Remsu_esikaas
8,00 €

Ilmunud
04. 2016

Olen veendunud, et teadmised on kollektiivne vara. Siia raamatusse raiutud kirjaridades üritan oma teadmisi jagada.

Mõned asjad siin maailmas vapustavad mind. Näiteks tuimus, ihnsus ja ahnus. Näiteks suhtumine õnnetuisse, ka õnnetuisse põgenikesse. Püüan siin sellist suhtumist lahata.

Ma ei salli russofoobiat, mulle meeldib Venemaa. Siinses Venemaa-tsüklis jagan teadmisi ja kogemusi, mida olen seda riiki risti-põiki läbi käies korjanud.

Surm on mind alati huvitanud. Mis see on? Kuidas sellesse suhtuvad eri rahvad? Surmgi on siin jutuks. Samuti rahvuslased ja võõraviha, alkohol ja anonüümsed kommentaatorid, Savisaar ja Jeesus, Putin ja Hitler ning teised tegijad.

Katkendid

Ma palun vabandust virisemise pärast kõigi arhitektide ja linnaplaneerijate ees, ent minu meelest on Tartus viimased paarkümmend aastat kõik valele kohale ehitatud.
Tartu identiteet on Emajõgi ning igasugune ehitamine tõstku seda esile. Miks Tartu märkidena eelistatakse sildu, olgu Kivisilda või Kaarsilda? Ikka jõe pärast. Ei tohi igritseda mingi nire kahe tukastiku vahel, tulvaku uhke jõgi tõelise linna vahel! Vees peegeldugu soliidsed hooned, mitte haljasalapuud.
Mis asja peab uus city paiknema kuskil bussijaama kandis, Statoili tankla taga? Selle koht olnuks Raekoja platsist teisel pool jõge, nii oleks moodustunud harmooniline kontrast vana ja uue vahel.
(jätkub raamatus)

Tegelikult on hea, kui riigikogus on esindatud kõik ühiskonnas eksisteerivad vaated. EKRE parlamendis on meie demokraatia võit, näitab, et me oleme saanud küpseks Euroopa riigiks. Samuti see, et selle parteiga ei taheta koalitsiooni moodustada. Kahju vaid, et maruvasakud nii kasinalt hääli teenisid, nende esimees oli väärikas old lady, kes esines igati parlamendiliikme tasemel, tema oleks toonud poliitikasse dramatismi.
Näotu on oma sõnade söömine, väita ühel päeval üht, järgmisel päeval risti vastupidist, mida EKRE käilakujud on teinud. Aga nii on ajast aega talitatud.
Ja kui keegi põeb türanniihalust (kas tahab olla ise või igatseb käsutäitjana alluda), siis milleks kõikuda üksnes Hitleri ja Mussolini vahel? 20. sajand pakub teisigi toredaid ja vägevaid despoote, koostasin neist pisikese edetabeli, et valida soovijal oleks teejuht silme ees.
(jätkub raamatus)

Enamik karjalasi venestus ENSVs, kuna eestlased ei võtnud neid hoolimata suhteliselt sarnasest keelest omaks.
Minu isa ei venestunud, tema oli selle vähemuse hulgas, kellest sai eestlane. Minule pärandas ta oma Nõukogude pasportisti poolt venestatud perekonnanime Remsujev, mul on tulnud selle pärast taluda mõnikord enda alaväärseks pidamist. Õudus, mind on koolis ning pioneeri- ja spordilaagrites isegi Rämpsuhunnikuks sõimatud. Tänaseni kihvatab.
Ausõna, uskuge, ma ei heida midagi ette. Olime toona nurka surutud, meie eksistents seisis küsimärgi all, me pidime tegema kõik selleks, et rahvusena ellu jääda. Ja ellu me jäimegi, kuigi tagantjärele tark olles võib öelda, et me ei teinud kõike õigesti. Mõelda vaid, kui me karjalasi poleks tõrjunud, nagu meie kauged esivanemad ei tõrjunud sõdade järel ja hävitavate katkude ajal võõramaalastest sõdalasi, oleks meid järglastega kokku ehk sada tuhat rohkem!
Vahest tekib kellelgi küsimus, kas minul kui pooleverelisel on üldse õigus nii delikaatses küsimuses nagu suhtumine põgenikesse-pagulastesse eestlaste nimel sõna võtta?
(jätkub raamatus)

Kas Euroopa peab vastu? Jah, veidi me võngume, kuid seda juba ilma põgenike tulekuta. Võib-olla sünnib üle paari sajandi esimene põlvkond eurooplasi, kelle keskmine eluiga on lühem kui nende vanematel. Võib-olla kahaneb esimest korda pärast Teist maailmasõda rahvuslik kogutoodang ühe elaniku kohta.
Aga mida ei tea, seda ei tea. Tulevik on ennustamatu. Olgu siinjuures meenutatud Henry Kissingeri, üht läinud sajandi mõjuvõimsamat ja targemat poliitikut. Tema arvas Berliini müüri langemise (9. septembril 1989) järel, et kahe Saksamaa ühinemine võib kõne alla tulla kauges tulevikus, vahest 25 aasta pärast. Ei möödunud aastatki, ja see oli sündinud.
Ja nii ei tea me sedagi, milline on Euroopa septembris 2016. Ent see ei anna meile vähimatki põhjust valget lippu heisata, oma humanistlikest ideaalidest ja väärtustest loobuda. Üht tean ma kindlasti: eneseisolatsioon ja endasse sulgumine hukutaks meid ilmtingimata, just see tähendaks teraskõvade rassiinimeste teket, kultuuri kadumist, mille eest hoiatas Spengler.
(jätkub raamatus)

Mart Helme vihkab Venemaad, põlgab Ameerikat, pehkinud ja humanistlikku Euroopat peab aga meie kõigi hädade põhjuseks. Kuuldavasti plaanib EKRE võimule pääsedes surmanuhtluse seadustamist. Meile tähendaks see automaatselt Euroopa Liidust väljaheitmist. Tegelikult ei ole surmanuhtluse lubamine muud kui meie sees kultuurikihtide alla peitu pugenud tapahimu rahuldamine. Krimonogeenset olukorda ei paranda see mitte üks raas, ent rahuldab pööbli verejanu. Kõige alatum on arvutada, mida läheb maksma eluaegse vangi ülalpidamine ning võrrelda seda surmanuhtluse odavusega. Selline raamatupidajalik rehkendus mürgitab ühiskonda.
(jätkub raamatus)

Kunagi ammu ütles ülikooli autoriteetne orientalistikaõppejõud Linnart Mäll, et kaugõppijadki võivad teha heal tasemel diplomitöö, näiteks Edgar Savisaar. Väga vähesed üliõpilased julgesid noil kaugetel aegadel kirjutada esmalt töö valmis ning otsida endale seejärel juhendaja. Savisaar talitanud just nii.
Sellest alates olen ma Savisaarel silma peal hoidnud. Tema kui õpilasmaleva komandöri nii-öelda seksilood ajakirjas Noorus tõmbasid kaasa. Hea sulg, lähenemine sügavuti. Ehkki tekitas ka kõhklusi. Vahest on Moskvast tulnud salakorraldus tõmmata noorus eemale poliitikast, las pigem armatsevad!? Mina jagasin NLKP liikmed kommunistideks ja parteilasteks, näiteks EKP viimastest valdavalt koosneski. Parteilased ajasid lihtsalt pikka rubla taga, Savisaar tundus oma kirjutiste järgi olevat maailmavaateline kommunist, pealegi veel eurokommunistliku varjundiga. Üsna loogiliselt kasvasid sellisest positsioonist välja Savisaare perestroikaartiklid peamiselt ajakirjas Vikerkaar, ja nende eest teenis ta õigusega Juhan Smuuli preemia, meie kõrgeima tunnustuse kirjanduse alal.
Perestroikat tehti teatavasti Nõukogude Liidu säilitamiseks ja uuendamiseks, ent see sobis ka riigi õõnestamiseks. Raske oli juba toona määrata, milline soov Savisaare sulge juhtis. Ja vahest oli see üldse eneseteostus, milleks aeg uut võimalust pakkus?
Savisaare organisaatorivõimed Rahvarinde ja hiljem Keskerakonna loomisel on lihtsalt imetlusväärsed. Selles vallas tõstaksin ma ta Jaan Tõnissoni kõrvale.
(jätkub raamatus)

Ja vaat Aleksander palunud Karamzinil kirjutada Vene ajalugu. Mees seda tegigi ning talle maksti hirmus kõrget palka. Veel rohkem kui parteiajaloolastele nõukogude ajal. Ent Karamzin osutus erinevalt neist kohati isepäiseks. Tellitud teose „Lood Venemaa ajaloost“ köide valmis köite järel, Karamzin viis need kõik leivaisale, kuid kord öelnud keiser, et raamatuid on juba kole palju, tal pole mahti neid lugeda. „Kas te, kõrgeauline härra, suudaksite väljendada kogu Venemaa tuhandeaastast ajalugu ühe sõnaga?“ küsinud keiser.
„Suudan, Teie Imperaatorlik Hiilgus,“ vastanud Karamzin.
„Ja kuidas see oleks, mu härra?“
„Varastavad, mu valitseja.“
Ma tean küll, et siinkohal tuleks воруют panna eesti keeles umbisikulisesse tegumoodi – varastatakse –, seda nõuab meie keele olemus, kuid ma söandaksin siiski jätta alles venepärase personaali, lootes niimoodi säilitada originaali hõngu ja ehedust.
Nagu legendidega ikka, kinnitab mõnigi ajaloolane, et lool on tõsi taga.
Kui keegi küsiks minult, kas oleks võimalik tänast Eestit iseloomustada ühe sõnaga, siis vastaksin ma:
„Jah, austatud küsija. Infantiilsus on selleks sõnaks.“
(jätkub raamatus)

Kord sa ütlesid, et Hitlerist saab kunagi müüt, võimas müüt. Umbes niisugune, nagu on kujunenud Makedoonia Aleksandrist, roomlastest, Tšingis-khaanist, Napoleonist ja teisest suurtest tapjatest. Ei soovita teada nende ohvritest, imetletakse vallutuste ulatust. Allutakse oma zooloogilisele territooriumi laiendamise vajadusele, esialgu siiski platooniliselt.
Pole välistatud, et saabki müüt. Selles suhtes on sul õigus, et tasapisi see Hitleri rehabiliteerimine käib.
Ent minu jaoks pole midagi õilsamat ja ülevamat kui see häbi, mida enamik sakslasi tunneb praegu oma vanemate ja vanavanemate pärast, kes lasksid harimatul ja rumalal karismaatikamehel kiskuda enda seest välja kõik mustad ja räpased, harilikult kultuuri abil vaigistatud instinktid. Kui ahnus viis otsekui õigusega elama juutide korteritesse ja majadesse, kui tapeti oma naabreid rõõmuga, kui kogu rahvus hõiskas selle lihunikutöö puhul.
Asjaolu, et Stalini rehabiliteerimisega on kaugemale jõutud, et suur osa venelastest ei tunne kahetsust bolševike veretööde pärast, ei anna põhjust Hitlerit ja tema kaaskonda õigustada.
(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Olev Remsu ja Petrone Print OÜ, 2016

Toimetaja: Riina Tobias
Kujundaja ja fotod: Margit Randmäe

ISBN 978-9949-556-82-3 (trükis)
ISBN 978-9949-556-83-0 (epub)

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ

pehme kaas, 210 x 144 mm
320 lk

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga