Reisikirju_Justin2
6,00 €

Ilmunud
12. 2014

Neitsi Šveitsis, kondoomipakk Mehhikos, mesinädalad Itaalias, beebi Amsterdamis, spioonid Moskvas, armumine Prahas, surm Stockholmis, afäär Singapuris, karneval Provincetownis, transanaised San Franciscos, kott Kanaari saartel, Björk New Yorgis, Bobby Kopenhaagenis. Tere, maailm! Siit tuleb Justin Petrone, kes alati ära eksib.

Katkendid

Kui ma seda fotot nägin, haaras mind kadedus. Õigem oleks öelda, et ma jäin kadedusest haigeks. Mu sisemust raputasid iiveldushood. Seda pilti oli pikka aega järjest võimatu vaadata, niisiis pidin seda vaatama kolm või neli korda, nagu laps, kes näpib haava, kontrollimaks, kas veritsemine on lõppenud. Ma vaatasin kujutist imelisest Bradist ja Alinast Memphises.

Kolme kuu jooksul olid nad käinud Prantsuse Alpides, Costa Rical ja Mississippi deltas. Ja mida mina olin teinud? Tundus, et ma pole terve igaviku meie Eesti korterist väljunud! Ainus, mida ma tegin, oli arvuti taga küürutamine ja tippimine. Ma polnud peaaegu mitte kuskil käinud, või noh, hea küll, tuiskasin korra Inglismaalt Cambridge’ist läbi sel ajal, kui mu naine oli India aašramis ja lapsed lapsehoidjaga Viljandis. Aga ikkagi! Brad Bateman oli sama aja jooksul käinud kolmes kohas! Igavene värdjas.

(jätkub raamatus)


„Me viiksime ta Duponti, seoksime ta pargis puu külge ja laseksime siis geidel temaga tegeleda. „Las käia, Williams!”” Kuri naer.

„Ei, see poleks lahe,” ütleb Jude. „Inimese valikuid tuleb austada. Austada ta elustiili.”

„Miks ei oleks lahe?” küsib James. „Seda Williams ju tahab. Ilmselt ta tänaks meid selle eest. Hei, Petrone, mida kuradit sa seal kirjutad?” jõllitab James mu päevikut.

„Lihtsalt üht luuletust,” ütlen mina. „Allkorruse ettekandjale.”

„Kurat küll, Petrone,” raputab James pead. „Kas sa palun lõpetaksid selle romantilise jura?"

(jätkub raamatus)


Ja kui ma siis haigestusin Norra kõledas külmas, kuigi oli alles oktoober, sain ma kõik korraga kaela: koletu higistamise, valu, palaviku ja melanhoolia. Istusin internetikohvikus ja uurisin oma sümptomite kohta. „Paljud, kes on nakatunud HIVi, kurdavad paar nädalat pärast nakatumist kummalist gripilaadset viirust.”

Kui ma neid sõnu lugesin, ei liikunud ükski mu lihas. Kuid oma südames ma teadsin, et see oli tõsi.

(jätkub raamatus)


„Justin, kus kurat sa oled? Palun ütle, et sa ei ole enam Jugoslaavias!”

„Ei, ei.”

„Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et sa läksid sõjapiirkonda. Ma tahan öelda, kui rumal…”

„See ei olnud sõjapiirkond, ema. Sloveenias ei ole sõda olnud kümme aastat.”

„Ainult kümme aastat!”

„Tuleta meelde, kus sa ise elad, ja mis juhtus New Yorgis ainult aasta tagasi?”

„See on teine asi. Kuidas sa üldse…”

„Palun rahune maha. Me lahkusime Sloveeniast, kui see paneb sind end paremini tundma; ja läksime tagasi Veneetsiasse.”

„Oh, olgu. Nii et te kaks olete su sünnipäeval Veneetsias? Kõlab romantiliselt.”

„Mmm. Mitte päris nii, sest täna hommikul me lendasime Veneetsiast Londonisse ja…”

„Mida, te läksite tagasi Londonisse?!”

„Lase ma räägin lõpuni, palun! Me lendasime Londonisse, et seal Dublini lennukile istuda.”

„Täitsa hullud! Nii et te olete Dublinis?”

„Mitte just päris.”

„Oh,” hakkab ta hääl lootust kaotama. „Nii, kus te praegu olete? Ära sa ütle mulle, et Belfastis!”

(jätkub raamatus)


Istun ühe rastafari’de lodumütsiga noore šoti neiu vastas, kes kirjutab meie nimesid ja sünniaastaid üles ning vaatab mulle siis nõutult otsa, kui ma meie kolmanda reisiselli sünniaasta ütlen. „2003?” paistab ta olevat täielikus segaduses. „Aga see oli ju kaks aastat tagasi.”

„Ma tean,” ütlen ma. „Meie tütar on pooleteiseaastane.”

„Tütar?” vaatab ta mulle kahtlustavalt otsa, otsekui ma võiksin olla mõni välismaa luuraja. „Kas te ütlesite „tütar”? Kui vana te olete?”

„25.”

„Hm. Noh, kahju küll, kuid lastel ei ole lubatud Mägismaa Bussis viibida. Eeskiri on selline.”

(jätkub raamatus)


„Kas teie tellisite suhuvõtu?”

Kuuma pilguga asiaadist ettekandja libistas käe üle mu õlgade, kui nihverdasin end kaaslaste kõrvale istuma. Ma olin õhtusöögile hilinenud. Restoran oli täis higiseid kliente. Sain aru, miks mu kolleegid just selle koha olid valinud.

„Ma olen suhuvõtuks liiga väsinud,” vastasin. „Tooge mulle parem lihtsalt menüü.”

15aastasena oleksin ma punastanud. Kuid nüüd olen ma palju vanem. „Suhuvõtt” on lihtsalt sõna, nagu ka „soolapulk” või „ankur”. See on sama ihaldusväärne kui šokolaaditükkidega küpsis, ja tavaliselt ma ei punasta, kui keegi pakub mulle šokolaaditükkidega küpsist, isegi siis mitte, kui see pakkuja on transseksuaal. Ja seda see naine on. Mees ripsmetuši ja implantaatidega.

(jätkub raamatus)


Hakkan tasapisi kahtlustama, et Moskvas on kõik spioonid. Anton võib olla spioon. No vaadake teda! Narva venelasest vanaema pärandas talle veatu eesti keele? Suurem osa venelasi Narvas ei suuda viit sõnagi eesti keelt rääkida!

„See Anton, mis sa arvad, kas ta töötab kellegi heaks? Tead küll, luure?”

Krister nõjatub tagasi ja naeratab. „Noh, ERRi kaameramehe kohta on Antonil väga kena korter.”

„Kelle jaoks ta võiks töötada?”

„Eesti, Venemaa, võib-olla kõigi heaks. Luurajad koguvad informatsiooni ja annavad seda raha eest edasi. See on kõik.”

„Kas ta on teinud midagi kahtlast?”

(jätkub raamatus)


„Ma tahan, et ta oleks Draakon,” ütleb Rong pehmelt, käsi kõhul. „Minu tütar ei ole Madu.”

„Kes te ise olete?”

„Mina olen Ahv,” ütleb Susan, naeratades seda hiina naeratust. „Kas ei ole aru saada?”

„Oh, mu poeg on Ahv,” õhkab Rong. „Väga ulakas. Aga mina olen Kits. Me oleme heasüdamlikud, õrnad.”

„Mina olen ka Kits,” ütlen ma.

„Mhmh. Ma arvasingi, et sa oled Kits,” lausub Susan. „Sa tundud nii meeldiv ja kena. Kitsed on alati nii ilusad. Ma arvan, et Eric meie San Francisco kontorist on ka Kits. Ta on ka ilus, nagu sina. Kas sa tunned Ericut?”

„Jah, ma tean Ericut, kuid mul polnud aimugi, et ta nii ilus on,” ütlen ma veidi punastades. „Aga Li Jun? Kas tema on Kits?”

(jätkub raamatus)


Lily ei punasta, kui kirjeldab Quingi dünastia keisri seksuaalset isu. Sel mehel oli läbitöötamiseks kaheksat sorti naisi: Keisrinna, Keiserlik Kõrgeauline Abikaasa, Kõrgeauline Abikaasa, Keiserlik Abikaasa, Keiserlik Konkubiin. „Keiserliku Konkubiini tiitli kandjaid oli keiserlikus haaremis ainult kuus,” ütleb Lily.

„Ainult kuus, uh?”

„Jah, ainult kuus, söör. Varasemates dünastiates oli üheksa keiserlikku konkubiini.”

Ringkäigu lõppedes maksan ma Lilyle tema teenete eest, ja juba ta lehvitab Pekingi teises otsas toimuva akrobaatilise etenduse reklaamlehte. „Aga ma ei saa teid täna õhtul sinna viia. Me võime minna homme õhtul ja süüa õhtust ja siis te võite mind viia akrobaatide etendusele,” ütleb ta.

„Ma pole kindel,” ütlen ma, süda saapasäärde vajumas, sest kardan, et pean talle veel rohkem raha andma.

„Need akrobaadid on väga andekad,” ütleb ta. „Nad suudavad mitut vihmavarju korraga tasakaalus hoida. See on väga vana traditsioon. Täpsus. Nagu matemaatika.”

„Tundub tore.”

„Tore! Kokku lepitud.” Ta võtab mul käe alt kinni.

(jätkub raamatus)


„On teil lapsi?” küsin ma.

Juht heidab mulle taas peegli kaudu pilgu. Ta näost ei paista mingeid tundeid. Ta köhatab kurgu puhtaks. „Me Lataga kasvatasime üles kolm last. Kaks poega ja tütre.”

„Niisiis on teil kolm last.”

„Jah, võib nii öelda küll. Kuid üks neist, keskmine, tütar, ei ole minu oma.”

„Ei ole teie oma?” Mu sisemus muutub raskeks, nagu oleksin kivi alla neelanud. See püsib seal valusalt paigal. Ma ei suuda uskuda, mida ma just kuulsin. „Ma ei saa aru.”

(jätkub raamatus)


„Ohhoo!” Francesco silmad lähevad pisut punni ja tema põsed tõmbuvad roosaks. „Sa oskad pisut itaalia keelt, Petrone. Tead, ma unustasin sulle ennist öelda. Juhtmeta internet maksab euro tunnis. Seega võlgned sa mulle nüüd,” ütleb ta ja heidab pilgu kusagilt välja rebitud paberilehele. „Kuusteist, ei, seitseteist eurot. Kas sul on seitseteist eurot?”

„Ma ei maksa mitte sittagi ja sa tead seda väga hästi.”

„Mine nüüd, Petrone. Peab maksma.”

„Ei.”

Francesco tõmbub otsekui segadusse sattunult tagasi. Ta kissitab minu poole silmi. Vangutab umbusklikult pead. Californialased maksid. Aga see ameeriklane ei maksa?

(jätkub raamatus)


„Ma jätsin ta just maha,” ütleb ta ja kehitab õlgu. Ükskõiksus. Pisiasi.

„Millal sa ta maha jätsid?”

„Nüüdsama. Filmi ajal.”

„Kas Penélope Cruzi pärast?”

„Ei.” Kare joodikunaer. „Aga muide, nüüd, kui sa seda ütled…”

„Aga… kuidas sa seda tegid? Kuidas sa kinos kedagi maha jätad?”

„Ma lihtsalt ütlesin talle, et ma ei taha enam temaga olla.”

„Miks mitte?”

„Sest ta on peast segi! Ta arvab, et on minusse armunud. Tahab, et ma Prahasse jääksin.”

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Justin Petrone ja Petrone Print OÜ, 2014
Toimetaja: Epp Petrone
Tõlkijad: Raivo Hool (lk 64–72 ja 189–240) ja
Kadri Pettai (lk 8–63 ja 73–188)
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Margit Randmäe
Fotod: Justin Petrone erakogu

Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9949-511-86-0 (trükis)
ISBN 978-9949-511-87-7 (epub)

240 lk
pehme kaas, 210 x 143 mm

Osa lugudest on varem ilmunud Justin Petrone blogis www.palun.blogspot.com.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga