Minu Kihnu Mare Mätas

Varem oli ikka nii, et kui oldi juba küllalt kaua lennukit oodatud ja kojusaamise lootus üha kahanes, olid tormihoiatused või muud keerulised ilmaolud, tulid Kihnust isad ise oma paadiga lastele Lao alla (praegu on seal lähistel Munalaiu sadam) järele. Üks meeldejäävamaid hetki oli kord enne jõule, kui mitukümmend noort üritas kodusaarele pääseda ja lõpuks lennuk üeldi ää. Mehed tulid Kihnust kakuamipaadiga vastu, kuid kuna merel oli juba palju jääd tekkinud, oli sõit keeruline. Esmalt läksime kõik hanereas väga nõrka jääd pidi Manijasse – mäletan siiani, kuidas jää jalge all pragunes – ja sealt Papina otsast viidi kõik lodjaga eemal ootavasse kakuamipaati. Algas sõit Kihnu poole, kuid enne Kihnut murdis jää paadi põhja puruks ja vesi valgus mühinal sisse. Mäletan, kuidas minu kaksikutest naabrilaste Kiusu Tuuli ja Toomase sünnipäevatordid hulpisid paadis vee peal.

(jätkub raamatus)

Kihnu on sõja eel Eesti Siber ehk Sahhalin, kuhu saadetakse välja kurjategijaid. Mitte küll mõrvareid ega vägistajaid, kuid näiteks jõuavad siia need, kes on mõistetud süüdi maksupetturluses, või pornograafiliste piltide levitajad või muud pisisulid. Nad paigutatakse vaeste inimeste taludesse ja sealsed elanikud saavad selle eest pisut üüri, Põldelgi olevat üks selline kord tagakambris elanud ja salaja vorsti söönud. Suurem invasioon tuleb siis, kui Päts võimule pääseb ja oma poliitilise opositsiooni vaikima surub. Kihnu saabuvad siis asumisele tolleaegsed suurärimehed, kes on rahastanud vapse, kuulsaim neist Tartu ärimees Jänes. Kihnlastel on sellest rõõmu kuhjaga: need on ju tolleaegsed rikkamad inimesed, kaasas peened napsud ja head ideed. Kihnlastel on, kellele oma toodangut müüa, rääkimata pidustustest, mida korraldatakse koos peenviinaga.

(jätkub raamatus)

Et sügisesse värvi lisada, sai 2011. aastal algust tehtud Kihnu viiulifestivaliga. Selle mõte on tugevdada Kihnu laste mänguoskusi, kutsuda kõik Eesti rahvamuusikud-viiuldajad saarele ja teha rahvusvahelist koostööd. Selle festivali korraldamine on tormituulte tõttu nii mõnigi kord läinud üle kivide ja kändude: laevad ei liigu, rahvas ei saa kohale või on peaesinejad laeval terve tee oksendanud, mis on viinud tuju nulli ja võtnud tervenisti tegutsemise motivatsiooni. Ükskord sai praamiliikluse katkemise pärast viiulifestivalist kirjandusfestival: Andrus Kivirähk rääkis muuseumis oma lasteraamatutest, sest viiuldajad ei pääsenud saarele ja algul mõeldud kava jäi ellu viimata. Sama lugu oli ERMi avamisaastal: muuseum avati neljapäeval, aga koju sain praamiga alles laupäeval, sest maru seiskas jällegi laevaliikluse. Selle viiulifestivali traagika seisnes veel selles, et kaks aastat olime külla oodanud Soome tipprahvamuusikute bändi Frigg ja kui nad lõpuks maailma eri paigust lennukitega kohale lendasid, osa Ameerikast ja osa mujalt, ei sõitnud tormi tõttu Kihnu uus praam. Sel korral olin ma nii õnnetu, et kuni jõuluni proovisin elule ja kõigile sellistele ettevõtmistele ning saarelisusele sügavat mõtet leida.

(jätkub raamatus)

Võtsin mõni päev tagasi vastu otsuse, et jään iseendaks, see tähendab pärimuskultuuri hoidjaks ega muutu kellegi meeleheaks kellekski teiseks, söön Kihnu hooajatoite ja pakun võimalusel teistelegi. Otsus sündis pärast seda, kui olin isikliku majapidamise köögis muutunud või muudetud veganikokaks: pea kõik minu külalised, kes oma arust on tulnud siia Kihnu eluoluga tutvuma, on veganid, pean silmas eelkõige välismaalasi, kuid ega see eestlastelegi võõras ole. 

See suurlinnades leviv liikumine on muidugi tervitatav, kuid ei sobi kokku loodusrahvaste kultuuri ega mentaliteediga, mille puhul kulub jätkuvalt suur osa energiast toidu hankimisele, eriti kui räägime kohast, kus puuduvad supermarketid, mistõttu märkimisväärne osa toitu tuleb jätkuvalt põllult, merelt, metsast ja ka oma koduloomadelt. 

Mind ajab nii vihaseks, kui olen saanud merelt värskelt püütud kala või korjanud ära oma kanade munad ning siis selgub, et see ei kõlbagi toiduks. Tihtipeale need veganid ja ka teised väljamõeldud toidutalumatustega (palun vabandust neilt, kellel on tõesti tervisest lähtuvad probleemid) inimesed, saadavad enne, kui asjasse ehk Kihnu pärimuskultuuri olemusse süveneda kavatsevad, pika kirja oma isikliku hügieeni ehk selle kohta, mida nad söövad ja mida mitte. Ma ei kujutaks ette Siberi rahvaste juurde minekut nii, et annan neile enne teada, et m i n a tulen ja arvestage sellega, et ma ei söö seda ega seda. See toiduga mängimine on nii meeletu ja vastuvõetamatu trend, et võtab lihtsalt jõuetuks ja ka oma kodutalu köögis võhma täielikult välja. Niisiis tegingi otsuse, et mina paigutan õige pea oma kodutalu seinale sildi: „Veganitele sissepääs keelatud!“.

(jätkub raamatus)

Kõige parem on Kihnus elada siis, kui sa millegi poolest teistest ei erine, järgid traditsioone, ei eksi, ei joo, ei liiderda, oled rahulik ega susi külajuttude vahele, oled rahul sellega, mis elul sulle pakkuda on, ega sega end teiste asjadesse. Kui sa kõike seda pole, on kogukond halastamatu, sest nagu juba mainisin, kollektivism ei salli erinemist. Kui erined, tambitakse sind niikaua, kuni saad paika ehk tsentrumisse. 

Kihnus elades peab olema erakordselt paks nahk. Iseäranis tugev on kogukonna järelevalve siis, kui mõnel positsioonil ametiasju ajad või palgal oled. Kadedus pole samuti võõras. Külajuttude hakkmasinas kistakse sind vajadusel tükkideks, analüüsitakse läbi kõik sinu head ja vead ning põhianalüüs käib just talvel, kui väliseid töid vähem teha ja ollakse muust maailmast mingil määral eraldatud.

(jätkub raamatus)

Ma ei oleks ise iial tulnud selle peale, et käsitleda Kihnu kogukonna toimimist matriarhaadina, sest ma ei arva, et see nii on. Turundustöö tegi minu eest ära Prantsuse fotoajakirjanik Sebastian Leban, kes tuli külla ja elas minu juures nädalakese pärast aastaid varem ilmunud ajalehe Liberation hülgepudru ja võimukate küünlapäeval otsuseid tegevate naiste tuules. Liberationi ajakirjanik avaldas 2009. aastal meie vaatenurgast skandaalse loo, mis lõi kõik kihnlased pahviks pärast seda, kui Kuraga Mari oli selle ära tõlkinud. Loo põhisõnum oli, et võimukad naised kogunevad igal aastal küünlapäeval, et võtta vastu saare arengut puudutavad otsused, ja söövad seejärel üheskoos hülgeputru, mis on meilegi tõlkimatu toidunimetus, sest sellist rooga pole olemas. Ja et mehed seal ei osale või on see neile keelatud või on nad enamikus hukkunud Läänemere lainetes.

(jätkub raamatus)

Küsimusele, miks Virve on 21. sajandi staar, on mul vastus olemas. Käin Virvel sageli külas ja arutame asju, kuulan tema meenutusi ja järeldusi pikast elust ning soove tähelepanelikult. Kord rääkis Virve mulle oma suurest soovist või õigemini murest, et mis pärast tema surma saab: kas ta saab ikka Kihnu muuseumi kuulsuste tuppa, kus on eksponeeritud Theodor Saar, Peeter Rooslaid ja Marina Rooslaid? Kuna mina töötan suure osa ajast giidina, mõtlesin iga kord, kui järjekordse rühmaga sinna ruumi astusin, et kuhu ometi Virve panna. Mõtlesin ja mõtlesin. Rääkisin murest kunstnikust sõbrale Jaak Visnapile. Tema ütles, et siin muud head lahendust pole, kui Virve tuleb panna lakke. Nojah, nali naljaks, kuid see mure painas mind edasi, kuni tegin endale tähtsa avastuse: Virve ei peagi olema seal toas, kus on 20. sajandi staarid, tema on ju 21. sajandi staar!

(jätkub raamatus)

Giidina kohtun vahel kõiketeadva pseudoeliidiga, kes oma üleoleva loomuse, ülbuse ja kõrge enesehinnangu tõttu proovib kogu aeg urgitseda, üles leida kõik negatiivse, mis siin olla võiks. Giidile on see omamoodi põnev enesekehtestamine. On ekskursioone, kus sa pole jõudnud veel autokastigi ronida, kui hakatakse esitama küsimusi ja õhku lennutama eelarvamusi: siin on ju kõik lollakad, sugulusabieludest pärit, naised hoolitsevad  oma naeruväärsena tunduvate alkohoolikutest meeste eest… Klišeede rodu on mõnele Kihnu külastajale peateema, justkui tahtes näidata oma moraalset üleolekut. Sellistel puhkudel tuleb kiiresti reageerida ja kohe kord majja lüüa, kas valides sobivad vastumeetmed teadmiste arsenalist või rakendades sanktsioone: paati ja saarelt minema! 

Giiditöös võib juhtuda, et lõpuks lähed närvi, kui keegi pidevalt mõne lolli küsimuse esitab või ei tea, kuhu sattunud on. Kord rääkisin kirikulugu, kui keegi kodanik järjekindlalt küsis: „Kuidas teil siin Hiiumaal need asjad on?“

(jätkub raamatus)

Muidugi pole minagi ilmeksimatu ja suudan mõnikord jama korraldada. Need ei puuduta küll üldjuhul õppereisi juhtimist, küll aga kõike muud, näiteks toitlustust või majutust. Ükskord käis meil jälle peaminister Ratta Jurka külas ja minu sõbranna Marge valmistas talle lõunasöögi. Kõik õnnestus suurepäraselt ja jäin ootama järgmist päeva, mil Marge pidi taas süüa tegema, seekord 50 külalisele. Kui ekskursioon tehtud, läksin Marge juurest toite ära tooma, kuid mida polnud, oli Marge ja toidud. Küll oli ukse ees korvitäis põllult toodud kartuleid. See oli hetk, kui mõtlesin, et nüüd vajun maa alla.

(jätkub raamatus)