Lastekirju Epp Petrone

Lähen tütrele süütusse tantsutrenni järele ja märkan, et laste tantsusaali seinal on suur rasvapõletusjoogi reklaam: plakatinaisel on peenike piht ning paljal nahal pärlendavad higipiisad. Palju õnne. Mina arvasin, et mu tütar on tulnud oma keha nautima ja lõbusalt liigutama, aga lisaks sellele on ta saanud teada, et tuleb olla kõhn ja seksikas ja su alasti ihul peavad pärlendama piisad. Ma ei oska seda säravat visuaalset sõnumit siiani hästi sõnadesse panna, aga ma mäletan elu lõpuni, kuidas ma seisan selle plakati ees, käed rusikas, ja tunnistan seda tumma pahameelega.

(jätkub raamatus)

—-

Ta ise tahtis muusikakooli minna, ise leidis sõprade kaudu kooli kohta info ja ise tegi oma erialavaliku. Heake küll, miks mitte – selline oli minu suhtumine. Enda sidumisega kaasnevast vastutusest sain aru alles sügisel, kui muusikakooli graafik meie ellu tuli.

„Mu keha on tühi,“ kaebas Marta pool aastat hiljem. „Ma ei jaksa! Ma tahan niisama puhata ja mängida!“

Mida peaks tegema lapsevanem?

Olin toona just lugenud head esseistlikku raamatut, „Nagu romaan“, ja mõtlesin tänu sellele raamatule lõpuni mõtte: lapsi ei tohiks kunagi lugema sundima, lastele tuleb jätta võimalus kogeda lugemisnaudingut.

Kas muusikakooliga on sama lugu?

(jätkub raamatus)

—-

Rääkida saab ju igal pool. Aga kummalisel moel on meie ümber arenev tehnika meilt neid võimalusi aina vähemaks varastanud. Võtame või selle olukorra, kuidas minu ema mulle oma lugusid rääkis. Buss, rong. Nüüd pakitakse sellistesse kohtadesse kaasa nutivahendid ja sageli on bussiistme küljeski juba ekraan ootamas. Muidugi, ka seal ekraanil võib oodata hea lugu, lastefilm. Arvutimänge on ka igasuguseid, mõned arendavad, teised kulutavad… Aga kindlasti varastavad need vahendid inimestelt üksteist ära. Ema ja laps istuvad teineteise kõrval, kaaslast märkamata. Laps võib üles kasvada, teades „Minecrafti“ saladusi ja mitte teades kas või sedagi, kas ta emal oli lapsepõlves koer. Võib-olla emal endalgi on meelest ära läinud, kas tal oli lapsepõlves koer, sest ta istub ja vehib vaielda ja jagada sotsiaalvõrgustikes.

Võib-olla ongi see siis tänapäevane jutuvestmise aseaine, emotsionaalne toit – Facebook?

(jätkub raamatus)

—-

Niisiis: lapsed ja arvutid. Lugesin selle teema kohta juurde ja mind haaras aina suurem õud. Kuhu me küll jõudnud oleme?

Enam-vähem igal pool „arenenud maailmas“ korraldatakse arvutivõõrutamise laagreid, nii täiskasvanutele kui ka lastele. On oma päevaprogrammid isegi kolme-nelja-aastastele sõltlastele, keda vanemad on arstide juurde toonud, sest lapsi haarab raevuhoog, kui neid tahvli juurest eemale kiskuda. Üks keskmine lääne ühiskonna laps olevat seitsmendaks eluaastaks veetnud ühe aasta jagu päevi ekraane vahtides, 13. eluaastaks juba kolm aastat… Ka Eestis saab lapsi panna psühhoneuroloogiahaiglasse sama näidustusega: ekraanisõltuvus. Kohtadele olla järjekord.

Kui soovid maailma muuta, alusta iseendast. Niisiis: pereema, ise ka väsinud ja sõltuvusse libisemas. Ise ka istunud kenal õhtul keset diivanit, sülearvuti ees ja silmad looritatud, üritades vahepeal veidi lapsi manitseda.

(jätkub raamatus)

—-

Laagrites pannaksegi ju lapsed proovile, õpitakse elu, lohutasin ma ennast. Praegu teeb üks 12aastane liidriverd tüdruk ära selle töö, millega mina ise hakkama ei saanud.

Õhtul helistasime uuesti.

„Kuidas tubade kontroll läks?“

„Noh, me võitsime,” ütleb ta kuidagi kuivalt.

„Ja saitegi auhinnaks kinopiletid?“

„Jah, aga mina ei saanud. Ma ju rääkisin, nad ütlesid, et mulle nad ei anna.“

„Kas sa ikka ei taha, et ma nendega räägiks?“

„Ma pole mingi pugeja!“

(jätkub raamatus)

—-

Ja siis olid meil vorstid valmis, lõke hingitses edasi, nelja-aastane Maria puges mulle lähemale ja küsis eemalolevate silmadega tuld vaadates: „Emme, aga kuhu ma lähen, kui ma ära suren?“ Oli nende juttude aeg. Ühine lõkke ümber olek, mida kogesime ka toona, aastaid tagasi. Mida pimedam õhtutund meie ümber saabus, seda parem oli rääkida.

„Mis su ema nimi oligi?“ päris Anna edasi, kui ma olin rääkinud seda, mida ma surmast tean ja arvan. See tundus parim koht ja aeg tähtsate juttude ajamiseks: üks tüdruk ühel ja teine teisel pool, mu kaks matkakaaslast keset suveööd, reaalsuse ja teispoolsuse vahel. Peipsi järv kohises otse siinsamas, ja siis tuli mulle idee: läheme vaatama öist järve.

(jätkub raamatus)

—-

Vaat just sellisesse rühma meie Maria sattuski. Kasvataja juhatas ta teiste laste juurde, aknaalusel laual mängisid kaks tüdrukut, suheldes omavahel vene keeles. Sel hetkel mõtlesin ma veel, et äkki viin Maria üldse minema, pean kodus seda segadust seedima: ajutine rühm, vale keel, neil veel omakorda mingi imelik üleminekuperiood… Aga mu laps astus laua juurde, kuulas natuke, võttis tüdrukute juures mänguasjahunnikust notsu ja küsis: „Mis see on vene keeles?“

Siirus, avatus, õpihuvi. Igasuguse lõimumise alus, eks ole. Ja igasugune lõimumine peaks käima kahepoolselt.

Tüdrukud vaatasid mu lapse poole ja vastasid, mõlemad, justkui ühest suust: „Svinka!“ Nad said eestikeelsest küsimusest aru küll.

„Svinka,“ kordas Maria.

„Papugai!“ naeris vene tüdruk. „Uh tõ papugai!“

(jätkub raamatus)

—-

Tundub, et päkapikkude dessant tulid salamahti, isevoolu teed, saades toetajatelt ja kasusaajatelt lihtsalt õigelt hetkel tuult purjedesse. Niisamuti, nagu keel voolab vahel uude sängi, nõnda teevad ka kombed.

See tundub mulle nii põnev, justkui lahendamata detektiivlugu meie enda igapäevakultuuris. Kus on vastus? Kust nad tulid?

Teada on, et kuigivõrd saab kahtlustada kunagi nõukogude ajal trükitud masstiraažis päkapikupostkaarte ja teatud lasteraamatuid, kus päkapikud kingimeisterdamises osavad olid… aga siiski on mul tunne, et kusagil on pusles ikkagi üks tükk puudu.

(jätkub raamatus)

—-

Issi läks tagasi lennujaama, uurima, kas ja kuhu me siit üleüldse pääseme. Saabus infoga: homme ehk saab edasi, Puerto Rico asemel New Yorki, aga äkki ei saa ka. Homme selgub. Mañana, mañana!

Ja siis ei olegi muud teha, kui naerda hüsteeriliselt ja… mängida.

Ja tõdeda veel kord seda ülimat tõde: õnn on sinus eneses. Lapsele ei ole vahet, kas oled vihmametsas või suvalises viie puuga „pargis“ lennujaamahotelli ees või hoopis hotelli halli plastkattega koridoris. Kõige tähtsam on see, et emal on aega.

„Teeme nii, et need puuoksad on sinu inimesed ja need on minu inimesed… kuhu sinu inimesed kodu teevad?“ Ja me joonistame viie puuga „parki“ jooned kodudega. Ja mängime.

Aeg meie ümber jääb seisma, ja ta jääb seda alatiseks kaasas kandma. „Mäletad, emme, kui me lennukist maha jäime ja kui sa minuga okstest linna tegid seal kusagil hotelli ees?…“

(jätkub raamatus)

—-

Temavanusel ei ole Eestis kerge. Ühest küljest on tunda kunagise tugeva maakultuuri hõngu, on esivanemate ussisõnad ja küüslaugud ja unelaulud, sellise kultuuri (ja muude pärimuskultuuride) süsti saab ta näiteks suvistel folkfestivalidel. Aga teisalt on ta ümber tugev kommertskultuuri pealevool, ja temasugused varaküpsed eelteismelised tunduvad olevat eriti heade ninadega selle voolu uute suunade suhtes. Kusagil on mingid YouTube’i staarid, kelle kanaleid omavahel jagatakse. On mingid foorumid ja mängukeskkonnad, millest mina kuulnudki pole. On leheküljed, kus kirjutatakse fännikirjandust nende lemmikutest inspiratsiooni saades, ja emadele-isadele nad põhimõtteliselt seda infot ei jaga. Ja suurena tahavad nad saada „mängude tegijateks“ ehk siis arvutimängude väljamõtlejaiks. Tuttav itimees kommenteeris seda sõnadega, et niisugune unistus on väga realistlik ja perspektiivne.

Mis ma siis tegema peaksin? Ma ei saa küüslauguga risti voodi peale teha ja ussisõnu lausuda ja loota, et see lihtsalt üle läheb…

(jätkub raamatus)

—-

Omal kombel oli Maria minu retkel kaasas kui jäämurdja. Inimesed armastavad lapsi. Ma ei olnud seal India vanalinnas mitte imelik valge naine, vaid arusaadav valge naine – ema koos lapsega. Tänu Mariale sain ma kõikjal, juba alates lennujaamast, palju mõnusama vastuvõtu.

Sain kogemuse, et maailm on soe ja avatud ning kõik on võimalik, kui usaldada. Sõbrad tekivad kiirelt, usaldus kasvab tundidega. Praegu neile kolmele nädalale tagasi mõeldes on mul raske öelda, mis sellele imelisele fluidumile kõige rohkem kaasa aitas. Oli see kilkav Maria, kes koos kohalike lastega mööda kitsaid tänavaid jooksis ja kitsedega mängis? Oli see üle tänavate korrapäraselt kõlav jumalahääl (linnaosa ilmestas suur mošee)? Olid need kalliskivid, millega ma päevast päeva tegelesin, või need mehed, kes mind alguses võõristasid, aga siis nägid mu armastust kivide (ja jumala, ja maailma vastu)? Või hoopis nende naised, kes meid alguses kaugelt vaatasid, aga siis meid ülakorrustele oma vooditesse kutsusid, et Mariale lõunaunekohta pakkuda, ja kes meile kandikutel süüa tõid, niisama, tasuta?…

Igal õhtul rikšatasime tagasi oma hotelli, seal oli minul ja Marial veel omaette maailm.

(jätkub raamatus)

—-

Viimati pühendusin uppumiseni India-teemadesse. See aasta, mis nüüd hakkab läbi saama, on kindlasti mu lapsi verminud läbi minu kummaliste tegemiste. Ma läksin ära, oma unistust täitma, kive õppima, ma tulin tagasi ja veetsin pikki kuid kive sorteerides, ehteid tehes ja poodi ehitades. Kunagi on mu tütred suured ja ütlevad, iseenesestmõistetavalt õlgu kehitades: „Muidugi on kõik võimalik, ka naistel!“

Võib-olla polegi see nii oluline, kas ma olen mees või naine või kas mina vermisin tütreid või poegi. Laiemas plaanis on meie kõigi sees väljapääsu otsimas seesama lugu: kuidas ära tunda, mis on sinu kohus, ja kuidas seda siis täita.

(jätkub raamatus)