daki_elab_siin

See on ühe Eesti loetavaima ja legendaarseima internetipäeviku kildudest kokku pandud raamat, kus ühe sümboolse aasta jooksul saame osa ellu astuva – oma sõnutsi – bipolaarse ja maniakaaldepressiivse neiu melodramaatilisest elust. Raamatus pole ranget ajalist liini: kokku on pandud erinevad kevaded, suved, sügised ja talved. Ka vorm on vaba: juhtunud seigad on kirjas vabavärsis luuletustena, mininäidenditena, anekdootidena, segamini on koomika ja traagika.

Katkendid

Eriala: sitas suusatamine

Teate küll, mis on kassiliiv? Ja kuna kassid on loomu poolest elukutselised sittujad, siis tuleb selle liiva seest vahel nende junne ära visata. Need lendavad koos ülejäänud samalaadsete käkkidega vetsupotti. Aga paistab, et isegi paar kaasa pudenenud liivatükki võivad põhjustada minu äravoolusüsteemides katastroofi, muutudes saviks ja ummistades kõik augud.

Kujutate seda ikka ette?

Kuidas ma mässasin tunnikest-poolteist lihtsalt kättpidi vetsupotis. Sitas siis, eesti keeles otse öeldult. Kindad küll käes, aga nägu peaaegu potis. Ja paanika aina suurenes: pott oli savisegust vett täis, mis ei liikunud kusagile.


Toomas ja Andu

Meie tänavas elasid kunagi kaks poissi. Vanem oli umbes 13 ja noorem 8. Nimed olid Toomas ja Andu. Andul olid suured-suured silmad, hästi pikkade kaardus ripsmetega. Sellised vesihallid. Neil olid vist vanemad ka, joodikud. Ükskord nägin, kuidas ema neid meie maja ees peksis ja karjus nende peale. Andu ja Toomas. Ma üritasin neid aidata. Kutsusin paar korda sotsiaaltöötaja, andsin neile salaja külmikust hiivatud süüa. Andu klammerdus mu külge. Ootas hommikuti maja ees, kuni ma õue läksin ja temaga olin.

Vahepeal peksis Toomas Andut ka. Aga siis, kui ta mind nägi, jättis järele.


„Äkki on tarvis veel kedagi matta, kui me juba auku kaevamas oleme?”

Taksojuht #1(raadiosaatjas): „Kas kellelgi on labidat?”

Taksojuht #2(autos): „Mille jaoks sul seda tarvis on?”

Taksojuht #1: „Õnnetu juhus, pean kliendi maha matma.”

(Eetris pikk vaikus.)

Kiisu: „42, paistab, et sa pead ilma labidata läbi ajama.”


Ja see pole unenägu!

Ma läksin uute jookide järgi. Trepi peal sain kokku ühe tuttavaga oma getoelu aegadest, kes tahtis mind kallistada, aga ma ei lubanud. Ta üritas mitu korda, aga ma lükkasin ta eemale. Siis ta lihtsalt lõi mind viis korda näkku ja lõugas midagi sellest, kuidas mittemingisugused eided ei tule talle ütlema, mida ta võib ja mida ei või teha. Ma hakkasin kartma, et ta peksab mu surnuks, jooksin trepist alla ja mõtlesin, kuhu põgeneda. Ta hakkas mind jälitama („Kuhu sa jooksed, raisk?! Ma pole sinuga veel lõpetanud!”).

Mu sõber M. seisis ukse juures ja hõikas midagi sellist, et ära muretse, kõik saab korda, sina ainult jookse. Põgene!


Teede lõputud paelad

Ma ei mäleta, miks me tülitsesime. Või õigemini – ma tean. Sest meie tülid olid kogu aeg ühel teemal. Miks tema arvab, et meie lugu on muinasjutt ja kuidas minu jaoks see nii ei ole. Meie olime minu jaoks reaalsus. Päris elu. Ainus elu. Aga mina, mina olin tema jaoks olnud ainult muinasjutt, armuke, kelle juurde reaalsusest põgeneda. Ja nii me ei saanudki üksteisest aru.

Ma karjusin. Tema oli vait. Tema karjus, mina olin vait. Me magasime öö läbi, seljad teineteise poole. Ma kuulasin ta hingamist ja nutsin, sest teadsin, et ta ei hakka kunagi minust aru saama. Ja mina ei suuda kunagi oma kummitustest lahti lasta. Hommikul ta tõusis ja ainuke asi, mis tal mulle öelda oli: „Kui mind siia ei taheta, siis ma enam tagasi ei tule.”

„Ma ei jäta seda asja nii,” ütlesin ma vaikselt, ust tema järel kinni tõmmates. Ta kuulis seda küll.


Oi, aegu ammuseid…

Ja nüüd teile üks juhtum, kus Daki tegutses jälle stiilis „Bridget Jones in action”. Ehk siis meenutusi sarjast „Miks see alati minuga peab juhtuma?!”

Umbes poolteist aastat tagasi ootasin ma külla ühte noormeest. Pesin nõusid ja asju. Mõtlesin, et oh, tühjendan tuhatoosi ka ära, ilusam või nii. Lõpetasin suitsu, kõlas uksekell, valasin kähku tuhatoos prügikasti tühjaks ja jooksin fonolukku avama. Aga teel koridori avastasin, et torud olid läinud umbe ja kogu mu haisev solk oli tõusnud vanni. Kutt tuli üles, kupatasin ta kohe torustiku kallale, ise olin täielikus paanikas. Kiljusin ja hüppasin ringi, kuni ta torudega mässas. Siis läksin korraks kööki: oh üllatust! Kraanikausi alt prügikastist tõusis paksu suitsu. Kuum tuhk oli kõik süüdanud.


Hetk liftis: ajalootund peldikutest

Mees: „Tead, miks Versailles’ lossi ümbruses on kuivanud puid ja põõsaid palju?”

Naine: „Ei tea. Miks siis?”

Mees: „Sest kuninganna külalised pidid põõsa taga sital käima kunagi. Ja siis nad pühkisid perset väikeste kivikestega, tõmbasid suurema jama ära. Aga tead, miuke on Neenetsi peldik?”

Ilmumisandmed

  • Ilmumisaasta 2007
  • Keeletoimetaja Katrin Kern
  • Makett ja küljendus: Anna Lauk
  • Esikaas: Mikk Heinsoo
  • Trükkinud AS Triip
  • Lehekülgi 224
  • Mõõtmed 130x190
  • ISBN 978-9949-15-231-5

Kommentaar

  1. Väga omapärane raamat… One of the kind… Ei oska selle raamatu žanri määratledagi.

  2. Oeh, kavatsen juba ammu seda raamatut endale kas osta või või raamatukogust ugeda võtta, aga pole ikka veel kavatsusest kaugemale jõudnud! Minu tuttavad, kes ise ka Ameerika elu oma silmaga näinud on, ütlesid, et tasub lugeda.

  3. Aga selles Daki raamatus pole Ameerika elust, selles on Tartu ja Tallinna elust. Epp Petrone raamatutes on Ameerika elust. Mulle meeldivad nii daki kui Epp.

  4. Ma loen seda ja siis olen ma önnelik, et taolisi inimesi kusagil on.

  5. Väga mõnus lugemine, aga ikkagi – miks noor inimene ennast nii põletab? Olen ka suur veini nautleja, aga nii palju….Pleks mul selline tütar, ole4ksin küll õnnetu! Aga palju edu ja päikest Sulle!!!

  6. Just, just – leivad ühte kappi, aga kelle sai seal ees on!!!

  7. Mina olen lugenud nii Minu Ameerikat, mida ma väga nautisin ja sama palju nautisin ka juhuslikult ja kiiresti enne pikka lennureisi poes kätte sattunud “daki.elab.siin” – elasin talle tõesti kaasa nii armastuse otsingul kui ka kinni püütud hetketele ajas, ruumis ja inimestes, kuigi olen ise juba ligi 40 ja ligi 20 aastat abielus ;) . Soovin Dakile südamest edu ja ootan uusi mõnusalt veedetud tunde!

  8. Eehh, tahtsin raamatututvustuse koostajale teatada, et bipolaarne ongi vana nimega maniakaal-depressiivne, seega on liigne neid lauses ja-ga siduda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga