ja_anna_meile_andeks
3,00 €

Ilmunud
09. 2009

 

Koduvägivald, alkohoolikust isa, allaheitlik ema, koledad pruunid onud köögilaua taga ja väike tüdruk oma pisut suurema õega sellesama laua all – selline on lapsepõlvepildike peategelase Liliti tavalisest õhtupoolikust.

Suureks saades rebib Lilit end küll lahti maakolka masendavast argipäevast, ent taustsüsteemina jääb see teda saatma ka pealtnäha tõusujoones kulgevas täiskasvanueas – segased suhtevõrgustikud ja eneseotsingutel ämbrisse astumine jätkuvad ka suurlinna tulede valguses.

Noore autori esikromaan „Ja anna meile andeks meie võlad…“ jutustab peategelase Liliti silmade läbi nendest Eesti igapäevaelu tahkudest, mille ees me parema meelega silmad kinni pigistaksime.

Katkendid

„Laula!” käskis isa oma madala, kareda häälega. Jõllitasin enda ette maha, hirm halvamas kõiki mu liikmeid. „Laula, tüdruk! Sa laulad ilusasti,” nõudis ta uuesti ja vahtis mind kilavate silmadega. Laua taga istusid koledad pruunid mehed, haisvad mehed, viinahimulised värdjad. „Kusipüksid,” ütles Liisbet nende kohta alati, silmades välkumas viha ja põlgus.

Ma teadsin nende nimesid ja nägusid väga hästi, ma teadsin neist tegelikult väga palju muudki, sest mõnikord nad rääkisid üksteisele oma kurbi elulugusid, keegi aga ei pööranud tähelepanu väikesele tüdrukutirtsule laua all, kes pudelikorkidega mängis ja hiirvaikselt istus. Mõnikord jäi ta nendele meestele jalgu, kuid enamasti oli see tüdruk väga tähelepandamatu ja kuulas, kuulas, kuulas.


„Ülo, palun…” kõlas üle vaikse toa veidi värisev ja kähe hääl, ema hääl. „Mitte laste ees…” Hoolimatu rusika hoobist nõksatas ta pea tahapoole ja keha langes vastu lauda, mille all me istusime. Liisu tõmbas mu kättpidi laua alt välja ja me tormasime elutoast välja, köögiukse kaudu jooksime kasimata koridori, sealt aeda ja kartulivagusid mööda metsa kaitsva varju poole.


Ma silmitsesin hüpnotiseeritult pikki ja erepunaseid küüsi, mis mu ees vastu lauda trummeldasid. Need olid kergelt kõverad, kandilised. Leekivpunane värv lõikus sügavale võrkkesta sisse ja tegi peaaegu haiget. Kujutlesin, mismoodi selliste küüntega annaks maad kaevata või puid raiuda või vajadusel rajalt maha võtta metskitse või mõne väiksema põdra. Küüned kaela, sügavale nahka ja lihasse, las soojal verel pursata ahnelt paokil suhu.


„Kahekorruselised puumajad põlesid ümberringi, põlevad tukid lendasid vihinal üle pea. Ikka vuhh! ja vuhh! ja… Põlemisel tekkis üpris tugev mühin ja isegi kuumus oli tunda… Seda isegi siis, kui põlevatest majadest juba kaugel eemal olla.”

Alide jutustab pehme maheda häälega ja ma kuulan, nii erinev ja üllas tundub see maailm olevat sellest, mida mina kohanud olen. Ta maailm on küll tuttav, olen selle kohta lugenud lõputult raamatuid ja vaadanud filme, kuid on hoopis teine tunne istuda ja kuulata elusaid mälestusi.


„Nad kõik vahivad mind!” sosistas ta mulle, kui ta aknast välja piilus ja tänaval liiklevaid inimesi seiras.

„Kes vahivad?”

„Inimesed tänaval! Nad kõik vaatavad mind ja saavad aru, et ma olen rämps!”

„Sa ei ole rämps!” hüüdsin talle tuliselt.

„Nad ju vahivad mind!”

„Nad vahivad, sest sa oled ilus tüdruk.”

Ilmumisandmed

  • Autoriõigus: Nirti ja OÜ Petrone Print
  • Toimetaja: Dagmar Lamp
  • Keel ja korrektuur: Kadri Pettai
  • Kujundaja: Silver Sikk
  • Trükk: OÜ Greif
  • Lehekülgi: 252
  • Mõõtmed: 145x215 mm
  • ISBN 978-9949-9015-6-2

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga