Minu Ameerika 3 Epp Petrone

Mulle meenub ikka uuesti see stseen, kuidas mina esimest korda Obamast kuulsin. See oli suvel 2004, elasime sel ajal siinsamas Justini vanemate juures ning toimus suur demokraatliku partei kongress, mida ma poole silmaga vaatasin, Justin ja ta ema olid aga enam-vähem kogu aeg ekraani külge kleepunud.

Toimetasin parasjagu köögis, kui telekatoas keegi uus mees kõnelema hakkas.

Ja midagi seal oli!

“Minu viibimine täna siin laval on ebatõenäoline sündmus,” alustas ta.

—-

Sel ajal, kui USA president võeti vahele Valge Maja interniga „ebasobiva suhte” pidamise pärast, õppis Justin ülikoolis, Washington DCs, sealsamas valitsushoone lähistel. Koos sõpradega käis ka Justin piketeerimas-protesteerimas, koos oma ühikaköögis maalitud hiiglasliku loosungiga: „A blow job is not a crime”. Suuseks ei ole kriminaalkuritegu!

Fotograafid tegid temast ja loosungist palju pilte.

—-

Nii me seal siis ootame, Justini ema on allkorrusel süüdanud kodulõhna eritavad küünlad, aeg venib tunnikese ja pool teisest…

„Kui kaua sul see üritus kestabki?”

„Viis tundi! Ja ma ei suuda uskuda, kas tõesti mitte keegi ei tule?” Justini ema on segaduses. „Ma olen viisteist aastat seda tööd teinud ja sellist asja pole varem juhtunud. Tead, kui see maja oleks turul olnud viis aastat tagasi, oleksin selle müünud ühe nädalavahetusega, saanud võib-olla isegi viis konkureerivat pakkumist!”

—-

Tundub, et selline allkiri on vajalik igasuguste kohtukaasuste vältimiseks: kui näiteks laps roniks hobuse juurde ja hobune teda jalaga lööks, siis ei oleks emal-isal õigust laagrit kohtusse kaevata. Kaval paber, kui arvestada, et meie laps on vaid nelja-aastane. Samas, kohtukaebustes ringlevaid summasid arvestades on laagri enesekaitse ka arusaadav. Nii kaitsevad end kõik, kes vähegi oskavad.

Aga meil tuleb täita ka teine paber: peame üles kirjutama nii vanemate kui vanavanemate kontaktid, aga lisaks ka „kolmanda ringi hädaabi-isiku”.

„Milleks see?”

„Noh kui näiteks meie kõik saaksime vahepeal autoavariis surma, kelle poole nad siis peaksid pöörduma,” seletab Justini ema.

—-

Kui Justin kuulis oma sugulase haigestumisest, nägin ma, mismoodi teda haaras jõuetu viha. „Bullshit!” lõi ta rusikaga lauale ja kordas seda sõna nagu mingit mantrat. „Bullshit! No kaua see kesta võib? Olen seda nii palju näinud, inimesed ootavad arsti juurde minekuga, sest nad kardavad, kui palju see neile maksma läheb – ja lõpuks…! Bullshit!”

Mäletan lähemalt veel ühte lugu viie aasta tagusest ajast, kui Justin töötas kohalikus lehes siinsamas oma vanematekodu lähistel. Ta kolleeg Maggie oli keskealine diabeetikust naine, kel oli tervisehädasid kümnete kaupa. Justin aitas teda vahel auto juurest kontorisse ja vastupidi, sest naine oli poolpime, ülekaalus ja ta jalad muutusid sageli tuimaks. „Miks sa ei lähe arsti juurde?” – „Mul pole tervisekindlustust,” oli vastus.

—-

„Las tal olla kolm heategevust, aga mitte rohkem!” ütleb üks.

„Muidugi,” kiidab teine. „Kolm on täiesti piisav, ta peab valima!”

„Ei saa ju niimoodi igale poole raha jagada!”

„Ta ei saa enam aru, mis toimub!”

„Tal pole raha väärtusest aimu!”

„Ja kujutad ette, kes iganes talle palve saatis, tema aina kirjutas oma tšekke välja!”

„Ammu juba oleks pidanud selle olukorra lõpetama!”

Mis siis oli juhtunud? Nimelt oli John kuidagi saanud oma ema panga väljavõtte ning avastanud, kui palju raha saadab Peg iga nädal heategevuseks.

—-

Ma olen lapsed ja ennast kuidagi valmis rabanud, kuid Christine vaatab meid ja ahastab: „Kus on Anna klamber?! Issand, see jäi autosse!” Ta on lilleneiudele ise meisterdanud pruunidest pärlitest ja paelast klambrid. „Epp, võta lapsed ja jookse! Siin on autovõti, otsi klamber üles! Säti see talle juustesse, mäletad, nagu eile proovisime! Siis jookse pildistamiskohta ja ütle, et ma olen seal viie minuti pärast!”

Ja nii ma siis jooksen, varbad kontsakingadesse kängitsetud, kuldsete tapeetide ja pruunide vaipade mustrid silmade ees segunemas, kleit põlvede külge takerdumas, üks laps puusal, teine käe otsas, kott õlal, mööda hotelli koridorilabürinti edasi… ja tagasi… ja edasi…

Ühesõnaga, olen eksinud.

—-

Mäletan, mismoodi kolm aastat tagasi väikese Martaga siin parkides aega veetes ei kohanud ma pea ainsatki isa. Isegi emasid kohtasin harva, sest karjääriemadele lubab seadus kolm nädalat beebipuhkust, hea tööandja annab ehk mõne nädala kuni mõne kuu veel lisaks, ja edasi tulevad lapsehoidjad eksootilistelt maadelt, kes beebidega mänguväljakutel tuuritavad.

Täna on pilt teine. Isad ja lapsed!

Aga ma ei leia kuidagi seda jutulõnga algust, mismoodi nende meeste saatust ja staatust teada saada. „Ehee, ilus ilm täna, kahjuks on Wall Streeti kohal mustad pilved…?” Või: „Noh, kas teil on täna vaba päev…?” Või: „Ma olen kuulnud, et enamik Hobokeni rahvast on töö kaotanud, huvitav, kas see on tõsi…?”

—-

Või teinekord: metroos istusid kõrvuti kaks mustanahalist meest. Marta uuris neid mõnda aega ja küsis siis: „Kuulge! Kas te kaks olete vennad?” Mehed hakkasid muhelema ja piidlesid teineteist – tundus, et nad ei olnud tegelikult tuttavadki mitte. „Jaa, me oleme vennad!” vastas siis üks, ja mitu inimest meie ümber hakkas muhelema.

„Kas sa said sõnademängust aru?” küsis Justin mult hiljem tänaval ja seletas siis, nii mulle kui Martale: „Mustanahalised inimesed kutsuvadki üksteist vendadeks ja õdedeks.”

„Miks?” küsis Marta.

—-

Teine uks – kellegi lohisevad sammud. „Mis te tahate?” – „Ma tahaksin küsida plasti taaskasutuse kohta siinkandis…” alustan ma. Teisel pool ust norsatab keegi, ma ei saa aru, kas mees või naine, ja kuulen, kuidas sammud minema lohisevad.

Kolmas uks. Prillidega noormees tuleb vastu ja vaatab mind küsivalt.

„Vabandage, et segan,” alustan ma. „Ma olen New Yorgist. Mu sõbranna kolis hiljuti siia majja ja ta väidab, et ei ole leidnud kohta, kuhu plastpudeleid viia…”

„Ma tean!” hüüatab noormees kirglikult, nii soojalt, et mulle tundub, et ta haarab kohe mu käe.

—-

„Ba-rock-O-bama! Ba-rock-O-bama!”

Mu tütar rokib nüüd seda enda väljamõeldud viisi keset meie kohalikku valimisjaoskonda. Oleme issiga ja vanaema-vanaisaga kaasa tulnud ja seisame järjekorras. Igavuse peletamiseks hakkabki laps rokkima, põhjustades teistes sabas seisjates elevust.

Oleme keset demokraatide osariiki, keset demokraatide kogukonda… Aga seadus on muidugi seadus. Täna ei tohi jaoskonnas midagi propagandataolist kõlada ega silma torgata.