minu_ibiza

Ilmunud
10. 2010

Ibiza on Hiiumaa suurune maalapp keset Vahemerd, mida mulle reklaamiti kui kohta, kus 60% elanikkonnast on seksuaalse hälbega või narkomaanid. Ibizal on Euroopa suurimad diskoteegid, siin lokkab narkoäri ja vabameelsus. Mõne jaoks põrgu, teise jaoks paradiis.

Ibizal on aga ka varjatud pool, kirgas kargus, mis avaldub eriti selgelt siis, kui hooaeg on läbi ja turistid ära lähevad. Ibizal otsivad ennast ja kadunud aegu hipid-lillelapsed ning teised armastusse ja vabadusse uskujad.

„Minu Ibiza“ pole vaid lust ja lillepidu, on ka valu ja haiget saamist nagu päris elus ikka. Selle raamatu siduv aines ja selgroog on mu kirju elu. Tung minna, olla teel, avastada ennast ja oma identiteeti mujal. Minna üksi, häälega. Minna väikese lapsega. Armastuse otsimine, vaimustuse leidmine.

Katkendid

Milline inimnahkade paraad ja väljanäitus! Uskumatu, kui paljuerinevaid naha- ja kehatüüpe on olemas. Muidu ei pööragi sellele tähelepanu, aga kui kokkupuude kehaga muutub tööks,omandab see kõik hoopis teise varjundi. „Inimesi võiks nende naha kareduse, pehmuse, siidisuse, niiskustaseme ja karvakasvu järgi jagada siilideks, oravateks, mäkradeks ja karudeks. See oleks lihtsalt üks klassifitseerimise viise,” arutlen endamisi üht eriti karvast meest mudides. Tal on isegi selg karvane. Muide, siin raseerivad osad mehed oma rinnakarvugi, rääkimata jalgades ja kätest…


Ähmane mälestus on mingist maavärina sarnasest helist, kohutavast mürast, siis saabub pimedus ja seejärel vereloik, mis põrandal järjest suureneb. Aeg kiirabi saabumiseni tundub igavikuna. Mick helistab juba teist korda. Pea käib ringi, silme eest on must, kõrvus kohiseb, mõistus tahaks kehast põgeneda, ära, ära selle õõva seest. Mul on hirm. Surmahirm. Sellisel moel ma surra ei tahaks, et jooksen lihtsalt verest tühjaks. „Proovige meelemärkusel püsida,” ütleb saabuv kiirabiarst, kes mitte millegi üle ei imesta. Nad upitavad mu kanderaamile. „Hoidke silmad lahti,” manitseb arst ning palub Sirtsul kaasa tulla ja minuga rääkida. Mul hakkavad pisarad voolama. Ma olen alles kolmandat päeva Ibizal, ma olen veel noor, mul on väike laps. Ma ei taha veel surra, ma ei taha ega tohi!!! Ma pole veel valmis ära minema.


Aga nüüd ootab Tõeline Pidu Atlantises. See kestab kolm ööd ja päeva! Järjest! Vaimustus elust enesest röövib mõistuse ja sa ainult tantsid. Rütm paneb tegema pöörasusi, lõpuks vingerdad maas ja oled viinatagi purjus!!! Jah, just sellist seisundit ju inimesed tahavadki, aga milleks siis nii palju abivahendeid?

Atlantis on rahvakeelne nimi kohale, kust roomlased kunagi Ibiza linna ülesehitamiseks kiviplokke välja tahusid. Sellest ajast on siia moodustunud trepiline astmestik ja mereveega basseinid. Taamal üleval on palju koopaid, kus kunagi pärishipid elutsesid. Reserveeringi ühe koopakese, mis on piisavalt lähedal, nii ei pea ma öösel kuskile kaugele ronima hakkama. Keegi on siia toonud ühe madratsi ja öö on mureta.


Kas tunduks kummaline, kui keegi ütleks, et elab mahajäetud jalgpallistaadoni duširuumis? Mina küll ei imesta, sest just seda ma nüüd teen… Sirts avastas selle mahajäetud spordikompleksi juba mõnda aega tagasi ja nüüd oleme ta külalised. Sirts on Ibizal juba maikuust saadik. Kõik, kes mingit tööd tahavad leida, tulevadki tavaliselt aprilli lõpus või mais, sest siis pole turistide hordid veel saabunud, ärid otsivad personali ja töökohti külluses. Nüüd on aga paraku juba juuni ja töökohti raskem leida. Meie spordikompleks-skvott koosneb restoranist, staadionist, selle all olevatest dušiboksidest ja tühjast basseinist, mille sisse on hulgaliselt sisalikke surnud, kuna nad ei suuda sealt enam välja ronida. Teadmata põhjusel on see kõik hüljatud juba üheksakümnendatest aastatest saadik, kuid ikka veel vedeleb siin fotosid jalgpalluritest, maja kõrval ilutseb kaunis kettaheitja pronkskuju.


Sirts on vahepeal Salinases mingite inglise telemeestega tutvunud. Täpsemalt Satelliitkanal Rapture TV tüüpidega. Nad tahaksid vändata pooldokumentaalfilmi tüdrukutest, kes pidevalt ja igal pool nudismi harrastavad. Mitte et nad ennast kangesti näidata tahaksid, see on nende loomulik olek. Kuna Sirts neile Salinases alasti silma jäi, siis arvasid nad, et selle plaani võiksime just meie teoks teha. Mõeldud-tehtud. Lahe ettevõtmine, tõeline kunstiprojekt-performance. Elus tuleb ikka midagi uut proovida. Peame alasti mööda tänavaid, turgu ja vanalinna kohvikuid jalutama. Kohvikus pole probleemi, seal on enamasti homomeelsed koos, kes naisekehale niikuinii suurt tähelepanu ei pööra, ja rannas ollakse samuti paljad, aga turul läheb kismaks. Ehhee, siivsad Ibiza vanamutid ei raatsi muidugi meid tomatitega loopida, vett kulutavad nad meie peale aga küll. Otse oma joogipudelist tulistavad meid. Oh seda lõbu ja lõkerdamist.


Suured päikseprillid ninal ja muhe naeratus näol, passib Pepe Casita baarileti taga. Nägu venib veel laiemale naerule, kui ta mind näeb. Ta sirutab juba eemalt käed välja ja heidab kepi nurka, musutamises on ta agar ja üritab ikka huultele sihtida. Talle ei pane ma seda pahaks. „Mu Jumal, sina siin. Oota, ma meenutan… Viimati olid siin eelmise aasta märtsis, eks?” „Oi, Pepe, su mälu on enneolematult hea,” suudan imetledes kuuldavale tuua. „Sa tead filigraanselt kus, millal ja kellega!” „No mida vanainimesel ikka muud meeles pidada, ”muheleb Pepe. Mõtlen alati, et nii tore, kui on keegi, kes on alati heas tujus, ei kurda ega hädalda. Pepe on just selline. Isegi kui ta puusaoperatsioonilt tuli, liipas ikka mäest alla Casitasse noori tüdrukuid vaatama. „Kellele siis noored tüdrukud ei meeldi, ikka ilus kaeda,” naerab Pepe ja tõesti, imetlevaid silmi ja kiitvaid sõnu jagub tal kõigile tüdrukutele ja naistele.


Ibizal teatavasti on veidraid nähtusi ja inimesi küllaga, see saar lausa tõmbab mingi magnetina kiiksuga inimesi ligi. Minaaga armastan veidrusi, sest neis on nii palju avastamisrõõmu.Teiste kiikse jälgides on vahel ka ennast kergem mõista või siis oma sallivuse piire kompida. Räägitakse, et Io nimetab end pooljumalaks, kuna ta suutvat suhelda teiste planeetide olenditega ja tal olevat muidki üleloomulikke võimeid. Sestap on ta ümber koondunud õukond imetlejaid, enamasti küll naisi, ja alati on ta käevangus gängi kõige noorem ja ilusam liige. Mõned inimesed, kuuldes Iost, krutivad vaid nimetissõrme tähendusrikkalt oimukohal. Io ja ta kaaskond olevat väga rikkad, varem omanud nad laeva ja sõitnud mööda maailma ringi. Ibiza tundus neile aga sobiv koht laev ankrusse panna.

Nüüd kuulub kommuunile mitu maja ja kopsakas maatükk.

Me jõuame pärast keskööd kohale. Kuna maja asub maal, siis on ümberringi täiesti kottpime ja mul pole õrna aimugi, kus me täpselt asume. Maja kumab õrnhahkjalt ja valju lärmi sealt ei kosta.Sees valitseb väga imelik energia. Roosa, pehme, hõljuv ja malbe. Olen justkui mingi roosa udu sees. Äkki sel mehel ongi udustamise võimed?


Päike on loojunud, viimane kuma on taeva roosaks muutnud.Võtame suuna Es Vedrà poole – saare kõige müstilisema paiga poole, millega seoses räägitakse lugusid UFO-dest ja elektromagnetväljade lõimumisest. See on väepaik, mille koobastes olen varemgi maagia pärast ööd veetnud. See koobas aga, kuhu Daniel mind viib, on tõeline koobaspalee kõrgete eenduvate kaljuservadega, mis loovad küll peavarju, kuid vaadet merele ei varja. Kuu valgustab Es Vedràd –seda hiiglaslikku lohekujulist saart, mis on minu jaoks nii lummava mõjuga. Kuuvalgus helgib selge veega allikal, kust suurte sõõmudega vett joome. See allikas on müstika, sest ma pole siiani Ibizal ühtegi allikat üheski koopas ega kõrgel mägedes kohanud. See on imeline leid. Ma olen nii tänulik, et ta mind sellisesse kohta tõi. Koopas pole kedagi, kuid see on puhas ja hoolitsetud, valge sääsevõrguga kaetud voodi on nagu baldahhiinsäng ja puu küljes helendavas võrkkiiges lebaks justkui keegi nähtamatu.


Kui kord taas puu all oksi kärbin ja Taavi Mikk mu sülle magama on jäänud, näen, et mu rinnast immitseb veel veidi piima ja üks uudishimulik sisalik tuleb seda maitsma. Tema smaragdroheline selg küütleb päikesevalguses ja ta teekond mööda mind on väga sihikindel. Ilmselt tunneb ta piima lõhna.Tilgakese ära limpsinud, lakub ta mitu korda suu puhtaks nagu kass ja vaatab mulle pikalt silma. Vahel tundub mulle, et siinsed sisalikud on justkui nõiutud haldjad. Nii ebamaiselt lummav on nende pilk.

Ilmumisandmed

  • Autoriõigus: Kati Lumiste ja Petrone Print OÜ, 2010
    Toimetaja: Mele Pesti
    Keel ja korrektuur: Anneli Sihvart
    Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
    Pildialbum: autori fotod, kui pole märgitud teisitiKüljendus: Aive MaasaluTrükk: Greif OÜISBN 978-9949-9076-2-5pehme kaas, 130 x 190 mm
    216 lk

Kommentaar

  1. Ootan põnevusega. Ja millal ilmub “Minu Eesti 2″?

  2. Justinil on uuest Eesti-raamatust umbes kaks kolmandikku valmis ja ilmutame selle vabariigi aastapäevaks, veebruariks 2011. Vahepeal oli plaan ilmutada sel sügisel, aga kirjutamine võtab aega.
    Kati Ibiza pakub kindlasti ka huvitava elamuse! :)

  3. Ootan ka juba Ibiza ja Minu Eesti 2 lugemist! Uute raamatutena sooviks lugeda Minu Madagaskar ja Minu Malta:)

  4. ootan ka juba. kõik teised Minu raamatud läbi loetud. kas kunagi on tulemas ka raamatud brasiiliast ja portugalist?

  5. Maltalt on meil proovikas olemas, Madagaskarilt pole kirjutajat leidnud, Brasiiliast on ka proovikas ning Portugal (aga võibolla ka hoopis “Minu Lissabon”) tuleb kevadel 2011.

  6. Kas on tulemas ka raamatud Uus-Meremaast ja Küprosest?

  7. See raamat on kindlasti huvitav ka aga kas Minu Austraalialt on järge oodata? Eesti raamatut ootan suure huviga:)

  8. Austraaliast järg – on olnud teoreetiliselt jutuks.
    Uus-Meremaast kindlasti raamat tulemas, loodetavasti ilmub järgmisel aastal.
    Küproselt olen otsinud õiget autorit, nii et kui oskate kedagi soovitada, palun meilige meile!

  9. Yee, ja siin raamatus on minu kalli onutütre Pireti tehtud fotod sellest kaunist saarest!

  10. Kas Norra kohta on ka plaane tehtud?

  11. Oleksin ka huvitatud Rootsist ja eelkõige Norrast :)

  12. jeei, ibiza ilmus! kavatsen selle kiiremas korras läbi lugeda.

  13. Väga lahe, ostan kohe kindlasti, kõik teised sarja raamatud on ka juba olemas…kas Egiptust või mõnd teist Aafrika riiki pole plaanis avaldada?

  14. Kas keegi ‘Minu Leedut’ ka plaanib kirjutada?

  15. Hetkel Minu Ibiza pooleli, ja lausa ei raatsi lugeda, sest kahju, kui otsa saab:)…nii mõnus lugemine ja palju äratundmist! Sügav kummardus autorile!

  16. Kas “Minu Mehhiko” ka kunagi plaanis on? Ootan seda suure huviga! :)

  17. Olen Minu sarja raamatuid veel vähe lugenud, aga vaieldamatult parim seni on olnud Minu Ibiza. Superhästi kirjutatud. Vapustavalt lai mitmekesine sõnakasutus. Vaba ja julge väljendamaks kõike, mida inimene tunneb ja mõtelb. Kuna ma ülikooliajast Katit pisut mäletan, siis oli eriti huvitav juba selle pärast raamatut lugeda, et teada saada, mida põnevat ta elus kogenud on. Julge, vahva ja elav nagu ta oli. Soovin talle igati jõudu oma teel püsimiseks ja kindlasti kirjutagu veel. Ma pole ammu nii hästi kirjutatud raamatut lugenud.

  18. Mnjah…
    Vabameelsust ja -mõttelisust sai nüüd küll 110%. Eijah, hea lugu iseenesest. Selgelt arusaadav kuidas päev-korraga-elustiil toimib.
    Usun, et ka teistel sama sarja autoritel on suguelu ja anatoomia aga nemad ei kipu eriti antud teemal sõna võtma. Ilmselt on elus teised pidepunktid ja rõhutakse muule. Aga ju siis Ibiza elustiili ilma selleta ei kirjelda. Igal juhul on Minu Tai selle kõrval Printsessi Päevikud roosas pitsis. 1:0 Ibizale!
    P.S. Loodan, et kui toimetajal kannatas sellist raamatut lugeda/redigeerida, siis minu kommentaar ei tekita vapustust ja ei pea seda ära kustutama.

  19. Olles lugenud kiki Minu sarja raamatuid, Minu Ibiza jällegi üldse ei meeldinud. Igav raamat ja kahju oli kirjaniku lapsest. Imelik ellusuhtumine on.

  20. Kuna mul on põhimõte, et loen kõik selle sarja raamatud läbi, siis loen lõpuni. Muidu oleks küll ruttu pooleli jätnud – eneseimetleja, lapse hülgaja ja muidu rumal tüüp…

  21. Ja karjalaskepäev on siinmail olnud ikka 1.aprill ja 23. apr. on ikka jüripäev (vähemalt siiani).

  22. ülilahe raamat. mõnusalt vabameelne ja kaasahaarav. kindlasti üks minu lemmikutest.

  23. Hetkel on raamat poole peal ja ei raatsi uuesti raamatut kätte võtta. Liiga kiiresti saab loetud. Autori julge ja erinev lähenemine elule on väga inspireeriv. Võibolla ei soovita raamatut nõrganärvilistele ja tuimadele eesti inimestele, kes ei tule teistsuguste eluviiside mõistmisega toime :)

  24. Kaie, ma tulen küll toime teistsuguse elustiili harrastajate sallimisega, aga pedagoogina lööb mul vastu, kui kerglane ema tirib väikese lapse mahajäetud duširuumi “elama.”

  25. Nõustun kommenteerijatega, kes ütlevad, et raamat oli kuidagi igava võitu. Ilmselt polnud minu cup of tea! aga autori elustiil oli päris huvitav, inimese mõttemaailma kaeda jne. tänud selle eest.

  26. Ilmselt tekib tolerantsus maailmas ringi rännates. Kõike, mis ümberringi toimub ei pea ise järgima, kuid võib sellest midagi õppida. Lisaks isiklikule elule oli raamatus ka väga palju värvikaid Ibiza keskkonna kirjeldusi, millele siiski keskenduda võiks.

  27. Just jõudsin raamatuga lõpule. Kuna koolis, inglise keele tunni ajal oli vaja koostada esitlus kuhu tahaksite reisida siis valisime sõbrannaga koba peale maakaardilt just Ibiza välja. Tundus vägi salapärane ja huviav saar- milles ma ei pidanud eksima. Sattusin raamatukogus juhuslikult Ibiza raamatuga silmitsi ja ei lasknud seda enam käest.
    Nii hea :) Kindlasti üks koht maailmas kuhu tahaks ka oma jala tõsta. Minule väga meeldis. Hästi oli kirjutatud. Selles suhtes, et ei tekkinud kordagi sellist tunnet, et “oot, mis Ta nüüd öelda tahab selle lõiguga” Kindlasti üks lemmikutest.
    Aitäh sulle Kati Lumiste selle hea raamatu eest. Minule väga meeldis.
    Süstisid Ibiza külastamis pisiku ka mulle sisse :)

  28. Tegelikult oli raamat üsna hea, see hipinduse värk jne on kõik väga kift AGA olles ise samuti ema ajas vihale see, kuidas autor oma lastega käitus. Esiteks see, et ta jättis oma esimese lapse Eestisse ja tõmbas kuskile välismaale uttu, jättes lapse koju oma ema või tädiga või kellega iganes. Teiseks see, et ta võttis mingil ajal lapse sinna kaasa, elades kuskil dushiruumis ning pani lapse mingisse x kooli mingis x keeles õppima?! Kolmandaks autor hääletas oma pisikese lapsega. Eriti närvi ajas see koht, kus autor kirjutab, et ta hääletas lapsega ja võtsid peale mingid ameeriklased, kes küsisid IMELIKKE küsimusi, et kas lapsel turvatooli polegi jne. Loomulikult peaks nii väikesel lapsel olema turvatool, täiesti vastutustundetu.. Kust otsast see imelik küsimus oli? Imestan, et need ameeriklased nad üldse peale võtsid, tol hetkel ju nemad vastutasid ka autori lapse elu eest.. Andke tõesti andeks, et ma nüüd nii õel olen aga ma tõesti vihastasin nende asjade peale.

  29. Jällegi väga hea raamat, suur tänu Katile! :) Temaga ka päriselus kohtununa, on jäänud alati kummaline tunne, ühest küljest hämmastav pinnapealsus ja samal ajal nii sügavamõtteline ja inspireeriv. Raamatut lugedes muutusin grammi võrra mõistvamaks inimeseks jälle ja sain palju,palju inspireerivat mõtte- ja tundeainet!:) Edu Katile ja muidugi ka Epule kes sellise huvitava raamatute sarja on ilmsiks toonud. Loen neid raamatuid suure huviga!! :)

  30. Raamat oli tore ja huvitav, aga tekkisid ka mõningad küsimused ja ettepanekud. Näiteks, et paremini raamatusse sukelduda, oleks võinud natuke olla kirjas, miks see reisija just nii harva seal käis. Kohati on kirjas, et nüüd lähen ära ja siis nüüd tulen tagasi. Oleks ehk hea olnud mingisugne üleminek, näiteks, et pidin tööle minema või mis iganes. Ja kellest ta rasedaks jäi? Samuti oleks võinud mõningaid sündmusi detailsemalt kirjeldada. Tekkisid osadel kohtadel arusaamatused. Näiteks kas nad elasid siis liiva peal esialgu?

  31. Minu Ibiza on raamat kutsest ja selle järgimisest, aga kes seda hüüdu kunagi ise tundnud-kuulnud ei ole, neil on seda raske mõista, sest kuidas on võimalik jätta kõik maha, pakkida oma seitse asja ja lihtsalt minna. Aga kutse vastu ei saa

    Minu Ibiza on kirjeldus, kuidas nautida hetke ja osata seda väärtustada. Raamatus kaotab materiaalsus oma tähenduse, näidates, et elu on võimalik ka nautida vähese omandiga ning kõige väärtuslikum igaks juhuks randa liiva sisse ära peita

    Minu Ibiza on julgusest – elada ja võtta vastu väljakutse, mida elu sulle esitab.

    Minu Ibiza on usaldusest võõraste inimeste vastu, aga enim usaldusest iseenda vastu, et vaatamata kõigele ma saan hakkama ja järgin oma südamehäält. Kui vaja, õpin ära uue ameti ning küll vajalikud inimesed õigel ajal ise mu teele satuvad.

    Minu Ibiza on kirjeldus pidudest, aga mitte nendest, kuhu tavaline turist satub, oh ei, ikka nendest vingematest, millest kuuldus ainult kohalike seas ringleb ning ega kohalegi jõudminegi võib mõnikord omaette seiklus olla.

    Aga vaatamata praegusele talvele, on varsti kevad ning õhus on vaikselt kuulda Ibiza kutset ning kutse vastu ei tasu võidelda …

    http://ageagapi.wordpress.com/2012/01/14/minu-ibiza-vaba-armastuse-saar/

  32. See raamat tekitas minu jaoks natukene vastuolusid, kuid tervikuna mõjus väga teistsuguselt ning huvitavalt, võrreldes teiste Minu-raamatutega.

  33. Väga huvitav oli lugeda, selline ühe-hingetõmbe-raamat. Samas tekkisid tõsisemad küsimused selle käigus, mida aga tahaks lihtsalt peast pühkida, sest need ei parandaks maailma, vaid tekitaksid vaid valusaid emotsioone. Küsimused, ilma detailidesse laskumata, olid selle äärmusest äärmusesse olemise kohta. Ühel hetkel kasin ja vähenõudlik, teisel hetkel egoistlik ja teiste tunnetest mitte hooliv. Kas see üks äärmus kompenseerib seda teist äärmust? Lapsed on kiiresti kohanevad ja võtavad asju väga loomulikult, kuid see oli vist liiast sellele, kes pidi ilmarahva piidlemisi kannatama kaamoseriigis ja aru andma, mis kasvatuses siis valesti läks ikkagi. Aga hea raamat igastahes, lihtsalt see üks emotsioon, mis kummitama jäi pärast, teades, et see on reaalse elu põhjal kirjutatud, mitte väljamõeldis.

  34. Ma tegin kah kunagi sellise otsuse, et kui loen siin ikka otsast lõpuni läbi aga no seda jama ma küll üle 20 lk ei jõudnud lugeda. Kindlasti on inimesi kellele see raamat väga meeldib (seda näitab kasvõi positiivsete kommentaaride hulk), kuid peale 20ndat lehekülge otsustasin end mitte enam piinata ning viisin selle jama raamatukokku tagasi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga