Riks ja neli kuningat Epp Petrone

Need teemad ei mahu sel õhtul kuidagi Riksi sisse ära. „Las see peegel olla, ma magan all korrusel oma toas,“ ütleb ta emale, ja tunnetab ema tänulikkust,
et too ei pea peegli kolimisega vastu ööd jamama hakkama. Riks istub maja ees trepil, vaatab metsa ja Savilamäe poole ja mõtleb. Ta on 9-aastane, terve elu elanud siin metsa ääres talus, mitte kaugel külast… Imelik, miks ei olnud talle mitte keegi mitte kunagi rääkinud, et tema vanavanaisa ennast üles poos. Või, oot – kas ema ikka ütles, et vanavanaisa poos ennast ise? Kas võib olla, et seda tegi keegi teine? Ja kuidas saab ometi võimalik olla, et seda uurima ei hakatud ja lihtsalt „ära unustati“? Miski siin ei klapi, mõtleb Riks, samasuguste sõnadega, nagu Peeter talle unenäos rääkis kunagisest esivanemate ülestõusust.
Äraunustamise maagia, mõtleb ta. Kuidas seda muuta, kuidas seda liigutada? Homme saab seda Pauliga arutada, aga ega Paulil ka kõiki vastuseid pole.
Vahel tuleb see igatsus teravalt peale, mõtleb ta. Igatsus isa järele. Jah, ma tean, et ma ei tunnegi isa eriti, ta lihtsalt saadab raha ja tal on uuel maal oma
elu. See on kõik arusaadav. Aga vahel on isa vaja. On asjad, mida saab arutada emaga. Isegi lausa sellised asjad, mida Riks ei tahakski isaga arutada.
Ja on asjad, mis nõuavad mehiseid jutte. Riksil pole siinilmas võtta ei isa ega vanaisa. Hea vähemalt, et on Pitsu! Siisamas jalgade juures trepil, saba ustavalt
põntsumas… Temaga on Riks varemgi mehejutte ajanud – nojah, koer ei oska küll midagi vastata, aga see, mismoodi ta istub ja kuulab, pea viltu, on väga abiks.
„Mis sa arvad, Pitsu, mis ma pean tegema?“ Pitsu vaatab ja põntsutab. „Kas ma peaksin ema usaldama? Talle kõik ära rääkima?“ Pitsu raputab järsku pead, väga aktiivselt! Küllap palavusest? Aga Riks otsustab, et märki tuleb kuulata: ema ei saa praegu usaldada. Mitte lõpuni. Emas on liiga palju hirmu. Niimoodi maailma muuta ei saa, ajalugu ka mitte.

„Kas sa arvad, et sul tuleb õige kuuse juures mingi õige tunne?“ Paul proovib nalja teha, aga Riks jääb tõsiseks. „Võibolla tõesti tekib õige tunne. Teine asi:
peremärk. Võibolla on see seal puu küljes kuidagi? Näiteks noaga tehtud?“ „Aga hakkame siis kõiki kuuski läbi otsima,“ ütleb Paul otsustavalt, kui järsku kostab kusagilt hele iseteadlik hääl.
„Mina arvan, et tuleb üles otsida see koht, kus oli sepikoda!“ „Appi, mis see oli, kas sina ka kuulsid!“ ahmib Paul. Riks vaatab juba ülespoole.
„Kuidas… kes sina seal oled? Kas sa kuulasid meie juttu pealt?“ Puu otsast paistavad kaks määrdunud tennist ja valged koivad. „Kõike kuulsin!“ teatab ninakas hääl nende kohalt. „Ja mina olin enne teid siin! Ise te olite nii tobedad ja platrasite kõva häälega. Mis mul muud üle jäi kui istuda ja kaasa mõelda!“
„Kust sa sinna said?!“ „Dõõh! Ronisin! Kuidas siis veel puu otsa saab? Arvasid, et langevarjuga hüppasin lennuki pealt või?“ „Ja sa kuulsid kõike?“
„No mul on ausalt öeldes paar täpsustavat küsimust!“
Paul ja Riks vahetavad pilke. Täiesti uskumatu lugu. Nad on mäenõlval, kus väidetavalt mitte keegi ei käi, nii et mäe nimigi on ära unustatud. Ja mingi
nipiga istub puu otsas tüdruk! Paistab olevat ninakas ja mitte rumal. Kindlasti pole ta nende külast.

Riksi pea lõhub ja tuikab. Kus ta on, mis toimub? Ah jaa, ta sai kokku Pääsu ja Ikoga, aga siis… vajus magama.
Kuhu jõuab inimene, kui ta unenäos magama jääb? Ta vaatab ringi. On sinine tund, nagu öeldakse. Videvik, õhtueelne aeg. Ta pikutab Peetri sepikoja nurgas, tundub nii. Keset ruumi on sepaääs ja lõkkekoht, kus tuld seekord pole. Aga ukseava on siinsamas, sealt vidutabki sisse sinine õhtuvalgus. Riks ajab end püsti ja astub välja. Sealsamas hämarikus pikal pingil sepikoja ees istub Peeter. Veidi väsinud, aga rõõmsa olemisega. Peetri kõrval istub keegi pikkade tumedate juustega ja võõrapäraste silmadega vanem mees.
„See on Istuv Sõnn,“ tutvustab Peeter, ja võõras mees kummardab: rahulikult, ilma naeratamata, vaatab ta Riksile otse silmadesse. „Suur indiaanipealik,“ jätkab Peeter, „ka tema suri omal ajal reetmise läbi. Ta tahab sind jälgida. Ma tegin neile, põlisameerika vaimude vägedele, ettepaneku meile appi tulla. Sa
oled olnud väga tubli, Riks!“ „Meeldiv tutvuda,“ noogutab Riks. Istuv Sõnn noogutab veel kord, hoiab oma pilgu Riksil, aga ei vasta ikka midagi.

„Aga kas olete mõelnud, mis siis juhtub, kui me hakkama saame?“ sosistab Paul. „Me muudame ajalugu? Kas see tähendab, et kõik muutub?“
„Sa mõtled…“ venitab Sofia, „et kas meil üldse on pärast koht, kuhu tagasi tulla?“ „Jah. No mõtle ise. Kust sa tead, et näiteks sinu ema üldse sinu isaga kokku sai? Kas sind üldse sündis?“

See on loogikaülesanne, mida nad lõpuni lahendada ei suuda. Parem hetkemuredele keskenduda. Ja hetkemure on see, et telgis on mitu sääske ja une asemel kummaline ärevus. Paul niheleb. „Äkki ma jään magama ja satun üksinda valesse kohta?“ – „Tsss!“ teeb Sofia. Nii nad seal lebavad. „Und üldse ei tule,“ teatab Paul. „Tss!“ üteb Sofia jälle. „Mida sa tegid praegu! Ma juba peaaegu magasin, miks sa mind üles ajasid! Riks, kuule…“
Aga Riks ei kuule.
Riks on vajunud unne.

Ta istub selles unes Peetri kõrval, ikka vanas tuttavas kohas, sepikoja ees, laiast lauast pingi peal, aga ega sellel pingil seekord eriti ruumi ei ole. Peotäis tõrusid ja käbisid on nende vahel. Ja kõigepealt on kummaline vaikusehetk. „Meil on vaja rääkida,“ ütleb Peeter siis. „Oled sa pahane, et ma sõbrad kaasa tahtsin võtta?“ küsib Riks otse. Peeter vaatab tema poole ja naeratab: „Riks, sa hakkad meheks saama. Teed ise oma otsuseid, kaalud oma riske, usaldad oma sisetunnet. Ma saan aru, et rääkisid neile välja ka saladuse, et ajalugu saab muuta. Loodan, et nad sinu usku ära ei võta.“
„Asi pole ainult usus. Asi on ka julguses. Ma nägin midagi hirmsat ja sain aru, et mulle on vaja sõpru kaasa, et hirm minust võitu ei saaks,“ tunnistab Riks.

„Pääsu on minu sõber, seal kauges ajas, aga temast ehk ei piisa. Ja sinust ehk ka ei piisa. Ja Pitsust.“ „Saan aru. Aga seda olulisem on, et me saaksime
aru, kuhu te täpselt sisenete. Mis päeva, mis olukorda? Tule, mängime olukorra läbi.“ Riks istub, Peeter kummardab ettepoole, mingi vitsaraag käes. „Ma joonistasin siia liivale Eestimaa kaardi. Kaks pead on ikkakaks pead, kaeme koos…“

Riks kummardub ja uurib liival jooksvaid jooni. „Nii, see on kevad, seesama kevad, 1343,“ räägib Peeter. „Kõigepealt, las ma panen siia need heinakõrred… Need on piirid. Eestimaa oli sel ajal mitmeks tükiks tehtud. See, kus meie praegu elame, kuulus Taani kuningale. Kui minna lõuna poole, sinna Tartu
poole, siis oli piir – paneme siia kõrre… kusagilt siit algas ordule kuuluv maa.“

„Siin ju pole elektrit?“ „Trepikojas on. Mul on taskulamp olemas. Ja mis sellest elektrist, õues on ju praegu nii valge, öösel ka! Aga tule edasi!“
Ja Riks paneb pööningule roninud Pauli järel luugi kinni. „Mu ema oli aiamaal, eks?“ küsib ta siis, poolsosinal. Kui Paul noogutab, hakkab Riks kõnelema. Vaid üks päev on kooli lõpust möödas, ja selle päeva jooksul on tema elus päris palju juhtunud…
Veerand tundi hiljem. „Hmm. Ja kelle peegel see siis ikkagi on?“ takseerib Paul ja koputab peegli raamile. „Ei tea. Ema minu meelest ka ei tea. Aga…“
„Aga?“ „Aga vaata fakte: ema hirmsasti tahtis selle peegli kinni katta. Ja pärast sööki, hilja õhtul, tahtis ta selle üldse ära võtta, allkorrusele tassida. Päris hull mõte, sest trepikoda on kitsas ja me olime väsinud. Igatahes teda täiega segas see, et ma peegli lähedal magan!“ „Võtame ta seinalt ära!“ ütleb Paul järsku.
„Peegli? Miks? Las ta olla!“ „Uurime seda veel, oleme ikka korralikud detektiivid! Võibolla on siin midagi peidus! Kas või mingit märki sellest, kellele see vanasti kuulus.“ „Ma juba enam-vähem tean, et see kuulus Peetrile. Minu ema vanaisale.“