning tal ei õnnestu uue retsepti saamiseks oma terapeudi doktor Di Dioga ühendust võtta. Seejärel saab ta teada, et tema endine kallim on arvatavasti sooritanud enesetapu.  Lisaks painab Adamit perekonnalegend vaarisast, kes nägi ühes Montréali kirikus imet ja leidis Jumala, ning ta mõtiskleb, kas ehk seesama ime võiks juhtuda ka temaga, kui ta leiaks üles sama kiriku.

„Montréali deemonid“ on ühtaegu pihtimusromaan ja selle satiir. Teos ammutab inspiratsiooni Jack Kerouaci spontaansest proosast, Henry Milleri tahumatust aususest, Paulo Coelho müstikast ja Haruki Murakami sürrealistlikust huumorist.

Katkendid

„Teate,“ ohkab ta sügavalt. „Ma andsin doktor Di Diole teie teate edasi, kuid ta kiirustas siit umbes 20 minuti eest minema. Ta ütles, et peab lennukile jõudma.“

„Misasja?“ Mu käed hakkavad pelgalt selle kuulmisest pisut värisema.

„Ma ütlesin, et ma andsin teie teate doktor Di Diole edasi, kuid ta on selleks nädalaks juba lahkunud.“

„Terveks nädalaks?“ Peaaegu pillan telefonitoru käest.

„Jah, ta sõidab igal aastal sel ajal oma Florida korterisse.“

„Aga… kas ma saan temaga kuidagi ühendust võtta? Kas teil on tema mobiilinumber?“

„Andke andeks, härra, kuid ma ei tohi doktor Di Dio isiklikku kontaktinfot kellelegi anda.“

„Kuulge, ma olen Montréalis…“

„Kus te olete?“

„…ja mul on ravimid otsas. Mul pole aimugi…“

„Härra…“

„Ses mõttes, et ma ei jõua New Yorki tagasi enne tulevat esmaspäeva. Ma ei saa nii kaua oodata. Lihtsalt ei saa. Palun.“

Sekretär tundub seda mõnd aega kaaluvat. „Hästi, ma proovin teid ühendada tema isikliku telefoniga.“

„Tänan teid.“

„Oodake hetk.“

Kostab klassikaline muusika keelpillikvarteti esituses, sellele järgneb katkendlik ja ragisev kutsuv toon. Pärast esimest helinat kuulen klõpsu ja seejärel tema häält.


„Oh, Jumal õnnistagu sind, Adam, sa oled liiga noor, et sellistest asjadest aru saada. Ja üks neist sai enda kätte meie palvehelmed. Need on siiani tema käes. Või noh, ta on juba mõnd aega surnud. Ma arvan, et need on tema perekonna käes. Aga see reliikvia kuulub meile. See oli minu ema oma! Palvehelmeste otsas oli hõbedast ja kullast keldi rist, mida ääristasid pärlid.“ Ta uuris hetkeks, kas mu silmis on äkki mingi mõistev helk. „Adam, kas ma olen sulle kunagi oma ema pilti näidanud?“

„Ei.“

Ta kadus tagatuppa. Naastes oli tal kaasas vana foto, mis kujutas üht kaunist naist, kes hoidis seda risti käes. See oli toosama kräsupeaga naine, kes oli mind nõnda erutanud. See oli minu vanavanaema? Mind erutas seksuaalselt mu omaenda vanavanaema? Taas kord sain ma aru, et ma olen haige inimene.

„Kas sa näed seda, mis tal käes on?“ küsis vanaema. „See on sadu aastaid vana.“

„Miks tema palvehelmed nende Kanada sugulaste käes on?“


„Kas sa tõepoolest usud Jumalat?“ küsin talt. „Sul on see kaelas.“ Sirutan käe välja ja puudutan tema krutsifiksi, surnud Jeesust, kes magab tema dekoltee kuristikus. Tema pehme nahk paneb mu sõrmed värisema.

Ta vaatab oma risti löödud Jeesuse poole ning ma tunnen, kuidas ta keha reageerib mu puudutusele. Ma olen otsekui silitanud mingit tema sügavat sisimat membraani, kuigi katsusin ometi vaid läikivat metallitükki.

Ta sirutab käe ülespoole, haarab mu käest ning hoiab seda ristil. Tema valged sõrmed on külmad ja pehmed. Tema silmad on nüüd kinni. Ta figuur lõhnab looduse ja pehme voodipesu ja sügisese niiskuse järele. „Ühel päeval kohtan ma meest, kes tähendab mulle Jumalat,“ ütleb ta kinnisilmi. Tema hääl poolenisti väriseb, poolenisti sosistab. „Ja kui ma teda kohtan, annan ma end tervenisti talle.“

Uurin ta näojooni. Neid pikki ripsmeid. Seda ilusat nina. „Kas sinu arvates olen mina see mees?“ sosistan ma.


Leban voodis, ümbritsetud pimedusest. Valgustäpikese kaudu toob kurat esile uue reaalsuse. See pisike valgustäpp kasvab, asub musta asemele, kuni ma ei näegi midagi muud, näen tänavat Brasiilias, kus pikkade kastanpruunide juustega, pikas mustas kleidis naine juhatab musta riietunud mehe ühele kõrvaltänavale. Mees peitub pimedasse nurka traataia taga.

„Oota siin, ma tulen kohe tagasi,“ ütleb naine. Ta tõmbab tänavalt endaga kaasa ühe teise mehe, kes on riietatud valgesse. Mees kobab kuuvalguses ta rindu, naise partner aga vaatab oma pimedast peidupaigast pealt.

Teine mees hakkab nüüd ennast vastu naist nühkima ning surub ta killustikuhunnikule.


Ma küünitan tema poole, tema pehme rinna poole, tajun oma sõrmeotste all tema prinke nibusid, kuid kõige rohkem kütkestab mind tema pilk, kui ta oma pea kuklasse lööb.

Libisen mööda tema kõhtu allapoole ja sukeldun, sukeldun sügavale tema tukslevasse voogu, mis on soolane nagu Atlandi ookean, ning tema pea vajub üha kaugemale kuklasse ja tema kuldsed juuksed ripuvad sassis salkudena. Kuid midagi on viltu. Tema jalad on nii külmad. Ta nahk on väga valge, peaaegu sinine. Ta sõrmed on nagu jää. Ning ma tean, miks ta külm on. Ma vaatan üles tema poole ning sosistan: „Me ei saa seda enam teha, kallis. Kas sa siis ei tea?“


Jõuame viimaks põhja. Näen juba vilkuvaid tulesid ja suitsuudu, kuulen rütmikat ja kaasakiskuvat elektropoppi ning karedal häälel hõikuvaid ja vilet laskvaid mehi.

Näen ümberringi vaid punast, punast ja veel pisut punast, punaseid vaipu ja punaseid vinüültoole. Siis märkan punase keskel neid, nende purpurseid tagumikke ning valguses läikivaid jalgu, mis kumerduvad ülespoole, allapoole laskuvaid juukselakkasid, läbipaistvaid plastkontsi ja täiesti läbipaistvaid bikiine, meelaid kontuure ning jah, mu süda hüppab pisut rinnus, kui ma neid näen. Ka mu suu vajub ammuli. Lukas jälgib mu reaktsiooni. Ta naerab.

„Mu vend rääkis mulle sellest kohast,“ röögib ta mulle kõrva. „Ta ütles, et siin on Montréali parimad tüdrukud.“


Hakkan ülespoole ronima, üritan jõuda basiilika sissepääsuni, mille kohal on kivist varikatus. Ronides kerkib pinnale veelgi sõnu ning nad seavad end lauseteks. Ma pole isegi päris kindel, kust need sõnad tulevad, kuid välja tulevad nad sellegipoolest.

„Meid, kes tahaksid palvetada, on täna siin vihma käes palju, kui me ainult suudaksime leida üles need õiged sõnad, aga me ei leia neid sõnu, me oleme tummad ja me ei saa sinuga suhelda. Me ei saa ühendust!“

Ma judisen. Mu käed värisevad väga. Võib-olla on see ravimi võõrutusnähtudest, võib-olla külmast, aga ma pean siiski edasi minema. Ma pean jõudma sissepääsu juurde, kus on soojem ja kuivem.

Ilmumisandmed

  • Autoriõigus: Justin Petrone ja Petrone Print 2012
  • ISBN 978-9949-511-07-5 (trükis)
    ISBN 978-9949-511-08-2 (epub)
  • Lehekülgede arv:
  • Formaat: 160x225 mm, pehme köide
  • Tõlkinud inglise keelest: Raivo HoolToimetaja: Epp PetroneKeel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp

    Illustratsioonid ja esikaanefoto: Diego Almeyda

    Kujundus: Silver Sikk

  • Trükkinud: Greif

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga