Epp Petrone suvelugemise soovitused meie kirjastuse vanematest raamatutest
Tekst: Epp Petrone
Heake küll! Võtan palvel sabast ja soovitan suvelugemist meie kirjastuse vanematest raamatutest. (Vabandan kõigi nende raamatute ees, mis soovitusest välja jäävad :).)
„Minu India”. See on endiselt üks mu lemmikuid, ja mitte ainult sellepärast, et India kogu oma kentsaka hullusega mind võlub. Mulle meeldib see, mismoodi Eeva “Minu Indias” dialoogi tulistab, mismoodi ta tegelasi märkab ja kirjeldab oma absurdimaigulise huumoriga. Olen rahul, et me Eevaga omal ajal lepingu sõlmisime kohe ta reisi hakul, võtsime riski ja võimaldasime tal seal elada oma elu, pastakas kõrva taga ja märkmik taskus. Ta pani käigu pealt kirja, mida läbi elas, ja tulemuseks on mahlakas tekst.
Vabandan, et keeletoimetaja kogemata mõned vead sisse jättis. Kui raamat trükist tuli, siis see tõesti häiris mind, aga nüüd mõtlen, et need vead – ühes kohas näiteks on duši asemel kirjutatud tušš – on ka omamoodi “India stiil”. Sa ei pea olema perfektne selleks, et olla huvitav.
–
„Minu New York”. Tundub, et liiga paljudel inimestel on see raamat jäänud kahe silma vahele!
Ja sama soojaga soovitan ka „Kassikõndi”. Mõlemad on heas stiilis kirjutatud, mõnus lugeda ja kaasa elada. Mõlemad on „suureks kasvamise lood”. Lugude taga on sama autoritandem: tütar Diana on see, kes elas oma põnevat elu, ema Dagmar elas kaasa ja aitas teksti kokku kirjutada.
Diana avastati kunagi teismeeas Tallinna tänavailt ja nii alustas ta modellikarjääri, läbi Tokyo, Milaano ja Pariisi kuni New Yorki. (Sellest teekonnast räägib „Kassikõnd”.) Midagi juhtus Dianaga New Yorkis, miski lendas läbi õhu (täpsemalt ei ütle, mis, aga seda stseeni saab lugeda nii „Kassikõnni” lõpus kui „Minu New Yorki” alguses), sealt sai alguse modellindusest lahtiütlemine ja tee professionaalse näitlejatöö juurde. See tee ei ole lihtne. 99,99% USA näitlejaist näevad vaeva, et end oma tööga ära elatada. Nii tuleb ka Dianal teha oma New Yorgis restoranimanedžeri tööd ja jagada kodu kentsakate kaaslastega…
Pean ütlema, et iga kord New Yorkis käies tuleb “Minu New York” mulle meelde. Ma õppisin sealt täitsa palju elu, hakkasin selle linna kihistusi paremini tunnetama. Ja ka filme hakkasin vaatama veidi teise pilguga, sest olin saanud rohkem köögipoolele pilgu heita.
(Ahjaa, olgu lisatud, et nende raamatute kaasautor Dagmar on ise meile kirjutanud “Minu Gruusia” ja tütar Diana on ka seal kõrvaltegelane. Öeldakse ju, et eestlased on seenevõrgustik! Meie kirjastuse raamatud on selle tõestuseks: kõik on kõigiga kuidagi seotud.)
–
„Minu Prantsusmaa”. Kui sulle meeldib hästi süüa, juua ja elu nautida, kui sulle meeldib prantslaslik elulähenemine, kus on sees hõrku segadust ja sallivust ja seda seletamatut siili… Jah, seda stiili. Raske on näppu peale panna, mis see täpsemalt on, mis siin raamatus nii tugevalt lummab, kõige lihtsam on öelda otse: Eia on andekas kirjanik.
Kui lugesin “Minu Prantsusmaad” esimest korda, olin ma just hakanud aru saama ühest olulisest tõest. Me ei oota kirjanikult seda, et ta oleks ideaalne inimene. Vastupidi, kirjanik peabki olema ebatäiuslik. Me lihtsalt soovime, et tal oleks “oma hääl” ja et ta meid oma seiklustesse-viperustesse kaasa võtaks…
Ja seiklusi-viperusi siin raamatus jagub. Ka see perekond, kuhu Eia lapsehoidjaks satub, on võluvalt ebatäiuslik, pehmelt öeldes :).
–
Ebatäiuslikkuse-mõttekäik toob mind Andrei Hvostovi „Sillamäe passiooni” juurde. Ka Andrei kohta käib seesama aksioom: kirjanik olgu aus ja terav oma kirjatükkides, mis aga puutub elusse, siis… Meile meeldib see, et sa pole ideaalne inimene.
Andrei ütles selle taotluse ka välja oma raamatut kirjutades: tal oli ühel hetkel identieedikriis ja otsustas, et ta soovib olla hea kirjanik, mitte hea inimene. Hea inimese kuvandist ja ideaalist loobumine andis talle võimaluse olla lõpuni aus. Nii iseenda kallal urgitsedes kui oma minevikukaaslasi kirjeldades.
Mäletan, kui suvaliselt Andrei seda raamatut alustas. Tegelikult tahtis ta ühte teist raamatut sünnitada-punnitada, aga leppisime kokku, et ta teeb vahelduseks ja kirjanikublokist vabanemiseks kiirelt selle märksõnadele üles ehitatud meenutusraamatu…
Nii et kaks barjääri sai maha võetud. Keegi ei oodanud midagi erilist ja hea inimene ka ei pidanud olema. Selles vabaduses sündis väga hea raamat!
–
Mida veel…? Kui soovite kiiret, kohati seebiooperlikku kiirkulgemist, siis meenuvad „Minu Albaania”, „Minu Bollywood” ja „Minu Las Vegas”. Kõik need on täiesti erinevad lood, aga neis kõigis on sees see tugev kaasahaarav „miski”, mida paljud oma mõnusalt suvepuhkuselt võrkkiiges ootavad.
Kui midagi iseenda raamatutest siin konteksis soovitaksin, siis „Kas süda on ümmarune? 1” ja „Kas süda on ümmarune? 2” on ka mõlemad pöörased ja hoogsad lood. Olen palju kuulnud tunnistust, et neid on “võimatu kõrvale panna, kui alustanud oled”.
Head lugemist!