Hästijätt Siiri Sisask

—-

Kahjuks osutusid need laenatud sukad mulle liialt suureks. Nõnda pidingi luuletuse esitamisega pooleks hoopis sukki üleval hoidma! Tegin seda oma meelest igati märkamatult, et need aga üha alla kippusid vajuma ja seeliku alt koledasti londitama, siis oli mul tõesti tarvis nendega kohe kogu aeg tegeleda.

Mu luuletuseks oli Ellen Niidu „Väike vend“. Eriti piinlik oli kohe alguses, ühe konkreetse luulerea puhul, mida olime Unkaga mitmeid kordi läbi võtnud ja mida ma seetõttu ära jätta ei tohtinud ning kus pidin mõlema käega korraga väikse venna pikkust näitama. Tegingi nagu kokku lepitud… Aga siis tõmbasin sukad jälle kohe rutakalt üles tagasi! Žürii pika laua taga vappus…

(jätkub raamatus)

—-

Urmas ei teinud eales ka kodutöid, ta ainult kas kirjutas või harjutas: mängis klaverit, tundide kaupa. Või tegi omi teisi projekte, nagu näiteks ehitas plangulaudadest endale observatooriumi, mille ette rajas paekividest käänulise raja, millel samuti mingi unversaalsem tähendus näis olevat. Ka seda tähendust meiega ei jagatud. Nii oli, ja oligi kõiges. Ta oli vaikne ja salapärane vend, mu vanem vend Urmas.

(jätkub raamatus)

—-

Leida Laius… Nagu kumedalt tuikav järv, kelle silmis eriline säde, mida paraku tihti ei kohta… Ja hinge lõikab pilt, kuidas ma teda viimast korda nägin, vanast külmast Žigulist Sprint-loto pileteid müümas, kesk talve, Tallinna kaubamaja ees. See oli juba ajal, kui „Tallinnfilmi“ kolosseum likvideeritud oli. Leida Laiusel oli villane rätt peas ning suust tõusis külmaauru.

Juba tookord, teismelisena, kui ise ma veel õieti elust midagi suurt ei taibanud, tundus Leida Laius mulle väga erakordse inimesena. Kes aga samas oma pikkade võtte-eelsete „vaimukangutustega“ kohutavalt väsitavalt mõjuda võis.

(jätkub raamatus)
—-

Oma krõbeda soolo asemel ümisesingi heliproovis niisama mingit tagasihoidlikumat jämmijupikest. Sedagi poolkatkendlikuna. Kuni korraga keset stuudio heliproovi astus minu juurde kõigile tuntud ansambli Ruja kitarrist, tookordne ETV muusikasaadete toimetaja Jaanus Nõgisto! Talle omase eheda otsekohesusega tema minult kohe pärima, ei, koguni nõutama: „Aga kuhu su soolo jäi, tüdruk!?“

(jätkub raamatus)

—-

Pärast pikka ja rahulikku seinakella tiksumist hakkas vanaema korraga meieisapalvet lugema. Olin ennegi kuulnud, kuidas ta ilusas vanas eesti keeles seda lausunud oli. Rahulikult lõpuni palvetanuna, käed lõua alla põimituina, ütles lõpuks „aamen“. Ja veel kord: „Aamen!“ Nagu tungivalt… Vist ka mind järele lootes? Kuigi vanaema teadis, et oma mõttelaadilt ma nii otsene kristlane ei ole, järgin pigem oma segausku – „olematu tuttava tee tunnetust“. Kuid kordasin siis ka mina: „Aamen!“

(jätkub raamatus)

—-

Tõusin ülitasa toolilt, tegin seda tõepoolest hiirvaikselt, et mitte vähimalgi määral tema rahu rikkuda. Aga oi imet! Niipea kui toolilt tõusin, avas vanaema taas erksana oma silmad. Ja otse mind piiluma! Ma ei mõistnud, kuidas ta niimoodi reageerida suudab?! Kummardusin ta kohale, ettevaatlikul häälel küsisin: „Vanaema, kas sa tead, et ma siin olen?“

Täie teadvusega: noogutas.

„Kust sa tead? Sul on ju silmad koguaeg kinni?!“

(jätkub raamatus)