minu_mongoolia

Ilmunud
12. 2009

Inimesed mägedes meenutavad putukaid. Nagu sipelgad, rühivad nad kuhugi, hambad ristis: hagu korjama, odra või viinamarjade kasvatamiseks terrasse looma; mõned narrid lähevad endale midagi tõestades tippe vallutama, just nagu oleks maailm pärast seda kuidagi parem paik; ja siis on veel moodsad inimesed, kes ronivad kuhugi üles selleks, et ennast ja ümbritsevat pildistada ning sellise saagiga  alla ronida. Mäed on aga majesteetlikud ja vaiki, neil on inimestest täiesti ükskõik – nad on lihtsalt mäed.”

Rändaja Roy kuulub tippe vallutada tahtvate inimeste hulka. Mõned neist jäävad ka kättesaamatuks: võib-olla on aeg olnud selleks vale, võib-olla ei ole seda soosinud muude, esmapilgul tühiste pisiasjade kokkulangemine. Ja võib-olla pole vajagi tõusta iga mäe tippu, et teada, mida kõrgmäestikuõhk inimesega teeb.

Lõppeks on üksainus kõrgus, mille vallutamine pingutust väärib – ja seda geograafiliselt kaardilt ei leia. Sest mine nii kaugele kui tahad, minevik saab su alati kätte.

Katkendid

Pimekohtingud on minu jaoks tegelikult häirivad, küllaltki arusaamatud ettevõtmised. Lonkavas Linnas tuleb sellised praegusel ajal nii palju ette. Inimestel on nüüd internet, see levib algul kontorites, aga varsti juba kodudes – modemi vaikse plärina ja ulgumise saatel pookuvad uue aja inimesed neid ühendavasse võrku.

Keegi ei oska praegu veel täpselt ennustada, kuidas üleüldine ilmavõrk lähiajal kogu maailma muutma hakkab. Ulmelised kiirused, millega reklaam, infopaketid, kollektiivne teadmine muutuma ning ringi kihutama hakkavad, jäävad täna, 1999. aasta jaanuaris, pisut kaugemasse aega. See kõik on alles tulevik, mida ennustada püüavad vaid julgeimad, kuid uskuda ei julge peaaegu keegi.

Ja kõik muutub.

Ning kuidagimoodi, päris ebatüüpilisel või uudsel kombel olen sattunud kohtamisele tundmatuga, seda vist ka ebatavalisel kellaajal, rääkimata kohast. Kes küll kutsub võõra inimese keset tööpäeva kohtamisele kirikusse, seda enam, et olen siit aegu tagasi kõigest mõned korrad läbi jalutanud?

Ometi olen seda nüüd teinud ning hiljukesi juba hämarduvas Lonkavas Linnas lööb Nevski katedraali pronksine kellamäng uue täistunni lukku, ja peaaegu selsamal hetkel hakkab hallist taevast aegamisi jälle lund langema.

Veel enne, kui jõuan lehvikuna hargnevale trepipüramiidile astuda, seisab seal Tema.

Tegelikult ei peaks ma sellesse pikka moodsasse sulemantlisse peidetud kuju ju ära tundma. Aga tunnen, ja kahtlemata saabki see olla vaid Tema – tumedad silmad uudishimulikult kapuutsi all välkumas, seisab Ta teisel pool trepilehvikut, sümmeetriliselt minu äsjase asukoha vastas, kiirates ärevat soojust ning olles noor, võib-olla isegi liiga noor.

Veel on võimalus jalutada oma teed, süüdata sigaret ja teha nägu, et ollakse juhuslik jalutaja – nii välgatab peast läbi väike helin ning kaob kiiresti eikuhugi.


Mantraid enam ei kosta. Kiikan taas hämarasse ruumi ning märkan vastuvõtulaua taga istuvat vanemat naist.

“Tere, ma otsin laamat, kes saaks need kujud sisse õnnistada nagu vaja,” proovin inglise keeles õnne ning laotan oma komplekti tema ette lauale.

Ei mingit reaktsiooni.

“Laama, laamat oleks vaja!” üritan vene keeles selgitada ning näitan žestidega, et kujudele tuleks üht-teist sisse panna ning peale lugeda.

Seepeale noogutab naine, hõikab kusagilt hämarusest ühe pintsakuga vanamehe enda asemele laua taha, krahmab seelikuservast mõlema käega kinni ja lidub treppidest ülespoole, kuni tema sammude kaja koridori seintel vaikib.

Möödub minutit viis ning äkki on ta sealsamas tagasi. Temaga koos astub sisse laama.

Noorepoolne mongolist rinpotše näeb minu jaoks välja nagu tavaline tiibeti munk. Ei mingit iseäralikku “mongoli” märki. Punase pika mungarüü ots üle õla heidetud, selle all varrukateta kollaste tepingutega särk, hoolikalt raseeritud pea ning kollane mala ümber parema käe randme. Ta on kahtlemata gelugi ehk kollamütside koolkonda kuuluv munk. Gandan kuulubki gelugi koolkonna kloostrite hulka.

Laama näitab üles reserveeritust, kuid soostub võõramaalasega suhtlema. Ka selgub, et munk pursib pisut vene keelt, kuigi enamiku vajalike sõnade meeldetuletamine nõuab talt silmanähtavat pingutust, mis korduvalt otsmikule kortsud veab.

Saanud aru, milles asi, harutab ta kujukesed paberitest välja, kaalub neid hetke peopesal ja ütleb:

“Näod. Bodhisattval peab olema nägu.”

“Aga neil on ju näod?” kohman arusaamatuses.

“Ei, need on näod, aga vaja on teha näod,” õiendab laama ning imiteerib näpuga kujude peal joonistamist.

“Ahaa, näod?”

“Tule. Lähme.”

Nüüd marsin laama järel hoopis ise trepist üles, keeran kitsasse koridori ning jään aupaklikult seisma avatud ukse kõrvale, millest laama sisse kõnnib.

“Tule-tule. Tule.”

Sisenen kokkupandud käte ja kummardusega laamade eluruumi ning vaatan huviga ringi. Tuba on väike, nõukogudeaegse pisikese ühiselamutoa laadne ruum. Ukse vastas asub aken, mõlema avata seina ääres on kitsas voodi. Lisaks on toas laud ja… televiisor? Jah, see on televiisor, isegi mingi mängufilm paistab seal jooksvat. Ruumis on veel kolm laamat, näib, et oleme tabanud neid jõudeajal või puhkehetkel. Neist ühele annab minu saatja nüüd kujud ning viipab mu lähemale.

“Kolm tundi.”

“Mis?”

“Sina tuled siia. Kolm tundi. Näod.”

Järelikult võtab nägude maalimine nii kaua aega. No muidugi, ilmselt peab värv ka kuivama.

Noogutan nõustumiseks ja väljun ruumist, selg ees. Ühel laamal on jalas põlvini ulatuvad triipudega dressipüksid, nende peal kannab ta traditsioonilist mungasärki.

Iidsed budistlikud kloostrid on alati olnud mitte niivõrd varjupaigad kui õppeasutused. Siin õpitakse loobuma enda minast, armastama kõiki elusolendeid ning arendama tingimusteta kaastunnet kõige elava vastu. Siin õpitakse saama üheks kogu maailmaga ning buddha, dharma ja sangha moodustavad kloostris ühiselt hingava safranpunase suure toimejõuga rahumeelse armastusrelva.

Aga sangha ehk buddha munkade vennaskonna armastuse kaunidus ei ole kindlasti sarnane mehe ja naise vahelise tunde iluga.


“Kuule, see, mida sa öösel tegid, ei olnudki nii naljakas,” on Lõunarist tusane.

“?”

“”Roy, kas sa arvad, et oled koer? Miks sa seda tegid?” uurib Lõunaristi sõbranna. Tsegi läheb meist mööda hambaid pesema ega küsi midagi.

“Mis koer?” Mitte midagi ei saa aru…

“Koer, küll sa tead ise, mis koer,” räägib Lõunaristi sõbranna ja turtsub solvunult. “Võiks natukene ikka teistega ka arvestada.”

“Andke andeks, aga ma ei saa tõesti aru, millest te…”

“Miks sa haukusid ja ulusid?” küsib Lõunarist nüüd otse, kannatust kaotades.

“HAUKUSIN?”

“Jah, sina!”

“Ta haukus ja ulus terve öö jurta seina taga õues,” räägib Lõunaristi sõbranna nüüd juba Birgitiga ning paneb mu korraks iseenda mõistuses kahtlema. “Ja kraapis tema voodi kohal seina taga.”

Vahel tunneb kohe ära, kui inimesed sind üldse ei usu. Ja eriti ei usuta enamasti siis, kui sul ongi õigus.

“Aga ma magasin terve öö siin pingil, magamiskotis, ma isegi ei norska öösiti, miks ma peaksin minema sinna jurta seina juurde ja hakkama uluma või klähvima? Teete ikka nalja, eh?”

Aga see ei olnud nali. Keegi – või miski – oli pool ööd naisi üleval hoidnud, kraapides jurta seina taga, uludes ja haukudes. Nagu koer. Aga mina, kes ma sealtsamast ehk napilt 10 meetri kaugusel magasin, ei kuulnud midagi. Ja ka Waldemar ei kuulnud, ning Tsegile tuli räägitav samuti üllatusena.

“Aga kui see sina ei olnud, kes see siis oli? See oli täpselt nagu koer, ainult inimese häälega, see olid ikkagi sina!”

“Ei, see polnud mina… te teete ikka nalja?”

“Ei, me ei tee nalja. Sa võiksid üles tunnistada.”

“Ma ei saa ju tunnistada üles seda, mida pole teinud!”

Ja Lõunarist ning Lõunaristi sõbranna lahkuvad solvunult, vandeseltslaslikult vaikides ja pahaste nägudega. Nad ei saa aru, miks ma oma tempu üles ei tunnista. Ja mina ei saa aru, miks nad nii imelikke nalju teevad.


Hoolimata seletamatust juhtumist mullahunniku ja salapäraste sammudega võtame minu palvel taas suuna sinnapoole, kus arvatakse ninjasid leiduvat.

Tsegi ja Sandõk loobuksid illegaalsete kullakaevurite otsimisest parema meelega kohemaid – märgid näitavad halba; isegi midagi väga halba võib juhtuda. See oli vist Tseren, kes Ulaanbaataris mulle rääkis, kuidas BBC püüdis ninjadest dokumentaalfilmi vändata. Võttegrupp peksti vaeseomaks, kogu tehnika lõhuti ning hea, et ajakirjanikele ja toetavale meeskonnale üldse hing sisse jäi.

Õnneks tuli veidrasse laagripaika enne meie lahkumist seesama tüdruk, kes eile koos vanematega meid mootorrattal külastas. Ja muidugi oli tal, nagu nomaadide kombed ja külalislahkus ette näevad, kaasas jakipiimast valmistatud head-paremat. Vist oli see isegi pigem vahetuskaup: võõrustaja sai kotitäie küpsiseid, meie varudesse lisandus uus juust, jogurt, kreem – viimane parandas Tsegi tuju mõne kraadi võrra. Ehk osaliselt seepärast ei põgene me ninjadest hoopis kaugemale, vaid rühime UAZiga tasa-tasa ikka alla, jõe poole edasi.

Illegaalne kullakaevamine on Mongoolias üks suuremaid ärisid. Algselt tegelesid sellega sõltumatud grupikesed, enamasti perekonnad. Labidate abil ja kondiauru jõul kaevandatud kuld jõudis viimaks peamiselt Hiina, sealt aga saadeti mongolitele vastu elavhõbedat – peamist abivahendit, millega väikesed kullatükid üheks suuremaks kokku sulatada. Kuld asub Mongoolias küllaltki maapinna lähedal – õiges kohas kaevates leiab juba paari meetri pealt seda peaaegu alati. Tõsi, kogused on enamasti tõesti väikesed ning aukude tegemine on väga ränk töö. Ometigi on “perefirmades” peamisteks töötegijateks lapsed – ma isegi ei tea, kas väikese kasvu pärast, mis teeb maa all liikumise kergemaks, või on põhjus milleski muus. Igatahes on peresid, mida peavadki üleval lapsed – lapskullakaevurid. Ning elavhõbemürgitusega inimesi jalutab sinise siidsalli maal ringi omajagu… Elavhõbe on eriti ohtlik just kasvavale organismile, põhjustades närvikahjustusi. Ninjadele toob see mürk peamist kahju auruna levides – nõnda ladustub ta läbi kopsude organismi, põhjustades enneaegset surma, aga ka väärarenguid, mutatsioone, siseorganite talitlushäireid. Eriti raskelt kahjustab elavhõbe aju, kesknärvisüsteemi, kopsusid ja neerusid.

Selline tööstusharu pole ainuüksi Mongoolia probleem – täpselt sama toimub Lõuna- ja Kesk-Ameerikas, aga ka Aafrikas ning kohati on isegi kokkuostja ja elavhõbedadiiler sama: Hiina Rahvavabariik. Mongoolia on aga jubeda ettevõtlusvormi suurim esindaja, siin on probleem kõige hullem.

Tahan leida ninjasid, et neid küsitleda. Tahan teada, mis on tõde ja mis legend ning tahan aru saada, miks see kõik just täpselt nii on läinud. Eile nähtud kullakaevurid ei mõjunud küll kuigi julgustavalt – mitte et ma tunneksin hirmu meie pärast, vaid kardan, et äkki on ninjad pidevalt ebaadekvaatsed. Umbes nagu narkomaanid. Kuid siis ei saaks nad ju töötada – purjus inimene ei pane kullaterasid või -liiva tähelegi. Ent äkki ongi selleks lapsi vaja, et ninjade… võiks äkki öelda isegi subkultuuris… on täiskasvanud hommikust õhtuni täis? Tundub ebausutav.

Kuid see, et meid rünnatakse, on üsna vähetõenäoline. Me pole ajakirjanikud, vähemalt ei paista sedamoodi välja. Turisti asi aga ongi olla uudishimulik. Ning kui ma suudan – või me suudame – selle rolli usutavalt välja mängida, siis pääseme ilmselt sekeldusteta.

Siin laiub omamoodi Metsiku Lääne ja kullapalavikuaegse Alaska transformatsioon. Seadus ja kord klassikalises mõttes puudub, valitseb kaoselähedane olukord. Mongoolia valitsusel ei ole jõudu, võimekust ega, mis peamine, tahet illegaalse kullakaevandamise peatamiseks.

Kuid äkki seda polegi võimalik peatada? Ehk on see sama elujõuline tööstusharu nagu heroiini tootmine Afganistanis?

Aga stopp! Üle lauge mäetipu veeredes avaneb allpool korraga kirju ja veidi segadusttekitav pilt – siin ongi jõgi, seal peavad olema ka ninjad… Ja juba paistavad ka ekskavaatorid, jurtad, putkad, veokid…

See on suur kullakaevandus!

Ninjad,” ütleb Sandõk lühidalt ja tema silmade vahele ilmub sügav vagu.


Sekundi pärast tabab mind jalalöök kõhtu. Või näkku. Ja lööjat pole näha.

“Pauhh!”

See on uskumatult tugev iil. Tuigun nagu joobnu ning pean maapinnast tuge otsima. Sealsamas on lendu minemas magamiskott ja kõik muu vähegi kergem või suuremapinnaline. Ning lõke, kogu vaikselt loitnud hobuseraud on kadunud. Meeleheitel vaatan ringi ja näen veel, kuidas hõõguv pisuhänd mitmesaja meetri kaugusel läbi õhu lendab ja kuhugi sinna, kus valges naabertippu nägin, laiali kaob. Ka see iil vaibub, tõsi küll, alles mõne minuti pärast, andes hetkeks hingetõmbeaega. Kuid peaaegu kohe tõuseb torm taas ja tuules hakkab lendama imeväikesi liivateri, mis tungivad silma, kõrvadesse, ninna, suhu – sõnaga kõikjale. Ma ei tea, mis see on, ma ei tea, mida arvata. Kuid tean, et kuidagi tuleb uuesti tuli üles teha, ning olles seljakoti sellele peale laotud kivilatakatega ära kindlustanud, lähen naeruväärse LED-lambiga oma pükstesse uut sõnnikut korjama.

Paraku ei saa ma mäetipust ja seda valvavast ovoost eriti kaugele minna, kuna sellises tormis võib valgeski ära eksida. Käperdan sõnnikut jahtides mööda kivist maapinda ringi ning kissitan liiva täis silmi. Lendav liiv ajab silmad vett jooksma ning tuulest ja tolmust jookseb ka nina kaudu organismist niigi vähest vedelikku välja. Suure surmaga õnnestub viimaks koguda kaks pükstetäit poolkuiva sõnnikut ning viimaselt lühiretkelt ovoo juurde tagasi jõuda. Laon kividest poolkaarekujulise väikese tuuletõkke, mis oma pragude vahelt küll iilid läbi laseb, kuid ometigi neid sedavõrd kinni peab, et lõkke pärast mitmeid katsetusi jälle põlema, õigemini miilama saan.

Termos on õnneks veel siin, samuti nuga; ka seljakott koos selles oleva magamiskoti ja kaamelivillast ning savist tehtud mongoli malega liigutab endiselt kiviraskuste all oma presendist siilusid.

Telefon?! Olemas… Kui aga pea koos Sandõki LED-lambikesega uuesti üles tõstan, näen läbi uluva tormi midagi, mis sunnib mind pilku teritama ja paneb südame hüppama.

Kaks väikest paralleelset punkti läigivad hetkeks minust vasakul, umbes sealsamas oruveerel, kust õhtul viimase pingutusega mäetipu poole murdsin. Vaatan terasemalt ega näe enam midagi peale pimeduse…

Küllap see vaid tundus.

Ja siis on neid punkte juba kolm punast paari, ning kaks neist liiguvad.

Tuulest ja kogu ümbritsevast mürglist hoolimata tunnen selgelt, kuidas mu süda oimukohtadel taob. Olen üksinda 4000-meetrisel mäel, keset liivatormi, pimeduses, põhimõtteliselt ilma arvestatava tuleta, ning vaatan tõtt enda poole liikuvate huntidega.


“Peaasi on mitte kukkuda. Mitte kukkuda, eriti mitte selle seljakotiga.”

Üritan endaga rääkida, kuid see võtab veelgi enam energiat ning loobun kohemaid. Olen nüüd juba tunnikese või veidi rohkem mööda kõrbe ja mäestiku piiri paremale liikunud ning auto või laager peaks olema kas ammu kätte jõudnud või isegi ammu möödas. Teen taas peatuse ja püüan termosest teetilku imeda.

Termos on täiesti tühi ja kuiv.

Päikese käes kõikudes teen lahti püksiluku ja proovin termosesse urineerida. Praegu oleksin nõus jooma ükskõik mida, kaasa arvatud merevesi, aknool, kusi ja nõudeloputusvesi.

Vaatamata pingutamisele ei tule põiest tilkagi. Dehüdreerumine on kapitaalne. Lutsin taas termose korki ja otsustan tagasi minna. See suund on siiski vale. Ning taarudes komberdan tuldud teed tagasi, mõeldes nüüd vahelduva eduga kord kõigi asjade hülgamisele ja lihtsalt mahaheitmisele ning õhtujaheduse ootamisele. Silme eest mööduvad pildid, kuidas totrates Hollywoodi filmides seiklevad janused kõrilõikajad kusagil Iraagi kõrbes, siis jooksevad silme eest läbi lõigud Antoine de Saint-Exupéry raamatutest… lendurkirjanik sadas kõrbes alla ning kannatas päevi janupiinade käes, kuni pääses imekombel. Poleks uskunud, et kunagi maitsen ise Saint-Exupéry poolt kirjeldatud kõrbemõnusid.

Tagasitee alguspunkti möödub kella järgi poolteist korda aeglasemalt, ehkki üritan kogu väest pingutada ja kiiresti teha. Kell on juba üheksa hommikul ja kui ma kümneks laagris tagasi pole, hakkavad kaaslased mind tõenäoliselt otsima – aga selleks ronivad nad kindla peale mägedesse, mina aga ekslen ammu juba all, kõrbes.

Otsima…

Kuid mul on ju satelliittelefon? Järelikult ei saa ma olla ka kadunud. Telefon edastab ometigi signaale. Tuleb vaid lasta võimudel mind üles otsida.

Mõtlen korraks, kas abipalumine on ikka hädavajalik – ehk leian UAZi siiski omal jõul üles. Peaaegu kohe näen aga kõrbepinda endale näkku lendamas ning avastan, et laman näoli tulises liivas. Kuidagi imelikult kergeks muutunud keha tõstab end taas püsti. “Võib-olla see oli minestamine,” mõtlen tuimalt ja korjan liivale kukkunud telefoni vaikselt üles. Rahakoti vahel on Ulaanbaataris elava hollandlase Ricki nimekaart, tema teab kindlasti kõige paremini, mil viisil abi saata.

Valin numbri ja jään kutsuvat tooni ootama. Vaikus. Siis kostab veel vaikust ja seejärel viimaks nagu maa alt kostev tuututamine, ja paarikümne sekundi pärast võtab unine Rick mu kõne vastu.

“Hei, kuule, selline lugu on juhtunud, et ma olen üksinda Gobi kõrbes, ma olen eksinud, kadunud. Ja halb asi on, et ma olen täielikult dehüdreerumas ega jaksa enam varsti kõndida”

“Mida? Mis?”

Rick arvab esiotsa, et kuuleb valesti või et ma heidan nalja. Kumbki oletus pole kahjuks tõsi.

“Ma olen eksinud Gobi kõrbes, Ich Bogdi lähistel, aga ma ei näe soolajärve ega mitte midagi. Mul on vaja, et Mongoolia sõjavägi või keegi peiliks välja mu satelliittelefoni signaali ja tuvastaks asukoha. Ja saadaks abi. Ma ei jaksa vist kaua enam ilma veeta olla.”

“Mongoolia sõjavägi?” Rick hakkab midagi vaikselt jagama ning tema häälest on kuulda, et uni on nüüdseks nagu peoga pühitud.

“Kuule, siin ei ole sõjaväel sellist võimekust. See on Mongoolia, mitte mõni arenenud riik nagu Hiina!”

Rick püüab sõbralikult nalja heita, kuid tema hääl kõrgeneb reetlikult. Tundub, et minu olukord on tõsisem, kui arvata oskasin.

“Aga kas keegi ei saa siis signaali asukohta peilida ja saata kopterit või midagi? Mul saab aku varsti tühjaks ka, kaks pulka on veel jäänud.”

“Kopterit? Viimane päästekopter kukkus juba kaks aastat tagasi alla!” Pingutan kõrvu, et aru saada, kas kuulsin ikka õigesti. Raske on uskuda, et kõigi nende teedeta piirkondadega Mongoolia-sugusel hiigelriigil ei ole kopterit, millega hädalisi päästa. Ma pidin kuulma valesti, see pole lihtsalt võimalik…

Rick püüab mind julgustada: “Mida sa näed? Kus sa täpselt oled?”

“Aga ma ei näe midagi, mida orientiirina kirjeldada. Ma ei tea enamat, kui et olen all kõrbes, Ich Bogdi piirkonnas. Ma võin olla siin ükskõik kus…”

“Ole seal, ma saadan Pierre’i sulle külma õlut viima, pea vastu!”

Jah, pean, aga saan aru ka sellest, et ei tule siia külma õlut, ei tule siia Pierre’i, kes iganes ta ka poleks, ning mõistan, et olukord on tõsiselt täbar. Ehk täbaramgi kui möödunud ööl.


Imelik, et Mongoolia juba tükk aega nii tühi on olnud. Peaaegu absoluutne tühjus; poleks imestada, kui kõrb peagi ka kajama hakkaks. Jalutan kutsikaga kuhugi kaugemale ja veelgi, kuniks telkidest jäävad vaid täpid. Häirä pissib liiva sisse ja tipib vapralt edasi, ise aeg-ajalt mulle näkku vaadates. Ta tahab olla kindel, et ei tee midagi valesti. Saapasuurune koerakene kosmosesuuruses tühjuses, ühendatud nööri ja tunnetega.

Nii lihtne on kurvaks teha kedagi, kellest tegelikult hoolid. Kerge on teha midagi valesti. Ja nii võimatult kiiresti võib kõik ilus või oluline kuhugi kaduda, et asenduda eimillegagi. Aga eks kaevatakse dinosauruste luukeredki üles ning tassitakse mitmesadade kilomeetrite kaugusele. Mina peaksin ka enda endiste aegade luukered muuseumisse viima, aga siiani pole see õnnestunud ja õiged hetked on kadunud kuhugi kättesaamatusse kaugusesse. Nüüd on aga mineviku varjud rüütatud tühjusesse ning läbi eimillegi pole neid enam endistviisi kerge kätte saada.

Selles raamatus, “Väikeste asjade jumalas” oli üks tegelane, vana naine, kes oli armunud preestrisse. Armudes oli naine veel täitsa noor ja sile. Preester käis aeg-ajalt naise kodumajas visiite tegemas – ei midagiriivatut, vaid religioossed toimetused – ja pakkus nõnda oma salajasele austajale harvu õnnehetki. Naine sai olla oma ihaldatu lähedal. Lõpuks suri preester ära. Vana naise jaoks ei muutunudki midagi. Pärast pisukest järelemõtlemist otsustas ta, et kuna preester oli niigi üha harvem oma nägu näidanud, luges tema füüsiline olemasolu küllaltki vähe. Armastuses kümblev ja nüüd juba täiesti vana naine pühkis preestri pildilt (üks selline oli tal olemas) tolmu ja kohendas fotot. Kõik oli endine, kõik oli korras – loodud kuvandit ei saanud selle algne prototüüp kuidagi oma surmaga tappa.

Mina ei tea enam, kuidas oma ausalt öelda täiesti tüütutest ja mõttetutest tunnetest lahti saada ja kardan, et selleks pean kustutama kõik, mis minusse teadliku elu jooksul salvestunud on. Aeg lendab nii ruttu, et varsti on minust saanud samasugune inimvare nagu vanamutt “Väikeste asjade jumalas”. Küll oleks õudne siis Lõunaristi pildilt tolmu pühkida. Võib-olla on foto raamitud klaasi taha ning tolmukübemete kadudes peegelduks läikivalt pinnalt üks kortsuline, vanaisa sarnane nägu.

Vaateväli on viimaks vaba, igal pool haigutab tühjus – võiks kas või marssida kõrbesse või kulgeda kaameli seljas Hiina piirile. Aga vabadust, seda ikkagi pole. Enda eest ära jooksmine ei õnnestu endiselt.

Ilmumisandmed

  • Autoriõigus: Roy Strider ja Petrone Print OÜ, 2009
  • Toimetaja: Urve Eslas
  • Keeletoimetaja: Riina Tobias
  • Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
  • Küljendus: Aive Maasalu
  • Trükk: OÜ Greif
  • ISBN 978-9949-9015-5-5
  • pehme kaas, 130 x 190 mm
  • 215 lk

Kommentaar

  1. lugedes neid katkendeid, mis siin all on… sellest võib veel mu lemmikraamat selles sarjas tulla.

  2. Lugesin ühe hooga läbi, algas väga kummaliselt, siis läks edasi ootusega läbi paari peatüki (et kuhu see tüdruk nüüd siis jäi?) ja siis läks pinge, Pinge, PINGE.

  3. Liiga hea raamat. Tõsiselt hea. Oman kõiki selle sarja raamatuid ja ütlen, et see raamat teiste hulka ei kuulu. Teised on igapäeva elu-olu segatud takkajärgi tarkusega. Roy raamat on midagi kõrgemat. Ehk te enam ei lisa selliseid pärleid “Minu…” sarja? Ma ei oodanud midagi sellist. Jäägu see (meeldivaks) üllatuseks ja palun jätkake tulevikus väljakujunenud teemakäsitlusega nagu kõigis teistes sarja raamatutes. P.S. Kas Lõunarist on pime või lihtsalt kivist?

  4. Võtsin ette, olles lugenud Roy Himaalaja-jutte ja kujutades, kuidas läheb taas poliitikaks ja põgenemiseks jne, natuke läks ka, aga tegelikult oli juba esimesest lehest peale väga üllatav, lummav ja kummaline lugu. Ja kui raamat sai läbi, siis ma ei pannud seda ära, vaid hakkasin uuesti läbi sirvima. Aitäh!

  5. Olen lugenud “Himaalaja jutte” ning nagu üks eelnev kommenteerija juba kirjutast, arvasin ka mina, et selles raamatus on palju juttu poliitikast ning Roy enda seisukohtadest. Mind üllatas meeldivalt asjaolu, et hoopiski nii ei olnud. Ehkki ma hindan sügavalt kirjaniku arvamust Aasias toimuva kohta, oli see raamat rohkem kirjaniku sisemaailmast ning tundeelust. Siiralt intiimne teos, mis pakub vägagi pinget.
    Kiidan taevani.

  6. Lugesin, valutasin, uskusin ennast isegi janu tundvat, pimeduses täppe nägevat. Kui keegi nüüd räägiks mägedest, võiksin kogemata hakata seletama: ükskord ma seal Mongoolias, tead, liivatorm tõusis… Suurepärane reis (läbi raamatu)!
    ja armastus…
    “Asjad, mida silmaga näha ei saa, on kõige tugevamad.”(lk 11). Paremini ei saakski seda vist sõnastada.
    Tippe vallutada ihkav inimene ei saa ette kujutada, mis tunne oleks tipus olla. Ta peab sinna ronima, tipu võtma, eksole, sest nagu prantslannast rattur, usub ta kohale jõudmisesse…
    aastad seda ei muuda, põgeneda selle eest ei saa. Aga mäed on ju lihtsalt mäed, neil on ükskõik.
    Mind tõmbas see raamat pahupidi, pani mõtlema, lahendusi otsima. Kui autor need peaks leidnud olema, siis ootan järge!

  7. Ma tahan tänada mitte ainust selle raamatu autorit, aga üldse, idee autorit, kes sellise sarja lõi! Nii mõndagi neist raamatutest olen lugenud ja pidanud kontrollima, kes see autor on, kuna kõik tuli nii tuttav ette… Väga head kirjeldused, huvitavad riigid… Aitäh!

  8. Suur tänu “Minu Mongoolia” eest! Olen läbi lugenud enamuse “Minu…” sarja raamatutest ning nii mõnedki neist ajapuudusel diagonaalis. Antud raamat erines teistest, lummas kohe algusest peale oma salapärasuse ja intiimsusega. Lugu oli nii romantiline ning puudutas mind kuidagi väga isiklikult. Lisaks kõigele suutsin end samastada ka tegevuspaiga Mongooliaga, kuna ise elan naaberriigis Kasahstanis.
    Ootan uusi raamatuid ning sedapuhku ka uusi meeldivaid üllatusi!

  9. Ei taha õel olla, aga lisan ka siia ühe vähem kiitva kommentaari. Minu arvates see raamat ei sobi Minu-sarja, sest autor mitte ei elanud Mongoolias vaid rändas seal lihtsalt korraks läbi. Turistina, kuigi talle see sõna ei meeldi. Ega ta paha raamat polnud — reisijutuna, armastusloona — aga ma oleksin oodanud, et oleks rohkem juttu Mongooliast ja mongoollastest.

  10. See raamat tõi minusse väga palju rahu..

  11. ülimalt hea raamat. võimas, sügav, isklik kuid kohe üldse mitte “minu” sarja raamat. aga samas ma olen õnnelik, et see jõudis maailma ette kuna, kes teab kui palju häid raamatuid on jäänud ilmumata kuna nad ei sobi kuhugi.

  12. Ei taha kedagi solvata, kuid pean ikka ütlema, et see on siiani ainus Minu-sarja raamat, mis mulle kohe üldse ei meeldinud. Mongooliast oleks võinud rohkem rääkida ja oma lootusetust armastusest vähema halada. Jättis tavalise naisteka mulje.

  13. Tulin otsima raamatu kohta materjali juurde. Minule vastupidi eelnenule just meeldis see raamat tohutult. Nii ebaeestlaslik (autor on ju ikkagi eestlane), julgus rääkida oma tunnetest ja samas oskus mitte muutuda labaselt lamedaks ja sentimentaalseks.
    Võibolla iga inimene ei ole lihtsalt kogenud seda tunnet, et kümme aastat võib minna ja ikka ei ole see üle läinud. Ja kui sa siis olude ja saatuse sunnil samale reisile sattud, siis see reis ongi läbi antud maa, aga samas läbi oma hingevalu ka. Täiesti loogiline ja realistlik raamat, mul on hea meel, et selle leidsin. Ja on hea teada, et ka teistel on selliseid tundeid, mis kuidagi üle ei lähe. Muidugi saab seda armastust siis koera-armastusega asendada :).

  14. Tegemist on minu kõige lemmikuma raamatuga ‘Minu…’ sarjast. Siiani ei suuda uskuda kuidas üks inimene nii hästi oskab sõnu seada, kõik on tasakaalustatud, tõsi ja nii põnev on lugeda. Kui ülejäänud raamatud (v.a. Minu Moldova) tunduvad nagu ümber trükitud blogitekstid, mida ka ülinauditav lugeda, siis see raamat on maailma klass. Minu südame võitis see raamat hetkega. Kõrbes eksimise osa oli nii ähvardav, kuid näitas kui tugev on inimese alalhoiu instinkt ja kui palju on inimene võimeline oma piire ületama. Südamest on kahju et ‘Himaalaja Jutud’ läbi müüdud on. Oleksin valimis pea kõigeks, et seda raamatut endale saada. Roy’le igal juhul palju edu ja loodan, et sealt sulest ilmub veel nii mõndagi. Aitäh Petrone Prindile nii toreda raamatusarja eest! Päikest! :)

  15. Mulle “Minu Mongoolia” väga meeldis. Selline teistest “Minu…” sarja raamatutest nii erinev raamat. Ja huvitav lugemine. Kaanepilt on samuti väga ilus! Ja Royle palve: palun, palun kirjuta veel midagi!

  16. Triin, Royl tuli välja just raamat “Punane ja must”, aga siseinfona tean, et ta kirjutab ka üht romaani:)

  17. Ma olen juba aastaid igatsenud omale sellist sõpra, kellele alt üles vaadata, kelle põnevaid jutustusi/nägemust maailmast kuulata ning kes puhtalt oma olemasoluga juba muudaks mu elu ning puudutaks hinge. See raamat pakkus mulle kõike seda ja rohkemgi veel. Ma ei saa enam kunagi tagasi selleks, kes olin enne selle lugemist… Ütleks miljon korda aitäh Royle, et selle kirjutas ning Petronele, et avaldasite!

  18. Parim raamat! Tõeline kirjanik!

  19. Kirja on pandud valus tõde. Imetlen.

  20. Jah, ma ka üks neist, kellele see armastuseteema eriti ei istunud. Kuidagi palju sai seda ja pisut liiga lilleliseks ja ilutsevaks läks minu maitse jaoks. Mongoolia kohta sai üht-teist huvitavat siiski teada, nii et lugemist ei kahetse. Ise sinna kohe kindlasti ei reisi pärast lugemist. Inimestele süüdimatult kallale aetavad koerad on mu jubedaim õudusunenägu.

  21. Aga seal ei olnud ju kirjas, et inimestele aetakse Mongoolias koeri kallale?

  22. Rongiga sõites oli seda turisti armastusromaani täitsa rahuldav lugeda, aga taevasse kõrguvatest kiidulauludest tõesti aru ei saa…

  23. Hype on olnud kõva ja kui nüüd raamatukogust õnnestus lõpuks raamat saada oli pettumus seda suurem. Eneseimetleja kroonika võiks selle raamatu nimi vabalt olla. Mul oligi 2 eelarvamust sarjast tänu foorumitele ja tagasidele siin, et Ugrimugri on jama ja Mongoolia väga hea ja mõlemad said ümber lükatud. Urgimugri oli täitsa huvitav ja Mongoolia mingi ila ja maast ka eriti teada ei saanud. Mõlemad ka selles mõttes erievad sarjast, et turisti seisukohalt kirjutatud.

  24. Jah, maast polnud just väga palju juttu, aga mulle siski väga meeldis see raamat. Läks kuidagi hinge.

  25. Eks noortele teatud mentaalsusega naistele lähe sellised nartsissismist nõretavad lood hästi peale.
    Mongoolia kohapealt ei saanud küll suurt targemaks.
    Kui poleks Minu Bolliwoodi, siis võiks öelda, et Sillaste raamat on sarja kõige nõrgem.

  26. Hea. Veider, pisut õudnegi. Vist selline ongi siis Mongoolia. Hundid ja tondid. Jäi meelde ja nartsissismiteooriat ma ei kaastunnista.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga