Peegelmees_web
13,00 €

Ilmunud
10. 2017

Peegelmees on mees, kes märkab maailma ja peegeldab seda, vahel valusalt ja siiralt, vahel naljakate nurkade alt.
Kuidas elada edasi, kui su abielu jõuab lahutuseni?
Mismoodi suhtuda arstidesse, mustlastesse ja paastulaagritesse, kui su sees kasvab kurjus?
Kas oled oma või võõras? Mitu passi su lastel on?
Miks peab säutsuma ja jagama?
Mida teha, kui su lastel on igav?
Kes on Leonid Blablaa-Brežnev?
Kus sind kohata võib, kas Tinderis?
Kuidas leida tasakaal nõiajookide ja magusahimu vahel?
Mida öelda Arvo Pärdile? Mida vastata Fred Jüssile? Kas pahandada Jaan Tätte peale?
…ja kämpimisest, kelgutamisest, suusatamisest, sörkimisest. Eesti eelmise presidendi närimiskummist ja Eesti uue presidendi julgest tüdrukusoengust. Oma eksnaisega inertsist edasi tuuridel käimisest. Ning tähtsast valikust: kus elada?…
Sellest kõigest kirjutab teile peegelmees Petrone.

Katkendid

Kui mu tütar Anna tol ajaloolisel äravalimispäeval koolist koju jõudis, küsis ta esimese asjana: „On see tõsi? Kas meie uus president on Kersti?“

Esialgu oli mul raske tabada oma tütre emotsioone: tema uhkust ja rõõmu sellest, et „tüdruk nagu minagi“ oli valitud presidendiks. Ma ise olen eluaeg ilmaruumi jaganud erinevate meesvõimukandjatega: Reagan, Gorbatšov, Ansip, kui mõnesid nimetada. Ealeski ei ole ma tundnud ühegagi neist kamraadlust, mis põhineks meie ühisel sool.

(jätkub raamatus)


Niisiis, kaks välismaa meest ja nende segaverd pesakonnad, eesmärk telkida, teisisõnu „kämpida“. See on eestlastele pigem hobi kui sport. Samas võib see ala olla sama väsitav kui mis tahes jooks või raskuste tõstmine. Kõigepealt tuleb laagriplats leida, puhastada, lõkkeääristuseks kive tassida, vahepeal lapsi taga ajada ja nende ettevõtmisi takistada – telgi ülespanek on selle kõrval pisike asi. Maria näiteks ronis puu otsa, sealt auto katusele ja karjus seal, et ei julge alla tulla. Marta ajas Annat taga, pastakas käes kui nuga. Siis sain kõik rahulikuks, aga peagi pidin ma laste meelest hakkama neile kaevama ja ehitama korralikku WCd.

(jätkub raamatus)


Mu lapsepõlvekodus kogunesid ema, isa ja mu vanem vend diivanile teleka ette ja vahtisid kiljudes, kuidas mehed jooksevad ühest ekraaniservast teise. Aastad möödusid, nemad istusid teleka ees, vahel midagi kirehoos ekraani poole visates, mina tinistasin oma toas vaikselt kitarri ja lugesin raamatuid.

Vahel võeti mind staadionile päris mängule kaasa, mis oli täielik raha raiskamine, minu jaoks nagu kirpude jälgimine Kuul. Mu ümber olid inimestel näod ära värvitud, nad laulsid ja röökisid. Ma küsisin isalt popkorni tarvis raha ja läksin jalutama.

(jätkub raamatus)


Siis tõusin mina püsti ja rääkisin mehest, keda olin kohanud: mehest, kes kunagi ei kurtnud, isegi kui ta oma elu lõpunädalatel lebas hooldushaiglas üsna küsitava haisuga palatis, kus koorus seintelt värvi, kitsalt koos teiste surevate vanuritega. See oli põlvkond, kes ei õppinud selgeks maksude online maksmist ega saanud oma elus kunagi proovida viisavaba Tenerifele lendamist.

Tegelikult ei maininud ma oma toostis hooldushaiglat ja olemata jäänud reise. Karlile poleks see meeldinud. Ta ei olnud see, kes kurdaks.

Aga midagi ma siiski ütlesin, ja kui ma maha istusin, võttis sõna Karli lesk. Mamma Laine, kes oli ise saanud just välja teisest haiglast. Südametäiega teatas mamma oma sõnavõtus, kuidas ta on pettunud, et Karl ära suri ja kauem elada ei jaksanud.

(jätkub raamatus)


„Aga kes oli siis Eesti president, kui emme sündis?“

Nüüd hakkasime jõudma keerulisemale territooriumile. „Eestil ei olnudki siis oma presidenti, kui emme sündis,“ vastasin ma. „Eesti oli siis Nõukogude Liidu osa, ja selle riigi juht – sel ajal, kui emme sündis – oli mees nimega Leonid Brežnev.“

„Misasi?“ Ta kulmud tõusid kõrgele. „Leonid Blablaa-misasi? See on nagu mingi, ma ei tea, nagu mingi vene nimi!“

„Ta oligi mu teada venelane.“

„Kuidas sai mingi venelane, Leonid Blablaa olla Eesti president?!“

(jätkub raamatus)


„Neli tükki. Mis nende nimed on?“ küsib kaheksa-aastane Anna ponisid ritta pannes ja mulle ootavalt otsa vahtides.

„Mmm... äkki Õunapannkook?“

„Õunarüübe ikka!“ Tüdruk saab naerda. „Igaüks teab ju!“

„Oi jah, vabandust. Ja see on vist Võimääre?“

„Misasi?!“

„Või äkki siis Vikerkaarepirukas?“

„See on ju Videvikusära, issi! Jumal küll, kuidas sulle küll meelde ei jää?!“

„Aa, ma näen nüüd, sellel Videvikusäral on pepu peal ka natuke sära.“

„See on ju ilumärk!“ Frustratsiooninorsatus.

(jätkub raamatus)


Istusin Haapsalus ühe suure akna ees, aeglane sügispäike loojus Suure viigi lainetesse, üksik auto sõitis selle maastiku taustal, ja minu süles lebas avatud raamat, mis teatas: „Monogaamia ei ole meisse tegelikult sisse kodeeritud, see on kultuuriline soovitus. Üks inimene ei saa omada teist inimest. Me kõik sureme üksinda, kui saabub meie aeg.“

Niisugune oli Jaan Tätte sünge arusaam abielust.

Mul oli raske saada Tätte peale pahaseks: selline tore multitalent, meremees-seikleja oma kitarri, tuulest sasitud juuste ja sügava silmavaatega. Aga ma sain pahaseks.

(jätkub raamatus)


Kui Ivika rääkima hakkas, muutusid ta silmad hägusaks, nagu kaks kauget saart. Ja kui ta rääkis, hakkasin ma järsku aru saama, mis on mu elus tähtis. Ta rääkis aina mu tütardest, ikka ühest korraga, täpsustamata, kellest jutt. Ta märkused olid ootamatult täpsed, see oli kummaline äraarvamismäng, nii et ma ei saanud end pidama ja naersin lakkamatult. Vaatasin üles plakatile, järv Alaskal, ümbritsetud mägedega, ja kujutasin ette, kuidas ma istuksin selle järve kaldal ja kuidas kõik kohalikud karud kuuleksid mu naeru. „Sa oled väga tark,“ ütlesin ma Ivikale.

Ta oli ikka veel kusagil mujal.

(jätkub raamatus)


Kiviäri tundus mulle omamoodi naljakas ja põnev algatus. Kuid elada kellegi kõrval (me olime kolinud naabermajadesse), kes seitse päeva nädalas üritab teha 18tunniseid tööpäevi... see polnud lihtne. Samas korvasid logistilisi probleeme uued huvitavad tegelased. Ma ei unusta kunagi, kuidas ma olin lubanud vaadata meie ühiseid lapsi, kuni Epp tegeleb ehtemüügiga Tallinnas mingil heaolu- ja joogafestivalil, ja kuidas ma pidin auto peale võtma Epu abilise, keda Epp kutsus Kristi Kristalliks. Ma ei unusta kunagi, kuidas Kristi Kristall seisis suure kollase Pääsküla sildi all, tema valged pikad lokid, valge kleit ja helesinised sukad kaugele säramas, ta nägi välja nagu Dorothy „Võlur Ozi“ filmist. Epul oli seljas lendlev punasekirju India ürp ja nad asusid ühte autosse saades kohe kirglikult asja kallale, lendasid sõnad nagu tansaniit ja serafiniit. Hakkasin aimama, et sellised imelikud inimesed juhivadki meie planeedi kalliskiviäri.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Osa siinsetest tekstidest on ilmunud varem ajalehtedes eesti Päevaleht ja Postimees, ajakirjas Tervis Pluss, portaalides www.err.ee ja www.estonianworld.com ning Justin Petrone blogides justinpetrone.wordpress.com ja itchingforeestimaa.wordpress.com.

Autoriõigus: Justin Petrone ja Petrone Print OÜ, 2017
Tõlkijad: Raivo Hool (lk 164–167) ja Epp Petrone
Toimetaja: Epp Petrone
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Margit Randmäe

ISBN 978-9949-608-59-1 (trükis)
ISBN 978-9949-608-60-7 (epub)
ISBN 978-9949-608-61-4 (epub)

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ

pehme kaas, 130 x 190 mm
208 lk

Kommentaar

  1. Tundub lahe lugemine. Hästi kirjutatud!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga