Minu Eesti 3 Justin Petrone

Ilmunud
06.2015

Mis juhtus?

See on lugu mehest, kes otsib oma rada. New York ei toonud ta hinge rahu, mistõttu võttis mees oma naise, lapse ja kuus kohvrit ning kolis Eestisse. 24 tunni jooksul oli uus kodu leitud ja tuli õppida tuld tegema. See ei rahuldanud ta hinge kuigi kaua. Peagi elas ta majas, kus oli neli ahju ning tuld tuli hakatada ööpäev läbi.

Tema hulluverd naine asutas kirjastuse, millel hakkas hästi minema. Liiga hästi. Mees aga otsustas hakata haritlaseks. Väga kaua see talle pinget ei pakkunud, kuid vähemalt kohtus ta ühe innustava haldjaga. Seejärel proovis mees kätt poliitikute hulgas liikudes, kuid seegi ei tundunud talle õige valikuna.

Ning ta langes depressiooni. Sel maal oli liiga palju joodikuid ja neonatse, lisaks kõik need hiired, kirbud ja jää… Nendest probleemidest raamatute – menukite! – kirjutamine paistis tema hinge rahu toovat. Ta arvas, et oli leidnud oma niši, temast sai kirjanik romantilises väikelinnas, keset kohvikuid ja värvikaid tegelasi.

Kõik see varises aga üleöö kokku.

Justin Petrone uue raamatu tegevus käib peamiselt kahes Eesti linnas – folgilikus Viljandis ja ülikoolihõngulises Tartus –, alates aastast 2007 (mil olid pronkssõduri rahutused) kuni aastani 2013 (mil ta lahkus Eestist üldrahvaliku skandaali saatel).

Meie tänavalt leiti muudki põnevat. Mõned mündid, hobuseraud, auguga luisk. Ning rohkesti loomakonte.

Isegi mina leidsin midagi. Aias risu kokku rehitsedes tuli lagedale väga inimese lõualuu moodi kont. Püstitasin oma naabrite kohta kõiksugu ebamugavaid hüpoteese, kuni tuli Andres ja rahustas mind, et see on tõenäoliselt lamba lõualuu.

Järgmisel päeval tuli aga lagedale midagi tõeliselt kurjakuulutavat – lõhkemata miin, mis kaevati välja otse meie kuuri kõrvalt. Võite vaid ette kujutada, kui rõõmus ma olin, et ma ei olnud kunagi sealkandis midagi remontinud.

(jätkub raamatus)

—-

Vaene Diego. Ta oli nagu mina. Sõitis hetke ajel Tallinna ning kohtus seal kogemata oma tulevase naisega. Ratsionaalselt mõtlev mees oleks läinud tagasi Santiagosse ning abiellunud seal mõne kohaliku Violeta või Veronicaga. Diego oli teistmoodi. Temas voolas romantiku veri. Saatuslik kohtumine oli juhtunud õhtul enne tema lahkumist ning ta ei suutnud seda tüdrukut unustada, isegi Tšiilis mitte. Nii ta pidigi temaga abielluma ja seejärel Eestisse kolima.

Ning siin ta nüüd oli, vahtis mingisse krüpti ning tundis salamisi rõõmu, et ta elab Tallinnas ja mitte Viljandis Sepa tänaval.

(jätkub raamatus)

—-

Kui mõni vana eestlane suri ning sugulased kogunesid peietele, pakuti seal sealiha kartulitega ning magustoiduks šokolaadiglasuuriga rosinasaia ehk kringlit. Laual oli ka mõni pudel viina ning ühe mehe ülesandeks oli pitse täis kallata. Esimese pitsi puhuks öeldi mõni pühalik toost ning kui kolm või umbes nii põsetäit kangemat kraami oli alla vulisenud ja külalised tundsid end pisut vabamalt, aeti natuke juttu ka. Siis joodi kohvi ja mindi koju. Niimoodi tähistasid tavalised eestlased inimese tervet elu. Lennart Meri konverentsil Tallinnas tähistasid nad isegi aruteluringi “Põhjamaade ja Baltikumi julgeolekukoostöö: kas NATO täienduseks või asemel?” lõppemist märksa uhkemalt. See innustas.

Isegi väga. Siin ma olin, 27 aastat vana, viis aastat tagasi lõpetanud ülikooli, abielus neli aastat, abikaasa, isa, Tartu tüüp, kes suurema osa ajast sisustas ahjude kütmise ja mitte kuhugi jõudmisega. Ning ometi olin ma siin, Tallinnas, ise täpselt samasugune nagu ikka, kui välja arvata triiksärk ja lips, ning trügisin kindral Wes Clarki enda tee pealt eest, et võtta endale veel üks taldrikutäis tiramisut.

(jätkub raamatus)

—-

Kuid Mart Laarist. Kui seal konverentsil oli üksainuski inimene, kes mind mitte kuidagi ei heidutanud, siis oli see tema. Laar oli lihtsalt liiga relvituks tegev ja lapselik. Oma ovaalse keha kohal asuva ümmarguse peaga, mida ehtisid liivakarva punakad juuksed ja kohev habe, ning kahe helesinise pilusilmaga oli ta täiestiära teeninud hüüdnime Mõmmibeebi. Laar istus kõikide sessioonide vältel lahtise sülearvuti taga, otsekui surfanuks netis või ajanuks erakonnakaaslastega juttu, kuulates samal ajal poole kõrvaga küsimusi Euroopa Liidu naabruspoliitika kohta.

Ning siis, kui sa juba arvasid, et ta tegelikult üldse ei kuula, liitus ta jutuajamisega ning küsis midagi, mis äratas kõik üles.

(jätkub raamatus)

—-

Vello aga oli juba sündides kirjanik ning ta oli seda teadnud sünnist saati. Seda võis näha viisist, kuidas see Kanada eestlane tõmbas sõrmedega läbi oma halli juuksepahma, kuidas ta seisis, tass maitsestatud teed käes, ning mõtles millelegi suurele, ning sellest, kuidas ta sind vestluse käigus uuris, otsekui tehes märkmeid mingi loo tarvis. Vello oli niivõrd kirjaniku moodi, et tal ei olnud vaja ridagi kirjutada. Sa lihtsalt vaatasid ajakirjavirnu tema laual ja tema kaunist vana kirjutusmasinat ning sa teadsid, et ta on päriselt kirjanik.

“Näe, loe seda,” ütles ta näiteks ning lükkas sulle värske The New Yorkeri näppu.

Sa lugesid sealt lõigu. “Näeb välja nagu jupp mõnest India prostituudist rääkivast romaanist.”

“See on kõnts. Mu koer kirjutab ka paremini. Ning kujuta ette, see ülbe pauk võitis mingi auhinna? Mõnede idiootide arvates on see hästi kirjutatud. Minu arvates on see pask.”

“Aga see on The New Yorkeri põhilugu.”

“Pask,” artikuleeris ta iga häälikut. “Aga noh, tead ju küll, mida öeldakse – kõnts sisse, kõnts välja.”

“Kõnts sisse, kõnts välja?”

(jätkub raamatus)

—-

See huvi viis ta kokku mõnede piirkonna mõjukamate poliitikutega ning muuhulgas ka Toomas Hendrik Ilvese, Mart Laari, Lennart Meri ja Leedu presidendi Valdas Adamkusega.

“Ning mul ei lähe kunagi meelest, mida Valdas ütles mulle pärast seda, kui ma pärast mõnd aega Tallinnas töötamist naasin Vilniusse ning ta kuulis mind rääkimas. Ta ütles: “Oh häda. Mart on ka sulle ajupesu teinud.”” Ta kõhistas natuke naerda. “Aga Lennartile ma ei meeldinud. Ma ei tea, miks. Mind saadeti lennujaama temaga kohtuma ning ta ei vaadanud mulle isegi otsa. Võib-olla sellepärast, kuidas ma välja näen,” sõnas ta, iga viimane kui korts tema eskimonäos rõõmsalt irvitamas. “Kuid uuele presidendile Tomile ja Mardile ma meeldisin küll. Isegi kui nad ükskord panid mind Washingtonis saatkonnas keldrisse luku taha.”

“Panid su keldrisse luku taha?”

(jätkub raamatus)

—-

“See on õudne,” mäletan murelike silmadega Eppu mulle tol õhtul köögis rääkimas. “Üks noormees on surnuks pussitatud, mitusada on vahistatud…”

“Nad tuligi vahistada,” ütlesin ma. “Nii juhtub, kui politseiga kaklema lähed.”

“Aga kas sa ei saa siis aru? Nüüd lähevad nad kõik koos vangi. Niimoodi tekivadki terroristlikud rühmitused!”

Oma iva selles oli.

“Sa pead mõistma, kui püha see sõda venelastele on,” jätkas Epp. “Kui ma olin väike tüdruk, näidati telekas sel aastaajal ainult sõjafilme. See on oluline osa nende identiteedist. Oeh, miks oli Ansipil vaja see kuju minema toimetada?”

“Aga nad saatsid mõlemad su ema vanaisad Siberisse. Ja sinu tädi ka. Sinu isa onu suri laagris. Kas see ei tekita sinus viha? Kas see monument sulle seda ei meenuta?”

Epp raputas pead.

(jätkub raamatus)

—-

Mertelsmann vaatas üles. “Ning SSis olla polnudki nii paha.”

Auditooriumis oli tunda ebamugavust. “Mis mõttes?” küsis see tudeng.

Professor kehitas õlgu. “Nad elasid hästi, palju paremini kui tavalised Saksa sõdurid. Palk oli kõrgem. Neil olid väiksed ridamajad, kus nende pered said koos nendega elada, ning neil oli alati piisavalt süüa ja juua. Võib-olla jäi perekonna koerale isegi pisut liha üle.”

Kostis närvilist naerukõhinat.

(jätkub raamatus)
—-

“Sellel tuulel on see hea külg, et ehkki see puhub impeeriume kohale,” tegi vana mees kätega tuule puhumise moodi ringi, “puhub see neid ka minema. Ehkki ma olen varem väitnud, et Peeter Suurel oli Eestile peamiselt negatiivne mõju, ei ole ma praegu enam lõpuni kindel, kas see päriselt nii oli. Rootsi absolutistliku kuninga Karl XI 17. sajandi lõpu reformid pidid pärisorjuse igaveseks kaotama ning eestlased pidid viimaks saama Rootsi impeeriumi täieõiguslikeks kodakondseteks. Kui aga pärisorjus oleks kaotatud just sel ajal, kui kogu haridus oli saksakeelne ning saksa keeles käis ka ühiskondlik elu, oleks eestlased kindlasti mõne põlvkonnaga täielikult saksastunud ning mina ei seisaks siin teie ees ega räägiks eesti keelt kõnelevatest inimestest, kel on sellised kentsakad nimed nagu Taagepera.”

Veel mõni naeruturtsatus. Keegi köhis.

“Aga Eesti tuul puhus edasi,” tegi ta taas kätega ringi, “ning see puhus kohale Peeter Suure, kes tühistas rootslaste reformid ning võimaldas pärisorjusel kesta veel sajandi. Nõnda hoiti ära saksastumine, suur oht eesti identiteedile, ning see identiteet sai elus püsida kuni rahvusromantilise perioodini.”

Taagepera seisis paigal ning vaatas mulle otse silma. “Sestap võib öelda, et ilma Peeter Suureta ei oleks ka Eesti riiki.”

Tundsin oma kuklal auditooriumi iga viimast kui laserpilku. Taagepera oli lihtsalt liiga hea.

(jätkub raamatus)
—-

Ta haaras neid poolmädanenud puuvilju nagu viljakombain. Kummardus madalale, mulla juurde, sõrmed kõverdatud, valged lokkis juuksed lehvimas. Ta suutis korraga haarata viis õuna ja uuris igaüht neist. Ja kui ta nägi mind redelist üles ronimas, et puu otsast mõned ilusamad õunad võtta, vaatas ta oma mullaselt õrrelt üles ja pragas minuga.

“Noormees, tule alla! Enne tuleb maast õunad ära korjata, kui puu otsa võib ronida.”

“Aga paremad viljad on seal üleval!”

“Ei, ei. Nii see ei käi.”

(jätkub raamatus)

—-

“Hiir sööb teie toitu, eks?” ütles Endel. Ta oli vanem meesterahvas, valgete juuste ja vuntsidega, ja valmis vastustega mis tahes elupuhkudeks, alati üks pöial siniste tööpükste taskus. “Te peaksite ju ise oma toitu sööma, eks? Ma ütlen, mis sul teha vaja. Mine osta paar tugevat hiirelõksu ja määri need kokku vorsti või juustuga. Hiir tuleb seda nuuskima ja plaks! Hüvasti, hiir!”

Ma andsin lõpuks järele ja hankisingi paar vana kooli hiirelõksu. Seadsin nad üles, olles need Endli soovituse järgi vorstirasvaga üle tõmmanud. “Hiir lakub lõksu ja siis… Plaks!”

Kuid hiirelõksud pole midagi nii lihtsad, nagu nad välja näevad. Ma olen suur mees ja mul on suured käed.

 (jätkub raamatus)

—-

Pärast seda, kui politseinikud ulatasid mulle kollase paberilehe, kus oli kirjas, et ma ei tohi New Yorgi juhiloaga edasi sõita, kui mul pole rahvusvahelist või Eesti juhiluba, võisin ma autol lasta veereda Kükita kohviku parkimisplatsile.

Mäletan, et küsisin meestelt, kuidas ma koju peaksin saama, kui ma sõita ei või.

“Kas teil pole sõpra, kes saaks tulla ja teid koju sõidutada?” küsis saksa nimega politseinik.

“Ei.” Ma vaatasin politseiauto kella. See näitas umbes pool kolm öösel.

“Te võite oodata hommikuni ja sõita bussiga,” pakkus eesti nimega politseinik.

Püüdsin ette kujutada, kuidas ma magan öösel külmas autos, siis aga sõidan kohaliku bussiga Paidesse, et sealt Viljandisse saada ja leida sealt keegi, kes tuleks minuga tagasi Kükitasse. Oh, ja esimene pool sellest reisist oleks koos uniste lastega.

“Äkki lähete Paidesse?” pakkus eesti nimega politseinik. “See pole väga kaugel. Ainult mõni kilomeeter.”

“Kuidas me sinna saame?”

Saksa nimega politseinik viipas maantee poole. “Te võite kõndida.”

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Justin Petrone ja Petrone Print OÜ, 2015

Tõlkijad: Raivo Hool (lk 8–224, 292–302), Kadri Pettai (lk 225–291, 303–343)
Toimetajad: Mike Collier, Epp Petrone
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Madis Kats
Esikaanefoto: Remo Savisaar
Autori foto: Kaari Saarma
Pildialbum: Justin Petrone ja tema sõbrad

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9985-9996-3-9 (kogu teos)
ISBN 978-9949-556-14-4 (3. osa)
ISBN 978-9949-479-28-3 (kogu teos: epub)
ISBN 978-9949-556-15-1 (3. osa: epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
344 lk

Kommentaarid


Külaline
Tanel
8 aastat 5 kuud tagasi

kohati neurootiline, kohati liiga palju ahjukütmisest, aga tore, et rõhk pole epul nagu eelmistes osades. sügavust see teos samas ei saavutanud – tekstid on suts pinnapealsed ja mõtted lõpevad seal, kus oleks tahtnud neist veel teada.
btw, kas hiir mahub tõesti vetsupotist alla ja ei tekita ummistust? (:

Külaline
Ülle Säälik
8 aastat 5 kuud tagasi

Väga-väga tänulik selle muheda lugemise eest!! Veetsin selle inglisekeelse versiooniga parima osa oma suvest. Toredasti kirjeldatud eestimaalaste veidrusi, mis endalegi silma jäänud, kuid mida kirjutaja samas otseselt hukka ei mõista, vaid pigem saab muheleda ja pead vangutada meie “tööhoolikluse” või “nii peab”-mõttelaadi üle. Lahe-lahe-lahe!
Igati edu, jaksamist ja loomepuhanguid Justinile!

Külaline
Justin
8 aastat 6 kuud tagasi

Aitüma, et lugesite, ja et naudisite selle raamatu! Olen väga tänulik. Praegu kirjutan edasi! Uued raamatud tulevad küll.

Külaline
Külli Taremaa
8 aastat 6 kuud tagasi

Tere.
Kinkisin endale taas raamatu ja ei pidanud pettuma. Kuskilt lugesin, et ” Mini Eesti 3″ on kohati kurvameelne, kohati neurootiline… Mulle meeldib, kui meesterahvas oskab oma tunnetest rääkida avameelselt, süümepiinadeta. Seda hr Petrone oskab. Ta ei pea seda häbenema!
Vahel tundub mullegi, et koht, kus elan tahab mind kogu täiega nahka panna, kopp tuleb ette, juhe jookseb kinni jne, jne…
Eestlased on sellised, kes vajavad kohta, kus üksi olla või kohta, kus masendusele rohtu leida. Aga kirjutage ikka edasi, sest te kirjutate hästi!

Külaline
Triinu-Mari Vorp
8 aastat 8 kuud tagasi

Tere, Merle! Aitäh huvi tundmast! Raamat on ingliskeelsena täiesti olemas: http://petroneprint.ee/raamatud/my-estonia-3/.

Külaline
Merle
8 aastat 8 kuud tagasi

Tere!
Sooviksin uurida, kas see raamat ka inglise keeles ilmub. Minu noormees tahaks seda lugeda 🙂

Külaline
Iiris Rausk
8 aastat 8 kuud tagasi

Mina olen suur Minu-sarja fänn. Nõustun, et mõned raamatud pole nii huvitavad, kui teised, aga eks see vast ole ka seotud sellega kui huvitatud on lugeja teatud valdkonnast/riigist.
Hetkel piinlen välismaal. Miks piinlen? Sest ma nii tahaks Minu Eesti 3 -e lugeda, aga seda ju siin osta ei saa ja e-raamatuna teda pole. Nõnda ma siin loen päevi, et Eesti tagasi jõuda ja lõpuks seda ka lugeda.

Edu Minu-sarja toimetajatele ja autoritele.

Külaline
Epp Petrone
8 aastat 9 kuud tagasi

Aitäh, edastasin tervituse Justinile :).

Külaline
kaire
8 aastat 9 kuud tagasi

Tere.
Olen muidu “raamatukogu” lugeja ,kuna lihtsalt ei mahuks muidu raamatud ära. Aga J. Petrone raamatud on mul kas kinkida lastud või ostetud, sest need lihtsalt peavad olema. Minu eesti 1 on üks mu lemmikuid raamatuid. Nii,et justin, go, go!!

Külaline
Epp Petrone
8 aastat 9 kuud tagasi

Tere, kahju, et selline tunne on… Aga soovitame ikka “Minu Eesti 3” sisse piiluda. Esikaas meie meelest küll hall pole, see on Remo Savisaare ülesvõte värvilisest virmalisteööst. Ja fotopoogna valikuga tegelesime terve tööpäeva, üritasime anda oma parimat. Kaanekirja osas muutsime terve sarja kontseptsiooni: varem oli käekirja-imitatsioon, see font muutus aina populaarsemaks (kasutati ka teistel raamatutelja näiteks krüpsupakkidel). Me otsustasime hakata kasutada imitatsiooni asemel originaali: autori omakäelist käekirja. St “Minu Eesti 3” on kirjutatud Justini käega. Mis puutub tellimustöödesse, siis me tõesti tellima autoritelt raamatuid, töötame nendega teksti kirjutamise ajal, toimetame… aga enamasti nad väga ihalevad neid raamatuid kirjutada, nii et see sõna “tellimustöö” on ka justkui vale, sest on liiga negatiivse konnotatsiooniga. Loodame, et loed ikka meie sarja edasi!

Külaline
epukas
8 aastat 9 kuud tagasi

Olen väga suur Minu sarja fänn, aga uus kujundus on küll täielik pettumus. Enne olid raamatud värvilised, ligitõmbavad, omanäolise pealkirjaga. Lihtne poes märgata ja meelitas vaatama, selgelt eristusid teistest sadadest reisikirjadest. Nüüd on hallid ja näotud, ei tekita enam elevust lehitseda ja osta. Pildid galeriis on masendavad kõikidel uue kujundusega raamatutel, kaas märkamatu. Saan aru jah, et ökoteema on oluline, aga minu silmis kaotas sari kõvasti ja enam ei tundu nii paeluv. Loodan et vähemalt uute raamatute jutt ei ole samamoodi kvaliteedis kaotanud. Mõned viimased raamatud tunduvad küll karjuvalt tellimustööd olevat oma tuttavatelt (nt Tenerife), pastakast imetud. Lonely Planetit ja Google’it suudan ise ka ümber kirjutada. Pettumus. Suur pettumus. Kahtlen kas ostan veel, kuigi peaaegu kõik raamatud olemas.

Külaline
jakob k
8 aastat 9 kuud tagasi

Mulle tundub, et ma peaks seda raamatut arvustama:)