Kas süda on ümmargune? Epp Petrone

„Kas te teate midagi Harri Hommikust, kes korraldab Havai saartele eestlaste kommuuni?”

Sellise meili saadan hetke pärast kõigile kontaktidele oma postkasti aadressiraamatus. Vastab Mari Tartust. Ta on saatnud selle kirja kõigile neile, kellele minagi. „See mees on ohtlik psühhopaat! Ta on olnud hullumajas ja ta on oma neli last Siberisse viinud ja seal ära kaotanud. Hoidke temast eemale, inimesed!”

Jah?

Aga miski mu sees on juba tuksuma hakanud, ma näen vaimusilmas end Vaikse ookeani keskel asuvatel troopiliste saarte turgudel käsitööd müütamas ja näen seal kõrval seismas ühte hullu põnevat meest, kes mulle kõik oma elu seiklused räägib, alates hullumajast ja lõpetades ärakaotatud lastega – kui need jutud peaksid õiged olema. Mina ei ole ju laps, keda saab ära kaotada! Ma olen julge ja osav täiskasvanud naine.

Need pildid mu silme ees on nii elavad. Ma justkui olengi juba paradiisisaarel! Veel ei tea ma, et unistused kipuvad täide minema, aga tavaliselt teatud kiiksuga…

„Sa tunned ta kohe ära. Tal on pikad hallid juuksed ja kitsehabe, ta näeb välja nagu vana hipi või Jeesus Kristus,” õpetab seesama kolleeg suitsunurgast. „Kui Harri on Eestis – ja paar päeva tagasi oli ta siin – , siis istub ta õhtuti „Kloostri Aida” kõrtsis. Talle meeldib seal noortele oma seiklustest ja teooriatest jutustada, nii et ära imesta, kui tal ring inimesi ümber on, suud ammuli kuulamas.”

Ma lausa jooksen õhtul pärast tööd „Kloostri Aita”.

(jätkub raamatus)

„Ma ei tea Mehhikost eriti midagi.”

„Noh, Mehhikkosse lähen ma ise ka esimest korda. Ma olen tundma õppinud kõiki Aasia linnu ja piirkondi, seda pole sugugi vähe, aga nüüd on aeg mul edasi liikuda: minu järgmise kümnendi siht on tundma õppida Ladina-Ameerikat.”

„Ma kuulsin muide sellist juttu, et sa kaotasid oma lapsed Siberis ära,” mainin ma järsku, isegi ehmudes oma julgustüki pärast. Harri vilksab mu poole vaadata.

„Selle loo jutustamine võtab mitu päeva,” ütleb ta. „Ma luban, et räägin sulle selle kunagi ära. See ei olnud minu süü, ja nad ei jäänud sinna üksinda, vaid koos oma võõrasemaga. Ja see polnud mitte Siberis, vaid Tadžikis. Seal algas kodusõda ja… Ühesõnaga, pikk lugu.”

„Heakene küll, ma tahaksin seda lugu kuulata.” Huvitava loo lubadus mõjub mulle suure ahvatlusena, isegi kui ta need lapsed tõesti ära kaotas. Uurin edasi: „Kuhu me jäimegi… mis me seal Mehhikos teeme?”

„Sealkandis on kuuldavasti ka väga häid ja autentseid käsitöötegijaid ja nende töö ei maksa väga palju. Meie eesmärk on leida nad üles, sõlmida kontaktid ja osta odavalt nende kaupa, võib-olla lasen ka tulevikuks midagi neil oma mudelite järgi teha – eks näis. Kõike ei saa ette plaanida, tuleb kohapeal tunnetada. Vaata, igasugused otsused peavad olema tehtud vaistu ja ratsionaalse mõtlemise koostöös, nende vastuvõtmise jaoks on vaja teatavat mediteerivat seisundit, aga seda seisundit pole mõtet hakata endale tekitama enne, kui on käes õige kontekst, piisavalt palju infot.”

„Arusaadav,” ütlen ma, tundes nagu eilegi, et sel mehel on mulle midagi õpetada.

„Nii, igatahes tegelesin mina eile õhtul oma otsuste vastuvõtmisega ja sain aru, milleks mul sind vaja on. Kui sa nõus oled.”

„Jah?”

(jätkub raamatus)

Külm on! Laine peksab üle tekiääre. Kes oleks küll võinud arvata, et märtsikuine Vahemeri niisugust palet võib näidata, mis pigem detsembrikuist Eestit meenutab! Tõmban end lõdisedes kokkupoole ja igatsen taga seda kampsunit, mis Jeruusalemma hostelikasti maha jäi. Harri istub minust veidi eemal pingil, habe püsti, selg sirge, silmad vist mediteerimiseks kinni, seljas ainult lühikeste käistega särk. Ta on  harjunud olema paljalt igasuguse ilmaga. Nagu ta mulle on jutustanud, läks ta omal ajal nooruses nõukogude kroonust pääsemiseks peitu hullumajja, aga siis ei pääsenud sealt enam välja, põgenes ja elas tükk aega Eestimaa metsades. Just sel ajal harjuski tema keha kõikuvate temperatuuridega. Minul, nagu näha, on külmaga harjumise alal veel arenguruumi.

Ja jalad on mul villides, nii nagu omal ajal teismeliseeas poliitilisel vabadusematkal Tallinnast Vilniusse kõndides. Sellest ajast on ju möödas kaheksa aastat ja pärast seda olen ma elanud peamiselt kontoriroti elu. Harri seevastu on oma igapäevaelus aina kõndima harjunud.

„Arvesta, et mina ei hakka sinu järele vaatama, sa pead ise mul kannul püsima,” teatas ta mulle omamoodi sadistliku naudinguga keset Tel Avivi lennujaama, ja pani aga ajama. Pikad hallid juuksed ja hõlst lehvimas, laia servaga kaabu peas, ja nii pikkade-kiirete sammudega, nagu polekski tal ühel õlal umbes 20 kilo kaaluvat käsipagasit, täis hõbeehteid.

(jätkub raamatus)

„Politsei tuleb! Jookse! Ma valvan su asju!” hõikab mu araablasest naaber.

„Palun vabandust, tulge veerand tunni pärast tagasi,” ütlen inglastele, kes parajasti mu hõbeehteid vaatavad.

Poen läbi nahkkottidest seina, lipsan mööda paarist paksust turistist ja väljun teises vahekäigus. Ega kuskilt vormimehi ei paista? Nad tunnevad mind näo järgi ja kui mind siin taas märkavad, võivadki äkki jaoskonda kaasa viia, nagu eelmisel korral ähvardasid. Jalutan nii kiiresti ja tähelepandamatult kui oskan. Ise olin loll, et liiga vara kauba üles panin! Politsei polnud veel oma hommikust ringreidi lõpetanud!

Kümne minuti pärast märkan politseivormis mehi vahekäigus, mis minu tänasest platsist üsna kaugele jääb.

Kiirustan oma kohale tagasi ja avastan naabri mustlase neile minu kauba kohta seletavat. Mustlane hüpitab peopesal tiibeti mandalot ja kiidab: „Hea hind!”

Oleks mulle keegi kaks kuud tagasi Eestis sellist situatsiooni kirjeldanud!

(jätkub raamatus)

„Hola! Privet!” äratab keegi mind poolunest. Avan silmad ja märkan, et minu ümber, lausa igasse külge, on end seadnud  noormehed. Õigus, olin nendega hommikul turul rääkinud. Vene meremehed, kes olid paariks päevaks siin randunud.

„Privet!” tervitan vastu ja hakkan rõõmsalt nendega juttu ajama. Peaaegu kaasmaalased ju!  Peagi kutsuvad osa poisse mind endaga ujuma ja teised lubavad mu asju valvata. Jah, miks mitte! Üksi rannas olles on ju ikka see kõige suuremaks probleemiks, et vette end õieti kasta ei saagi. Kotis on mul hunnik müügiks olevaid ehteid ja natuke raha, ma ei saaks seda ju üksi jätta.

Ookeanilt puhub tuul ja peksab mõnusaid soolaseid suuri laineid. Hüpleme vees, sukeldume lainetesse…

Kaotan korraks tasakaalu ja üks meestest haarab mu käest kinni, et aidata.  See on heleda peaga Jura, pikka kasvu ja laiaõlgne, selline sõbraliku karu moega.

„Kas sa tahad mind välja valida?” küsib ta järsku kiirelt, mulle näkku hingates ja kõrvalpilku sõprade poole heites. Vesi kohiseb, keegi ei kuule meid.

„Mida?” küsin ma, ikka naeratades.

„Nad on kokku leppinud, et tahavad sind laeva saada… Aga kui sa valid välja ühe, siis ma saan sulle kaitset pakkuda. Ma võin sulle maksta ka. Tule minuga! Ma võin su asjad kätte saada ja läheme ära!”

Järsku on mu ümber kõik muutunud.

Ma vaatan enese selja taha rannajoonele ja näen, et seal kaugel on mu pisike rannalina meeste poolt vallutatud ja keegi istub, mu kott oma jalgade vahel.

(jätkub raamatus)

Ma näen, kuidas Harrile meeldib mind ööseks mägedesse kutsuda. Kuigi ta nimetab end üksikuks hundiks, meeldib talle tegelikult maailma asju arutada.

„Ma teadsin juba 70ndatest saadik, et varsti kukub Vene impeerium kokku,” räägib ta. „Käisin ja kuulutasin: ma ei teadnud, millal see juhtub, aga näitajaid selle kohta tunnetasin ja analüüsisin igal pool. Ja läkski täide!”

Samasuguse hasardiga räägib ta nüüd kolmanda maailmasõja puhkemisest. „Ma ei tea veel, kust see täpselt algab, aga ma olen nii palju erinevates riikides käinud ja erinevate rahvaste psüühikat näinud… sellest tuleb üks hiiglaslik ahelreaktsioon! Iga rahvas vihkab kedagi ja kui võimalus avaneb, tahab ta vaenlasele ära panna. Pealegi on inimesi liiga palju, mõttetut rahvast on liiga palju ja ainus võimalus üleüldse edasi eksisteerida siin planeedil ongi see, et peab tulema puhastus.”

„Kus siis turvaline on… kui midagi paha juhtuma hakkaks?”

„Üldiselt on sul turvalisem muidugi mägedes. Kas sa ikka tead, mis teha, kui sõda algab?”

Mõtisklen selle üle, poollamaskil, magamiskott kurguauguni tõmmatud, meie alt orust paistmas kahe küla tuled.

(jätkub raamatus)

„Kas Djellah`st ka midagi oled kuulnud?“ pärin Jorgelt, pärast seda, kui ta paar poodi sattunud turisti on ära teenindanud: nende veepudelid kassalindilt läbi lasknud ja neileranda mineva tee kätte juhatanud.

„Djellah! Djellah on ju surnud, kaks aastat tagasi avastati vähk ja ta läks meie hulgast paari nädalaga. Enne seda elas ta siin veel mitu satsi; vahepeal läks ära mujale ilma ja siis tuli aga jälle tagasi.“

Jah, muidugi, Djellah`l oli siin külakeses ju omamoodi kasutütar, see sadamaprostituudi tütar, mõtlen ma uimaselt. Muidugi tuli tema siia tagasi, korduvalt, alati. Mitte nagu mina.

Kaugemale ei suuda ma mõelda. Ei suuda uskuda, mida Jorge äsja ütles. See peab mingi rumal nali olema. Järsku meenub, kuidas me Djellah´ga ju ühte kokkusattumust veel jagasime. Me mõlemad olime 21-aastased, kui meie emad vähki surid. Ja samamoodi nagu mina, ütles ka Djellah, et pole sellest veel üle saanud (tema oli meie kohtumise ajal 48) ning samamoodi kartis ta, et see haigus võib juhtuda ka talle.

„Surnud! Aga ta oli ju täitsa noor!“ Tunnen, kuidas silmadesse tulevad pisarad. Poe teises otsas kaklevad mu lapsed, avatud poeseina eest tänaval kõnnivad mööda lärmakad saksa turistid… Argipäev ja minevik on segunenud, ma nutan. Ma olen lõpuks ometi siia tagasi jõudnud, aga ma olen hiljaks jäänud.

(jätkub raamatus)

Djellah’ ja Marco tutvus on pikk, selle algus ulatub aegadesse, kui üks oli noor pikapatsiline hipi ja teine merekooli valge mütsiga kasvandik. Juba sel ajal, 1970ndatel, sattus Djellah siia, Arguineguini kalurikülla. Tema tuli siia lihtsalt ühe rännaku käigus, Marco aga oli oma ema-isa juurtega siitsamast saarelt ja siitsamast külast pärit. Nagu ma aru saan, on need mu praeguse elu kaks kõige tähtsamat inimest kunagi ammustel aegadel ka vahel koos pidutsenud, sest Marco käis kunagi rohkem läbi siinsete vabameelsete hipi-ringkondadega, ja Djellah peatus siinsamas Marco perekonnale kuuluvas hotellis juba sel ajal, kui seda pidasid Marco ema ja isa. Hiljem läks Marco tööle maailmameredele laevakaptenina, aga ikka käis vahel kodusaarel ema juures ja ikka vahel kohtus ka Djellah’ga.

„Muide, kas sa oled näinud, milline konservatiivne nõid ta ema on? Kuidas sa üldse kujutaksid ette tõsist suhet mehega, kellel on s e l l i n e ema?” küsib Djellah mult retooriliselt. Ma ei oska midagi arvata. Hotelli katusel asuvas korteris, seal kusagil taeva all neljandal korrusel ja kõige parema merevaatega kohas elab Marco ema, tia Maria, alati tumedasse riietatud ja trepiservades kõndiv rätikuga vana naine, kes mind kohates paljastab hambad, nii et ma ei ole veel aru saanud, kas see on naeratus või hoiatuseurin ning kui palju ta üldse minu ja ta poja suhtest teab, aga see polegi mulle tähtis – mina naeratan tia Mariale  ja olen rahul, et elu mulle sellist inimtüüpi on tutvustanud.

„Mu ema on alati öelnud, et Djellah on peast hull,” räägib mulle aga Marco. „Ja mida aeg edasi, seda rohkem saan ma aru, et emal oli õigus. Ema hoiatas mind tema eest juba ammu!”

(jätkub raamatus)