Epp Petrone suvelugemise soovitused meie kirjastuse vanematest raamatutest

Tekst: Epp Petrone

Heake küll! Võtan palvel sabast ja soovitan suvelugemist meie kirjastuse vanematest raamatutest. (Vabandan kõigi nende raamatute ees, mis soovitusest välja jäävad :).)

Minu India”. See on endiselt üks mu lemmikuid, ja mitte ainult sellepärast, et India kogu oma kentsaka hullusega mind võlub. Mulle meeldib see, mismoodi Eeva “Minu Indias” dialoogi tulistab, mismoodi ta tegelasi märkab ja kirjeldab oma absurdimaigulise huumoriga. Olen rahul, et me Eevaga omal ajal lepingu sõlmisime kohe ta reisi hakul, võtsime riski ja võimaldasime tal seal elada oma elu, pastakas kõrva taga ja märkmik taskus. Ta pani käigu pealt kirja, mida läbi elas, ja tulemuseks on mahlakas tekst.

Vabandan, et keeletoimetaja kogemata mõned vead sisse jättis. Kui raamat trükist tuli, siis see tõesti häiris mind, aga nüüd mõtlen, et need vead – ühes kohas näiteks on duši asemel kirjutatud tušš – on ka omamoodi “India stiil”. Sa ei pea olema perfektne selleks, et olla huvitav.

„Minu New York”. Tundub, et liiga paljudel inimestel on see raamat jäänud kahe silma vahele!

Ja sama soojaga soovitan ka „Kassikõndi”. Mõlemad on heas stiilis kirjutatud, mõnus lugeda ja kaasa elada. Mõlemad on „suureks kasvamise lood”. Lugude taga on sama autoritandem: tütar Diana on see, kes elas oma põnevat elu, ema Dagmar elas kaasa ja aitas teksti kokku kirjutada.

Kassikond+NY _komplekt

Diana avastati kunagi teismeeas Tallinna tänavailt ja nii alustas ta modellikarjääri, läbi Tokyo, Milaano ja Pariisi kuni New Yorki. (Sellest teekonnast räägib „Kassikõnd”.) Midagi juhtus Dianaga New Yorkis, miski lendas läbi õhu (täpsemalt ei ütle, mis, aga seda stseeni saab lugeda nii „Kassikõnni” lõpus kui „Minu New Yorki” alguses), sealt sai alguse modellindusest lahtiütlemine ja tee professionaalse näitlejatöö juurde. See tee ei ole lihtne. 99,99% USA näitlejaist näevad vaeva, et end oma tööga ära elatada. Nii tuleb ka Dianal teha oma New Yorgis restoranimanedžeri tööd ja jagada kodu kentsakate kaaslastega…

Pean ütlema, et iga kord New Yorkis käies tuleb “Minu New York” mulle meelde. Ma õppisin sealt täitsa palju elu, hakkasin selle linna kihistusi paremini tunnetama. Ja ka filme hakkasin vaatama veidi teise pilguga, sest olin saanud rohkem köögipoolele pilgu heita.

(Ahjaa, olgu lisatud, et nende raamatute kaasautor Dagmar on ise meile kirjutanud “Minu Gruusia” ja tütar Diana on ka seal kõrvaltegelane. Öeldakse ju, et eestlased on seenevõrgustik! Meie kirjastuse raamatud on selle tõestuseks: kõik on kõigiga kuidagi seotud.)

„Minu Prantsusmaa”. Kui sulle meeldib hästi süüa, juua ja elu nautida, kui sulle meeldib prantslaslik elulähenemine, kus on sees hõrku segadust ja sallivust ja seda seletamatut siili… Jah, seda stiili. Raske on näppu peale panna, mis see täpsemalt on, mis siin raamatus nii tugevalt lummab, kõige lihtsam on öelda otse: Eia on andekas kirjanik.

minu_prantsusmaa

Kui lugesin “Minu Prantsusmaad” esimest korda, olin ma just hakanud aru saama ühest olulisest tõest. Me ei oota kirjanikult seda, et ta oleks ideaalne inimene. Vastupidi, kirjanik peabki olema ebatäiuslik. Me lihtsalt soovime, et tal oleks “oma hääl” ja et ta meid oma seiklustesse-viperustesse kaasa võtaks…

Ja seiklusi-viperusi siin raamatus jagub. Ka see perekond, kuhu Eia lapsehoidjaks satub, on võluvalt ebatäiuslik, pehmelt öeldes :).

Ebatäiuslikkuse-mõttekäik toob mind Andrei Hvostovi „Sillamäe passiooni” juurde. Ka Andrei kohta käib seesama aksioom: kirjanik olgu aus ja terav oma kirjatükkides, mis aga puutub elusse, siis… Meile meeldib see, et sa pole ideaalne inimene.

Andrei ütles selle taotluse ka välja oma raamatut kirjutades: tal oli ühel hetkel identieedikriis ja otsustas, et ta soovib olla hea kirjanik, mitte hea inimene. Hea inimese kuvandist ja ideaalist loobumine andis talle võimaluse olla lõpuni aus. Nii iseenda kallal urgitsedes kui oma minevikukaaslasi kirjeldades.

sillam2epassioon_uus

Mäletan, kui suvaliselt Andrei seda raamatut alustas. Tegelikult tahtis ta ühte teist raamatut sünnitada-punnitada, aga leppisime kokku, et ta teeb vahelduseks ja kirjanikublokist vabanemiseks kiirelt selle märksõnadele üles ehitatud meenutusraamatu…

Nii et kaks barjääri sai maha võetud. Keegi ei oodanud midagi erilist ja hea inimene ka ei pidanud olema. Selles vabaduses sündis väga hea raamat!

Mida veel…? Kui soovite kiiret, kohati seebiooperlikku kiirkulgemist, siis meenuvad „Minu Albaania”, „Minu Bollywood” ja „Minu Las Vegas”. Kõik need on täiesti erinevad lood, aga neis kõigis on sees see tugev kaasahaarav „miski”, mida paljud oma mõnusalt suvepuhkuselt võrkkiiges ootavad.

Kui midagi iseenda raamatutest siin konteksis soovitaksin, siis „Kas süda on ümmarune? 1” ja „Kas süda on ümmarune? 2” on ka mõlemad pöörased ja hoogsad lood. Olen palju kuulnud tunnistust, et neid on “võimatu kõrvale panna, kui alustanud oled”.

Head lugemist!

Epp Petronelt suvelugemise soovitused juulikuuks

Tekst: Epp Petrone

Ilusat suve jätku! Kes mäletab, soovitasin juunikuus meie kirjastuselt raamatuid, mis sobivad mu meelest mõnusalt päikselisse võrkkiike või vihmarabinas aita. Ja nüüd tuleb soovituste teine osa.

Paljud meist käivad suvel raamatupoes või raamatukogus ja tulevad sealt täis kottidega, sest puhkuse osaks on thriller-maailmadesse sisenemine. Ka meie oleme oma osa andnud, et neid maailmu eesti kultuuriruumi juurde tekitada. Emotsionaalselt haaravad, justkui ristsõna-mõistatused, äraarvamismängud.

Selle mängu reeglid on selged: kaasahaarav tegevus esimestest lehekülgedest saati, põnev jutustajahääl, omapärane olukord, võimatuna tunduv mõrv või vahelduseks mõni muu kuritegu… kas poole peal või lõpu eel saabub mõni ahhetama panev sisupööre ja kindlasti ootab lõpulehekülgedel üks või mitu üllatust, kus selgub, et kuigi lugeja oli oma arust kõik võimalikud inimesed peas ära kahtlustanud, oli siiski keegi kahtluse alt kõrvale jäänud. Klassikalise krimka kohaselt on see keegi olnud tegelaste hulgas algusest peale.

Ja muidugi on meile teekonna vältel antud vihjeid, mida me ei märganud või tõlgendasime valesti. Ja on valevihjeid, mis meid valele rajale viisid, ja see on mängu reeglitega lubatud!

Sel suvel on meil krimka-mängu huvilistele pakkuda uus Claire Mackintoshi thriller “Laske mul olla”. Enesetapud võivad olla nakkavad, see on ammu teada, samas, mis võiks olla muu seletus loole, kus kaks sarnast enesetappu on juhtunud inimestega, kes kumbki pole enesetapja-tüüpi…

Oleme kirjastusena uhked, et leidsime Claire Mackintoshi ja ta maale tõime. Temalt oleme varem ilmutanud põnevikud “Ma lasen sul minna” (ema näeb pealt oma lapse auto alla jäämist, aga see on vaid algus…) ja “Ma näen sind” (luupainaja träkkimise-jälgimise ajastust). Parimas vormis eriline briti autor, kes meie meelest väärib oma tiitlit – 21. sajandi Agatha Christie!

MinuMuhu_esikaas_rgb_v2iksem

Edasi. “Minu Muhumaa”. Kirjanik Katrin Pautsi, meie Eesti oma 21. sajandi Agatha Christie põnevikke soovitame ka (minu lemmik temalt on “Politseiniku tütar”), ja lubame, et tema elulooline Muhumaa-raamat mõjub oma õhustikult samuti üsna kriminaalselt. See on raamat, mida minu meelest võiks iga eestlane lugeda, sest see võtab kokku ühe eestlastele iseloomuliku joone – võõrahirmu.

Olen kirjutanud Katrini raamatust ka oma blogis, seda saab lugeda siit ja siit.

MinuViin_esikaas_rgb_v2iksem

Ning kõige viimane ja kõige värskem soovitus: “Minu Viin”! Nii, nagu iga inimene ja iga autor on erinev, nii on ka iga “Minu”-sarja raamat erinev. See siin on helge ja mõnus lugemine. Vana hea Euroopa, keiserlikud roosiaiad, ballikleidid, tervitus-põsemuside-etiketid, aga seegi siin on 21. sajand, on põgenikekriisis Euroopa. Nii et igavaks see helge ja mõnus küll ei lähe, ka siin hiilivad sisse krimka-toonid…

Ja mida “Minu Viini” autor Triinu Viilukas raamatu kirjutamise kohta arvab ja mäletab, seda saab teada siit.

Head suve ja head lugemist!

Värske suvelugemise soovitused Epp Petronelt

Ilusat suve hakku! Soovitan selleks suveks meie kirjastuselt raamatuid, mis sobivad mu meelest mõnusalt päikselisse võrkkiike või vihmarabinas aita…

Kes pole veel lugenud aastaid tagasi ilmunud “Minu Gruusiat” või kes on seda kord lugenud-nautinud, võtke teadmiseks, et meil ilmus epiloogiga värske väljalase. Midagi on Dagmar Raudami lõunamaistes geenides (millest ta ka ise seekord kirjutab) erakordselt helget. Dagmar uurib oma geenide saladust, aga siiani on lahendamata saladus: miks Gruusia ja Eesti teineteist nii väga armastavad? Raamat on tõeline “heaolu-lugemine”, kuigi sees on ka pisarakohti (näiteks lapsendamise teema…).

MinuGruusia_kaas_2018

Samasugused ülivõrdes sõnad minult ka “Minu Alaska” puhul. Manni lood võlusid mind juba sel ajal, kui olemas polnud isegi mitte Petrone Prindi kirjastust, oli vaid üks blogiv südi tüdruk Mann ja tema Alaska-seiklused. Raamat (üks „Minu” sarja esimesi) on olnud minu number üks soovitus, kui keegi küsib kingisoovitust oma teismelisele sugulasele või oma vanavanavanaemale. “Minu Alaska” koerte ja iseenda taltsutamise lugu sobib tõesti kõigile vanustele, selleks ei pea olema koeraarmastaja (aga koeraarmastajatele sobib see kohe eriti-eriti).

MinuAlaska_kaas_2018

Nüüd on siis väljas uus, epiloogiga trükk. Vahepeal on meie kõigi elus möödunud 12 aastat ja Mann on kasvanud suureks, tunda saanud eluraskusi, järele proovinud planeedi Maa ja armastuse külgetõmbeseadused ning jõudnud oma eluga… kusagile hoopis omamoodi kohta, peaaegu et teisele planeedile. Kuhu? Las see olla saladus kuni raamatu avamiseni.

Soovitan Manni seiklusi nii lugemiseks kui ka ülelugemiseks igale vanuserühmale.

***

Mäletan seda imelist päikselist päeva Paide arvamusfestivalil mõni aasta tagasi, kui tegime juturingi eesti rahva kangelastest ja Mart Laar ütles: “Kahju, et eestlased ei julge või ei taipa oma võimalikke kangelasi suureks kirjutada.” Me saime (ja saame ka tulevikus) innustust: tõepoolest, on aeg kirjutada lugusid, mida on lihtne ja mõnus lugeda ja mille abil saab teada seda, mismoodi elas kunagi… näiteks Ivo Schenkenberg, seesama “pistoda alati vööl” ja “mitu korda ma pean ühte ja sama meest tapma”, eestlaste väe pealik Liivi sõja aegses Tallinnas.

Ivo Shenkenberg

Arvo Valtoni lühiromaan “Üks päev Ivo Schenkenbergi elust” spekuleerib teemal, kas Ivo võis olla eestlane ja kas tal võis olla eesti verd järeltulija. Milline oli sõjapealiku elu, milline oli naiste elu (sest naisi ja armasust on siin lehekülgedel küllaga, hõng on “Viimse reliikvia” poole), milline võis olla Liivimaa Henrik ja kuidas suhtus toonane prominent Ivo kroonikusse…

Raamatut soovitan kõigile, kes tahavad ajalugu tundma õppida mõnusal moel. Sobib ka noortele (nagu kõik teisedki raamatud, mida siin soovitan).

Kujutage ette, et te ei saa aru, millises meilis või telefonikõnes suhtleb sinuga inimene ja millises arvuti. Võimalik, et inimest teesklev arvuti on teile elus ka päriselt ette jäänud… P. Z. Reizini põnevik “Õ.N.N.” on huvitav ja naljakas ja romantiline lugemine, aga omal moel ka hirmutav, sest see ei olegi ehk ulme, see on ehk olevik ja lähitulevik?

6nn_esikaas

Lühidalt öeldes: hiljuti meessõbra poolt maha jäetud peategelanna testib ja treenib oma palgatööna ühte arvutiprogrammi. Arvutiprogramm aga tegeleb igal hetkel keskkonna analüüsimisega ja hakkab peategelannale vastuteenet tegema – talle ilmavõrgust uut meest otsima… Kas armastuse leidmine on juhus või tasubki see asi analüüsiva masina hoolde anda?

Raamat on ehk rohkem naistekas kui mu teised soovitused, aga samas sobib ka moodsale mehele!

Siiri Sisaski raamat “Hästijätt” on siinsest nimekirjast ehk kõige tõsisem. Samas sobib see suvelugemiseks just seepärast, et räägib kõige olulisemast ja tõsisemast teemast üldse: meie juurtest. Suvel saab ikka igaüks ürgsete maajõududega ühendust. Siiri elab maal, metsas, kõnnib looduses, koob mälupiltide vaipa omaenda ja oma vanaema meenutuste abiga. Seikluseid on kirja pandud nii vanaema sulest (näiteks kurikuulsa Tallinna märtsipommitamise üleelamine) kui ka Siiri sulest (näiteks äraeksimine lapsepõlves läbi tormi kooli minnes)…

Üllatavalt helgelt suudab Siiri kujutada ka vanaema surivoodil toimunud dialooge. Kui keegi kunagi surma kartnud on, siis võimalik, et see raamat aitab mõista seda, et igal pool on alati jätkuvad elumustrid.

H2stij2tt_kaas

***

Aga lastele? Neile soovitan ma omaenda sulest raamatut “Meie Eesti”. Sobiv iga on eelkooliealised kuni umbes 12. eluaastat, tüdrukud ja poisid, Eesti elu ja ajalugu tutvustavad dialoog-tekstid on lühikesed, humoorikad ja harivad, arvatavasti vahel ka salvavad ja mõtlemapanevad. Miks on vaja paraadil tankidega uhkustada ja miks metsavennad pidid metsas elama? Aga loodetavasti on ka helget, positiivset patriotismi siin lehekülgedel piisavalt. Olen kuulnud, et lapsed juba ootavad metsa ja aasale minekut tänu nii mõnelegi killule, mis selle raamatu lehekülgedelt pärit.

See raamat on olemas ka vene keeles ja eestikeelse juurde käib ka töövihik.

Meie_Eesti_vihiku_esiKAAS_(2018)

Kes aga lugemisest ära väsib, sellele soovitan vana armast jutukuulamist: ma olen asunud koos lastega tegema lastele juturaadiot. Hommikusest meeleolust on kantud “Hommikujutt” ja magamaminekuks on mõnus kaaslane “Unejutt”.

Head lugemist, head kuulamist ja head suve!

Epp Petrone

 

www.epp-petrone.com
www.hommikujutt.ee
www.unejutt.ee
www.indiast.ee
www.petroneprint.ee