misjonaripoos
12,35 €

Ilmunud
02. 2013

Lühilugude kogumik, mis kajastab Eesti elu läbi kohaneva välismaalase silmade. Jutukesed räägivad mobiilidest ja ahiküttest, jobudest ja joodikutest, Eesti verest ja välismaa meestest, hapukurkidest ja tuumatalvest, verivorsti- ja süldinaljadest, kuulsusest ja püksilukust, nõuka-nostalgiast ja kalapäevast, lõbutüdrukutest ja pornosõltlastest, rasedusest ja dementsusest, kolimisest ja remondist, rõivastest ja hõimudest, saladustest ja saunasüütusest, narkosõjast ja lendavast diivanist, Facebookist ja vuajerismist. Autor ei pääse mööda ka Liis Lassist, Marju Lauristinist ning muudest tähtsatest tegelastest, näiteks Jänksist ja Mustikust.

Katkendid

“Teie poe ees tänaval on üks mees pikali, tal peast jookseb suur veri!” hõikasin ma talle nii heas eesti keeles, kui oskasin.

“Mingi mees tänaval pikali,” pomises müüjanna omaette, suutmata pilku oma telefoniekraanilt ära rebida.

“Kas te saate aidata?” üritasin ma teda elavdada. “Kas teil on paberit, salvrätikut?”

“Jah, salvrätid on seal,” näitas müüjanna mingi riiuli poole.

“Ei, ma ei taha neid osta. Saate aru, teie akna all on mees, kellel jookseb veri!”

“Mhm, olgu.” Ta pani lõpuks oma telefoni taskusse ja pöördus ohkega minu poole. “Kus see mees on?” Suundusime koos tänavale ja ta kahmas leti alt salvrätikuid kaasa.

Aga kui müüjanna nüüd joodikule lähenes, salvrätt käes, lõi joodik oma käsivarre müüjanna poole. “Mul on pass!” karjus mees ähvardavalt.


Selle uue veidra planeedi iseärasused on mu vanemaid hämmastanud alates sellest päevast, kui nad esimest korda umbes kümme aastat tagasi Eestisse külla tulid. Iga hetk tekitab uusi küsimusi, millele ma ei oska vastata. “Miks on piim kilekotis?”, “Miks teil on WC vannitoast eraldi?”, “Miks te riideid õue kuivama riputate?”, “Miks te ahju puudega kütate?”.

Enamasti vastan neile ühtemoodi: “Ma ei tea.” Või siis: “Miks mitte?”

Juhtub, et saan tänu neile olukordadele mõne ajalootunni, mõne vilksatuse osaliseks ammusest perekonnaloost, näiteks sellest, kuidas ammustel aegadel oskasid ka minu vanemad riputada oma riideid õue kuivama, enne elektrilise pesukuivati leiutamist.

“Ma vihkasin talvel õuest tulnud pesu,” rääkis mu ema, lapsepõlve meenutades. “Püksid külmusid nööri peal täiesti kõvaks, kui need jalga tõmbasin, olid need nagu pappkastid säärte ümber.” Ja, nagu selgus, mäletavad mu vanemad ka seda aega, kui enne õliküttele üleminekut küttis enamik Ameerika peresid oma kodusid söe või puudega. “Õigus jah,” vestis mu isa, justkui mingit poolunustatud unenägu kohates, “meil oli kunagi keldris ahi, kuhu mu isa kühveldas ise kütust sisse…”


Mees nägi välja umbes 60-aastane. Vana kampsun, hallikirju habe ja punetav näonahk, mis elu jooksul ilmselt liiga palju saunakuumust saanud. Kahjuks kannatas mees ka Lõuna-Eesti mudakeelsuse käes. Ta pomises midagi sügaval häälel, ohete ja ümina saatel, ning näitas näpuga nende kottide poole, mis ma just ta maja ette olin vinnanud. Ainus sõna, mille ma ära tundsin, oli “antoonovka”. Küllap ta arvab, et see on mu nimi, oletasin ma. Arvestades, et mu eesti keelel on aktsent, võis ta mind selle ilmselt vene nimega seostada?

“Mu nimi ei ole Antoonovka,” selgitasin ma talle.

“Ei, ei, misasja, mis, mis, antoonovka õunad?” porises ta. (Või midagi selletaolist, nii palju, kui ma teda mõistsin.)

“Ei, need õunad pole Antoonovka omad. Õunad on minu omad.”


Ta on noor neiu, veidi ehk üle 20, riietunud musta narmastatud nahkjakki ja teksadesse, mis on nii kitsad, nagu oleks need talle säärte ümber maalitud. See neiu on väga pisike, ma arvan, et ta on mulle ehk küünarnukini. Tal on pikad blondid juuksed, mis võivad olla loomulikud või värvitud, kes seda teab, ja pikad ripsmed, millelt võib aimata ohtrat ripsmetuši ja võltspärlite abi.

See noor neiu läheneb nüüd mulle. “Kas te saate mind aidata?” küsib ta. “Mul on aku tühi. Kas teil krokodille on?”

Mu ajutöö ei ole kõige kiiremate hulgas. Oma tempoga töötab ta läbi informatsiooni, et see neiu palub mult abi ja ta auto aku on tühi.

Aga tema jutu kolmas osa, midagi krokodillide kohta, ajab mind täiesti segadusse. Näen, kuidas mu metsikud lapsed jooksevad semiootik Juri Lotmani rägastikmonumendi ümber. Kristjan jälgib neid oma viltkaabu alt ja ilmselt unistab sellest, kuidas saaks tagasi kusagile päikeselisse Panamásse. “Krokodille?” küsin ma neiult üle, et ikka kindel olla, kas ma kuulsin õigesti.

“Jah, krokodille.”

Seepeale pomisen ma midagi sellist nagu “vabandust…” ja kõnnin edasi oma auto poole. Samal ajal töötab mu aju edasi. Mõtlen krokodillide suurte hambuliste lõugade peale. Meenub ka üks Lewis Carrolli luuletus neist elukatest. Ja samal ajal mõtlen ma, et kui selle vaese neiu aku on tühi, siis peab keegi ju ta auto teise aku abil käivitama.


Svenil ja minul pole just palju ühist. Ta on ehitaja. Mina olen kirjanik. Ta vihkab spaasid ja ujulaid. Mina leian end sageli neist veeasutustest. Sven on võidelnud tõelises sõjas. Mina pole sõjaväes päevagi käinud ja ilmselt kõik mu tuttavad nõustuks väitega, et ma olen täielik argpüks. Ja Sven on oma 60. eluaastate keskel, samas kui mina sain just 33.

Aga on siiski miski, mis meid ühendab.

Meie abikaasad on ühevanused.

Aasta siis oli 1974. Nõukogude Liit stagneerus täiega, Nixon oli erru läinud, enamik maailma mehi eksperimenteeris oma põskhabemetega. Sven oli sel ajal umbes 30. Mina olin miinus viis.


Kui roog valmis sai, rivistusid mu kaks tütart pliidi kõrvale nagu mingid 19. sajandi Briti orbudekodu kasvandikud. Panin mõlemale portsu taldrikule. Vanem tütar suundus külmkapi poole.

“Mis sul vaja on?” küsisin ma. “Las ma aitan.”

“Ketšupit,” vastas ta.

“Ketšupit? Milleks?”

“Pasta peale.”

“Nalja teed või?”

“Ei tee.” Ja ta asus külmkappi lahti kangutama. Ma astusin lapse ja kapi vahele.

“Ma ei luba oma lapsel panna ketšupit pasta peale!”

Ilmumisandmed

  • Kirjastaja: Ajakirjade Kirjastus
    Autoriõigus: Justin Petrone
  • Toimetaja: Epp Petrone
    Tõlkijad: Raivo Hool (kolm viimast peatükki); Epp Petrone
  • Keeletoimetaja: Triinu-Mari Vorp
  • Kujundaja: Anneli Akinde
  • Fotod: Maiken Staak
  • ISBN: 978-9949-502-66-0
  • Trükk: Print Best OÜ
  • Sisu: 296 lk

Kommentaar

  1. Huvitav, kas inglisekeelne teos ka trükki tuleb. Mul ka üks välismaalane kodus, oleks hea anda talle seda lugeda. Eesti keelt ta ei valda sel tasemel :)

  2. Oleksin ka huvitatud inglisekeelsest variandist. Kas on ilmumas?

  3. Laheraamat, ja mina ka ootan infot, et millal j6uab myyki inglisekeelne. palun andke teada!

  4. eelmised küsijad ootasid vist ingl. keelset paberkandjat? Mina oleksin huvitatud ingl. keelsest e-raamatust :) Otsisin mitmelt poolt, aga paistab, et sellisel kujul seda raamatut ei saa?

  5. Lugesin inglisekeelset varianti. Olen natuke pettunud, kuna tahtsin selle kinkida ameeriklasest sõbrale, et ta saaks lugeda elust eestis, aga seda on selliseid lugusid on seal vähe. Rohkem on autori meenutusi elust Ameerikas, tema mõtteid, tema elust, mis muidugi on ka huvitav lugemine, kuid sisu pole see, mis kirjeldus tagakaanel lubas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga