My Estonia 2 Justin Petrone

Ilmunud
02.2011

Berry Junkies, Nordic Elves, and Real Estate Fever

The year was 2003, the country Estonia. Great changes were blowing across this small land perched in the fringes of the north – a vote to join a union of European nations, a blizzard of Western consumerism, a feverish demand for real estate. Bankrolled by Scandinavian moneymen, it promised to draw a sheet over the corpse of the socialist economy and make everything shiny and new.

While Estonia pondered its fate as a new member of the glittering West, I wrestled with my own fate as a husband and father to be, at the age of 23. I had been drawn to northern Europe by its gem-like allure but now had to deal with the permanence of my decisions. I was being pulled apart, tugged back and forth between this land of forest people who were hard to be friend and the needs of my own big Italian-American family. As the days grew crushingly short and the polar night set in, a tense debate between destiny and free will stormed within me.

Was this what I had wanted?

Justin Petrone

The book (in English) is available from www.amazon.com and from www.amazon.co.uk.

Läksin oma vanemale vennale raudteejaama vastu. Oli niiske ja vihmane suvepäev ning autosõit meie vanematekoju paistis olevat vennalikuks jutuajamiseks suurepärane hetk. Mu kaheksa aastat vanem vend oli jälle vallaline, oma jutu järgi seda täiel rinnal nautides. Mina aga olin äsja naitunud ning enamiku inimeste arvates vajasin üksjagu nõuandeid.

„Niisiis,“ kinnitas ta turvavöö. „Kuidas sul kogu selle värgiga kulgeb?“ Ta küsis seda sosinal.

„Kuule, hästi.“

„Kindel?“ Ta vaatas mulle sügavamalt silma. „Sest, noh, see on suur vastutus.“

„On,“ pöörasin ma silmad tagasi teele.

„Mees, sa oled 23 ja saad lapse!“

„Mis siis? Teistelgi minuvanustel inimestel on lapsed.“

„Sinuvanustel olid lapsed. Neljakümnendatel.“

„Saad sa aru, mulle see sobib!“

„Hästi,“ vaatas ta aknast välja. „Kui sa nii ütled.“

—-

„Ma sain millegagi vastu pead. Verd jooksis,“ rääkis Anne-Helene. „Kui järele mõelda, siis mul vedas,“ vaatas ta aknast välja mere poole. „Ja ma pole pärastpoole enam seda teed lennanud. Ma sõidan nüüd alati praamiga.“

„Aga mis juhtus enne õnnetust?“ uuris Epp. „Kui te olite veel õhus?“

„See oli kummaline,“ ajas Anne-Helene kulmu kipra.

„Mul oli ükskord üks halb lennureis,“ segas Maret äkitselt vahele, sõrmed inspiratsioonist võbelemas. Hiidlane Maret oli kogu aja vaikselt istunud ega olnud jaganud meiega midagi peale isevärki naeratuse. Nüüd ajas ta end sirgu ning tema hallid linnusilmade moodi silmad läksid prillide taga niiskeks. „Lennuk hüppas hästi palju. Me olime kõik hirmul. Kogu selle aja vaatasime ainsat meesterahvast pardal ja panime imeks, miks ta ometi ei aita. „Sa oled mees,“ hüüdsime talle, „miks sa appi ei tule?“ Ja ta ei teinud midagi, usu või ära usu.“ Ta pani käed rinnale risti. „See mees ei teinud mitte kui midagi, ainult istus!“

Anne-Helene vaatas üle laua mulle otsa. Ta saavutas silmside. Vaatasin teda vastu. Esimest korda terve päeva jooksul tundus mulle, et oleme ühel lainel. Tema silmis oli helk, mis tekitas meie vahele vaikse teineteisemõistmise. Me ei öelnud midagi, aga ma teadsin, mida ta mõtles: feminism ei ole oma teed Eestisse veel leidnud.

—-

Epu teismeline vend Aap leidis metsas murakad esimesena üles ning hüüdis siis teised kohale, vehkides tuuliku kombel kätega marjade asukoha poole. Mõne sekundiga oli kogu seltskond laskunud põõsaste kohale nagu näljane kärbseparv ning kõik pistsid murakaid suhu nii palju, kui sinna mahtus. Epp oli põõsa taha pissile läinud, ent kui Aap hõikas, et murakad on leitud, sikutas ta püksid üles, pistis rada mööda leekima ning sukeldus pea ees põõsasse, lootuses marjamekk suhu saada enne seda, kui tema õed-vennad ja nõod platsi puhtaks nopivad.

Tegin neist pilti ning ausalt öeldes ei mõistnud, millest selline elevus. Ma leidsin küll, et murakad on imemaitsvad, ent nad olid ju ainult mingid marjad? Ent Epu ja ja tema perekonna jaoks polnud see nii. Marjad tähendasid neile palju enamat kui minule. See oli nende lapsepõlv. Pikad jalutuskäigud metsas, näkki ujumine järves, imemaitsvate marjade korjamine. See meenutas mulle fotosid Mart Laari raamatust „Metsavennad“. Oli 1941. aasta suvi. Sakslased lähenesid. Eesti partisanid valmistusid võitluseks, nimelt läksid metsa ja korjasid endale marju. See oli uskumatu, ent seal nad noil vanadel mustvalgetel piltidel olid, vintpüss õlal ning mütsitäied värskeid marju käe otsas. Ehkki sõda koputas uksele ning silmapiiril lokkas vägivald, mõned partisanid isegi naeratasid, kui oma selle päeva murakasaagiga kaamerale poseerisid. Eestlastele olid marjad nagu looduslik Prozac. Isegi sõjaajal tõi värske murakas naeratuse iga eestlase näole.

—-

Hetk hiljem avastasin end seismas oma aktiivse, sihikindla ja raseda naise kõrval, kes kaevas õhinusest ähkides Vana Merekaru aeda üles, otsides vihmausse. Alguses oli Vana Merekaru samuti abiks ning kahepeale suutsid pöörased kaevajad kiiresti pangepõhja ussidega täita. Siis võttis mees korraks aja maha, pani järgmise suitsu põlema ning seletas, et ta peab paar asja korda ajama ning tuleb enne pimedaks minekut tagasi. Ta ronis oma sissesõiduteele pargitud vanasse autossening kihutas linna poole.

„Ma õppisin juba pisikesena aias kaevama. Me kasvatasime suurema osa oma toidust ise ning aeda oli vaja korras hoida. Vahel kaevasime kaladele söödaks usse ka,“ ütles Epp, ise samal ajal õhinal mullas tuhnides.

„Kas sellest juba ei piisa?“ küsisin üht paksu ja räpast vihmaussi väiksesse plekkämbrisse visates.

„Häh, siin on ainult mingi kakskümmend!“ pööras Epp end ümber ja vaatas ämbrisse. „Meil läheb rohkem tarvis, kui me tahame midagi head kätte saada. Oi, kuidas ma armastan värskelt praetud kala! Mm-mm!“ limpsas ta keelega üle huulte.

Mina piidlesin samal ajal neid kahtkümmet roosat, mullast ja sitast ussi, kes üksteise otsas roomasid. Ma ei tundnud end ikka veel päris hästi.

—-

„Kaua te olete Eestis elanud?“ küsisin oma vastselt rootslasest sõbralt.

„Kurat, algusest peale! Ma olin 1992. aastal siin. Või 1991? Kurat, ma ei mäleta. Ma olen 53-aastane. Mu mälu on nagu Šveitsi juust.“

„Mismoodi siin siis oli?“

„Aastal 1992? Oeh, see oli täiesti teistsugune maa. See oli lihtsalt…“ vaatas ta liiklust enda ees, „…hall. Kõik oli hall või pruun.“

„Kas sa oled rõõmus, et elad siin, mitte Rootsis?“

„Kurat küll, Justin,“ kergitas Benny kulmu. Võib-olla oli küsimus skandinaavlase jaoks liiga isiklik. „Muidugi olen rõõmus. Elan koos Mariga, ta hoolitseb minu eest hästi ning me ehitasime äsja Tallinna äärelinna uue maja. Äri edeneb. Elu on ilus. Enamjaolt mulle Eesti meeldib.“

„Enamjaolt?“

„Eesti juures on ainult kolm asja, mida ma ei salli: liiklus, niinimetatud salatid, kus salatit pole hapukoore alt nähagi, ning ma-ei tea-suhtumine.“

—-

„Peaminister Parts, siin on kirjas, et te oskate inglise keelt,“ ütles üks pikkade punaste lokkidega Briti ajakirjanik fotoaparaadi statiivi kõrvalt.

„Ah?“ mühatas Parts ja kummardus mikrofonile lähemale.

„Ma ütlesin, et teie CVs on kirjas, et te räägite vabalt inglise keelt,“ ütles sama naisterahvas seekord väga aeglaselt.

„Yes,” mühatas Parts jälle ning kui ta jõudis s-ini, hakkas ta susistama, nii et see kõlas rohkem nagu „jeff“.

„Kuidas te end praegu tunnete?“ küsis naisterahvas.

„Kuidas ma end praegu tunnen?“

„Mida te arvate sellest, et teie maa otsustas Euroopa Liiduga ühinemise poolt?“

„See näitab, et Eesti demokraatia on küpsuseksami läbinud,“ ütles Parts kogu aeg susistades. Rüütel vaatas samal ajal lihtsalt pealt ning silmitses naerulsui kuulajaskonda. Tema valdas võõrkeeltest vaid vene keelt.

„Kuidas ma end tunnen? Vabalt võib öelda, et Eestis on alanud kevad,“ lasi Parts edasi. „Jah, jah,“ noogutas ta otsekui iseendaga nõustudes. „Täna on kõigile eestlastele esimene kevadpäev.“

„Aga miks me siis ei näe Eesti rahvast oma otsust tähistamas?“ küsis Briti ajakirjanik.

„Mida?“ mühatas Parts mikrofoni.

„Ma küsisin, miks me siis ei näe Eesti rahvast tähistamas oma otsust Euroopa Liiduga ühineda.“

See oli täitsa asjalik küsimus. Partsi arvates võis küll Eestis olla kevad, ent välisministeeriumi seinte taga oli Tallinn vaikne ja pime, õhk oli jahe ja vaikne ning tänavail polnud ainsatki hinge.

„Ah?“ mühatas Parts jälle mikrofoni.

„Ma olin paari nädala eest Vilniuses, kui Leedu hääletas ühinemise poolt. Inimesed sõitsid autodega ringi, lehvitasid Euroopa Liidu lippe, laulsid ja tähistasid. Miks me Tallinnas midagi samasugust ei näe?“

Parts lasi end hetkeks oma toolil lõdvaks, otsekui oleks sügavalt mõttesse vajunud. Siis küünitas ta taas mikrofoni poole, kallutas pea viltu ja kissitas Briti ajakirjaniku poole.

„Te ei tunne eestlasi,“ ütles Parts ajakirjanikule ja lasi välkuda harval naeratusel. „Me ei saa alguses vedama ja pärast ei saa pidama.“

—-

Tanel viis meid ühte sellisesse majja, kus esimesel korrusel pidi asuma remonti vajav „merevaatega“ korter. Korteri asukaiks olid üks vanamees ja tema koer. Kui me sisse astusime, pani vanamees meid vaevu tähele, sest tema silmad olid naelutatud mingile vanale Vene sõjadokumentaalile. Tanel rääkis temaga viisakalt ja professionaalselt. Ta nägi välja, nagu peaks ta Maakri tänaval uusi kontoripindu müüma, selle asemel kauples ta käestlastud korteritega.

Vaatasin aknast pimedusse, kus taamal ranniku lähedal värelesid laevade tuled. Merevaade küll, ent kustkohast? Hämaralt valgustatud korteris haukus koer edasi ja hüples mehe jalgade juures. Koer oli vihane ja rusutud. „Miks me siin elame, vanamees?“ paistis koer küsivat. Korter oli pime, niiske ja k

  • Autoriõigus: Justin Petrone ja Petrone Print OÜ, 2011
  • Tõlkija: Raivo Hool
    Toimetaja: Epp Petrone
    Keel ja korrektuur: Riina Tobias
    Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
    Kaanefoto: Remo Savisaar
    Kaart: Kudrun Vungi
    Pildialbum: Justin Petrone, Raivo Hool
    Küljendus: Aive Maasalu
  • Trükk: OÜ GreifISBN 978–9985–9996–3–9 (kogu teos)
    ISBN 978–9949–479–26–9 (2. osa)
  • pehme kaas, 130 x 190 mm
    352 lk

Got something to discuss?