minu_neenetsimaa
3,00 €

Ilmunud
12. 2010

Minu jaoks on mõlemal pool polaarjoont Vene Kaug-Põhja ja Siberi piiril, Põhja-Jäämere ääres paiknev Neenetsimaa saanud kohaks, mille otsa olen hakanud komistama. Olen sealkandis käinud viis korda.

1961. aastal lõhati Novaja Zemljal Tsaar-pommiks kutsutud vesinikupomm. Lõhkamiseks püüti leida selline koht, kus kahju oleks võrdlemisi väike – kolm neljandikku mõjuringist jäi Põhja-Jäämerele ja üksnes ülejäänu Euraasia mandrile, Neenetsi- ja Taimõrimaale. Suuri asulaid see niiviisi ei riivanud, hajusalt elavaid neenetseid ning nende porokarju aga küll.

Kaua ei osanud ma aimatagi, et olin isegi selle ilmkärakaga kaude seotud. Nimelt puurisime aastal 1976 Neenetsimaa sääserohkes tundras harvadesse mändidesse auke ja võtsime proove. Rahuldusin lihtsa seletusega, et uuritakse ilmastikuolusid viimasel poolsajandil.

Alles hiljem sain teada – noid proove läks tarvis, et määrata, kui kaugele ulatus Tsaar-pommi radiatsiooni- ja plahvatuslaine ning millise intensiivsusega oli kiiritus.

Tundsin, et minu kohus on sellest maailmale rääkida.

Olev Remsu

Katkendid

Tamara Grigorjevna torkas kaardikepi otsapidi põrandaprakku ja vaatas pikalt lakke.„Neenetsi keskmine eluiga on 45 aastat,” alustas naine kurba juttu. „Enesetappude hulk on neenetsitel kõige kõrgem maailmas. Kõige kõrgem. Kui neenets saab vanaks, leiab, et on teistele jalgu jäänud, siis istub ta oma kajakki, sõuab jõele ja pöörab kajaki kummuli. Ta teeb seda niimoodi, et vool kajaki kaldale tagasi tooks, töövahend pole minema visata, seda läheb vaja noorematel inimestel. Neenetsid ei oska ujuda – milleks ujumine, kui paadiõnnetusel jahtuks keha niikuinii mõne minutiga alla elunormi. Vesi ei tõuse siin kunagi üle kaheksa kraadi. Parem juba aega viitmata mull-mull. Harilikult leitakse üles ka uppunu, tema keha maetakse maha, täpsemini õhku, tema hing jääb alati perekonna juurde. Ka konte kanti vanasti oma igirännakuil kaasas, kuni partei ja valitsus selle ära keelasid.“


Surev hant tegi propagandat Nõukogude võimu võimule. Kui mõni hant linna peale kerjama tuli, süüa tahtis, siis lõid venelased selle frukti lihtsalt maha. Kel toss korstnas ja ümber kukkus, kes rentslisse virelema jäi, selle kallasid venelased mitme ämbritäie veega üle, nõnda et rentslisse jäi suur, läbipaistev jääkamakas, hant sees. Ka surnud hant tegi terve talve rentslis propagandat nagu mõni loosung raikomi või gorkomi katusel. Kevadel visati jääkamakad Irtõšši, nii jõudsid nad allavoolu kodumaale.


Leninit peetakse Nõukogude Liidus geeniuseks, aga see kuju siin on Nõukogude mustmiljonist geeniusekujust geniaalseim, sest tal oli kunagi kaks mütsi, kaks töölissoni. Üks oli peas, see oli peasoni, teine oli kokkurullitult käes, see oli peosoni, sellega näitas ta tegeliku võimu, julgeolekumaja poole. Ja keegi ei pannud mütside arvukust tähele, sest kes see ikka Leninit vahib. Alles üks lollakas postkaardikoguja kuskilt kaugelt Vinnitsast märkas postkaardilt, et Salehardi Leninil on kaks soni, kirjutas sellest oma ajalehes kui järjekordsest Lenini geniaalsuse tõestusest ja kutsus üles kõiki kodanikke võtma eeskuju Lenini ettenägelikkusest ja muretsema endale kaks mütsi – üks päikese ja teine vihma puhuks. Võib ju juhtuda, et te lähete ilusa ilmaga välja, aga äkki pöörab pladinal sadama.


„Siin algab välismaalaste sektsioon. Selle poro lasi Urho Kaleva Kekkonen, see on niisugune keskmine, ei suur ega väike,” sirutas Kaabu oma pika käe välja nagu kaardikepi.

„Soomes ei või üldse porosid lasta.”

„President võib. Presidendid on nagu peasekretärid, nemad võivad kõike,” oli Kaabu veendunud.

„Ei või, ei või. Soomes ei või keegi porodele jahti pidada,” kinnitasin mina.

„Aga milleks siis presidendiks hakata, kui niisugust väikest asjagi ei tohi teha?” ei uskunud Kaabu, siis aga tuli uuele mõttele.

„Võib-olla sellepärast ta siin käiski?“

Ilmumisandmed

  • Autoriõigus: Olev Remsu ja Petrone Print OÜ, 2010
    Piltide autoriõigus: Florian Siegl ja Kadri Viires 
  • Toimetaja: Anneli Sihvart
    Keel ja korrektuur: Raivo Hool
    Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
    Küljendus: Aive Maasalu

    Trükk: Greif OÜ

     

  • ISBN 978-9949-479-25-2
  • pehme kaas, 130 x 190 mm
    232 lk

Kommentaar

  1. Aitäh, et selle raamatu ilmutasite, sest tegu on sarja kindlasti kõige omanäolisema ja parima raamatuga!

  2. Loodan, et tiraaž läbi pole müüdud, kui Eestisse ragasi jõuan.. väga huvitav tundub

  3. Üks huvitavamaid “Minu sarja” raamatuid!

  4. Kuigi üsna muhedalt kirja pandud, on tegu ühe valusaima ja sügavaima “Minu…” sarja raamatuga. Üks kõvemaid ja parimaid raamatuid sellest sarjast. Eks omaosa mängib ka kirjaniku elukogemus. Kindel lugemissoovitus neile, kellele Põhjala hingelähedane on.

  5. maitea, lastele ei soovita, mu arust jumala mõtetu raamat. või on lihtsalt alguse 70 lehte igavad?

  6. Ei meeldinud see raamat kohe üldse. Pettusin.

  7. Aga minule see raamat meeldis, kusjuures see oli ka esimene üldse sellest “Minu…” sarja raamatutest, mis mulle pihku sattus. Kuhjaga venekeelset sõimu, salapäraseid tegelaskujusid, ja lõpuks taandatakse see kõik unenäoliseks viirastuseks. Kellele Venemaa ühes oma valusate jaburustega vastukarva pole, sellele soovitan. Ehk ainuke asi, mis mind kummitama jäi, oli ikkagi see Tsaar-pomm, millest räägitakse iga kandi pealt ja vihjamisi, aga selle õuduse tegelik mõju jäi mulle hoomamatuks. Võib-olla sellepärast, et polnud fakte (kas neid üldse ongi kuskil kirjas ja avaldatud…?) selle tõttu kannatada saanud inimeste arvust või lihtsalt lühikest seletust, mis kahju see nii loodusele kui rahvale tekitas.

  8. Väga kurb lugu ebaõiglusest. Soovitan ikka lugeda, on hea teada, kui hästi meie sovietiõudusunenägu lõppes..

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga