Minu Kuressaare Mele Pesti

Ilmunud
5.2021

Uhkelt iseseisev

„Mis on see pilt või sümbol, mis Kuressaare olemuse kokku võtab?“ küsib Joe äkki, kui olen juba välisuksel.

Joe on New Yorgist pärit arhitekt, kes otsustas hiljuti kogu perega päriselt saarlasteks hakata.

Mõtlen pikalt. „Noh, ausalt öeldes ma ei tea. Ainult klišeed hüppavad pähe: linnus, õllekapp, kadakast võinuga…“

„No just! Mitte keegi ei tea! Ma olen linna peal kõigilt juba küsinud…“ kurdab Joe. „Aga olgu, kui pilti pole, siis äkki mingi idee, mis Kuressaare eriliseks teeb?“

Arutame sealsamas ukse peal tund aega jutti. Jõuame järeldusele, et ühes on need, kes pikalt saarele pidama jäävad, sarnased: nad peavad suutma ise kõigega hakkama saada. Nagu jändrikud kadakad linnaservas tuulepealsel maal.

„Ma saan aru, et minnakse Tallinna, seal on ju äri, ja Tartus on ülikool,“ ütleb Joe. „Aga mis häda pärast Kuressaarde kogu ilmast kohale tullakse?“

„Tead, Joe, mul ei ole sulle üht vastust. Aga ma kirjutan sellest parajasti raamatut, oota ära! Pealkiri on juba olemas: „Minu Kuressaare“.“

1. augustil 1974 asub Saaremaa muuseumis tööle üks isevärki mees. Kastanpruun, peaaegu õlgadeni voogav lokkis juuksepahmak, uhked vuntsid ja paksu raamiga prillid. Jakk on moekas, teravate nurkadega kraega, püksid alt laiemad, kui siin kandis varem nähtud.
Värske muuseumitöötaja on napilt paar nädalat saanud töökohta sisse elada ja saare inimeste ümbertnurga jutumaneeriga harjuda. Ta astub kantseleimajast välja, teeb ukse taga tuulevarjus ühe Ekstra suitsu 30 kopikat maksnud pakist ja piidleb mõtlikult majalahmakat oma ees.

(jätkub raamatus)

Sõjajärgses saare külas ei ole elu kerge. Vanaema peres kasvab neli õde. Kui neist vanim, Aino, teatab, et tema kolib nüüd 25 kilomeetri kaugusele linna elama ja läheb tööle, siis ega vanematele see jutt ei meeldi. Aga kuna linnas ootab ees suguvõsa ettevõtlikem, tädi Vilma, kes on suutnud avada päris oma õmblustöökoja, siis on noore neiu linnapürgimisel vähemasti aus alus. Töökoht olemas ja tädi Vilma tüdrukul silma peal hoidmas. Linnakorter õnnestub Ainol sisse seada Tori asula servas.
Seal Saaremaa keskel, metsade vahel Haeska külas oli aga enne tüdruku linnakolimist susisenud üks love story.

(jätkub raamatus)

Laugemad lossivallid on läbi aegade parimad kelgumäed. Suurest-laiast lossipargist leiab aga ka alternatiive. Isa viib minu ja mu õe kelgutama ühele raveliinile, saarekesele vallikraavis, mis pärast seal paari suvedisko korraldamist oli hüüdnimeks saanud Musumägi. Selle servavallilt on mõnus pikk ja lauge liug saarekese keskele, aga kui ennast natuke vasakule kallutada, saab hoopis ägedama hoo sisse. Nii lõpebki isa poolt mulle sisse
lükatud kelgusõit sedakorda hoogsa lennuga: kümmekond meetrit sirgest seinast alla, paksu lund täis vallikraavi. Isa samm ringiga sügavikku kadunud lapse juurde joostes on üsna paaniline…

(jätkub raamatus)

Talukoht on aus: aidad, kuurid, saun – kõik on olemas. Maja ümber küll lainetab: kui väravast otse hoone peaukse poole minna, lirtsub pori kenasti põlveni välja. Aga eks olegi ju kevadise suurvee aeg.
Eluruumide seinad on aga see-eest nii ilusti küprokiga üle löödud, et hetkeks ununeb, et me pole enam eile uuritud Kuressaare äärelinna kipselamus, vaid mitukümmend kilomeetrit linnast eemal, kadakaste karjamaade vahel taluhoones. Kõik on nii sirge, kõik on loodi aetud ja julged sisekujundusvalikud saavad ühegi kortsuta särada. Suur ja ümar omanik, mehemõõtu kakuke, laiutab käsi ja demonstreerib uhkelt, kuidas täpselt see vana majalogu korda sai tehtud.
„Las ma nüüd näitan teile, mis õudus siin varem oli!“ räägib peremees juba ette rahulolust võbisedes.
Avanevad mõned rasked uksed, läbime paar hämarat koridori ja siis…

(jätkub raamatus)

Kogusin raamatu tarvis linna pealt veidi arvamusi, et milline see merega piiratud kuressaarlane siis õieti välja paistab. Küsitletavate valimis oli veidi ka põliseid kohalikke, aga pigem ikka sissesõitnuid, kel võiks vast olla ses teemas teravam pilk. Olgu nad siis saarele saabunud kas üleeile, eelmisel kümnendil või sajandil, mõni erisus on meeles ikka. Kuna alljärgnevas kisub toon kriitiliseks, siis on kõikide osapoolte tervise huvides siin trükitud otsekõnes arvamused anonüümsed; kommentaarid ja lisanäited – ja sellele ilmselt kohaliku kogukonna poolt järgnev peapesu – kuuluvad autorile.
Kuressaarlasest lugejal tasub palderjan sisse võtta, või veel parem: võta pärast alljärgneva lugemist mõni ring leili, sopsuta paar tõsisemat toud vihaga, võta väheke kena õlut peale ja hinga sisse-välja.

(jätkub raamatus)

Antropoloog Eeva Kesküla tsiteerib oma vanaema, kelle sõnul 1930ndatel polnud Tallinnas mehel paslik tänaval beebikäru lükata. Alles venelased olevat selle kombe meile sisse toonud. 21. sajandi alul kuulen eri allikatelt ja märkan ka ise, kuidas Kuressaares vaadatakse kandelinaga tänaval käimisele viltu. Mõni jääb pikalt vahtima, teine teeb kohatu märkuse. Ka nüüd on vaja komme väljast sisse tuua: seekord on uue kultuuri importijateks pealinna hipsterid, kes Saaremaal suvitades oma erksavärviliste riiete, kõiksugu disainiga kandelinade ja -kottide ja valjuhäälsemate lastega kohalikke päid pöörama panevad. Kui mu elukaaslane Kristjan beebiga kandelinas linna peal longib, siis astub talle ligi suvaline venekeelne vanamees, kes viskab oma arust hea nalja: „Nu, eto tšto, trudovoi
mazol?“

(jätkub raamatus)

Lootust lõplikult kaotamata teeme sügiseselt pimedas ja näiliselt inimtühjas laupäevaõhtuses linnas, teel vanemate juurest saunast koju, jälle väikese tiiru. Keskplatsile lähenedes kikitame kõrvu. Kõvade tuuleiilidega kandub aeg-ajalt meie kõrvu elektrikitarriakord – just nagu mängitaks kusagil elavat muusikat. Kahtlane. Novembri lõpu Kuressaares – on siin tõesti elu? Lossi tänavat mööda raekoja poole astudes avaneb silme ees harjumatu pilt: ühes kohvikus on mitte ainult valgus, vali muusika ja naer – seal on lausa nii palju lõbusat rahvast, et neil hakkab sees palav ja nad tulevad õue värsket
õhku hingama ja karastavat jooki rüüpama. Just nii, nagu käituvad inimesed peotänavatel üle ilma.
Hõõrume silmi ja vaatame uuesti. See ei ole miraaž.

(jätkub raamatus)

Nüüd on aga käes juulikuu lõpp. Ja sealt nad tulevadki! Valged ülikonnad, pikad heledad kleidid. Härradel roosid rinnas, prouadel õhtumeik ja kerge soliidne mantel üle käe, et suveõhtut saarel viimse hetkeni nautida. Oo, nägid, minister! Hm, uue naisega vist? Jajaa, nägin, see on siin täna juba kolmas minister. Näe, Taavi Rõivasel sama vana laps kui sul ju! Jajaa, ta jooksis enne mu poisi juurde ja kutsus mängima, aga Rõivas ei lubanud, mõtles äkki, et mine sa tea, mis kombed neil kohalikel põngerjatel on. Ja vaata seda – kas see pole mitte see… noh, mis-ta-nimi-oligi, seal rikaste edetabelis oli ju just… ja vaata, see teine tema lauas, see on ju veel hullem, lahutades sai naine juba söukse summa, et… See pole veel midagi, eile nägin presidenti, ta käis mu onunaise kohvikus, kujutad ette, lubas teha Facebooki jaoks endaga koos pilti!
Selline sumin ei saa tähendada midagi muud, kui et käes on Saaremaa ooperipäevade nädal.

(jätkub raamatus)

Suuremas linnas on rohkem valikuid, kellega kohtuda ja vaba aega veeta. Teravamad debatid viiakse ju tänapäeval nagunii ellu pigem mugavalt sotsiaalmeedias, koduse kaitsva arvutiekraani taga. Ja õlut jooma minnakse pigem sõbramehega, kes suures plaanis näeb ilmaasju sarnaselt, tõenäoliselt valib sama erakondagi.
Väikeses kohas elades lähed aga teadlikult ja vabatahtlikult teinegi kord sama köögilaua taha maailma paika panema – ehkki on ju ette teada, et kumbki pool tõenäoliselt oma kaevikutest ei tagane. Aga vestlusest õpid üht-teist ikka, ja saad ühtlasi ajusagaraid liigutada. Väikese linna asi, kelle teisega sa siin ikka ideoloogilist pingpongi plõksid.
Hea sõbranna Tartust, kes käib minu juures Kuressaares ja ühise sõbra juures Sõrves külas, avastab vaatluste käigus valemi, kuidas elupaiga väiksus tõstab tolerantsi suhtlusringkonna kirjususe suhtes.

(jätkub raamatus)

Mandrihärrade varvastel tallumisel on Kuressaares pikk kultuurilooline ajalugu. Pargi südames praeguses Ekesparre hotellis 1920. aasta kevadel puhanud ja pidusid pidanud Siuru mehed August Gailit ja Henrik Visnapuu teenisid ära paari kohaliku kirjamehe säärase meelepaha, et asi päädis vihase kokkupõrkega. Tallinna ajaleht Vaba Maa kirjutas 12. juulil 1920, et kohe, kui viinalastid Tallinnast saarele jõudsid ja kuurhoone einelaud viinamüüki alustas, toimus pargis suur kakelus, kus osalesid ka isand Gailit ja isand Visnapuu. Gailit on kirjades Tuglasele kirjeldanud, et neid olla toolide ja revolvrite abil kuursaalist välja löödud ja klohmitud nii, et Visnapuu hiljem muhkudes ja haavades voodisse lamama jäi.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Mele Pesti ja Petrone Print OÜ, 2021

Toimetaja: Tuuli Kaalep
Keeletoimetaja ja korrektor: Riina Tobias
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats

Albumi fotod: Mele Pesti, Saaremaa Muuseum (Aleksander Arro, Enno Raun, Andi Roost), Kristjan Jansen, Gunnar Laak / Eesti Kontsert, Valmar Voolaid / Visit Saaremaa, Margit Kõrvits, Kuressaare Kuursaal, Kristina Mägi
Esikaanefoto: Kristina Mägi
Autori foto: erakogu

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9916-605-66-0 (trükis)
ISBN 978-9916-605-67-7 (epub)
ISBN 978-9916-605-68-4 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
240 + 16 lk

10.00 

Laos

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid