Minu Jõhvi Hendrik Pillmann

Ilmunud
9.2021

Isehakanud jõhvikas Ida-Võlumaal

Üldjuhul ei satu inimesed Jõhvi niisama. Kui satuvadki, siis ei pruugi hallikarva tunduv linnapilt tulijaid köita. Minagi olen üks nendest, kes Ida-Viru keskusest kohe ei vaimustunud. Siiski otsustasin kolida tundmatusse mitmekeelsesse keskkonda. Vabal tahtel sai minust haridusprogrammi „Noored kooli“ liige ja kohaliku kooli õpetaja. Tahtsin anda oma panuse, et iga laps Eestimaal saaks parima võimaliku hariduse.

Olin enne seda elanud vaid sünnikodus, seda ülikooli lõpuni välja. Tundus põnev kolida kuhugi, kuhu enda arvates ei sobitu, ja seal täiesti üksi hakkama saada.

Jõhvi sai mulle põikeks tundmatusse – senised mõtted-arusaamad vajasid ümberkujundamist. Kaks aastat selles linnas andsid iseseisvumiseks väärtusliku aluse ja tõestasid, et vahel piisab hingerahuks ka päris vähesest. Tõeline Jõhvi elu käib vastupidi suurematele linnadele ühte jalga selles elavate inimestega: ei suured moodsad hooned ega trendi- ja moeröögatused kusagilt kaugemalt suuda vaigistada jõhvikate väge.

Raamat pakub lugejale võimalust näha seestpoolt nii Jõhvi linna kui ka õpetajaametit ning aeg-ajalt südamest naerda.

Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.

EELARVAMUS

Mul läheb õnneks, sest kui neljast poisist ja ühest tüdrukust koosnev seltskond minuni jõuab, suudan neile täitsa julge näoga ja kokutamata vastata.

U vas ne budet sigaretõ?“ küsib üsna ülbe olekuga noormees.
Saan aru, et ta küsib suitsu, aga vastan hoopis teisiti: „Ja ne govorju po-russki, požaluista, govorite po-angliiski!“ See on kõige halvem vastus. Vene inimene arvab otsekohe, et m i d a g i sa ju järelikult oskad, ja vallandab ohtra venekeelse jutu. Õnneks see noormees muigab ja ütleb selges eesti keeles: „Võime eesti keeles ka rääkida. Suitsu on?“
„Ei ole suitsu. Proovin tervislikult elada. Nii endal lihtsam,“ vastan.

Olgu öeldud, et bande oli minust tegelikult vanem. Väliste tundemärkide alusel olid noorukid ligemale 30-aastased. Väliseid tundemärke rikastasid tätoveeringud kaeltel ja kätel. „Õige, tervist peab hoidma!“ nõustus jõmm ja pakkus surumiseks kätt. Kätlesime ja läksime lahku. Midagi ei juhtunud, keegi haiget ei saanud ja mis veelgi huvitavam – kogu vestlus peeti teineteisemõistmise õhkkonnas.

(jätkub raamatus)

POLIITIKA

Ka viienda klassi rahvas teab täpselt, kes on Trump, mis on Eesti riigi erakonnad ja kes on läinud manalateele. Meenub üks esimestel nädalatel koolimajas aset leidnud vestlus.

„Aga miks sellel Savisaarel ainult üks jalg on?“ küsib üks poiss vahetult enne tundi. Ta tuleb ja küsib minult selle küsimuse huvi pärast ning eeldab, et ma oskan talle vastata. See on õpilane, keda ma isegi ei õpeta. „Tal läks tervis paar aastat tagasi kehvemaks ja teda kimbutas üks bakter, mis tegi talle palju kahju. Arstid otsustasid jala maha võtta, et bakter rohkem halba ei teeks,“ vastan ebamääraselt keerutades. Õpilane on noorem kui kümneaastane.
„Bakter? Isa ütleb, et poliitika tapab ja poliitika võttis tema jala.“
„Et poliitika on siis justkui mõni tegelane?“ küsin naerdes vastu.
„Jah. Suur ja kole! Ha-ha-ha!“ naerab poiss ja jookseb koridoris edasi, ühes käes nutitelefon ja teises üks sandaal, mille ta on miskipärast jalast võtnud.

Sellistele hommikustele küsimustele pean alalõpmata vastuseid otsima. Naljakal kombel ma isegi ootan neid.

(jätkub raamatus)

KEELEKÜSIMUS:

„Millest tunnete puudust?“ küsin armastavalt isalt, nähes võimalust uurida laste käest küsitut nüüd ka täiskasvanu käest.
„Mõistmisest ja särtsakamast külaelust. Oih! Näe, lopsas suust välja – külaelu. Heh. Linnaelu meil siin siiski. Aga mõistmine. Soovin, et keegi mõistaks natukenegi rohkem neid inimesi, kes siin elavad. Asi ei ole hull, asi ei ole ka hea. Mina venelasena ei saa kurta, kuid meie ümber on kemplemist rohkem kui küll.“
„Teie, ja venelane?“ imestan. Tema eesti keel on fantastiline.
„Kõik perekonnas on venelased!“ vastab meesterahvas. „Õnneks on mul eesti keel suus. Ilus keel on. Jõhvi 1. keskkool andis selleks hea aluse!“ jätkub lapsevanemal praeguse Jõhvi põhikooli kohta ainult kiidusõnu.

Tõesti, tema eesti keel on puhas ning hääldus meeldiv ja õige. Tal on keel suus.

(jätkub raamatus)

OOTAMATUS

„Stopp! Stopp-stopp-stopp!“ ütleb vana, vene kõlaga hääl kusagilt kaugemalt. „Ne možno!“ raiub see stopijadale veel otsa. Ma ei mõista, mis toimub. Proovin stopitajat oma silmaga näha. Sirutan pea pahaaimamatult välja, kuid ei näe midagi, sest korraga saan vastu hambaid ja kukun siruli.

„Sina! Joodik! Kuidas void?“ proovib esmapilgul kaheksakümnendates vanaproua minu suunas vihaselt eesti keelt purssida. „Magada ei saa. Elada ei saa!“
„Milles on probleem? Te ajate mind kellegagi sassi!“ vastan, sest öine klaverimäng on ilmselgelt ka tema korterisse kostnud, ja tundub, et isegi Einaudi ilu ei pane teda muud jauramist andestama. Küsimuse peale saan karguga kaks toud vastu jalgu, sest proua ei ole minu vastusega rahul. „Sina! Sina mängid muusikat öösel! Sina oled see, kes alkohol!“ heidab proua suust ja silmist tuld ja tõrva.
„Proua, ma ei joo, ma ei suitseta ja ma olen pidevalt vagusi! Jätke järele!“ ütlen ma ennast püsti ajades ja panen ukse tasakesi väljastpoolt kinni. Suudan selle ka lukku keerata ja proovin haarata kohvrit, kui minu kott saab paar suuremat hoopi külje pihta.
„Mis sees on?“ küsib proua.

(jätkub raamatus)

KURJUS

„Siin on sulle mopp, ole hea ja korista see täistatistatud ala nüüd ise ära!“ ütlen poolmuigega ja ulatan harjavarre noormehe poole.
„Sittagi!“ hakkab noormees korraga käsi plaksutama.
„Tõsi, ka seda, mida sa just ütlesid, on võimalik mopiga ära koristada. Vaata, seda moppi saab kasutada nii!“ Ja ma näitan töövõtte noormehele ette.

Patsaan on kohkunud. Ta ei osanud oodata õpetajalt sellist reaktsiooni. Tagatipuks hakkasid ta kaaslased olukorra üle naerma, kuid naer käis pigem just tatistaja suunas.

„Sa… Sa vaata, et pimedas ikka julge oleks liigelda. Mikrosse sattudes vaata selja taha!“ Ta paneb mööda koridori ketside kriuksudes välisukse suunas liduma, samal ajal suusamütsi pähe tõmmates.

(jätkub raamatus)

HEADUS

Kui enne kella seitset putka juurde jõuda, siis pead ootama, sest silti „KOTLETTIPIRUKAD“ varjab sel hetkel veel raudne eesriie, mida tugev naisekäsi veel ilmarahvale avanud ei ole. Kohati tundub, et see raudne kardin, mis iga päeva lõpul putka klaasidele ette tõmmatakse, teeb „KOTLETTIPIRUKATEST“ linna kõige turvatuma objekti Viru vangla ja Viru jalaväepataljoni kõrval.

„Ahah, šokolaad, pähklitega! Sünnipäev, jah?“ küsib müüja. Ta teab väga hästi, kes ma olen, sest olen siit ostnud šokolaadi juba kümmekond korda.
„Just nii!“ naeran talle vastu. Mulle meeldib inimestega suhelda ja suhtlus sellisel kujul on eriti tore.
„90 senti!“ teatab proua.
„Aga šokolaad maksab ju üks euro!“ vastan imestunult.
„Ha-ha, sina oled kliendikaart!“ ütleb proua vene aktsendiga rõõmsalt. Keeleliselt saab ta suheldud, kuid on sõnad oma kõvakettale talletanud just nii, nagu kuskilt on kuulnud. Ta teeb mulle 10% soodustust ja kuigi see summa ei ole suur, muudab see žest minu hommiku väga ilusaks.

(jätkub raamatus)

HAIGLA

Ärkan tagaruumis. Minu kõrval seisavad õed. Nähes mind silmi paotamas, sakutab üks neist mind kummikindas käega põsest. „Uuu! Sina! Purgisse!“ ütleb ta ja viibutab otse mu silmade ees topsikut. Naine on väga väikest kasvu. Topsi ja minu näo vahele jääb vaevalt vast paar sentimeetrit. Mu reaalsustaju on sellel hetkel lõhestunud kvarkideks. Näha isiklikus ruumimullis taidlevat vaegkeelerääkijat on liig mis liig.

„Mida ma pean tegema? Palun ärge vehkige sellega!“ oigan nii rahumeelselt, kui suudan. Õde lööb topsiku lauale ning lahkub palatist. Asemele tuleb proua, kes oskab eesti keelt juba mõnevõrra paremini. „Nu tak, maltšik, sina ainult eesti keel räägib?“ Noogutan. Ka tema noogutab ja läheb tähtsa näoga minema. Reaalsus on see, et valu püsib. Tahes-tahtmata tekib tunne, nagu oleksin kõiges ise süüdi ja eriti süüdi veel selles, et olen tulnud abi küsima eesti keeles.

Minuga ju tegeletakse, mind uuritakse, kuid kas tõesti on normaalne esitada piinlevale inimesele ainult üks, tegelikult arsti pädevusse kuuluv küsimus „Mis teil viga on?“?

(jätkub raamatus)

APENDITSIIT

„Mis on apenditsiit?“ algatan kahepoolse kontakti.
Nu tak, teil šiin alapireš valu välgutab, ja liigub šiit šelgašt ja annab šinna no ai-ai…“ seletab proua ja veab käega mööda iseenda alaselga: demonstreerib vist minu valu liikumise kulgu. Nii palju siis puhta eesti keele leidmise rõõmust. Kuid mina ei saa endiselt absoluutselt aru, mis on minu diagnoos, mida see senikuulmatu sõna tähendada võiks. Aga mul on telefon. Doktor Google aitab alati. Guugeldan ja küsin: „Mul on siis pimesoolega asjad halvasti?“
„Juusš! Pimesoolikas on kaput! Nüüd lähete lahti lõikamišeks!“

Oeh.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Hendrik Pillmann ja Petrone Print OÜ, 2021

Toimetaja: Loone Ots
Keeletoimetaja ja korrektor: Karet Eesmäe
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Karikatuurid: Hendrik Pillmann
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats

Albumi fotod: Hendrik Pillmann, Aleksandr Kurnosov, Dmitri Pentinen, Peeter Lilleväli

Esikaanefoto: Aleksandr Kurnosov
Autori foto: erakogu

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9916-605-85-1 (trükis)
ISBN 978-9916-605-86-8 (epub)
ISBN 978-9916-605-87-5 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
192 + 16 lk

15.00 

Laos

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid