Selgeltnägija ja muid mõistujutte Arvo Valton

Ilmunud
12.2018

Elas kord selgeltnägija, kes nägi selgelt ennast ja vahel ka teisi.
Elas kord kunstikaupmees, kes ei tundnud vähimatki huvi kunsti
vastu, küll aga meeldisid talle pildid rahatähtedel.
Elas kord noormees, kellele meeldisid pildid, mille peal
kujutatust ta aru ei saanud.
Elas kord ahv, kes ei soovinud inimeseks saada.
Elas kord viirastus, kes tahtis inimeseks saada.
Elas kord …

1960. aastal proosadebüüdi teinud kirjaniku ja tõlkija Arvo Valtoni värske raamat „Selgeltnägija ja muid mõistujutte“ pakub meisterlikku ja inspireerivat lühiproosat. Siin on veidrust ja tavalisust, suure ilma muresid ja üksikisiku ängi, ahnust, rumalust, kiitust ja kavalust, kaasajooksikuid, bürokraate, elu mõtte otsijaid ja muidu targutajaid, lisaks üks ametnik, kes iial altkäemaksu ei võtnud; ja jalgrataski saab taas kord leiutatud.

Tõeni jõudmine selle raamatu absurdihõnguses ja irooniaga rikastatud maailmas on ebatavaline ja põnev rännak. Pole mõtet sinisilmselt uskuda kõike, mida räägitakse, on vaja aega, et asjadest päriselt aru saada. Kerge see pole, sest „nähtused on ikka mitmetahulised, oleneb, millise külje pealt sa asjale vaatad.“

Raamaturiiul

Seltskond kogunes nagu ikka kuu kolmandal laupäeval. Pärast tervituste vahetamist istusid kes kuhu, kas ümmarguse laua äärde või diivanile, mille ees oli samuti lauake. Mõni ei istunud kohe, vaid seisatas raamaturiiuli ees ja libistas pilgu üle tuhande köite, ilma et ühelgi neist peatuma oleks jäänud.

Triin pakkus kohvi, seda mõru ja mõttetut jooki.

Minu kord oli välja hõigata tänane teema.

Olin selle peale mõelnud. Mõelnud võib-olla lapsest saadik, muidugi mitte pidevalt, see oli vilksatanud vahel ning vilksatas niisiis ka enne tänase teema valikut. Ütlesin:

„Mis on looduse kõige suurem ime?“

(jätkub raamatus)

Tallinna monumendid

Et alustada tutvumist isikuga, kellele oli antud tükike maailma ja lõiguke aega ja kelle mõtted kõrgusid miljonite valgusaastate kaugusele, laskem tal enesel rääkida:

„Mina olen Aivar, Tallinnas sündinud ja üles kasvanud ja Tallinnas loodan ka surra. Nagu kelle tahes sünni koht ja ajahetk pole sõltunud tema enda tahtest, vaid on täielik juhus, nii ka minul. Aga ma soovin, et see ei jääkski juhuseks, vaid oleks hoopis midagi enamat. Kasvult pole ma hiiglane, saja-aastaseks ei looda elada, aga mul on väga suured mõtted ja see on nimelt mu enese teha.“

Tallinnas ei elanud ju mitte ainult Aivar, seepärast läks ta linnavalitsusse, kelle olevat rahvas valinud, ning ütles: „Tallinn tuleks muuta eriliseks linnaks ning rajada siia midagi, mida ühelgi teisel linnal ei ole.“

(jätkub raamatus)

Vanused

Mitmete tuttavate meelest oli Kevinil probleeme oma vanusega. Ta ise seda eriti tähele ei pannud või kui panigi, ei näinud ta selles midagi ebatavalist. Igatahes kui keegi lähedane oleks tulnud talle pisukese etteheitega ütlema: „Sa oled jälle oma vanust muutnud,“ siis selle peale poleks ta midagi vastanud.

Asi oli nimelt selles, et ühel päeval oli Kevin neljakümneaastane, aga järgmisel päeval võis olla kaheksateist. Vahel oli ta varahommikul alles teismeline, õhtuks aga sai juba seitsekümmend täis. Ja nii kordus see päevast päeva, nädalast nädalasse, et kord oli ta vanus üks, mõne aja pärast aga hoopis teine. Ja ta mitte üksnes tundis end eri hetkedel erinevas vanuses olevat, vaid seda ka tõesti oli. Seda panid tähele ka teised inimesed, kuigi nad lausa ütlema ei tulnud. Või kui mõni olekski tulnud ütlema, oleks tal vastus valmis olnud: „Kelle asi see, kui vana ma parajasti olen.“

Vahel ta mõtles endamisi, et teised on kadedad ta peale, et ta elab nii vaheldusrikast elu.

(jätkub raamatus)

Nalja vastu

Niisiis toimus järjekordne konverents teemal „Nali“. See oli siinkandis teadaolevalt juba mitmes konverents sellel teemal, kuid igal konverentsil oli see teema kitsamalt ja täpsemalt piiritletud ning kandis eraldi pealkirja. Näiteks:

„Nalja olemus“,

„Nalja okkaline ajalugu“,

„Nalja kahjulikkusest“,

„Hinnangud nalja alaliikidele“,

„Nalja mõju ühiskonnale ja üksikisikule“,

„Nalja halvad tagajärjed“,

„Nalja põhjustatud konfliktid ametkondades ja ka riikide vahel“.

Ja nii edasi.

Seekordse konverentsi teemaks oli: „Meetmed nalja ohjeldamiseks“.

Konverentsile kutsuti tõsiseid inimesi. Enne konverentsi käisid kõik kutsutud läbi väärikuse kontrollist, kus tehti kindlaks, et ei oleks kutsutute hulgas tühilõõpijaid ning kõiksugu iroonilisi tüüpe.

Põhjalikust kontrollist hoolimata lipsas läbi ikka mõni, kellel oli haiglane naljasoon.

Õnneks juhatasid konverentsi väärikad inimesed, kes said juba naljameeste esimestest repliikidest aru, et tegemist on tühiste inimestega …

(jätkub raamatus)

Laenaja

„Laena mulle oma jalgu,“ ütles ta.

„Ma käin sinu eest ära,“ pakkusin mina.

„Tahan ise ära käia,“ ütles tema.

„Millal sa mu jalad tagasi tood?“ küsisin mina.

„Kohe, kui ära käin.“

Mõne aja pärast ütles ta:

„Laena mulle oma silmi.“

„Sa näed ka ise maailma ilusana,“ oletasin mina.

„Aga mitte sellisena, nagu sina,“ ütles ta.

„Millal sa mu silmad tagasi tood?“

„Kohe, kui olen ära vaadanud.“

„Kui kaua see aega võtab?“

(jätkub raamatus)

Võti

Tahtsin koduuksest sisse minna, kuid ei leidnud võtit. Katsusin kõik oma taskud läbi. Võti oli mul tavaliselt mantli parempoolses taskus. Seda ei olnud seal ega üheski teises taskus.

Püüdsin meenutada, kuhu ma olin võtme pannud. Midagi ei meenunud.

Olin kas võtme ära kaotanud või oli see minult varastatud.

Istusin trepile ja ootasin, et tuleb keegi ja teeb ukse lahti. Elasin korteris üksinda ja kellelgi teisel mu korteri võtit ei olnud. Vähemalt minu mäletamist mööda mitte.

(jätkub raamatus)

Patrioot

Elas kord patrioot, kellel ei olnud kodumaad.

Ta rändas riigist riiki ja taotles seal kodakondsust, kuid enamasti öeldi talle, et ta on võõras ja mingu minema.

Kord leidis ta kõrkjatest ilmselt maha jäetud paadi, istus sisse ja sõudis üksikule laiule, kus ei olnud ühtegi asukat, olid vaid mõned metsistunud lambad, keda kunagine peremees oli arvatavasti sinna unustanud.

Mees oli hulk aega selle laiu patrioot, aga lõpuks leidis, et selline patriotism on ebatäiuslik, kui riigis pole valitsejat, kellele ustav olla. Ka polnud seal patriotismi alal midagi ette võtta, et muuta selle väikese riigi elu-olu veelgi paremaks, nagu see olnuks ühele õigele patrioodile kohane. Vahepeal oli torm ta paadi kuhugi ulgumerele kandnud ning ta ei pääsenud tagasi inimeste hulka, kus ta saanuks oma patriotismi tulusalt rakendada.

(jätkub raamatus)

Aus ametnik

Elas kord ametnik, kes ei võtnud altkäemakse.

Või kui võttiski, siis äärmiselt vastumeelselt. Ta ütles: „Mul on hea töökoht, miks ma peaksin riskima selle kaotamisega või koguni kohtu küüsi sattumisega.“

Meie ausa ametniku eesnimi oli Albert, mille vanemad olid talle pannud mingi muistse sissetungija auks või siis sellele hoopiski mõtlemata. Tema liignime ma siinkohal igaks juhuks ei avalda, et mõnel mu armsal lugejal ei tekiks kiusatust teda linnavalitsusest üles otsida ja talle mingisuguse kavalusega kingitust sokutada.

Olin kord ise tahtnud talle kinkida oma raamatu autogrammiga, aga tema lükkas mu häbeliku pakkumise tagasi, öeldes, et tal pole riigitöö kõrvalt aega raamatuid lugeda, aga kui tal puhkuse ajal peaks miskipärast tekkima soov just seda raamatut lugeda, siis ta võtab raamatukogust.

(jätkub raamatus)

Selgeltnägija

Elas kord selgeltnägija, kes nägi selgelt ennast ja vahel ka teisi. Ta pakkus inimestele mõõduka tasu eest oma teenuseid, aga liiga hästi ta äri ei õitsenud, just tegevuse algusaegadel eriti, sest võimalikud kliendid leidsid, et nad näevad ennast piisavalt selgelt, kõrvalise inimese selgitusi pole vaja, pealegi on ebamugav, kui keegi sind läbi näeb.

Meie selgeltnägija, kelle nimi oli Mikifor, luges raamatuid, et koguda eruditsiooni ning õppida pähe võõrsõnu, mille tarvitamist selgeltnägija elukutses pidas ta vajalikuks, et jutt näeks välja tark ja mõjukas.

Mõni uudishimulik oli valmis ära kuulama seletusi naabrimehe kohta, mis võinuksid paljastada tolle salategusid, kuid niisugust teavet jagas meie selgeltnägija vastumeelselt, see näis talle olevat ebaeetiline, kuna klient võis teavet naabrimehe kohta kuritarvitada.

Kuna Mikifor ei suutnud teiste inimeste läbinägemisega endale ja perele elatist teenida, hakkas ta lahti seletama sündmusi.

(jätkub raamatus)

Kolm vägitegu

Elas kord mees nimega Sulo, kes oli valmis sooritama kolm vägitegu. Mis vägiteod need oleksid, seda Sulo veel ei teadnud, sest olenes, milliseid ülesandeid ta ette seatakse.

Ka ei teadnud ta seda, mida ta oma vägitegude eest saada võiks. Kas printsessi ja pool kuningriiki või nädal otsa priilobi või pastapliiatsi, millega tal õigupoolest midagi teha ei olnud, sest kirjutamises ei olnud ta sama osav kui vägitegude sooritamises.

Läkski ta siis esimese asjana kuningalossi värava juurde ning ütles vahimehele, et ta tuli vägitegusid sooritama vastavalt kuninga soovidele. Kuid vahimehele polnud mingit taolist tellimust antud ning ta ajas Sulo värava vahelt minema.

Sulo oli lepliku meelega vägilane ega tundnudki suuremat pettumust, sest eks kõhelnud ta ise ka pisut. Arvata võis, et kuninga ülesanded on üsna rasked ja printsessi polnud talle tarvis, endal naine kodus. Ja poole kuningriigiga ei osanuks ta hoopis midagi peale hakata – nii vägilane ta siiski polnud, et riiki valitseda.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Arvo Valton ja Petrone Print OÜ, 2018
Toimetaja: Tiina Vallikivi
Kujundaja: Ande Kaalep
Foto esikaanel: Vassili Prihhodko

Raamatu valmimist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

ISBN 978-9949-651-27-6 (trükis)
Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ
pehmekaaneline, 140 x 185 cm
232 lk

ISBN 978-9949-651-35-1 (epub)

10.00 

Laos

Samalt autorilt:Arvo Valton

Kommentaarid