Jõulumees ja muid tõestisündinud lugusid Justin Petrone

Ilmunud
11.2021

Elas kord… noormees nimega Justin Petrone. Ta elas Lõuna-Londonis urkataolises toas koos ühe eesti naisega, keda ta täielikult ei usaldanud, aga kelle poole teda nagu magnetiga tõmbas. Ta oligi selline noormees, keda tõmbas just mitteusaldusväärsete naiste poole.

Igal hommikul kõndisid nad koos raamatukokku ja avasid seal oma kaustikud. Justini loo tegevus toimus päkapikumaal, heaoluühiskonnas, mis seespoolt kõdunenud.

Möödus palju aastaid, sündis lapsi, raamatuid, seiklusi… Kuni eesti naine küsis: „Kas sinu päkapikumaal on tegeldud ka selle suure laeva põhjaminekuga?“

Ja Justin läks tagasi oma ammu alustatud loo sisse. Suur laev lebas merepõhjas ja sinna oli vaja saata salajane ekspeditsioon. Kas mässumeelsed päkapikud suudavad paljastada vandenõu? Mida teha, kui kahtluse alla langeb isegi jõulumees?

Lisaks raamjutustusele on kogumikus lood Tinderist, Vargamäest, Setomaast, kummituskülast, Jaak Joalast, Ringo Starrist ja muust.

Eesti naine marssis mu kõrval ja teatas, et ta oli kelleltki tuttavalt astroloogilt konsultatsiooni võtnud ja et kuigi me polevat kõige romantilisema potentsiaaliga, saaks meist imepärane loovisikute partnerlussuhe. Me olime sõbrad kunagi eelmises elus, teatas ta. Võtsin selle analüüsi teatavaks. Mingeid muid küsimusi ma ei esitanud, mitte mingisugust küünilisust ega skeptitsismi ei tunnetanud. Mul polnud selleks mitte mingit vajadust. See kõik oli elureisi üks osa ja ma sõitsin täistuuridel. Tuul puhus. Jooksime vastutuult treppidest alla, ooteplatvormile.

(jätkub raamatus)

Mäletate seda lugu? Eesti naine, kes tegi mulle vettinud karrivõileibu koos pätikohviga ja kelle kõrval kirjutasin Londoni raamatukogus üles ideid põhjapoolkeral toimunud riigipöördest, bossanoovat armastanud päkapikk Kustist ning tema Lähis-Ida päritolu seltsimehest Omarist? Ka sel ööl, kui me selle eesti naisega mööda Läänemerd Rootsi poole seilasime, olime ikka veel kui kaks pätti, nii vabad ja noored, tõsi, me ootasime oma esimest last ja olime äsja ametlikult abiellunud. Istusime pimedas ja vaatasime mustavasse vette, sinnasamma vette, kuhu Estonia oli vajunud ja kuhu oli jäänud umbes 850 hinge. Eesti naine töötas ikka veel oma inglitest ja sõjast rääkiva romaani kallal, mina mõtlesin ikka veel oma päkapikk Kustile.

(jätkub raamatus)

Kas me peaksime jõuluvanaga ühendust võtma?“ lõhkus Kusti lõpuks vaikuse. Võibolla ta saaks korraldada suure päästeekskursiooni, laeva üles tõsta?“

Aga… kas me saame jõuluvana usaldada?“ küsis Sigbritt.

Kui me jõuluvana ei usalda, keda me siis üldse usaldada saame?“ küsis Kusti vastu.

 

Aga…“ sosistas Sigbritt. …kui suur võib see vandenõu olla? Mis siis, kui jõuluvana on kõigi nende valedega seotud? Olete kuulnud seda teooriat, et… ta ei ole päris?“

(jätkub raamatus)

Oi, mina küll oma naisele lilli ei viinud,“ hõikas Mart ja nad naersid taas kõva häälega.

See oli kentsakas stseen. Kui see olnuks telefilm, siis oleks nüüd saabunud see koht, kus minu tegelaskuju vaatab kaamerasse ja sosistab retooriliselt: Millesse ma ennast mässinud olen?“ Mu ratsionaalne pool selgitas, et Mart ja Väino on ilmselt saanud paar sõõmu handsat ja just seepärast on nad nii kärarikkad. Nad mõlemad kandsid musta ja nägid ausalt öeldes välja nagu palverändurid, kes Inglismaalt 17. sajandil USAsse kolisid. Ma poleks imestanud, kui üks neist oleks välja tõmmanud ajaloolise vintpüssi. 

(jätkub raamatus)
Kord läksin korraks kõrvaltänavale kohvikusse, kiirustasin tagasi koju ja kuulsin tänaval olles majast kostvat kohutavat plärtsu. Teadsin kohe, et see sai tulla vaid minu korterist… ja nii oligi. Üks laps oli teise suunas supipoti visanud. Jah, kõik need teised Viljandi lapsed olid nii vaiksed ja nii tublid, aga meie omad olid kohutavad. Meie lapsed olid krantsid, mitte puhtatõulised, võibolla sellepärast? Kas nende ema Komi-Uurali veri plahvatas kokku puutudes isa Kreeka-Rooma verega? Ja kokkuvõttes juhtuski see, et supipotid hakkasid lendama. Muidugi, ei saa välistada ka kehva kasvatust.
(jätkub raamatus)

“Oot, aga see mees? Kuidas tema välja näeb?” Otsisin talle järgmiseks Ringo Starri värske pildi, see mees näeb muide tänase päevani väga hea välja, kõik see rahu ja armastus on talle palju head teinud. Fotol on näha tema habe, ta prillid, ta legendaarne suurnina ja ta käsi, mis hoiab rahumärki.

Anna vaatas Ringo pilti, kissitas silmi, vaatas mind samasuguse näoga. “Nii, see mees tundub olevat umbes sinuvanune,” andis ta siis oma hinnangu. “Jah, üsna ühesugused olete.”

Miski selles olukorras tegi mind kuidagi nii õnnelikuks. Ma nägin välja samasugune nagu mu lapsepõlve iidol Ringo! See oli parim võimalik kompliment.

 
(jätkub raamatus)
Trükis: ISBN 978-9916-605-89-9
e-pub: ISBN 978-9916-605-97-4
e-pub: ISBN 978-9916-678-02-2

Kommentaarid