Sepp_esikaas
5,00 €

Ilmunud
06. 2015

Sa tahad korraga kõike ja kõiki. Tööd ja lapsi, kindlat suhet ja vabadust, turvalisust ja seiklust, rahu ja rahutust. Ning raha ilma selle eest makstava lõivuta.

Sa tahad elada maailma äärel erakliku ja askeetliku majakavahina, kuid panna õhtuti selga punane voogav kleit ning sõita kabrioletiga ooperisse.

Sa tahad järgida kõiki selle maailma reegleid ning samal ajal neid kõiki eirata.

Sa tahad sõita vastassuunavööndis.

Vastandlikud unistused võivad teha sind katki, kuid võivad ka täide minna.

“Vastassuunavöönd” koondab Kaja Sepa lühijutte, millest enamik on valminud aastatel 1993–1995. Need lood peegeldavad tollast ühiskonda ning  selle väärtus- ja väärtusetushinnanguid noore naise silmade läbi.

Katkendid

"Flirdi piirid"

"Kellele veini?" Hoolitsev Marko ilmus köögitoimkonna juurde lahtikorgitud pudeli ja virna plasttopsidega. "Nii... sulle... võta... sulle... sulle... Aga mida ma vastu saan?"

"Seda," pakkus keegi naistest. Teised naersid. Nii mõnus oli end vabaks lasta ja veidi kahemõttelist nalja visata. See kuulus õhtu juurde.

"Mida seda?" tahtis Marko täpsustust.

"Vaat seda," naeris Hele, võttis taldrikult juustutükikese ja pistis mehele suhu.

"Aga kumb sulle rohkem meeldib, Soo-oome või Poo-oola?" ajas mees üht populaarset reklaami parodeerides suu ümmarguseks. "Mmmm... Aga do-oominot mängida? Nämm... Ja niisama joo-oosta?"

Hele jäigi teda juustutükikestega söötma. Mäng oli mõnusalt erootilise kõrvalmaiguga, kuid samas ei teinud nad midagi keelatut, mida teised köögisviibijad poleks näha võinud. Sõbralik kolleegidevaheline nali, väike flirt.

Markoga olid nad töölgi teineteise vastu huvi ilmutanud: poolkogemata kätt puudutanud, pikantseid vihjeid teinud ja kelmikaid e-kirju vahetanud. Flirt ergastas igavapoolset kontorielu ja see oligi kõik, mida mõlemad tahtsid. Hele oli juba seitsmendat aastat õnnelikus abielus ning neil oli Kristjaniga kaks last. Marko oli aga äsja abiellunud ja oma naisesse veel hullupööra armunud.

"Aga mulle?" nõudis keegi järjekordset juustutükki keerutava Hele selja taga.

Naine pöördus ümber ja kohmetus. Seal seisis Andre.

(jätkub raamatus)


"Täiuslik mäng"

Nad olid vaevalt veerand tundi koos olnud, aga Liis tundis, et see mees meeldib talle. Kohutavalt. Ta tahtis teda puudutada. Sirutada käe ja siluda näiteks seda kriipsukest suunurgas või rooli hoidvat sitket soonelist kätt.

"Igaüks saab aastatega targemaks," ütles ta, lihtsalt sellepärast, et midagi öelda ja end vaikusest ning vaatlemisest lahti rebida.

"Arvate? Mina küll mitte... Oh, ärge seda tõsiselt võtke. Ma ei kavatse teile kurtma hakata."

Teeservas seisis kaks miniseelikuis ja kõrgete kontsadega tüdrukut. Nad naeratasid auto poole ja tõstsid peaaegu korraga käe. Eelmist autot, nende ees sõitvat aastates Žigulit polnud nad isegi pilgu vääriliseks pidanud.

"Kas võtate peale?" küsis Liis.

"Ei. Neil pole klassi."

"Mida?"

"Täpselt nii. Neil on viimase malli riided, aga nad on nendega vales kohas. Pealegi on nad end südasuvel ära värvinud ja ühel on kindlasti võltsjuuksed. Ma ei taha kritiseerida, aga praegu ütlen küll, et nõme."

Liis vahtis möödavilksatavaid neide. Mehel võis isegi õigus olla.

"Mul on päris hirm mõelda, mida te minust arvate." Liis silmitses oma päevinäinud sandaale, täpilist plisseeritud trikotaažist seelikut ja valgest siidist särkpluusi. Joonestuspaberi mõõtu käekoti oli ta õnneks juba põrandale jalgade kõrvale surunud.

"Noh, teid ma ju võtsin peale."

"Nüüd ma hakkan tõesti komplimenti norima. Miks?"

"Teie... Te ei ole kuigi rikas, aga teil on seda, mida neil pole. Klassi. Stiili. Või kui soovite, täiuslikkust. Ja teie olete konventsionaalselt ilus: pikad sirged juuksed, suured silmad ja viisakas, mitte pealetükkiv seksikus. Ja te olete natuke minu naise moodi."

(jätkub raamatus)


"Deja vu"

Ta oli sellelt mehelt vastu võtnud hoolitsust ja raha ning polnud millegagi välja näidanud, et ta temast endast eriti ei hooli. Vastupidi: lisaks Markole oli ta sisendanud ka endale, et kõik on kõige paremas korras, ta armastab Markot ja on väga-väga õnnelik.

Enamik sõbrannasid ja tutvusringkonda pidasidki seda täiuslikuks õnneks. Rikas mees ja palju vabadust – mida sa veel tahta oskad?

Rita ei teadnud, mida ta veel tahtis. Aga teadis, et midagi on puudu.

"Sa ei armasta teda," ütles Annika selle välja. Äratundmine oli valus, aga vajalik.

"Te olete nagu abielus inimesed, kes on teineteisega nii harjunud, et ei kujutlegi, et midagi võiks ka teistmoodi olla," veenis Annika. "Teist tuleks ideaalne mõistuseabielupaar, kes elab mingite probleemideta elu lõpuni koos ning kasvatab üles kaks viisakat ja korralikku last. Kullake, ma arvan, et see pole sinu jaoks."

Annika abielu oli poolteist aastat tagasi lahutatud. Siis, kui Annika sõnul pinge ja armastus otsa oli lõppenud ning kohustuse ja harjumisega asendunud.

Võib-olla oli Annika lihtsalt kade?

Loomulikult polnud Marko mingi romantik, kuid ei saanud sugugi väita, nagu huvitaks teda ainult raha. Ta oli hea kaaslane, kes märkas teisi inimesi enda ümber ning oskas nendega arvestada. Ta polnud ideaalne. Kuid ei nõudnud ideaalsust ka teistelt.

Ja ometi oli Rita pidanud tunnistama, et rohkem kui Markost oli tal võimaliku lahkumineku korral kahju Marko rahast.

(jätkub raamatus)


"Vastassuunavöönd"

Alvar venitas end käsipuult üles.

"Teeme proovi," ütles ta külmalt. "Seisate kõrvuti rööbastel, Karme vasakul ja Mati paremal. Kui Karme rongi tulekul varem maha hüppab, võtab ta kõigi kuttide ees pluusi seljast. Kui Mati vedelaks lööb, tunnistab ta end kõigi kuttide juuresolekul plikadest viletsamaks ja laseb enda peale sülitada. Nõus?"

Pealiku sõna pidi kuulama, kuigi raudteed pidi jaamast eemale lonkides polnud Karme ettevõtmisest sugugi vaimustuses. Ka Mati mitte, nagu ta kõvera kõrvalpilguga tähele pani.

Siis olid nad kohal. Pikal, sirgel, põõsaste vahele kaduval teelõigul.

"Ehk rongi ei tulegi?" kohmas Mati prooviks. "Ja meie seisame siin nagu..."

"Küll ta tuleb," sülitas Alvar. Ja nagu pealiku ilmeksimatuse kinnituseks kostis kaugelt põõsaste tagant kume vile ja läheneva kaubarongi raske ähkimine.

"Siva teele!" kamandas Alvar. Tema silmis oli ohtlik helk nagu alati, kui teised tema käsul midagi meeletut ette võtsid.

"Matusekulud jäävad sinu kanda," kähvas Karme ja silkas raudteetammist üles. Nautlevalt julma pilguga Alvar oli talle alati vastik.

Jooksust hingeldades seisatas Karme tasakaalu otsides rööpal. Kohe oli ka Mati tema kõrval. Ka tema hingeldas.

Kõik sündis väga kiiresti. Ja väga aeglaselt. Ja jäi Karmele igavesti meelde: tükati, just nagu lõhutud mosaiik.

Alvari kissis silmad. Luitunud jäätisepaber rööbaste vahel otse jalgade ees. Rämpsu täis raudteetamm. Mati kahvatu ninaots ja suur punetav vistrik selle kõrval.

Otsevaates vedur meenutas külgedelt lapikuks litsutud kuuli. See tuli otse tema poole, kuid mida lähemale see tuli, seda vähem Karme kartis. Ta seisis nagu lummatult.

Polnud vaja teha midagi muud kui ainult seista.

Mati kadus ta kõrvalt ja Karme nägi silmanurgast, kuidas ta poolkukerpalli tammist alla veeres. Ta leidis isegi hetke selle üle imestamiseks.

Mida need poisid seal ometi karjuvad ja kätega vehivad?

Karme sirutas käed ette, rongile vastu.

(jätkub raamatus)


"Röövkass"

Kui nad lõpuks siiski maja ostsid, tundus selle üle kõige õnnelikum just kass. Margus ise muidugi ka, aga just kass oli see, kes uues majas ning hoovis kõik nurgad ja sopid põhjalikult läbi käis, mõnes kohas etteheitvalt näugudes, enamasti aga heakskiitvalt nurru lüües.

"Ma ise mõtlesin ka, et see tuleks ümber teha," märkis Margus lõbustatult, kui kass põlastavalt ühte või teist kohta silmitses.

Nora oli hinges olnud majaostmise vastu, kuid mõeldes poiste mänguruumile, turvalisusele ja tulevikule, jäi ta muidugi nõusse.

Ja kahetses seda iga hetk, kui kahesaja ruutmeetri kraamimine, lillepeenarde eest hoolitsemine ja muru niitmine röövis selle vähesegi aja, mis suuremaks kasvavate poiste kõrvalt vähehaaval tekkima hakkas. Tal oli üha raskem sundida end koduseid töid tegema, üha enam tahtis ta end voodis kerra tõmmata ja niisama olla.

Või siis minema pääseda.

Kas polnud viis aastat see aeg, mil abielud kõige sagedamini lagunesid?

Kas polnud see äkki depressioon, millest viimasel ajal üha enam ja enam räägiti?

Mõnigi kord tundis Nora, et ta tahaks valjusti karjuda.

(jätkub raamatus)


"Soovide täitumise öö" 

Ja siis ma nägin TEDA.

Ta seisis katkise kupliga tänavalaterna räiges valgusvihus, paljad jalad sussidesse pistetud, käed flanellist kleidijupatsi taskutesse surutud, kõht punni ja lõuake iseteadvalt ette aetud, rääkides kahe arvatavalt viieteistaastase poisinolgiga.

Hele.

See ei saanud olla Hele!

Haarasin kahe käega kõrist, kust ei tulnud äkki ühtegi häält. Astusin lähemale otsekui transis.

Poisid hirnusid naerda.

"Kuule, päkapikk," ütles üks. "Kust sul selline mõte tuli? Oled sa loll või?"

"Ise oled loll," trotsis väike tüdruk rahulikult. "Sa ei osanud isegi vastata."

"Häh! Mida sina sellest üldse tead?"

"Liiga palju tean."

"Mida sa siis ikka teada võid?"

"Ei, sa ütle enne, mida sa tahad."

Poisid jäid justnagu nõutuks.

"Ah," lõi seni vaikinu käega. "Lähme edasi, Paul. Mis me siin jamame."

"Kas te siis ei tahagi ise valida?" hüüdis tüdrukuke neile järele. "Kas te siis ei mõtle, et nii võite juba hommepäev…"

Siis nägi ta mind ja vakatas.

Järelikult oli ta tõepoolest Hele. Aga kus, mis, kuidas ta…

"Sina?" imestas Hele vaikselt.

Kükitasin ta juurde maha ja sirutasin käed, isegi õieti teadmata, mida ma teen või mida sellest arvata.

Siis nägin ma tema silmi.

Neis hõõgus jäine sinine leek, veel külmem kui laugaste virvatuled, ainitine ja selgusest hoolimata läbinähtamatu. Nende loitmisest tundusid sinakad terve nägu, käed ja jalasääredki.

Ma ei tahtnud seda näha ega sellest aru saada.

(jätkub raamatus)


"Mägede hirm"

Lapseootus oli Cathyle kummaline aeg. Mida kaugemale rasedus arenes, seda suuremaks kasvas Cathys pesitsev tume, nimetu hirm. See ei olnud kartus, kas ta katsumusest eluga välja tuleb – ehkki ka seda oli tema vigastuste järel põhjust karta –, vaid midagi muud. Midagi ammu unustatut ja ürgset, mis tõi kohutavad unenäod. Cathy ärkas higist leemendades, kuid ei mäletanud midagi.

Siiani oli Cathyl õnnestunud elada tänapäevases, kindlas ja turvalises maailmas. Aga sünnitus oli olnud ikka ja alati, aegade algusest peale hirmutav – ja Cathy kartis.

Kartis võimalikke esivanemate varje, mis sel hetkel tema ümber kogunevad ja ennast tunda annavad.

Kartis mälestust.

Üks kord, üsna nende suhte algul, oleks see talle peaaegu kallale pääsenud. See juhtus siis, kui nad ühel õhtul koos Tomiga terrassil päikeseloojangut vaatasid, Tomi käed Cathy õlgadel.

Oli haruldaselt ilus kevadõhtu. Päike loojus kaugete mägede taha, värvides oma kumaga terve laotuse purpurpunaseks ja joonistades mägede silueti tumeda, tuhmi massiivina selle taustale.

"Ma armastan sind," ütles Tom esimest korda nende tutvuse jooksul. Tema käed libisesid mööda Cathy õlgu alla, kui ta kummardus tema ülespööratud näo kohale.

"Ma…" sosistas Cathy, kuid ei suutnud lisada "armastan sind". Välja ütlemata sõnad haarasid ta endasse nagu igiammune äng, nagu suur tunne, mille väljendamiseks ei olnudki sõnu.

Ja sellepärast ta lihtsalt minestas.

(jätkub raamatus)


"Permi ajastu"

Oma sisemuses kartsin ma Sergeid rohkem kui ei kedagi teist, ehkki välja ma seda loomulikult ei näidanud. Vastupidi: olin alati hooliv, imetlev ja samas sobivalt tagasihoidlik, nagu ühele Sergei kaaslase naisele minu meelest kohane oli.  Või õigemini, kuidas Sergei meelest  kohane oli – sest nii mina kui kõik teised püüdsid alati käituda just nii, nagu Sergei soovis.

See käis isegi nimede kohta. Minu nimi oli tegelikult Marite, aga Sergeile olin ma alati ja ainult Marinotška. Muidugi ei hakanud ma teda kunagi parandama.

Sellepärast mu närvid läbi olidki. Raske on pidevalt vastata kellegi teise ootustele, eriti kui terve su elu sõltub sellest teisest. See oli pidev köielkõnd.

"Sa ehmatasid mind," ei osanud ma midagi arukamat öelda.

Sergei naeris.

"Ehmatamiseks, miilaja majaa, on rohkem tarvis. Ma just nägin filmi, kus elluäratatud dinosavrikud teadlaste käest lahti pääsesid ja merre ja metsa elama asusid. Vot kui dinosavrik siit veest pea välja pistaks – vot siis alles ehmataks."

"Uhh," püüdsin õlgu võdistades naljatooni võtta, kuid Sergei, vastupidi, muutus tõsisemaks.

"Just sellisest tumedast vaiksest veest nad filmis välja prahvatasidki – kui oli pime ja kuupaiste. Mitte keegi ei osanud oodata."

Silmitsesime koos veepinda. Tõepoolest, augustiöös mustav tüüne meri näis määratuid saladusi peitvat. Miks mitte siis dinosauruseid.

"Ja tead, kuidas seda dinosavrikute aega nimetati?" jätkas Sergei väikse vaikuse järel, nüüd jälle naeru kõhistades. "Permi ajastu! Kujutad sa ette, Marinotška – Permi ajastu!"

(jätkub raamatus)


"Viga"

See suveõhtu oli imeline, vastupidi tavalisele jaanipäevale, kus pea katkematult sajab ning külmad tuuleiilid ja märjad varbad sunnivad unistama katuse alla varjumisest ning kaminast. Päike säras, meri virvendas, kogu maailm lõhnas.

Milla tütreke lamas õuel kärus ning väikesed helesinised liblikad lendlesid tema ümber. See oli nutmaajavalt ilus ja hingekriipivalt valus: me kõik teadsime, et ilmselt ei hakka see tüdruk kunagi ei rääkima ega kõndima.

Aga Milla lendles ringi, särav ja õnnelik. Haaras oma lapsetombu jooksu pealt sülle, keerutas temaga juuste lehvides ringi ja naeris. Tollal ei tekkinud tema naerusilmade ümber veel kortse ning hambad helkisid üle terve näo nagu Libahundi Tiinal. Ta oli hunnitu.

Ning Indrek, kellega mina olin kolmveerand aastat käinud ning kelle mina olin kaasa toonud, unustas mind peaaegu silmapilkselt ning lihtsalt kõndis terve õhtu ja öö Milla sabas. Nad olid lahutamatud lõkke süütamisel, vorste grillides ja isegi Milla last magama viies. Ning pärast istusid hommikuni mere ääres kivil ning rääkisid, rääkisid ja rääkisid.

Mina võtsin Indreku taskust autovõtmed ja sõitsin tagasi linna.

Siit edasi polegi enam midagi meenutada. Indrek jättis ülikooli pooleli ning läks maale tagasisaadud tallu motelli rajama. Ja Milla – ilus, edev, naeru lõkerdav Milla, kes alati oli olnud elu pühapäevalaps, kellele kõik kergelt kätte tuli – see Milla läks temaga kaasa!

(jätkub raamatus)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Ilmumisandmed

ISBN 978-9949-556-18-2 (trükis)
ISBN 978-9949-556-19-9 (epub)

176 lk

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga