Nääps Christine Dwyer Hickey

Ilmunud
04.2017

Raamat jutustab ühe Dublini perekonna allakäiguloo kümne aasta jooksul. Sündmusi vahendab ja loo jutustab peres kasvav tüdrukunääps, kes üritab üksinda hakkama saada sellega, et tema vanemad joovad ja pidutsevad. See on lugu sassis ja vastuolulisest lapsepõlvest, mis olenemata kõigest häirivast, mida vanemad korraldavad, on täidetud armastuse ning mõnikord ka naljaga. Peatükk peatüki järel muutub lapse jutustamisstiil ja hääl täiskasvanulikumaks ning teravamaks, lugeja ees avaneb mõtlemapanev katkise perekonna portree ja pilt lapsest, kes on sinna ära kadunud.

***

Christine Dwyer Hickey on Iiri kirjanik, kes on sündinud Dublinis, kuid jagab oma elu Iirimaa ja Itaalia vahel. Tema sulest on seni ilmunud seitse romaani, üks novellikogumik ja üks täispikkuses näidend. Ta on õpetanud loovkirjutamist Dublini Trinity kolledžis, Listoweli kirjanike nädalal ja Iiri kirjanike keskuses. Ta on pidanud loenguid näiteks James Joyce’i mõjust oma loomingule (Dublini Abbey teatris) ning lapsepõlve mõjust kirjanike loomingule (Kate O’Brieni festivalil Limerickis). Ta esineb palju raadios ja teles. Ta on kaks korda võitnud Listoweli kirjanike nädala novellikonkursi ning saanud Observeri/Penguini novelliauhinna laureaadiks. Tema novelle on ilmunud mitmes ajakirjas ja antoloogias terves maailmas ning tema teoseid on tõlgitud mitmesse keelde.

Tema romaan „Cold Eye of Heaven“ võitis 2012. aastal Iiri romaaniauhinna ja esitati 2013. aastal IMPACi auhinnale. Nüüd eesti keeles ilmuv „Nääps“ (ingl k „Tatty“, 2004) valiti 50 mõjukaima Iiri raamatu hulka tol kümnendil (Irish Books of the Decade), nomineeriti mainekale Orange Prize’ile ja jõudis Hughes & Hughes Irish Novel of the Yeari lõppvalikusse. Romaan „Last Train from Liguria“ (2009) nomineeriti Euroopa kirjandusauhinnale (Prix L’Européen de Littérature). Dublini triloogia „The Dancer“, „The Gambler“ ja „The Gatemaker“, mis ilmusid vahemikus 1995—2000, sai kriitikutelt palju kiita ning „The Dancer“ jõudis 1995. aastal ka Iiri romaaniauhinna lõppvalikusse.

Emps ütleb, et kõik inimesed riidlevad, mitte üksnes tema ja iss.
Ta ütleb, et see on märk sellest, et sa armastad kedagi, sest poleks ju mõtet riielda kellegagi, kellest sa põrmugi ei hooli – ega ju?
Ei, emps.
See pole mingi häbiasi, tead.
Jah, emps.
Aga see ei tähenda veel, et sa peaksid sellest kõikidele kuulutama.
Emps ei nimeta neid tülideks, tema nimetab neid väikesteks riidudeks.
Sul oli eile Jeanniega väike riid – see ei tähenda, et sa teda ei armasta, eks ju? Ja sa oled koolis ju ka vahel oma sõpradega riius? No näed! Ja võin kihla vedada, et nad lepivad jälle ära ja on sõbrad edasi, eks ju? Muidugi. Noh, meie issiga teeme sedasama. Me saame teineteise peale väga vihaseks, siis on meil väike riid, aga lõpuks me lepime jälle ära, sest me armastame teineteist. See on tegelikult üks ja seesama, ainult et inimesed on suuremad. Täpselt seesama asi – saad aru?
Jah, emps.
Aga tegelikult ta ei saa aru. Ta näeb killukesi, mis võivad ju sama välja teha, aga liiga paljud suured killud on teistmoodi.
Kui sa kakled kellegagi omastest – mõne nõo või õe-vennaga –, laseb iss teil vabandust paluda ja käsi suruda. Ta laseb teil käsi suruda, ehkki te ei räägi ikka veel teineteisega. Sa ei suuda vaadata selle näkku, kellelt sa peaksid vabandust paluma, nii et sa vaatad hoopiski seda kätt, mida surud. Sa tahad seda kätt kõvasti pigistada, kuni see katki läheb. Sa tahad seda hammustada ja siis selle peale oksendada. Issil on ükskõik. Tema laseb teil ikka käsi suruda. Ta laseb teil kõigest hoolimata vabandust paluda.
Aga kui emps ja iss kaklevad, ei lase keegi neil käsi suruda. Nendel on lubatud riielda niikaua, kui neil tahtmist jätkub. Neil on lubatud muudkui jätkata, kuni nad ise lõpetamiseks valmis on. Sedamoodi võivad nad koguni terve suve üht ja sama riidu kiskuda, kui neil selleks tahtmist on.
See tuhiseb keset ööd läbi maja, ise üüratult suur nagu rong. See äratab sind üles oma kriisete ja karjetega, vandumise ja röökimisega.
See põrkab elutoa seinalt tagasi. See pillutab asjad mürtsuga kaminasimsilt maha. See taob ja peksab ja raksub ja virutab, kuni hakkab järk-järgult kuhtuma, ja see tähendab, et esimene suur riid on möödas.
Siis nad ei räägi teineteisega.
Vahest nädalaid, vahest kuid; nad ei hakka enne rääkima, kui teine suur riid on tehtud. Sest teine suur riid tähendab seda, et nad on valmis alla andma.
Kui just enne ei juhtu midagi suurt, näiteks et keegi sureb – sinu vanaema või issi parim sõber. Või et keegi peab haiglasse minema: Jeannie, kui ta astma liiga ägedaks läheb; Brian, kui ta katuselt alla kukub; emps, kui ta eksikombel liiga palju tablette võtab.
Aga enamasti juhtub see pärast teist suurt riidu. Tuleb lihtsalt oodata, ja kogu lugu.
Sina mõtled pidevalt, et majas on imelik lõhn. Koolist koju tulles nuhutad sa ninaga, aga maja lõhnab nii nagu alati. Ja see ajab sind lihtsalt hulluks, sest kuigi su nina ei suuda seda leida, tead sa, et see on kohal, sa tunned, et see on kohal – just nagu lõhn, millel pole lõhna.
(jätkub raamatus)
—-
Nääps tõuseb ülemisel naril istuma ja ulub nutta, nagu jaks võtab. Ta pea käib PÕMDI vastu puidust vaheseina, ta hääl lendab kiljudes üles lakke. Põmm. Karje. Kilje. Põmm. Aina valjemini ja valjemini. Viimaks valjemini kui nemad, seepärast nad teda kuulevadki.
Jätke tülitsemine jätke tülitsemine te panete mul pea valutama. 
Te panete mul pea valutama jätke tülitsemine jätke tülit- semine. 
Lõpetage peavalu peavalu lõpetagelõpetage. LÕÕ-PEE-TAA-GEE. 
Emps jääb uksele seisma, nägu varjus. Iss tuleb sisse ja jääb voodi kõrvale seisma. Ta hõõrub Nääpsu pead, et teda maha rahustada. Ta ütleb, et Nääps võib pöialt imeda, kui tahab. Siis ütleb ta: Psst, kuula – kas kuuled?
Mida ma kuulen?
See sai läbi.
Kas see tähendab, et see läks ära, iss?
Jah, ma saatsin ta minema. Ja siin on sulle üks pirakas lubadus – ma ei lase tal enam iialgi sellesse majja tagasi tulla.
See ei olnud väike riid, iss.
Ei, kullake, ei olnud.
Emps võib ju öelda, et see oli väike riid, aga ega ei olnud küll.
Võib-olla see algas väikese riiuna.
Mis siis juhtus?
Eks ta kosus vist lihtsalt liiga suureks.
Emps ja iss lähevad tagasi elutuppa ja kõik on jälle vaikne. Sa ei kuule muud kui kella tiksumist. Tikk, ja siis takk. Ja see hääl, mida Nääps alati teeb, kui ta on liiga palju nutnud. Hii-hoo. Hii, ja siis hoo. Aina aeglasemalt ja aeglasemalt, kuni ta jälle uinub. Just nagu oleks ta luksunud. Või nagu ta oleks eeslike, mitte väike tüdruk.
Kui emps ja iss jälle sõpradeks saavad, ostab iss empsile suure kimbu lilli ja sõidutab ta linna ja annab talle raha uute ilusate riiete jaoks. Ja emps nimetab seda prassinguks. Siis teeb iss talle uhkes restoranis lõunasöögi välja ja viib ta nädalavahetust veetma ja võtab ta võiduajamistele ja linna kõrtsidesse kaasa, nii et ta saaks oma uusi riideid mõnes kenas kohas näidata, ja kõik on õnnelikud, maja on täis naeru ja laginat.
Siis murrab iss oma pirakat lubadust ja laseb tülil jälle majja tulla.
Siis ei räägi nad jälle teineteisega.
Sa ei näe issi kuigi tihti. Kui sa teda näed, on ta teistsugune, justkui oleks ta su onu, mitte iss. Ta paneb ajalehe käest, kui sa tuppa tuled, küsib sinult, kuidas koolis läheb ja kuidas su käsi käib. Ta saadab su poodidesse ajalehti ostma ja selle asemel, et sulle ise münti anda, lubab sul kogu peenraha alles jätta.
Ta joonistab sulle pildi ja aitab sul koduseid ülesandeid teha. Pühapäeval käsib ta kõigil viie minutiga autosse jõuda. Seejärel ütleb ta, et Briani kord on ees istuda. Kui ta seda ütleb, saad sa aru, et emps ei tule kaasa.
Emps on samuti teistsugune. Teda näed sa kogu aeg, kõik päevad, ja ta on kas tõeliselt kurb või tõeliselt halvas tujus.
Ta nutab, kui telefonis tädikestega räägib; ta nutab ihuüksinda köögis. Ja siis on sul tõesti kahju vaesest vanast empsist, kes nutab ihuüksinda köögis, püüdes süüa teha või nõusid pesta või pesu sorteerida.
Aga mõne aja pärast lõpetab ta kurvastamise ega nuta enam; ta on lihtsalt kogu aeg halvas tujus. Siis ei ole sul empsist kahju. Sul on lihtsalt hirm nahas.
(jätkub raamatus)
—-
Palun ära saada mind minema, iss. Ma olen edaspidi hea, vannun, et olen. Palun.
Iss istub voodi jalutsis ja räägib temaga nagu mõni telekapaps. Ta koputas isegi enne uksele ja küsis, kas võib sisse tulla.
Ta ütleb: Keegi ei karista sind. Ma teen sulle teene, kui sa vaid teaksid.
Aga, iss…
Vaata, see on lihtsalt üks kool, muud midagi. Ainus vahe on, et sa magad ka seal. Internaatkool, nii seda kutsutakse. Jäta nüüd nutt järele, ole tubli tüdruk. Sa ju tead, et sinu vana iss tahab sulle ainult parimat. Sajad tüdrukud oleksid rõõmsad, kui neile antaks võimalus sinna minna, ja vaatame tõele näkku – ega sa oma praeguses koolis just eriti õnnelik ei ole.
Kas ma tegin empsile midagi häbematut?
Ei. Ma ju ütlesin, et ei midagi sellist.
Millal ma peaksin minema?
Mida varem, seda parem. Sa saad paari päeva pärast kümneseks – pärast seda võiksidki minna. Nii et mis sa siis ütled?
Ma ei tea, mida sina ütled, iss?
Ma tahan, et sa teeksid seda, mida ise tahad.
Aga ma ei tea, mida ma tahan.
Olgu peale. Mis siis ikka. Mõtle järele. Ja anna mulle teada.
Ta tõuseb püsti ja patsutab voodit, nagu oleks see koer.
Järgmiseks on emps rase. Nääps saab sellest teada oma sünnipäeval, paar päeva enne seda, kui peab oma uude kooli minema. Ta loeb seda köögilauale jäetud kirjakesest. Kirjakesed on selleks puhuks, kui nad ei räägi teineteisega. Empsi omad annavad issile tavaliselt teada telefonikõnedest või et tal on raha vaja. Issi omad annavad empsile tavaliselt teada, mida masinal trükkida või mida ütelda, kui keegi helistab. „Tavaliselt“ tähendab „peaaegu alati“.
Issi käekiri on pikergune ja kitsas ja kaldub ettepoole. Empsi käekiri on ümarik ja lühike ja kaldub tahapoole. Ma olen jälle rase, seisab kirjakeses. Loodan, et oled nüüd rahul. Ma loodan, et sa oled nüüd kuradimoodi rahul.
(jätkub raamatus)
—-
On esimene pühapäev, kui iss toob ta koju ja emps hakkab läbi hammaste rääkima.
Mida tema siin teeb? ütleb ta.
Täna on pühapäev, ütleb iss.
Ma tean, mis kuradima nädalapäev täna on. Ma küsisin, mida ta siin teeb.
Mis mõttes? pärib iss.
Mis mõttes? Mis mõttes? Ma ütlen sulle, mis mõttes.
Sinu otsus oli ta ära saata ja mis minusse puutub, siis ta kas käib internaatkoolis või ei käi. Ta on seal ainult nädala olnud ja juba on kodus. Tõesõna, sa ajad ta rikki. Olgu see viimane pühapäev. Kas sa nüüd kuuled mind? Ma ei taha teda enne veerandi keskpaika näha.
Aga selleni on kuus nädalat aega.
Mul ükskõik, olgu või kuuskümmend nädalat.
Oh Jeesus küll, ta on vaid kümneaastane, kas sa ei arva, et sa oled väheke…
Ta kas käib internaatkoolis või EI KÄI, ütleb emps uuesti.
Kuus nädalat teeb. Kuus korda seitse teeb. Nelikümmend kaks päeva.
(jätkub raamatus)
—-
Kool on üks kummaline koht, kus pühapäeva veeta. Võid kõndida ümber koolimaja ja peaaegu mitte kellegagi kohtuda, võid kuulata kogu seda müra, mida sa muudel nädalapäevadel tähelegi ei paneks. Nagu näiteks erinevate kellade erinevad tiksumised, seintel pomisevad veetorud, boileriruumi astmaatiline ähkimine. Või need helid, mida teeb väike pruun nunn trepist üles joostes: rüü sahin, roosikrantsi vaikne tilin, ennast suureks pidavate kommipoe võtmete vargsed kõlinad.
Võid kuulda enda poole tulevaid samme kahe koridori kauguselt ja kui nad siis sulle vastu tulevad, võivad nad osutuda sinu enda omadeks.
Kui oled pühapäevale jäetud tüdruk, võid sa tervet hulka asju teha.
Võid minna mõnele õde Jarlethi pühapäevale jäetud tüdrukute väljasõidule. Loomaaeda või muuseumisse või siis lihtsalt parki, loodusesse jalutama.
Võid minna koju koos parima sõbraga, kelle empsil pole midagi selle vastu, et sind pühapäeval näha. Võid istuda boileriruumi ees soojadel trepiastmetel ja tumedate tüdrukutega juttu ajada. Võid seista trepi otsal kõrge akna all ja oodata isa autot, juhuks kui ta tuleb vargsi sind vaatama.
Võid boileriruumi astmed ja kõrge akna ühekorraga ära teha, kui sa ei hooli sellest, et jalad väsivad kogu pika päeva trepiastmetel edasi-tagasi jooksmisest ära.
Kui iss sind vargsi vaatama tuleb, ei tea sa kunagi ette, millisel pühapäeval see juhtub, sest see käib empsi eest salaja. Ta ütleb, et ta ei tea seda isegi. Näiteks kui emps pühapäeva hommikul koos temaga pubisse tuleb, ei pääse ta minema, või kui ta tahab, et iss teda pühapäeva pärastlõunal külla sõidutaks või väljasõidule ja napsile viiks, siis ei ole issist jällegi asja.
Peame seda lihtsalt võtma kui üllatust, ütleb ta. Üllatus sulle ja üllatus mulle.
Aga kuidas see saab meile mõlemale üllatus olla?
Sest sina ei tea, millisel pühapäeval see juhtub. Aga mina ei tea seda samuti.
Kui iss tulebki, jääb ta ainult minutiks. Ta annab sulle natuke peenraha enda tarbeks, ehkki sa räägid talle, et seda pole kuskil kulutada.
Ta räägib sulle kõigest, mis sul kodus nägemata jääb ja kuidas uuel tital empsi kõhus läheb. Nüüdseks nii suur, ütleb ta ja näitab rusikat.
(jätkub raamatus)
—-
Selleks ajaks, kui vaheaeg läbi saab, ei meeldi ta enam empsile.
Emps saadab ta isegi eksikombel päeva võrra varem kooli tagasi. Ehkki Nääps korrutab talle: Ma usun, et õige päev on alles homme, emps. Olen kindel, et see on alles homme.
Ära hakka siin oma trikke tegema, ütleb emps. Ära mõtlegi, et ma ei tea, mida sa katsetad – püüad kooli tagasiminekust kõrvale hiilida,
Ei püüa, emps. Ma vannun. Olen kindel, et õige päev on homme.
Ma teadsin, et see hakkab pihta. Kuradi päralt, ma teadsin seda! Püüab tagasiminekust kõrvale hiilida. No kahju küll – kui sa oled midagi ette võtnud, pead seda ka tegema.
Ta püüab issile ütelda, kui autosse istub, ja uuesti, kui nad kooli jõuavad. Aga iss ütleb, et nad said lihtsalt liiga vara kohale, seepärast ei ole siin teisi autosid ja pealegi ei teeks emps mitte iialgi säärast nõmedat viga.
Ta kõnnib tühjas koolimajas ringi, loendab trepiastmeid. Vaatab läbi lukus uste klaaspaneelide. Piilub lukuaugust vaiksetesse tubadesse.
Siis hakkas pimedus tulema. Esmalt hiilis see lihtsalt vargsi sisse. Seejärel tihenes toas. Aina kiiremini ja kiiremini, ta võis näha, kuidas see tema ees pikkadest koridoridest üles tungles, täitis nurki, tõkestas treppe.
Kõik oli niisiis pime, ja ikka veel polnud koolimajas kedagi teist. Ta proovis tuld sisse lülitada. Seejärel katsetas teise lülitiga. Aga elekter oli ilmselt välja lülitatud. Siis tuli talle tõesti hirm peale.
Telefoniautomaat seinal. Sõrmed kobasid pimesi mündipilu, auke numbrikettal, teed alla, et vajutada klahvi A.
Emps! ütles ta. Emps, oh tänu taevale. Siin ei ole mitte kedagi, on pime ja ma olen täitsa üksi. See on vale päev. Ma ju ütlesin sulle. Homme on õige päev. Ma ütlesin sulle! Ütlesin ju!
Aga emps ütles, et kui see oligi viga, siis ei saa ta selles asjas enam midagi teha ja Nääps peab lihtsalt sellega parimal moel toime tulema, muud midagi.
Kuidas? 
Noh, ega ma siit suurt midagi ette võtta ei saa, või mis?
Aga, emps, kõik on lukus, lõpuklasside koolimaja uks, klassitoad, magamistoad. Mul pole isegi kuskil magada.
See on ainult üks päev ja ma ei tea, kus su isa on. Jeesus! Seal peab kuskil keegi olema.
Ei ole, emps, siin pole kedagi.
Kuule. Mul on siin käed tööd täis: Deirdre jandib jälle ja Luke ei ole terve. Mu selg valutab kuradi kõvasti, ma saan vaevu kõndida. Mul on kahju, aga nüüd on kõik.
Emps, palun.
Mida sa tahad, et ma teeksin? Et ma topiksin Luke’i vankrisse ja veaksin meid kõiki kooli? Mine konventi, küllap leiad sealt mõne nunna.
Ma pean konventi jõudmiseks välja minema ja seal on pime. Väljas on pime.
No kuidas siis lõpuklasside kooliga on?
Ma ütlesin sulle, et sinna ei saa, uks on…
Piip piip piip piip.
Siis oli emps läinud.
Ühtki penni polnud järel.
Ta pidi sundima end nutmist lõpetama, pannes käe suule, et nuukseid maha suruda, sest ta ei kannatanud seda heli, mis nad pimeduses omapäi ringi hüpeldes tegid. Ta tõstis telefonitoru, pani selle uuesti tagasi, veel paar korda üles-alla, mõeldes, mida teha ja püüdes mitte aknast välja pargi poole vaadata. Praegu ta ei sallinud puid, pikki puukoletisi kipras kehade ja pikkade teravate küüniste ja hullunult rappuvate juustega, kui nad üheskoos sosistasid, kuidas nad läbi paksu müüri ta kätte saavad, kui ta peaks jala välja tõstma, et konventi minna. Ta tõstis uuesti toru ja helistas operaatorile. Siis kõneles ta kellegagi Myost.
Kümne minuti pärast oli iss seal. Kahekümne minuti pärast oli Nääps kodus.
Emps puhkeb naerma, kui näeb teda sisse tulemas. Ta seisab seal nagu Humpty-Dumpty, käsi vastu selga surutud.
No ma oleksin pidanud teadma, ütleb ta. Oleksin pidanud teadma, et sa räägid isale augu pähe, väike võrukael.
Siis pärib ta, kas Nääps tahab natuke süüa. Mul ei ole kõht tühi, vastab Nääps.
Aga sul on alati kõht tühi.
Praegu ei ole. Ma lähen magama.
Tule siia, mis sul viga on?
Nüüd ma tean, et sa ei taha mind, ütles Nääps empsile.
Mis? Millest sa, Jumala nimel, räägid?
Nüüd ma tean. NÜÜD ma tean.
(jätkub raamatus)

Originaali tiitel:
Tatty
Copyright © Christine Dwyer Hickey, 2004

Eestikeelse raamatu väljaandja:
Petrone Print OÜ, 2017

Tõlkija: Tiina Tarik
Keeletoimetaja: Riina Tobias
Kujundaja: Ande Kaalep

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Literature Ireland.

pehme kaas, 140 x 186 mm
208 lk

5.00 

Laos

Kommentaarid