Minu Albaania Helmi Vela, Katrin Buchanan
10.2012
Paradiis ja põrgu
Ma ei tormanud internetist leitud suhtesse ülepeakaela: Kosovo sõjapõgenikuna Inglismaale saabunud Armir pidi mu kõhkluste murdmiseks palju vaeva nägema. Ent poolteist aastat ühist elu Londonis andis mulle julguse hüpata veel kord pea ees tundmatusse ning kolida koos Armiriga tema kodumaale Albaaniasse.
Sellest sai hüpe, mis oleks peaaegu mu kaela murdnud.
Eestis unistasin ma vahel koduperenaise elust, olles sombustel varahommikutel tööle minnes kurb ja tüdinud. Ka Londoni vihmases talves otsisin tihti internetist fotosid Albaania suvest. Kujutlesin Armiri meie päikeselises tagahoovis tööd tegemas, kui mina tütrega uksele ilmun ning teda sööma kutsun. Unistustes olin ma õnnelik nagu muinasjutus.
Jah, Albaanias paistiski päevad läbi päike ja mul oli vabadus ärgata, millal iganes tahan. Mu mees hoolitses meie sissetuleku eest ja meie toidulaual oli alati parim söök. Ent mitte kuskil ei ole ma olnud õnnetum kui Albaanias – riigis, kus traditsioonide raskuse all on naine mehe tundetu ori, perevägivald on igapäevane nähtus ning klaasike veini või internetipunkti külastus tähendab naisele oma eluga riskimist. Paradiislikust Albaaniast sai minu põrgu, kus läbi alanduste kadalipu jõudsin tõukamiste, juustest rebimise ja jalahoopideni… kuni käisin ära ka surmasuus.
Helmi Vela, kirja pannud Katrin Buchanan
Kui ma kõhu täis söönud lapse voodile panen, muutun juba mõnevõrra närviliseks. Armirist pole ikka veel kippu ega kõppu. Kuhu ta ometi terveks hommikuks kadus?
Võtan toanurka asetatud suurest mustast kohvrist välja suvekleidi ning panen end riidesse. Lote lamab rahulikult voodil ja jälgib lae all olevat kärbest, mis vuriseb vaikses toas nagu Karlsson katuselt.
Suutmata tegevusetult toas passida, avan ettevaatlikult ukse ning astun kikivarvul läbi elutoa esikusse ja sealt omakorda alla õue.
Leian Armiri hoovilt. Ta arutab käsi vehkides parasjagu midagi Gezimiga. Nende ümber jookseb trobikond lapsi, kes ilmselt kõik elavad meiega samas majas.
„Küllap räägivad vennad tööjuttu,” mõtlen neile paljajalu lähemale astudes.
Armir on mulle kuude kaupa jutustanud, kuidas ta pärast Albaaniasse saabumist avab maja allkorrusel isikliku klaasitöökoja. Londoni külje all asuvas Romfordi klaasitehases töötas ta aastaid ning seal tekkiski tal idee sama asja kodumaal edasi ajada. Meil on tema äri alustamiseks kõrvale pandud ligi 4000 naela.
Kraadiklaas maja välisseinal näitab 39,5 kraadi. Jalutan kõrvetava päikese eest käega silmi varjates naeratades Armiri poole.
„Mida sa tahad?” käratab ta mind märgates inglise keeles.
Kohmetun ja tardun kiviks. See on nii ootamatu, et ma ei suuda end liigutadagi.
„Mine tagasi tuppa! Tee midagi süüa!” karjub Armir hirmuärataval toonil uuesti.
Ma ei tea isegi, kus siin majas köök asub, rääkimata sellest, millest ma seda toitu peaksin valmistama! Äkki on tegu halva naljaga?
Armir aga keerab mulle selja ja jätkab kätega vehkides vennaga rääkimist.
Mitte kunagi varem ei ole Armir minu peale karjunud ja nii seisan teda ikka veel ehmunud pilguga vahtides õue peal. Kas ma tegin midagi valesti? Lisaks sellele, et olen ärganud täiesti võõras riigis, ei tunne ma järsku enam ära ka oma meest!
(jätkub raamatus)
—-
Kui Armir keskpäeval kööki astub, koorime Lulega parasjagu kartuleid.
„Pane end valmis!” teatab ta.
„Valmis milleks?” küsin õlgu kehitades.
„Sa tahtsid ju poodi minna?!” käratab Armir köögiukselt ning toetab oma õlised räpased käed – muidugi pani ta enne kööki tulekut allkorrusel kokku oma töökoda – vastu valget uksepiita. Avali jäetud välisuks laseb suvisel põrgupalavusel tuppa hoovata ning korraga on jahe ruum täidetud niiske soojusega.
„Ma ootan sind all autos!” Ja ta kõnnib jalgu trampides tagasi õue.
Lippan magamistuppa ja lasen kammiga läbi oma pikkade heledate juuste, mis on siinses niiskuses lokki läinud. Lote istub võrevoodis ja laliseb midagi omaette. Haaran ta sealt sülle. Ma ei ole harjunud oma tütrest pikalt eemal olema ja kuigi Lule oleks ilmselt nõus teda minu äraoleku ajal hoidma, tahan ma lapse poodi kaasa võtta.
Teel välja lehvitab Lule Lotele sõbralikult pliidi tagant ning jääb edasi kartuleid koorima.
Selleks ajaks, kui ma õue jõuan, askeldab Armir juba auto juures.
„Tee kiiresti! Mul on vaja täna veel muid asju ajada!” hõikab ta kärsitult, nähes mind lapsega trepist alla tulemas.
Lisan tempot ja enam-vähem jooksen auto poole. Ma ei taha Armiri vihastada ja soovin, et meie esimene ühine ettevõtmine siin Albaanias läheks hästi.
Raske on uskuda, et minu esimene käik meie uuest kodust välja on sõit toidupoodi ning et see lihtne ettevõtmine teeb mind nii närviliseks! Kas tõesti olen ma kolm päeva istunud kinnises majas, nägemata, missuguses linnas või kohas ma üldse elan, ja niimoodi see jääbki?
Kiikan Gezimi valgesse, päevinäinud kastiautosse.
„Laste turvatooli polegi?” küsin Armirilt, kes hakkab minu sõnade peale kummaliselt silmi pungitama.
„Mis kuradi turvatool? Me oleme Albaanias.”
(jätkub raamatus)
—-
Hoonele lähemale jõudes märkan selle sissevajunud katust ja väikeseid vanglaluugi moodi aknaid, mille raamid on nii hallitanud ja vanad, et ma ei julge neid isegi mitte puudutada. Rohi maja ümber on aastaid niitmata ja kõik annab märku tühjusest.
Raske on ette kujutada, et kunagi sibas siin õuel ringi seitsme lapsega pere. Armir lisab, et see väike maja oli tegelikult kahe pere elamu, millest annavad märku ka maja kaks ust.
„Meile kuulus siit ainult kaks tuba,” kõnnib Armir esimese korruse väikese, auku vajunud akna juurde ja piilub sealt korraks sisse.
„Meie magamistuba,” teeb ta juttu raske pausi, „…tuba, kus me kõik üheskoos magasime.”
Seejärel jalutab Armir maja tagumise hallitanud ukse juurde ja lükkab selle vinguva kriuksuga lahti, justkui oleksime eksinud mõnda õudusfilmi. Ukselt avaneb vaade, mis meenutab pimedat ja rõsket kartulikeldrit.
Selle toakese suurus ei saa olla rohkem kui kuus ruutmeetrit ja kujutan vaimusilmas ette, kuidas igal õhtul heitsid sellele külmale ja kõvale kivipõrandale magama Armiri ema ja isa ning nende seitse last.
„Lähme sisse!” haaran Armirist kättpidi ja suudlen teda õhetavale põsele. Ehmatan, kui näen, et Armiri näost on kadunud igasugune sära ja ta vaatab mind jälle selle tuttavaks saanud tühja pilguga.
„Alles ta ju oli siin!” mõtlen kurbusega, justkui oleksin ma ta kaotanud.
Armir aga vajub küüru ja seisab koltunud puust välisukse juures nagu laps, kes kardab siseneda pimedasse ruumi.
Ta jõllitab maja räämas halli välisseina. Mida ta mõtleb, mida ta meenutab? Vastu tahtmist tunnetan tema aastatetaguseid valusaid mälestusi ja lihtsalt pean teda embama.
(jätkub raamatus)
—-
Lule teeb köögis varahommikust peale suuri ettevalmistusi. Valmistame koos temaga dolmasid – viinamarjalehtedesse keeratud erinevaid suupisteid. Laual seisab veel tükk lambajuustu, mis maitseb nagu tõeline delikatess ning mida Lule sõnul valmistavad Armiri ja Gezimi vanemad.
Lule palub mul tuua elutoa sektsioonkapist kandiku. Saan sellest aru, kui ta teeb kätega enda ees suure ringi ja näitab kommipakile lauanurgal.
Toon okstest käsitsi punutud vaagna kööki ja ulatan Lulele. Lule valab kirevates värvilistes kiledes šokolaadikommid – siinsed maiustused on hulga uhkemas rüüs kui eestimaised – suurele kandikule, naeratab mulle sõbralikult ning näitab siis, kuidas kandikut kätel hoida.
Vaatan jahmunud pilgul, kuidas Lule mööda tühja tuba ringi käib ja kandikul olevaid komme nähtamatutele külalistele pakub, iga tooli juures niksu tehes.
Tema kentsakat tegevust jälgides mõistan, et minu ülesandeks on täna külalistele kommi pakkuda. Mulle meenub, kuidas Armiri ema pakkus meile mägedes tervituseks komme ja saan aru, et ilmselt on see siinne rahvuslik tava.
Kui külalised pärastlõunal saabuvad ja välisuksest sisse astuvad, annab Lule suure kandiku mulle üle. Tunnen end totralt, sest veel enne, kui jõuan külalisi tervitada või nendega tutvuda, pean juba pakkuma neile maiustusi.
Kõnnin kommikandikuga mööda elutuba ringi. Lule, kes on nüüd ka ise kusagilt kandiku haaranud, naeratab mulle nagu tublile koolilapsele. Isegi Armir näib minu kommipakkumisest meeldivalt üllatunud olevat ning vaatab mind uhkustundega kõrvalt.
Ma mõistan, et uude ühiskonda sulandudes on oluline järgida kohalikke tavasid, kuid ometi on selles kandikuga ringikäimises midagi, mis mind kohutavalt häirib. Ma lihtsalt ei ole oma olemuselt alalhoidlik albaania naine, kes tutvustab end kommikandiku taga tütarlapselikult niksu tehes!
Käin kandikuga kolm korda ümber laua, kuni Lule lõpuks tagasihoidlikult viipab ning mu kööki kutsub.
Samal ajal võtavad mehed laua taga istet ja ajavad omavahel juttu. Minus tekib viha.
(jätkub raamatus)
—-
Armir astub draakonipilguga lähemale ja raputab mind õlast. See on täiesti ootamatu.
„Ai, mis sul viga on? Sa teed mulle haiget!”
„Mis mul viga on? Ma võiksin su praegu sinu tegude eest maha lüüa!”
„Mis tegude?” ei saa ma aru. „Mida ma teinud olen?”
Armir laseb mu õlast järsult lahti ning vaatab mind tülgastunud pilguga.
„Sa oled häbiväärne naine ja ma kahetsen, et ma su üldse Albaaniasse tõin! Sa võiksid minna tagasi oma sitasesse Eestisse, kus pole inimestel kombeid ja käitumist…” Ta räägib tulivihasena, suust tatti pritsides, ja on nii endast väljas, et isegi ta käed hakkavad tõmblema.
Seisan paljajalu köögi külmal kivipõrandal ja vaatan tema kummalist reaktsiooni. Ma ei suuda isegi nutma hakata. Tema karjumine viib mu täielikku segadusse.
„Mida ma ometi teinud olen?” tõstan nüüd ka ise pisut häält. Armir on poolteist kuud minust nagu võõrast mööda käinud ja nüüd arvab, et tal on õigus ka minu päritolu mõnitada!
„Sa andsid Lulele veini!?” astub ta mulle veel ühe sammu lähemale ning sööb mind vihase pilguga. „Kes sa selline oled, et tuled meie perekonda põhja viima?”
„Armir,” hõikan ma tema vihahoole vahele. „Kuula mind…”
Ta jääb imekombel hetkeks vait ja laseb mul rääkida.
„Ma andsin Lulele ühe väikese sõõmu veini ja võtsin ise kaks lonksu… Kas sa tõesti teed sellest kõigest nii suure probleemi?”
Londonis jõime Armiriga tihti toidu kõrvale punast veini. Ja minu ema tõi meile Eestist külla tulles kaasa kohalikku Saku õlut, mida Armiriga kahekesi televiisori ees mekkisime. Ma lihtsalt ei suuda mõista, et Albaanias läheb Armir ka minu veinijoomise peale nii närvi.
„Kas sa, idioot, ei saa aru, et sa oled teises keskkonnas? Albaania ei ole London!” röögatab ta vahele. „Siin ei joo naised veini! Naine, kes joob, on lits ja alkohoolik! Kas sa tahad endale selliseid tiitleid?”
(jätkub raamatus)
—-
Meist paarikümne meetri kaugusel tuhlab prahijääkides ja kuumas liivas suur musta- valgekirju lehm.
„Miks lehm rannas on?” küsin Armirilt üllatusega.
„Ta otsib süüa!” pillub Armir uue arbuusikoore enda kõrvale liivale.
Vaatan veel korra lehma, prügist randa ja merd. Kui ilus võiks see rand olla puhtana, reostamata vee ja prügihunnikuteta!
„Miks inimesed seda imekaunist randa niimoodi lagastavad?” küsin Armirilt, kes vahib nüüd mere poole tühja pilguga. Minu küsimus äratab ta Lule käest uut võileiba haarama. Ta hammustab sellest tüki ja vastab täis suuga: „Linnavalitsus ei organiseeri jäätmete koristamist. Sellest on pidevalt juttu olnud… nad ei tee tuhkagi… nad on nii kuradi laisad!”
Kehitan arusaamatult õlgu.
„Aga küsimus pole ju prügiautodes, vaid inimestes, kes prügi rannale loobivad?”
Armir vaatab mulle otsa sellise näoga, nagu oleksin öelnud midagi, mille peale pole ta ise kunagi varem tulnud.
„Ma ei tea, miks…” vaatab ta minust mööda. Tõuseb siis järsku ja viipab venda käega vee poole: „Ma lähen kusele.”
Mehed kõnnivad puusani merre, seisavad seal ja räägivad urineerimise ajal juttu. Lule minu kõrval viskab toidukiled tuulde ning lükkab tühjad õllepudelid meie kõrvale rannaliivale.
Tõusen püsti, korjan laiali pillutud prügi kokku ning panen kõik väikesesse kilekotti. Nii kaugele kui silm ulatub, pole meie läheduses mitte ühtegi prügikasti. Lule palub käsi vehkides, et ma prügi korjamise lõpetaksin.
Ma ei tee temast välja ja püüan koristamises eeskujuks olla. Lule aga ei korja maast üles mitte ühtegi arbuusikoort ega pudelit, vaid jookseb hoopiski oma pojaga merre suplema.
(jätkub raamatus)
—-
„Armir,” ütlen vaikselt. Kougin parasjagu oliive purgist taldrikule.
„Mis on?” kähmab ta.
„Ma pean sulle midagi üles tunnistama…” Panen purgi lauale ja istun Armiri kõrvale köögilaua taha.
Armir vaatab mind kahtlustava pilguga. „Mida?”
Lasen kuuldavale sügava ohke.
„Ma võtsin koera.”
Armir hüppab laua tagant püsti.
„Kus see värdjas on?” röögib ta nagu metslane, nii et kogu maja seinad värisevad.
Istun ikka veel laua taga. Tunnen, kuidas iga kehaosa hakkab hirmust võbelema.
Armir marsib magamistoa ukse juurde ja haarab kutsika une pealt kõrvupidi üles.
„Mitte ükski normaalne inimene ei pea looma toas! Kas sa tahad, et kogu küla hakkab meie peale näpuga näitama?”
Jooksen Armiri poole ja püüan niutsuvat koera vabastada.
(jätkub raamatus)
—-
Juba eos halba aimates tormasin vana korteri elutuppa ja nõudsin oma last. Lule viskas pilgu põrandale ja pobises vaikselt:„Armir viis lapse sinu äraoleku ajal minema.”
Kuuldes Lule sõnu, suutsin ainult valju häälega üle maja röökida: „Loooooteeeeeeee!”
Seejärel vajusin Lule jalgade ette mustrilise vaiba peale põlvili ja palusin viimases hädas Jumalat. Kas tõesti on Armir võimeline mulle nii palju haiget tegema? Kuidas ma ometi olin nii rumal ja jätsin jaoskonda minnes lapse sadistist isa lähedusse?
Tegelikult ei tundnud ma viha mitte ainult Armiri, vaid ka Lule ja kogu siinse perekonna vastu. Ma olen kõik need kuud veetnud inimeste keskel, kes on võimelised emalt lihase lapse ära võtma ja Armiri selles otsuses toetama!
Seejärel jooksin õhku ahmides garaaži. Armir oli kodust lahkunud kiirustades: kallid tööriistad vedelesid töökoja põrandal laiali ja isegi ääreni täis kohvikruus seisis puutumatult puust pingi äärel. Armiri auto oli õue pealt kadunud ja meie voodi peal vedelesid ainult lapse segipuistatud hilbud.
Kuna Lote on veel rinnalaps, tekitas minus veelgi suurema paanika küsimus, mismoodi saab Armir nii väikese lapsega hakkama. Igatsusega nuusutasin Lote segipillatud riideid ja mõtlesin, kuidas mu laps mind igatseb ja ootab. Kus ta küll praegu on? Mida ta tunneb, ilma emata?
Õhtuhämaruses jooksin hullunult tänavale, teadmata, kustpoolt Lote otsimist alustada. Meeltesegaduses läksin tagasi politseijaoskonda. Seal teatati mulle, et kuna Lote on oma isaga, ei saa ma lapse kadumist röövimiseks kuulutada.
„Vaadake ometi mu segipekstud nägu!” karjusin neile. „Kas see pole piisav põhjus muretsemiseks?”
Mundris härrad kehitasid üksmeelselt õlgu.
(jätkub raamatus)
—-
„Ära esita Armirile süüdistust!”
„Miks mitte?” sosistan vihaselt.
Gezimi vastus on kiire tulema.
„Sest siis on tal vähemalt võimalus Lotet toetada ja ennast parandada, mitte vanglas mädaneda.”
Gezim ei tea, et kõik need päevad siin haiglas olen ma haudunud Armirile kättemaksu. Ometi panid ta sõnad mind mõtlema. Muidugi ma tean, et Gezimi huvi on see, et nende perekond ei peaks Armiri tegude pärast kannatama. Kamëzi äärelinnaelus on kõik omavahel seotud. Armiri naisepeksmine heidab varju kõigile nii Gezimi, tema vanemate, lähikondlaste kui äripartnerite ringis, ja heidaks kindlasti rohkem, kui Armir selle eest ka vangi läheks.
Gezim, kes pole üleliia tundeline, haarab korra isegi mu pundunud käest. „Helen, ma luban sulle, et Armir laseb sul Lotega siit minna ja ta ei tee ainsamatki takistust teie lahkumiseks! Isegi parem oleks, kui sa läheksid, sest muud varianti ei ole!”
Kuigi südames kraabib valu Lote pärast, kes kasvaks sel juhul üles ilma isata, sunnib mõistus Gezimiga nõustuma.
Veenan ennast, et pean Gezimi usaldama – oli ju tema ka see, kes hullunud Armiri minu kallalt minema lohistas ning ilmselt ka kiirabi kohale kutsus. Ilma Gezimita võiksin olla praegu haigla asemel hoopis surnukuuris ning ilma tema toeta ei pruugi ma kodumaale pääseda. Järgmist peksmist ma ehk enam üle ei ela ja nii jääks mu laps ilma mõlemast vanemast: mina lõpetan kirstus ja Armir vanglas.
Koleda palati luitunud seinte vahel muutub mu põgenemissoov iga päeva ja tunniga suuremaks. Haiglas olles unistan vaid hetkest, kui saan end voodist iseseisvalt püsti ajada, asjad pakkida ja Lotega siit riigist kaduda.
(jätkub raamatus)
- Blogija Keiti Katrin Buchanani ja Helmi Vela "Minu Albaaniast"
- Katrin Rohtla Õhtulehes „Minu Albaania” autorist Helmi Velast
- Blogija Ana Helmi Vela ja Katrin Buchanani „Minu Albaaniast”
- Kristina Pentsa kirjutab Postimehes Helmi Vela ja Katrin Buchanani „Minu Albaania” järelmõjudest
- Blogis Miomumio Helmi Vela ja Katrin Buchanani „Minu Albaaniast”
- Mare Sabolotny arvustab Eesti Ekspressis Helmi Vela ja Katrin Buchanani „Minu Albaaniat”
- Eesti Päevalehes on katkend Helmi Vela ja Katrin Buchanani „Minu Albaaniast”
- Vahur Afanasjev kirjutab Eesti Ekspressis reisikirjandusest
- Katrin Buchanan kirjutab Delfi Naistekas „Minu Albaania” õppetunnist
- Blogija Marca mõtiskleb Helmi Vela ja Katrin Buchanani „Minu Albaania” ainetel
- Delfi lehel on katkend Helmi Vela ja Katrin Buchanani „Minu Albaaniast”
- Katrin Buchanan intervjueerib Delfi Naistekas „Minu Albaania” peategelast Helmi Velat
Autoriõigus: Helmi Vela, Katrin Buchanan ja Petrone Print OÜ, 2012
Toimetaja: Kaja Sepp
Peatoimetaja: Epp Petrone
Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp
Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
Kaart: Kudrun Vungi
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978–9949–511–05–1 (trükis)
ISBN 978–9949–511–06–8 (epub)
pehme kaas, 130 x 190 mm
224 lk
Läbi müüdud
Ostan e-raamatuna
Kommentaarid
Braavo kaasautorile, kes on tõeline sõnasepp. Tervet raamatut, tõsi, läbi ei lugenud, aga ettekujutuse sain. Ma tean ka raamatu peategelast. See on kurb lugu. Ka SEE lugu, mis oli enne ja pärast raamatut. Pärast raamatut on eriti kurb… VEIN ja kangemaqdki joogid said siiski peategelasele saatuslikuks. See Armir oli muidugi mölakas – aga paljud sõda näinud ja viletsuses kasvanud mehed ongi ebainimesed… no Hannibal Lecterist jäi siiski õnneks veidi puudu. Ma ei õigustagi seda Armiri, aga tema loogika oli siiski ettearvatav: võõral maal (nagu Ingrlismaa) käitu nii nagu neile kombeks, omal maal käitume nii nagu meile kombeks. Aa, et naine ei saanud sellest aru? Aga sellest ei saanud jälle Armir aru, et miks Helmi automaatselt temaga ühtemoodi ei mõtle ja sekundi pealt ei kohane – kuni tikk veel põleb nagu sõjaväes! Helmi oli vattide sees kasvanud euroopaliku rahu-maailma neiu, talle ei tulnud pähegi, et virtuaalsete pruutide kallal virisemine võib elu maksta… aga Armiri arust igasugune käskudest kõrvalekaldumine ja liigse segaduse tekitamine oli karistatav, nagu sõjas või vanglas. Tegemist pole siiski niivõrd rahvuste või kultuuride konfliktiga, kuivõrd isiksuste mitteklappimisega. Ka Eestis oleks võinud vabalt juhtuda, et rikkast perest hellitatud intelligentide ainuke tütreke abiellub nt tänavalapsena kasvanud endise vangiga, või mingi Alganistani sõjast läbi käinud tüübiga. Ja seal oleks konflikt täpselt-umbes sama, ehkki rahvuse erinevus puudub.
Tänu vastuolulistele kommentaaridele oli kerge eelarvamus raamatu suhtes, aga lugesin läbi samuti kahe õhtuga ja mulle raamat väga meeldis. Polegi vist varem kunagi ühtegi raamatut lugedes pisarat poetanud. Muidugi ei saa võtta seda raamatut kui ülevaadet Albaaniast ja albaanlastest üldiselt. Sellepärast oleks väga mõnus vastukaaluks lugeda ka mõne teise eestlase lugu Albaaniast/Tiranast vms.
You went to visit Albania in the summer of 2017 and trying to compare it to the events that happend in 2008-2009.
The stupidest book I have ever read. I visited Albania this summer and its nothing like it is written in this book. I was there with my wife and we had a wonderful time. I dont understand why would anyone generalize the whole country just because of her story. This is a real shame for the author and the editors of this book.
Uhh, päris haiged kommentaarid siin kelleltki hr Edvinilt. Palju õnne talle. Imegu muna.
Aga see oli üks parimaid Minu-sid üldse. Just selliseid päris lugusid ongi sarja vaja. Hooli, märka, mõtle koos looga. Ühe hingetõmbaga ahmisin selle äreva raamatu endasse. Autorile ja ta lapsele parimat!
Üks “Minu” sarja lemmikutest. Hästi kirjutatud. Väga hingeminev teema, emotsionaalne. Aasta peale seda raamatu lugemsit oli mul võimalus ka Albaaniat külastada. Raamatu lugemine tekistas selle riigi suhtes väikese eelarvamuse, aga tegelikkuses ei olnudki asi üldse nii hull, vähamalt pealinnas Tiranas on suht euroopalik elu.
Laenutasin lihtsalt järjekordse Minu sarja raamatu..midagi ootamata. Aga raamat oli väga paeluv, lugesin päevaga läbi. Tõeliselt haarav, emotsionaalne, põnev lugemine.Eriti teadmine, et kõik on päriselt juhtunud. Nüüd tükk aega mõtlen veel autori ja raamatu peale..
Jõudu ja kindlat meelt Helmile.
Albaania on küll nüüd viimane riik, kus korrektseid moslemeid küllaga leidub! Nad on väga vägivaldsed ja kättemaksuhimulised. See vale au käib nende kultuuriga igalpool kaasas. Mul on autori kannatustest siiralt kahju, valus ahkkas. Aga eks eestlaste hulgaski kangeid mehi, peksavad oma naist ja lapsi, juba sajandeid!
Lugesin selle raamatu ühe õhtuga läbi, elasin Helmile nii väga kaasa ja lootsin ta pääsemist koos lapsega. See raamat jättis mulle väga sügava emotsiooni ja pani mind rohkem märkama, kuivõrd hea on Eestis elada.
Kahju on, et Albaania tuttavad on Helmile isegi siia järgnenud, halvustavad nii Helmit kui eestlasi. See omakorda kinnitab autori(te) kirjutatu õigsust – (mõnedele) albaanlastele on omane teisi kultuure ja rahvaid maha teha ning ka pärast riigist lahkumist jälitab ja mõnitab kogukond põgenenud naist. Fakt on siiski see, et erinevalt Albaaniast ei tolereerita Eestis absoluutselt avalikku naisepeksu.
Veidi häirima jäi raamatu epiloog. Enda ja oma lapse kaitseks laseks iga normaalne inimene “otsad vette” – vahetaks kasutajakontosid, blokeeriks juurdepääsud, et aja jooksul neid rahule jäetaks. Selle asemel hoiab Helmi suhted soojas, sest “laps küsib isa järele” ning laseb end jätkuvalt oma piinajal ja peaaegu et mõrtsukal terroriseerida. Ühel hetkel võib selline koletis tulla lapse suhtes oma võrdseid õigusi nõudma. Armastus ja andestus ei tohiks nii enesehävituslikud olla.
Barbarity against women, barbarity against animals (included small puppy)… What do you say about that, Edvin? You keep saying that all Albanian men don’t beat up wives. But tell me – how does an average Albanian man regard to women and stray animals?
Ps! I noticed : in goodreads.com, a guy called Armir Vela marked “to read” to this book. I really want to read HIS comments. Then again – I bet he is too pussy to comment this
I wish Edvin would just give it a rest and stop trying to whitewash his country. Obviously Estonians are not stupid enough to tar every Albanian with the same brush, but I have to admit that the description of the country in this book hardly makes me ever want to set my foot there. The derogatory comments referenced in the book addressing Estonia and Estonians are vicious and indicate the general level of knowledge (or should I say lack of it)and respect or interest ordinary Albanians have towards other cultures. To change the author’s name because it means poison in Albanian; to ignore help pleads, when she is beaten with an iron rod; to cast disapproving looks at her when she walks with a smashed up face on the street; to deprive her from human contact and access to basic human rights does not indicate to me in any way that Albanians encountered in the book have the same level of understanding of human rights or empathy, which are customary in Estonia. Hopefully karma will sort the perpetrators out one day, and hopefully Edvin will mind his own business in the future.
Mina lugesin eile ühe hingetõmbega läbi ja minu arust oli täitsa huvitav. Teadsin, et seda kindlasti ma ostma ei hakka, kuid raamatukogust saab alati laenutada. Mul ei tulnud kordagi pähe, et kõik albaanlased on sellised. Sain aru, et Helmi räägib endast ja sellest, mida tema on kogenud ja mõelnud. Minu arust ei tasu üldse nuriseda. Pigem näitab see seda, et ka selliseid asju juhtub ja tasub olla ettevaatlik. Igas riigis kohtab türanne, ka Eestis ja nii tulebki seda võtta. See on lihtsalt raamat ja selle pärast ei tasu küll end üles kruttida. Minu arust peaks see Armir ka seda lugema. Kui üldse kedagi süüdistada, siis teda, et tema tõttu jäi eestlannale Albaaniast nii negatiivne mulje. Võib ju mõelda nii ja naa, et kas ta ise kuidagi põhjustas mehe viha jne. Aga kindel on see, et mitte miski ei õigusta vägivalda. Ükskõik, mida keegi teeb või ütleb sulle, alati tuleb olla piisavalt tugev, et osata lahendada asjad suusõnaliselt ja suuta enda emotsioone kontrollida. Ainus mulje, mis mul tekkis, oli see, kui nõrk oli see mees psüühiliselt.
Lõpetasin just selle raamatu lugemise… ja ma lihtsalt ei suutnud mõista, kuidas Helmi lasi seda kõike endaga juhtuda. Ma ei taha midagi halvasti öelda, sest ma tean, et autor on juba niigi palju ebameeldivat pidanud läbi elama, aga enda eest oleks ikka pidanud natuke rohkem seisma. Ma saan aru, et Helmi armastas oma meest ja neil oli ühine tütar, kuid kui mees oma naise vastu jõudu kasutab, siis tuleks küll nii kiiresti kui võimalik jalga lasta. Öeldakse ju, et kes korra lööb, lööb kindlasti ka edaspidi. Vähemalt minu arust olnud õiglane see, kui Helmi oleks Armiri süüdistuse jõusse jätnud ja ta vangi lasknud panna. Sellisest mehest ju pole mitte ühelegi inimesele midagi head.
Albaanlastest muidu ei tea ma ise midagi, kuid sümpaatset mujlet see raamat neist tõesti ei jätnud… Kindlasti pole kõik sellised nagu Armir, kuid arvestades seda, kuidas Armir Helmit internetipunktis peksis ja meest seejärel koheselt ei arreteeritud, siis on seal riigis ikka midagi väga valesti. Ja ka see jättis võika mulje, kui Helmi kirjutas, et liikus segipekstud näoga haiglast koju ja mehed lihtsalt vaatasid teda põlastunud pilgul…
Muidu raamat oli hästi kirjutatud ja lugesin selle ühe päevaga läbi.
Edu autorile edaspidiseks!
Olen lugenud peaaegu kõik Minu-sarja raamatud läbi, kuid Helmi lugu läks mulle kõige rohkem hinge. Antud raamat sobib väga hästi antud raamatute sarja ka minu arvates ning see kajastab helmi mehepoolsete sugulaste jms eluolu. Ma ei ole kunagi mõelnud albaanlastest ja nende iseloomust, kuid tänu sellele raamatule ma ei oskagi seisukohta võtta. Kõik loetu oli intrigeeriv ning samuti poetasin ka pisaraid autori üleelatut lugedes. Sain enda jaoks kinnitust, et eesti mehed on parimad.
Soovin Helmi ja ta tütrele helget tulevikku ning loodan südamest, et Armir ei teeks kellelegi haiget.
Kallid inimesed, selle raamatu nimi oligi ju ” Minu Albaania” ehk siis antud juhul Helmi Albaania. Ka mina ei salli üldistamisi ja stereotüüpe ning usun et kindlasti ei ole enamik albaanlasi nagu Armir, kuid kahjuks on kurb tõde see, et selline see Albaania Helmi jaoks oli nagu ta selles raamatus kirjutab ning ma usun, et ta ei tahtnud nimme albaanlasi maha teha vaid lihtsalt kirjutab asjadest nii nagu need tema jaoks olid. Tal oli ju ka täielik õigus oma lugu kirja panna.
G, sa ei tunne mind. Kui sa tahad tunda mind, siis kohtume Tallinnas, kus ma elan. Vastavalt Helmi raamat, Armir on ateist. Kui sa tahad teada kuidas Albaania ja albaanlased on, siis mine Albaaniasse palun. Vaata ja kuula ise kuidas Albaania on.
Kõike head.
Tundub, et Edvin on samasugune reetja ja äraandja nagu Armirgi. On kirjutamata südametunnistuse reegel, et kui inimene on hädas, siis võiks teda ka inimväärselt aidata, mitte maaslamajat veelgi enam porri tallata.
Ja sulle Urmas, ütlen – mis Helmi loosse puutub, siis see ongi tema LUGU ja NÄGEMUS asjast. Moslemid ja üldjuhul need, kes end moslemiks peavad, on reelina armukadedusest pimestatud ja elavad meeste loodud maailmas, kus pimesi arvatakse, et jumal on neile ehk rohkem armulisem, kui naissooga ebainimlikult ümber käia.
Ja Helmi lool on tõsi taga, naised elavadki sellistel maadel pideva hirmu all.
Leian, et ega ta midagi valesti nüüd küll ei kirjutanud! 😉
Alustan sellest, et pole kogu raamatut lugenud, küll aga lugesin läbi kõik meedias avaldatud katkendid. Olles ise ka ühe Minu sarja suhteliselt vastuolulise raamatu autor, pani mind kogu meediakära sügavalt mõtlema. Enne Minu Omaani avaldamist lugesin nö taustsüsteemi tekitamiseks läbi kolm Lähis-Ida kultuuri käsitlevat raamatut, mis kõik sattusid omamoodi sarnaste stenaariumitega. Helmi lugu meenutab mulle paljuski 1984a oma tütre ja iraanlasest mehega mehe kodumaale kolinud Betty Mahmoody “Ainult koos tütrega” läbielamisi, kus samuti Inglismaal nii “normaalne ja läänelik” abikaasa ühtäkki koletiseks muutus. Kindlasti on sellised jubedaid vägivaldseid lugusid palju nii kodus kui võõrsil. Julgust millegi nii isikliku kirja avaldamiseks on vaja üksjagu, austus autorile.
Kurjustajad võiksid võtta asja rahulikumalt. Oleks tore, kui seda loeksid kõik need, kes suures armastuses on valmis teise maailma otsa kihutama ja abielluma mustasilmsete moslemitega. Raamat sobis kenasti minu sarja, ja kes ei suuda siit leida seda “Minu” võtit, hoidku oma tigedus endale.
I am almost finishing reading the book, and I would say that while reading it I laughed a lot from the outrageous and false statements made by the
author about Albania. At the same time, I was thinking that one person who reads this book, might really take those things said about Albania as true,
and create a false impression about the country.
While what happened to Helmi is her own experience, and unfortunately a very bad experience, she cannot claim that what happened to her has to
apply to every single woman living in Albania.
The book opens with a map which is similar to those maps drawn by the early colonizers of Americas, Africa, Australia etc. The map is very simple, and
shows Albania as an empty land, with two towns, a pile of garbage, stray dogs, and “hulkuvad lehmad”. Maybe the author saw cows grazing on
meadows, and she thought that they are stray, as she is used to see cows living in small cages, in big industrial stables, where cows never see the
sunlight, until they are butchered. Throughout the book, the author tries to convince the reader, that Albania is a barbaric, Muslim country, although she
fails to present any logical arguments to such statement. She herself says that her husband doesn’t believe in God, doesn’t go to church or mosque, but
still, she tries to convince the reader that he is a Muslim, because he mistreats her. She goes that far, as to explain to the reader, that Albanias call the
market “pazar”, which according to her, comes from Arabic. This small detail shows that she is trying to show that Albanians are Muslims, and therefore
connected to Arabs. By the way, the word “pazar” comes from Persian “bazaar”, and it is a word which is found in English, Italian, and all the other
languages of the Balkans. In Albanian the word for market is “treg”, and the other version used mostly in the spoked language is “pazar”.
The author tries to play with stereotypes, like when she says that the skin of her husband was as white as hers (hello…), or when she says that Albania
is a Muslim country, but unfortunately, she fails to find any elemnts to support her thesis.
The author goes as far as to say “Albanian women are not allowed to own a cell phone, use Internet, and go for shopping, to Internet cafes, and to bars
without accompanied by a man”. It amuses me to read such statements, as it seems that there is a lot of imagination in this book. Albania has 3 million people, and has more than 4.1 mobile phone subscribers. Mobile phones are so widepsread, such as I have never known an Albanian woman (or girl and child) which doesn’t have a cell phone. The fact that Helmi’s crazy husband didn’t want her to have a cell phone, doesn’t mean that other women don’t have cell phones. As for women not allowed to go shopping alone, this really made me fall off the chair from laughter. It would be really a miracle if most of Albanian men would go with their wives to do shopping. In Albania, as in Estonia and most of the world, women have the burden to go shopping and think about buying things for the house. Usually, their men don’t go with them to help them buy things and carry them at home. As for women going to bars, here we have to know that Albania is not a single village. While in many villages the local bars are full of men drinking, and women would feel very uncomfortable going there, as men would harass them, in towns and cities it is very common to see girls and women sitting in cafes, as in cities usually you don’t have a single bar where some horny, perverted men are sitting only.
I would have liked the book if it were a description of what happened to Helmi, and the description of those events. But the statements “Albanians do this, Albanian women are like this, Albanains are like this and that” and the wrong, ignorant statements about many things which she generalizes, destroy the image of the book, and make it a very dangerous source of information for those who know nothing about Albania, or don’t want to know anything about Albania and get the wrong facts from the book.
Gloria, Estonians are not impolite and rude, some are but not all Estonians. Women don’t get beaten up in Internet cafes in Albania either, and that happened only to Helmi. Half of Estonians have experienced some kind of domestic violence according to studies, and you should be worried about the high rates of domestic violence in Estonia, about which you say it is “nonexistent” (https://docs.google.com/viewer?a=v&q=cache:_qjewb_t4IQJ:www.eucpn.org/poldocs/EE_DV_Policy%2520page2012.pdf+&hl=en&pid=bl&srcid=ADGEESidffG8ox8dLDbw4dLTtVZUXSveR8Sg93DCSCW538V3aLejwwVUeFbu3xGDD6kp_XlxSz7222eDEcuwbf_FGvVULJkdiXJOEGOcY2CJdu-BHCZA70XY5rQNW3A57BGas_87THti&sig=AHIEtbQcGnasgyKaG5-hR7Qc-wlrfp_Cjg).
Albania has in fact a pagan and Christian background, for your information. I am reading the book Minu Albania, and I am halfway from finishing it. What is written in the book, is the story of Helmi, and she has the right to make it public and also to go to court to demand compensation for what her husband did to her. The only problem with that book, is that Helmi is saying “Women in Albania are not allowed to have a cell phone, or go shopping or to an Internet cafe alone..”. This is a big problem…If Helmi was not allowed to do so, by her crazy husband, that doesn’t mean that another Albanian woman, or all Albanian women, as Helmi says, are not allowed to do so.
And by the way, talking about violence, the former husband of Helmi was an Estonian, and he beat her too…
Helmi had every right to speak about her story, and your attitude towards it proves her statement. You are right- Estonians are impolite at times, rude even, cold at times, ignorant- yeah we may be all that but we women feel safe in our country. Women don’t get beaten up by their husbands in an internet cafe, they won’t be judged when they enter a restaurant alone or a pub. There may be a rare few who would try, but other people around would stand up for that woman. Although domestic violence occurs occasionally here in Estonia just as everywhere else too- the figures (percentage) is non-existent compared to countries with Islamic background.
I am not saying that Albanian people are bad people- in general they are not, nor are those from Egypt, Iran, turkey… at least in large part. However the culture difference, and temperament even more so, are too different! The customs and traditions there can somewhat suffocate a woman from different origin, and some behavior by women from more liberal world can cause a man to react aggressively there way too often which in the end may turn into hate. And this isn’t right as well.
I just hope that this book will be a warning for girls the way other tens and hundreds written about similar stories have not been. Love can make mind dysfunctional. But women have to understand that they just cannot jump into relationships with men from that different cultures imprudently. They need to have plan b, c, d even to have a way back when there is a need to it and such words as ‘if you love me then you trust me’ by men are not eligible.
Edvin, I’m on your side in this debate, except your last comment. She doesn’t translate the fact that she was given money as a barbarianism but as kindness. As simple as that.
I agree with everything else…. I understand it is a personal story and that is the profile of “Minu”-books. But it should remain a personal story. Generalizations about Albanians made in this book are not fair. Very sad and shameful to read. (I haven’t read the whole book, only the paragraphs on this page and Delfi.)
I had skipped this paragraph, and only today I saw it: “Taskus polnud pennigi raha… Tänaval pöördusin täiesti võõra albaanlanna poole, kellel minust ja Lotest kahju hakkas. Ta viis meid oma isa juurde. Õnneks juhtus olema ta isal lähedal kauplus ning nad lihtsalt ANDSID mulle võõrastemajas ööbimiseks raha.”
I guess, according to the book, that this is very “barbaric”–helping with money an unknown person, a complete stranger….
This would never happen in Estonia, where I have seen people fainting on the streets, and nobody would even look at them, not talking about going to help them. Asking money from strangers in Estonia? This is unthinkable. So, Albania where there are people who help you, is considered barbaric, whereas Estonia where nobody cares about you, is considered civilized. A very good logic indeed…
Mare, on küll juttu. Aga põgusalt.
Ema Teresa, kuulus katoliku nunn, oli samuti albaanlanna. Kas sellest on ka raamatus juttu? Ma pole küll seda lugenud, tahaks lihtsalt teada.
For Helmi’s comment:
After talking to Helmi today, I told her that this was not the case and it was not true that I notified her husband in any way. We clarified the issue, and that comment shouldn’t be taken as a fact.
Eestlastel on üks kena laulusalm: “Eestlane olla on uhke ja hää…”. Pärast raamatu “Minu Albaania läbilugemist tundsin esimest korda elus häbi eestlaseks olemisest. Sellepärast, et minu armsas emakeeles on minu enda kodumaal ilmavalgust näinud teist rahvast halvustav üllitis. Raamatu lugemise lõpetanud, tahtsin äkki vabandust paluda kõigi maailma albaanlaste ees. Ka raamatu autorite eest, sest ilmselt ei saa nad ise arugi, et on midagi väga valesti teinud.
Ühe nurjunud abielusuhte kirjelduse põhjal loovad autorid kuvandi kogu Albaaniast ja tema rahvast. Autorid kirjutavad: “Albaania on riik, kus naine on mehe tundetu olri, perevägivald on igapäevane nähtus. Klaasike veini ja internetikohviku külastamine tähendavad naisele oma eluga riskimist”. Ja veel edasi: “See ei ole muinasjutt, see on päris elu.” Tahaksin autoritele öelda, et see ei ole tegelik elu Albaanias, vaid nende endi poolt väljamõeldud paranoiline ettekujutus. Jah, nii võib olla elu mõnes perekonnas, aga mitte terves riigis. Selliseid peresuhteid on Eestiski ja igalpool muljal maailmas. Albaanlaste seas pole kindlasti rohkem ega vähem lurjuseid, kui eestlaste ja teiste rahvaste hulgas. Kuidas me näiteks suhtuksime sellesse, kui keegi naine elab Tallinnas nn Kopli liinidel oma vägivaldse mehega ja annab selle põhjal hinnangu kogu Eesti riigile ning inimestele? Kas võtaksime teda tõsiselt? Siinjuures võib üheselt öelda, et perevägivallale ei saa olla mingit õigustust. Toimugu see siis ükskõik kus ja millal.
Raamatu üks “peategelasi” Armir ütleb oma eestlannast naisele Helmile ägedushoos: “Kõik eesti naised on litsid ja mehed pätid”. Kas aga ühe psühhopaadist äärelinna klaasilõikaja ütlus annab endast lugupidavatele (loodetavalt!) autoritele õigustuse vastata samaga ja veelgi enam: thea seda kogu Albaania rahva aadressil. Kas autoritena esinevad daamid ei langeta enneast sellesama psüühiliselt haige mehe tasandile?
Ma ei saa aru Katrinist, kes läks Tiranasse ja kohtus hiljem selle vägivallatsejaga. Mida oli sellelt mehel oodata? Kahetsust toimunu pärast, uusi süüdistusi lapse ema aadressil? Selle asemel oleks võinud kohtuda näiteks Tirana üliõpilastega või ükskõik milliste teiste albaanlastega. Oleks saanud teada, et on olemas ka teistsugune Albaania ja see ei ole sugugi mitte vägivaldne.
2010. aasta aprillis külastas Albaaniat meie peaminister Andrus Ansip. 2011. aasta aprillis moodustati Eesti-Albaania parlamendirühm Igor Gräziniga eesotsas. Kuidagi ei tahaks uskuda, et need lugupeetavad härrad tahaksid suhelda raamatu põhjal loodud kuvandit omavate albaanlastega.
28. novembril thäistab Albaania oma iseseisvuspäeva. 100 aastat tagasi 1912. aastal vabaneti Türgi võimu alt. Eestis elavad albaanlased ja nende sõbrad kogunevad kindlasti sel päeval kusagil. Minu soovitus Katrinile ja Helmile: minge teiegi neid tervitama ja te saate teada, et albaanlased on tõepoolest väga toredad ja sõbralikud inimesed. Ja mis peamine, te vabaneksite ka ise neist eelarvamustest selle maa rahva suhtes.
Jah, Edvin oli üks neist inimestest kelle poole ma seal abi ja nõu küsimiseks pöördusin, olles Armiri poolt surmani ära hirmutatud. Ma olin kaks ööd väikese lapsega keset Tiranat lageda taeva all, sest mul oli hirm koju minna.
Taskus polnud pennigi raha… Tänaval pöördusin täiesti võõra albaanlanna poole, kellel minust ja Lotest kahju hakkas. Ta viis meid oma isa juurde. Õnneks juhtus olema ta isal lähedal kauplus ning nad lihtsalt ANDSID mulle võõrastemajas ööbimiseks raha. Interneti punktis võtsin Edviniga ühendust ja me leppisime kokkusaamise kokku. Kokkusaamispaika ilmus aga hoopis enesega rahulolev Armir! EDVIN oli talle teada andnud, kus ma olen,kuigi olin palunud tal seda mitte teha. Hetk hiljem ilmus välja ka Edvin ise. Nagu õige mees… Paljudest jubedatest asjades ma raamatus ei rääkinud. See asi ei olnud nii hull..see oli palju hullem. AITÄHH EDVIN, ET MIND “AITASID”.
Olin võtnud eesmärgiks, et loen kõik selle sarja raamatud läbi, aga nüüd tundub, et vähemalt üks jääb küll vahele… Tänan hoiatamast! Tänu Taevale, et veel oma raha eest ei hakanud raamatut ostma!!!
Nõus. Raamat on suur pettumus antud sarjas. Kahju, et Kirjastus on sellisele libedale teele astunud ja lugejat antud viisil püüab. Oma saamatusi ja perevägivalda võib kirjeldada mõnes muus rubriigis. Igasugune vägivald on aktsepteerimatu, aga kindlasti ei sobi see raamat antud sarja. Raamat annab väärastunud pildi Albaaniast ja albaanlastest, ka eestlannade kergeusklikkusest või harimatusest või nimetagem seda omale sobiva sõnaga…piinlik lugeda igatahes. Oman pikaajalist kokkupuudet Albaania ja albaanlastega – sooja, sõbralikku ja asjalikku. Antud raamatu autor püüab välja elada vaid oma frustratsiooni.
Suur pettumus antud sarjas. Ei soovita lugeda.
Tiina,
I understand what the book tries to say, and I defend the right of Estonians to warn other Estonians on the dangers of marrying into other cultures. But as you said, the violence story that involved Helmi, could have happened everywhere. So, Helmi didn’t marry into another culture and got beaten by this “culture”, she got beaten by Armir. It is not Albanian culture to beat women, as it is not Estonian culture to beat women as well, but beating of women happen in Albania and in Estonia nevertheless. Armir is a very strange person, and although he shares the same nationality with me, besides the passport and language, it seems that we share nothing else. Perhaps he shares a lot with other Estonians who beat their women. Beating women is not a culture.
Andres,
I know personally the victim and her story. I have also met her and her husband when they were living in Albania. The name of Helmi’s husband is Armir and not Amir like you wrote. The thing with the movie is joke, right? Cause if it is not, than I would conclude that you are not such a smart person, aren’t you?
Edvin, as title of the book sais “My Albania” it also means that this is Helmis Albania and it states her oppinions and not “the whole truth about Albania”. Its not trying to be travel guide or factbook. This “Minu..” series collects different stories about different experiences of estonians in the wide world. It is just a coincidence that home violence story came from Albania. Obviously that could have happened anywhere else. The reason we published this story was not to cast shadow to Albania but to show the dangers of marring into different culture.
Edvin,
Instead of blaiming victim and whining here you should go and say warmest thanks’s to your fellow countryman Amir. For some good reason there are movie Taken made also about your fellow countrymen. No reason at all? Hardly…
I haven’t read the book, but I have read excerpts from the book, published by the author on Delfi and the introduction of this book, published here.
Being an Albanian, I would say that this book gives a distorted image of Albania. It is the intimate and personal story of Helmi Vela, but the descriptions and labeling to the whole Albania and Albanians of some weird things that happened to Helmi, is not right and smart. Living in both countries, in Albania and in Estonia, I would say that wives and women have pretty much similar problem. It is true that there is domestic violence in Albania, but a quick look at statistics on domestic violence in Albania and in Estonia, reveals that the rate of such violence in both countries is very similar, and not higher than the European average. Thus, saying that “Albaanias perevägivald on igapäevane nähtus” is very offensive and I would say malicious. Women (and men) drink wine in Albania, and nobody got beaten for that. Though I would say that in Albania (like in Italy and Greece)people don’t drink until intoxication and until they fall dead from drinking, like it happens sometimes here in the north. How can a book, describing the life of a woman, in a village in Albania, visiting only 2-3 other villages, claim to show the whole Albania, and put a title like that? Albania is not a rich country, but it’s problems are neither so different from the problems of other countries in Europe. Why then such a bad publicity for this country only? Are these books published to entice scorn for specific countries?