Minu India Eeva Kaun

Ilmunud
09.2012

Mister Singhi surm ja tuhat tassi chai'd

“See on absurdne, saate aru, absurdne,” hakkan ma kurjaks saama. On ju igati mõistlik vihastada, kui sind aetakse bussist välja keset ööd, et siis see buss India valitsuse vastase protesti märgiks kummuli keerata. Ja mida teeb mu kuulajaskond, bussitäis kaameli- ja kitsekasvatajaid? Nad vangutavad ainult pead.
“See on India, madam.”
Ütleja hoiab süles kahte kana.
Indias reisides varitseb meid üks suur oht, see on oht üle mõelda. Targem on üldse mitte mõelda, või kui, siis ainult südamega. See on ainus viis üle elada töö India kontoris, mister ja madam Singhid, pidev maine üle muretsemine, kriket, Mysore´i kuningas ja kõik need tassid seda neetud chai‘d.
Kui keegi oleks mulle varem öelnud, et kellegi surm võib olla millegi algus, oleksin ma öelnud: “Lauslollus.”
Ehk oleksin pidanud kuulama oma mõistuse häält ja Indiasse mitte tagasi minema. Aga millegipärast läksin, seekord palgatööle. Oli lämbe oktoobrikuu 2010, mussoon oli äsja lõppenud ja ma asusin ametisse üleriigilise ajakirja fotograafina.

Raamatust on olemas ka lisapeatükiga variant.

Kui ma teatan mister Gurule, et ei suuda enam päevagi Delhis olla ja sõidan oma tulevase raamatu jaoks materjali koguma Radžastani, tormab mister Guru nagu hullumeelne mööda kontorit ja jagab kõigile korraldusi.

“Niisiis: vesi. Niisiis: veepuudus. Niisiis: lapstöölised Radžastanis,“ kisendab ta üle laudade. “Ma tahan näha pilti janustest kõrbeelanikest. Tolmuks kuivanud kõrbetaimedest. Kaamelitest Pushkaris.“ Kontor jookseb ringi kui sipelgapesa. Jäetakse pooleli lood Delhi moenädalast ning Obama külastusest. Organiseeritakse lennupileteid, broneeritakse hotelle, helistatakse Jaipuri, erikorrespondent Anil Divedile, otsitakse taksot.

Peatan mister Guru ebaviisakalt poole sõna pealt ja ütlen, et teen seda kõike ise, antagu mulle ainult Anili number. Mister Guru on solvunud. Mismoodi ma sõidan rongiga ja ööbin tuttava pool?

(jätkub raamatus)

—-

Piletimüüjal on nutt kurgus. Väljavaade toredast lõunast paistab jäävat teadmata kaugusesse. Kas valge madam ei tahaks Udaipuri asemel Bahangarhi sõita? Neil hakkab üks buss sinna varsti minema ja paar kohta on veel vabad. Bahangarh asub Udaipurist täpselt vastassuunas.

“Mis Bahangarhis on?“ küsin müüjalt skeptiliselt.

Bahangarhis asuvat kummituste linn. Öösel on seal kuulda tantsu ja hääli, kuigi paik on suletud ja päeval on see linn tühi. India Arheoloogia Selts, kellel on kontorid üle terve riigi, ei ole julgenud seal oma haru avada.

“Vot see on Bahangarh,“ lõpetab piletimüüja oma ülevaate. Muidugi võib madam minna ka tiigreid vaatama. Nende reservaat on Bahangarhi lähedal.

“Kas see on see Sarista tiigrite reservaat, kus paar aastat tagasi tehti tiigrite loendamine ja selgus, et seal ei ole ühtegi tiigrit?“ küsin piletimüüjalt. Kas see on see reservaat, mille kohta Radžastani metskond väitis, et “tiigrid on ajutiselt migreerunud väljapoole parki ja naasevad pärast vihmahooaega“?

(jätkub raamatus)

—-

Meie ülakorruse draama ajal, millest loomulikult teavad terve tänav ja lähinaabruskond, otsustab Arst oma elukaaslase otsingutes sammu edasi astuda. Pärast pikka kaalutlust paneb ta internetti tutvumiskuulutuse. Kuid mitte tavalise kuulutuse. Arst plaanib olla originaalne ja kuulutus riputatakse üles rubriiki “Naine otsib naist“. Kui ma talt küsin, miks nii, sest olgem ausad, ta ei ole ju naine, vastab Arst: “Aga seal käivad ainult naised. Kuulutus võib mõnele meeleheitel naisele silma jääda.“

“Miks need naised just meeleheitel peavad olema?“

“Loomulikult on nad meeleheitel, kui nad naist otsivad. Muidu otsiksid nad meest,“ laiab Arst oma loogikaga.

Paar päeva hiljem on Arsti kuulutus saanud 57 vastust. 99% vastanutest on mehed. Mõni vastaja asub kohe asja kallale. Ta ei ole küll naine, kuid on nõus meeleheitel lesbidele tasuta kogemusi pakkuma. Mõni vastaja keerutab: “Juhuslikult netis surfates sattusin teie kuulutusele. Ma küll ei ole naine ega otsi naist, kuid äkki annate matemaatikatunde? Tunnid võivad toimuda minu kodus.“

Lõpuks õnnestub Arstil ühe vastanuga side luua.

(jätkub raamatus)

—-

“Kurb, kurb, kurb,“ pobiseb Zen habemesse. Mis on kurb? Mõni jube haigus või nälgin ma Indias surnuks?

“Ma vaatan, et sa oled alati üksik. Üksik hunt.“ Parfüümimüüja ja ta vennapojad raputavad murelikult pead. Valge madam ei tohiks olla hunt. Ta peab olema graatsiline paabulind. Ainult siis on tal väikene võimalus mees leida ja õnnelikuks saada.

“Kui sa aga kellegi leiad, siis neljakümnendates eluaastates,“ püüab Zen minu õnnetusse ellu lootust piserdada, kuid parfüümipoetöötajad vangutavad kahetsusega pead. Nelikümmend on selgelt liiga hilja. Milline mees valget eakat madamit tahab? See peab ikka õige vana ätt olema, arvab noorem vennapoeg. Ehk isegi üle kaheksakümne. “Kuid mees on siiski mees,“ lausub onu targalt ja kaks noormeest noogutavad.

Zeni hakkab see pidev segamine ära tüütama. Kas nemad loevad valge naise nägu või tema?

(jätkub raamatus)

—-

Nagu käsu peale kükitavad giidid ootamatult maha ja vehivad meile agressiivselt…

Väsinud Bunty on ninali samblas enne veel, kui ma reageerida jõuan. Siiski, see polnud tiiger.

“Vaat, vaat,“ sosistab meie giid. “Pahvel. Ei enam.“ Ta teeb õhus ähvardava liigutuse. Vaatame kõik küsivalt tõlgi otsa.

“Vaadake. Siin on pühvli luukere.“ Kõnnime põõsa alla, kuhu on ilusasti ritta sätitud pühvli skeletiluud.

“Tigre, tigre,“ pobiseb giid ja vaatab otsivalt ringi. Seda kuules otsib Bunty taskust uue sigaretti ja süütab selle. Pahane giid haarab suitsu ja viskab selle samblasse. Kas Bunty on napakas ja tahab meid kõiki ära tappa?

“Tigre,“ sosistab ta ähvardavalt Buntyle.

Mina ja sakslased vaatame konte äärmiselt skeptiliselt. Norman on bioloog. Esiteks on selge, et need kondid on siin olnud üpris kaua. Teiseks ei jäta tiiger kunagi saaki süües konte niimoodi ilusasti ritta. Kui see oleks olnud kiskja, oleksid kondid, naharibad ja muud jäänused kaootiliselt metsa alla laiali paisatud. Kolmandaks ei ole kontidel ühtegi hambajälge.

“On üpris klaar, et see loom on surnud loomuliku surma, arvatavasti tirides mõnda rasket koormat. Ja kondid on turistide jaoks džunglisse veetud,“ lõpetab Norman oma analüüsi. Ta jagab giidile ja tõlgile näpunäiteid, kuidas näitemängu loomulikumaks teha.

(jätkub raamatus)

—-

Vaevalt saan ma silma kinni, kui keegi mind üles äratab. On kell kümme hommikul ja minu tualett on valmis saanud. Kõik seitsekümmend last ja abiõpetajad, lisaks nii mõnigi külaelanik on kogunenud selle sisseõnnistamist vaatama. Viltune banaanilehtedest ja päevatekkidest välikäimla on üpris muljetavaldav. Korralik poolemeetrine auk on maasse kaevatud ja isegi väikesed kõrgendikud jalgade jaoks tehtud. Nagu üks korralik india kemmerg. Lapsed, kes pole kunagi tualetti kasutanud, teavad nüüd vähemalt, kuidas see välja näeb.

Banaanilehed pakuvad saja silmapaari eest vähe kaitset. Igalt poolt tungivad läbi valguskiired ja eemalt paistab poolkaares seisev rahvamass. On selge, et isegi kõige parema tahtmise juures ei saa ma sellistes tingimustes käimlat kasutada.

(jätkub raamatus)

—-

“Psss, pss,“ kutsub Gregory mind käeviipega tualetti. “Mister Guru on sind taga otsinud,“ sosistab ta saladuslikult. Oleme pressitud kraanikausi ja pissuaari vahele.

“Miks ta mind otsib?“ ei saa ma aru. Mister Guru teab ju, kus ma olen, ning tal on mu telefoninumber.

“Ta on sinust viimasel ajal koosolekul halvasti rääkinud…“

Edasi ei lasta Gregoryl sosistada. Erikorrespondent Anil tahab WCd kasutada. Gregory punastab kõrvuni, kui me koos tualettruumist väljume.

Kui ma lõpuks mister Guru kabinetti jõuan, teatab Mridu, et ma ei saa täna oma palka. Ma vaid ohkan selle uudise peale.

“Enne, kui sa oma palga saad, pead sa meile esitama tšekke saja tuhande ruupia ulatuses.“

“Milliseid tšekke?“

“Neid tšekke, mille peale sa oled oma raha kulutanud,“ vastab Niharika nipsakalt.

“Kas te ei arva, et te oleksite võinud mulle seda öelda kuus kuud tagasi, et ma oma tšekid ikka kõik ilusasti alles hoiaksin?“ Tunnen, kuidas mu vererõhk tõuseb.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Eeva Kaun ja Petrone Print OÜ, 2012

Toimetaja: Epp Petrone
Peatoimetaja: Kaja Sepp
Keel ja korrektuur: Anneli Sihvart
Kujundus: Anna Lauk
Kaart: Kudrun Vungi
Pildialbum: autori fotod

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978–9949–511–00–6 (trükis)
ISBN 978–9949–511–01–3 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
396 lk

Kommentaarid


Külaline
Kike
5 aastat 8 kuud tagasi

Minu lemmik Minu-sarja raamat. Väga hästi kirjutatud. Loodan, et Eeva kirjutab veel raamatuid. Nautisin täiega!

Külaline
Julia
9 aastat 9 kuud tagasi

Olen Indias käinud mitu korda ja lähen veel – mulle see riik meeldib:) Ootasin väga Minu Indiat. Aga mingil põhjusel mulle see ei sobinud. Ühelt poolt oli tõepoolest põnevaid seiklusi ja humoorikaid vahejuhtumeid, autori kirjastiil oli väga hea ja ajas itsitama küll. Samas kumas minu jaoks ridade vahelt tugevalt läbi autori üleolev ja üsna negatiivne suhtumine Indiasse, selle inimestesse, kultuuri ja ka toitu. Kuidagi virisev tundus ja see oli üllatav. Autor oli ju Indias varem vist käinud ja pidi aimama, mis seal ees ootab. Nii et vaatamata väga heale kirjastiilile ja huvitavatele vahejuhtumitele mulle raamat ei meeldinud.

Külaline
Merlyn
10 aastat 8 kuud tagasi

Mulle raamat väga meeldis, minu lugemine langes kokku täpselt samal ajal kanal2-s jooksva Margna ja Jõekalda India seiklusega, et siis oli kuidagi mõnusam lugeda. Väga ladus jutustus oli, mind haaras väga kaasa.

Külaline
gaal
10 aastat 11 kuud tagasi

Lahe ja muhe lugemine, mis ühe hingetõmbega lugedes lõpupoole natuke ära vajub. Aga siiski igati lugemist väärt humoorikas ja Maailma avardav reisikirjandus.

Võib-olla siiski ei peaks seda “Minu..” sarja väga raamina kasutama. Eeskujudest äranimetet W. Dalrymple “Džinnide linn” või lisaks ka G.Mehta “Karma Kola” annavad ju teemärgi kätte, kuidas panna kirja suurepärast lugu.

Raamatu toimetamisele endal küll mingit etteheidet ei ole, fototoimetaja palkamine annaks raamatule küll natuke kvaliteeti juurde.

Külaline
Piret
10 aastat 11 kuud tagasi

Kirjanduslikult üks tugevamaid raamatuid sarjas. Lugesin paralleelselt Margna ja Jõekalda India-saatega, see andis kirjale pildi ja lisaks.

Külaline
Een
11 aastat 1 kuu tagasi

Väga hea lugemine, huvitavalt kirjutatud. Kõlama jäi siiski autori mõneti üleolev suhtumine Indiasse, indialastesse ja india toitu, mis seda elamust veidi varjutama kippusid.

Külaline
Epp Petrone
11 aastat 7 kuud tagasi

Keelenaine, täiesti õiglane kriitika… Me kasutasime Anneli Sihvartit keeletoimetajana, sest tal on keeletoimetuse kogemust, aga me tõesti pettusime tulemuses. Me ei hakanud Anneli Sihvarti tausta rohkem uurima, sest tõesti, ta CV ütles, et on varem keeletööd teinud. )Ei, ta pole meie “sõbranna”). Rohkem me teda keeletööle ei plaani, samas sisutoimetajana on ta tugev ja jätkame koostööd.
Ja mul on südamest kahju, et nii hea raamat ei saanud tasemel keeletoimetajat.
Mina ise olin toimetaja. Ütleksin kahte asja. Eeva on sündinud loojutustaja, väga andekas, aga samas düsgraaf, igal pool oli vigu. Ma parandasin toimetades neid tohutult (kuigi sisutoimetaja töö on meil pigem teine, igasuguseid teemaliine jälgida jms) ja kindlasti Anneli keeletoimetaja parandas ka. Aga see ei ole põhjendus!
Vabandan veel kord.

Külaline
keelenaine
11 aastat 7 kuud tagasi

Vigadega inglise keel vigadega inglise keeleks, aga miks on raamatus LÄBIVALT kasutatud ripsmetuši asemel vigast sõna “ripsmedušš”? Selle, kui nime Bollywood käänatakse Bollywoody (jaa, üpsiloniga!), annaks veel kuidagi andeks… Miks ma arvan, et Anneli Sihvart ei ole tegelikult filoloog, vaid ajakirjanik? Äkki annaks edaspidi ikka eesti fille raamatuid toimetama palgata, mitte sõbrannasid?

Külaline
Minufänn
11 aastat 8 kuud tagasi

Lõpetasin just “Minu India” lugemise ja vaieldamatult üks minu lemmik raamatutest selles sarjas!
SUUREPÄRASELT kirjutatud teos, mis on nii kaasahaarav, mitmetahuline ja hariv ühtaegu. Eeva fantastiline oskus kirjeldada asju, inimesi ja olukordi nii humoorikalt nagu ta seda tegi, pani mind korduvalt kõva häälega naerma 🙂 Seda ei juhtu just sageli.

Olles ka ise natuke Põhja-Indias rännanud, omandas minu jaoks see raamat natuke teise dimensiooni. Kuigi ma armastan reisida ja võõraid maid ning inimesi näha, oli India üks neist riikidest, kust ma hea meelega koju tagasi tulin.
Respekt nende inimeste suhtes, kes on suutnud selles riigis rohkem kui mõned nädalad vastu pidada.

Külaline
Airi
11 aastat 8 kuud tagasi

Siiani on minu jaoks India tundunud üks kõige ebameeldivamaid riike, kuhu paljude suurest reisimisihast pole kunagi aru saanud. Alustasin ka seda raamatut suure eelarvamusega, isegi võimaliku põlgusega, kuid nüüd lõpetades arvan, et tõenäoliselt tegemist on üleüldse Minu-sarjas ilmunud raamatutest ühe kõige paeluvama kirjutisega. Tõsi, India jätkuvalt ei tundu just unistuste maa, kuid autori andekus, terav pilk, huumorimeel ja suurepärane kirjutamisoskus suutsid minuski huvi äratada. Lisaks oli antud raamatu seltsis veedetud aeg lihtsalt suurepärane! Aitäh! 🙂

Külaline
Monika
11 aastat 9 kuud tagasi

Hoiatus: avalikus kohas tuleb lugeda raamatut nii, et itsitama ei hakka. Aga teglikult väga hea lugemine – nii sisult kui ka vormilt. Väga toredad “teised nimed” – India Eliit, Never Online jne. Kui selle asemel oleksolnud meie jaoks keeruline India nimi, oleks pidevalt pidanud lappama et kes on kes. Hästi tuttav teema (minu jaoks Sri Lankalt) oli see tööjõu kasutamine. Et las parem olla 5 töötatajat kes teevad igaüks natuke (ja tegelikult ei teegi midagi) kui et on 1 täisvõimsusel töötaja. Ja kurb on see valge inimese kummardamine – see teeb ka minu alati kohapeal pisut nõutuks. Jään ootama Eeva sulest uusi reisielamusi.

Külaline
Eneli
11 aastat 10 kuud tagasi

Väga muhe raamat. Kõkutasin lugedes pidevalt naerda, samas oli siiski väga hariv lugemine. Kiitus autorile hea sõnaseadmise eest!

Külaline
M.
11 aastat 10 kuud tagasi

Sain tõelise India kogemuse osaliseks! Väga suurepärane raamat, kus sai ehedast Indiast lugeda:) Meeldis väga.

Külaline
Monika
11 aastat 10 kuud tagasi

Raamatut pole veel kahjuks jõudnud lugada aga tahan kiita fotosid Tartu Kaubamaja III korrusel. Väga kenad ja emotsionaalsed fotod.

Külaline
teine Liina
11 aastat 10 kuud tagasi

Väga vahva raamat! Lugesin kah ühe hingetõmbega, kuigi olen lastest õhtuti väsinud, aga raamat oli tõesti põnev. Nagu oleks ise Indias käinud nüüd. Eeval on mõnus omapärane kõnepruuk ja humoorikas stiil ja oskus kirjutada nii mõnigi kuiv stseen naljakaks. Ja tegelastel on stiilsed sümboolsed nimed, tänu millele jäävad nad palju paremini meelde kui nende India pärisnimed. Raamatu lõpetamise puhul röstisin omale mõnusaid indiapäraseid karrimaitselisi pähkleid (vt http://www.santamaria.ee/retseptid/euroopa/aid-1752/R%C3%B6stitud-karrip%C3%A4hklid) ja nüüd tuba hääd karrilõhna täis ja meel hea. Aitäh, Eeva!

Külaline
Liis
11 aastat 11 kuud tagasi

“Minu India” ehk järg sarjale “Minu raamaturiiul”.
Suurepärane ühehingetõmbe-lugemine, mõnus reisiromaan, mis paneb ka kõige tõsisema seljakotiränduri muhelema.
Eeva on väga vahvalt sõnadega kinni püüdnud ning lugejate jaoks paberile talletnud mõnusalt masalased tegelased. Tuleb välja üliarmas indialastele omane naiivsus, külalislahkus, soojus, aga ka suurrahvusele nii mõnigi kord iseloomulik üleolevus, upsakus, hoolimatus.
Samuti on raamat heaks giidiks neile, kes himustavad üllatusi ja seiklusi, sest India, tuleb välja, pakub midagi uut ja muigama panevat iga päev, kui mitte iga hetk… Tuleb vaid südamega mõelda.

Külaline
Epp Petrone
12 aastat 1 kuu tagasi

Vastuseks Lumile. See on vigadega inglise keel, mida giid räägib 🙂

Külaline
LuMi
12 aastat 1 kuu tagasi

Kas “tiiger” ei kirjutata inglise keeles ikka “tiger”, mitte “tigre”? Kui sellised toimetamisapsakad raamatusse sisse jäävad, siis küll ostma ei kipu.

Külaline
Liina
12 aastat 1 kuu tagasi

Väga väga lahe, nüüd ma ei jõua enam ära oodata, millal see raamat ilmub.