Üks päev Ivo Schenkenbergi elust Arvo Valton

Ilmunud
04.2018

„Kolmandaks oli auväärne raad ka ühe Harjumaa talupoegade lipkonna vähese tasu eest palganud… Need olid uhked kartmatud mehed. Nende pealikuks oli Ivo Schenkenberg, müntmeistri poeg Tallinnast, tubli vahva noormees, kes oma talupoegadest sõjarahva saksa korra ja kombe kohaselt välja oli õpetanud. Ja need talupojad koos saksa ja rootsi tingisõduritega ei ihanud muud, kui igal päeval ja öösel venelastega taplusi pidada, kus nad siis sagedasti võitjaks jäid, mispärast Ivo Schenkenbergi need, kes kadedad olid, Hannibaliks ja tema mehi Hannibali rahvaks nimetasid. Selle Hannibali ja tema rahva vastu olid venelased iseäranis vaenu ja vimma täis.“

Balthasar Russowi “Liivimaa kroonika”

On 9. märts 1577 ja Liivi sõjas juhib eestlaste väesalka Ivo. Sõjaraskuste kõrval saavad tähelepanu romantika ja suhted. Arvo Valton jutustab Eesti sõjakangelase elust, avades Eesti ajalugu laiemalt. Raamat on haarav lugemine nii noortele kui ka vanadele.

Nelja kaunitari hulgast oli Ivole kohe silma jäänud mitte aadlipreili või sõstrasilmadega Viiu või too malbe kaunitar, kelle nime Ivo ei saanudki tookord teada, vaid kuldjuukseline Pääsu.

See meeldivus täienes veel kaastundega, kui neiud jutustasid talle oma saatusest ja orjatari seisusesse sattumise asjaoludest. Pääsu jutust selgus, et kõik ta omaksed olid tapetud ja tal pole kuhugi minna, kelleltki abi ega varju otsida. Ka pisarad ta sügavsinistes silmades pärlendasid kaunilt.

Ivol tekkis kohe mõte, et ta kutsub Pääsu enda juurde teenijannaks, kuid seda ta neiule veel ei öelnud. Ta abielunaisele selline otsus muidugi ei meeldi, arvas Ivo, kuid ta oli peremees oma majas, ehkki see oli tal saadud Henrik Hellwigi lesega abielludes. Igatahes ei kavatsenud ta naise arvamusest hoolida.

(jätkub raamatus)

—-

Toomas oli Ivole tänu võlgu veel ühe asja eest.

Mõni aeg pärast Märjamaa retke oli vaenlaste käest päästetud Viiu tulnud Ivo juurde ning kaevanud nuttes, et tema kauge sugulane, kelle juures ta varju oli leidnud, kuid kes ka ise oli sõjapõgenik ning elas mingis poollagunenud saras, sundivat teda minema rootsi palgasõdurite juurde ennast müüma, sest milleks ilu raisata ja miks peaks tema oma kauget sugulast eimillegi eest toitma.

Ivo teadis, et paljude meheta jäänud naiste saatuseks oli teenindada kõhutäie eest sõjamehi, käia paljude meeste alt läbi. Ka mitmeid talutüdrukuid ja isegi üksikuid aadlipreilisid oli tabanud niisugune saatus. Viiu endale sellist saatust ei soovinud, sest mis vahe olnuks selles, kas saada Venemaale orjatariks või palgasõdurite litsiks. Ta otsis Ivolt abi.

(jätkub raamatus)

—-

Ivo tähelepanu köitis üks haavatud vang, kes pärast linna toomist oli lumele maha varisenud ja häälitses:

„Jumo, jumo… juuaš, juuaš!“

See häälitsemine oli küllalt ebamäärane, kuid Ivo kõrval seisev Evert ütles:

„Kuule, see mees räägib ju meie omas keeles!“

„Mida ta räägib?“ küsis Ivo pisut umbusklikult. Ka tema sai aru, et haavatu ei räägi vene keeles. Selle keelega oli ta piisavalt kokku puutunud ja kuigi ta sõnadest vähe aru sai, tundis ta ära, et räägitakse just vene keelt. Ka tatarlaste keele tundis ta kõla järgi ära ja see vang siin igatahes ei rääkinud ka tatari keeles.

Evert ütles:

„Ta hääldab küll teistmoodi, aga minu meelest ta ütles: jumal, jumal, juua, juua.“

(jätkub raamatus)

—-

Pastor Russow vahetas teemat ning teatas sõbralikul toonil:

„Küllap sa aimad, et olen oma kroonikas ka sinust ja sinu sõjameestest pisut kirjutanud.“

„Kas head või halba?“ küsis Ivo naerdes, kuid tõsiselt pidas ta silmas ka äsjast manitsuskõnet talupoegade riisumise asjus.

„Kas soovid näha mõnda kirjakohta, kus sinust on juttu?“ küsis kroonik.

„Küllap ikka,“ vastas Ivo.

(jätkub raamatus)

—-

„Mis su nimi on?“ käratas sõdur taas rootsi keeles.

Ivo ütles talle nüüd eesti keeles, teades muidugi, et seda keelt rootslane nagunii ei mõista:

„Tallinna linnas räägitakse kas saksa või eesti keeles. Kes neid keeli ei mõista, kasutavad tõlgi abi.“

Sõdurid vaatasid teineteisele otsa. Teine sõdur võttis taskust paberilehe ning lausus saksa keeles:

„Meil on nimekiri, keda tänasele nõupidamisele lasta. Mis su nimi on?“

„Ivo Schenkenberg. Olete seda nime ehk kuulnud?“

Vahest olid valvemehed alles enne piiramist Rootsist tulnud ega tundnud tõepoolest siinseid kuulsusi.

(jätkub raamatus)

—-

„Aga ma mõtlen ka sinu kaunitari peale,“ ütles ema. „Mis temast saab, kui ta vallaslapse sünnitab?“

„Loomulikult ma tunnistan lapse omaks.“

„Mis see aitab. Laps on ikkagi ebaseaduslik.“

„Vahest ikkagi aitab. Paljudel isandatel on kõrvalt lapsi, keda nad enda omaks tunnistavad ja neile isegi pärandavad ja häid ameteid aitavad saada,“ teadis Ivo, kuid ütles seda siiski pisut kõhklevalt.

„Nii vägev isand sa ehk siiski pole,“ kahtles ema ning lisas: „Aga mis siis, kui sinuga midagi juhtub ja su teenijanna vallaslapsega üksi jääb?“

Ivo vaatas emale pikalt otsa ja ütles:

„Siis ma loodan, et sina võtad ta enda juurde.“

„Mina või?“ imestas ema.
(jätkub raamatus)

—-

„Kõik naised sünnitavad, mida seal karta.“

„Ma ei mõelnud seda. Kas kardad, kui peaksid lapsega üksi jääma. On ju sõjamehe elu nii ebakindel.“

„Kui sinuga peaks midagi juhtuma, kasvatan ma poja üksinda üles. Nii kange sugu, nagu on sinu oma, ei tohi maa pealt jäljetult kaduda. Nagu sina oled kangelane, peavad ka sinu järglased olema eesti rahva kangelased,“ rääkis Pääsu kindlal toonil.

„Ah et eesti rahva kangelased?“ lausus Ivo mõtlikul toonil.

„Muidugi. Ma kasvatan ta eestlaseks!“ uhkustas Pääsu.

„Paljud eestlased on orja seisuses,“ ütles Ivo peaaegu kurvalt.

„Sinu järglased igatahes mitte.”

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Arvo Valton ja Petrone Print OÜ, 2018

Toimetaja: Tiina Vallikivi
Kujundaja: Ande Kaalep

Ees- ja tagaleht: Tallinn aastal 1561, Baltischer Kulturhistorischen Bilder-Atlas 1886 (Wikimedia Commons)

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ

ISBN 978-9949-608-81-2 (köites)
ISBN 978-9949-608-82-9 (epub)
ISBN 978-9949-608-83-6 (epub)

kõva kaas
152 lk

Kommentaarid