Roheliseks kasvamine Epp Petrone

Reisimisest ja keskkonnahoiust

Nii. Sisestan: Tallinn – New York – Tallinn. Edasi-tagasi reis. Meie neljaliikmeline reisiseltskond vastutab 7,46 tonni süsinikdioksiidi eest ja kui soovime seda „välja osta”, siis see maksab 55 naelsterlingut ja 94 penni, ümber arvutatult umbes 1255 krooni. Raha läheb projektidesse, mis vähendavad maailmas süsinikdioksiidi samapalju, kui me raiskasime – makstes võin ise valida, millist projekti 50st praegu käsil olevast ma eelistan. Kas panustada turbiinide ehitusse Indias, energiasäästlikesse lambipirnidesse Kasahstanis, vihmametsade taastamisse Ugandas…

Kas see võiks olla pääsetee südametunnistusele?… Sellegipoolest, hetkel jäin ma kõhklema ega lunastanud välkkiirelt välja meie jõulude paiku tuleva New Yorgi lennureisi pattu. Kust ma ikkagi tean, et see netilehekülg tõepoolest mu raha näiteks Ugandasse investeerib?

—-

Milleks vetsupotti puhas vesi?

Tädi Salme vannitoas valitsev, tema isiklik jäätvee süsteem on pannud mind mõtlema, missuguse arutu raiskamisena on kogu meie veemajandus üles ehitatud. Miks me kasutame puhast vett peldiku loputuskastis ja miks me oma peaaegu puhta vannivee lihtsalt ära reovette laseme joosta? Salme-tädi süsteem on järgmine: pärast vannis käimist ei lase ta veel minema joosta, vaid hoiab sellea alles ja valab seda suure kannuga oma vetsu loputuskasti. Lihtne ja geniaalne!

Nii võiks ollagi majades ringlev kahe vee süsteem: üks on A-kategooria puhas vesi, mis jookseb su vannitoakraanis, teine aga on B-kategooria peaaegu-puhas vesi, mis jookseb minema sinu vannist ning tuleb tagasi su WCpotti. Sest olgem ausad, milleks vetsupotti puhas vesi? Kas keegi tõepoolest joob sealt loputuskastist?

—-

Seitsme maa ja mere taga…

Teeks õige sellise katse. Kus iganes te praegu istute, palun vaadake end ümbritsevat ja mõelge: kus on see toodetud? Kui kaugelt on see teie juurde toodud?

Mina näiteks istun täiesti väärika laua taga – see on siitsamast lähedalt, ühe vana talu uks, millele kohalik Onu Bobi nimeline meister on jalad alla meisterdanud. Mu vasemal käel on aga raskest täispuidust tehtud riiul, mille peal oli ostes kleepekas «made in Taiwan». Riiulil on papist paberikaustad, mis on «made in China». Laua peal laiutab arvuti… Ma ei tea, kus see on tehtud. Kahtlustan, et Hiinas või Indias.

Riided…? Piilun pükste silti: «made in China». Särk on Sri Lankalt. Äsja jooksis siit laua juures mööda mu lapsuke, püüdsin ka tema kinni ja piilusin silte: kleit on «made in Malaysia» ja sukkpüksid «made in China», samamoodi sussid.

Laua peal on ka lamp, mille möödunud aastal ostsime. Mäletan selle hinda: 12.99 dollarit. See on nii kummaliselt odav, kui selle peale mõtlema hakata. Kusagil kaugel Hiinamaa tehases on see valmistatud, vahtplasti, pappi ja kilesse pakitud, üle ookeani teise maakera otsa transporditud, ja nüüd maksab ta vähem kui ühe korraliku newyorklase keskmise tunnitasu.

Kuidas see saab olla võimalik?

Sest vaadake, õhk ja vesi on meil ju tasuta ressursid.

—-

Geneetiliselt muundatud…

Mis olid minu jaoks isiklikult need konkreetsed punktid, mis panid mind pöörduma mahetoidu poole?

Miks on meie pere nõus maksma oma toidu eest umbes kolmandiku võrra rohkem kui „tavalised ameeriklased”?

Kolmandaks võiks esitada ka küsimuse: miks üritavad rohelised liikumised viia läbi nõuet, et kõik toidupoodides müüdav geneetiliselt muudetud toit oleks vastava ja väga konkreetse infoga sildistatud? Ja miks on toidutootjad nii väga selle vastu?

Aga kas teie ostaksite maisi, mille pakilt saab lugeda „Geneetiliselt sisse ehitatud putukamürk”?

—-