Minu Albaania Helmi Vela, Katrin Buchanan

Ilmunud
10.2012

Paradiis ja põrgu

Ma ei tormanud internetist leitud suhtesse ülepeakaela: Kosovo sõjapõgenikuna Inglismaale saabunud Armir pidi mu kõhkluste murdmiseks palju vaeva nägema. Ent poolteist aastat ühist elu Londonis andis mulle julguse hüpata veel kord pea ees tundmatusse ning kolida koos Armiriga tema kodumaale Albaaniasse.

Sellest sai hüpe, mis oleks peaaegu mu kaela murdnud.

Eestis unistasin ma vahel koduperenaise elust, olles sombustel varahommikutel tööle minnes kurb ja tüdinud. Ka Londoni vihmases talves otsisin tihti internetist fotosid Albaania suvest. Kujutlesin Armiri meie päikeselises tagahoovis tööd tegemas, kui mina tütrega uksele ilmun ning teda sööma kutsun. Unistustes olin ma õnnelik nagu muinasjutus.

Jah, Albaanias paistiski päevad läbi päike ja mul oli vabadus ärgata, millal iganes tahan. Mu mees hoolitses meie sissetuleku eest ja meie toidulaual oli alati parim söök. Ent mitte kuskil ei ole ma olnud õnnetum kui Albaanias – riigis, kus traditsioonide raskuse all on naine mehe tundetu ori, perevägivald on igapäevane nähtus ning klaasike veini või internetipunkti külastus tähendab naisele oma eluga riskimist. Paradiislikust Albaaniast sai minu põrgu, kus läbi alanduste kadalipu jõudsin tõukamiste, juustest rebimise ja jalahoopideni… kuni käisin ära ka surmasuus.

Helmi Vela, kirja pannud Katrin Buchanan

Kui ma kõhu täis söönud lapse voodile panen, muutun juba mõnevõrra närviliseks. Armirist pole ikka veel kippu ega kõppu. Kuhu ta ometi terveks hommikuks kadus?

Võtan toanurka asetatud suurest mustast kohvrist välja suvekleidi ning panen end riidesse. Lote lamab rahulikult voodil ja jälgib lae all olevat kärbest, mis vuriseb vaikses toas nagu Karlsson katuselt.

Suutmata tegevusetult toas passida, avan ettevaatlikult ukse ning astun kikivarvul läbi elutoa esikusse ja sealt omakorda alla õue.

Leian Armiri hoovilt. Ta arutab käsi vehkides parasjagu midagi Gezimiga. Nende ümber jookseb trobikond lapsi, kes ilmselt kõik elavad meiega samas majas.

„Küllap räägivad vennad tööjuttu,” mõtlen neile paljajalu lähemale astudes.

Armir on mulle kuude kaupa jutustanud, kuidas ta pärast Albaaniasse saabumist avab maja allkorrusel isikliku klaasitöökoja. Londoni külje all asuvas Romfordi klaasitehases töötas ta aastaid ning seal tekkiski tal idee sama asja kodumaal edasi ajada. Meil on tema äri alustamiseks kõrvale pandud ligi 4000 naela.

Kraadiklaas maja välisseinal näitab 39,5 kraadi. Jalutan kõrvetava päikese eest käega silmi varjates naeratades Armiri poole.

„Mida sa tahad?” käratab ta mind märgates inglise keeles.

Kohmetun ja tardun kiviks. See on nii ootamatu, et ma ei suuda end liigutadagi.

„Mine tagasi tuppa! Tee midagi süüa!” karjub Armir hirmuärataval toonil uuesti.

Ma ei tea isegi, kus siin majas köök asub, rääkimata sellest, millest ma seda toitu peaksin valmistama! Äkki on tegu halva naljaga?

Armir aga keerab mulle selja ja jätkab kätega vehkides vennaga rääkimist.

Mitte kunagi varem ei ole Armir minu peale karjunud ja nii seisan teda ikka veel ehmunud pilguga vahtides õue peal. Kas ma tegin midagi valesti? Lisaks sellele, et olen ärganud täiesti võõras riigis, ei tunne ma järsku enam ära ka oma meest!

(jätkub raamatus)

—-

Kui Armir keskpäeval kööki astub, koorime Lulega parasjagu kartuleid.

„Pane end valmis!” teatab ta.

„Valmis milleks?” küsin õlgu kehitades.

„Sa tahtsid ju poodi minna?!” käratab Armir köögiukselt ning toetab oma õlised räpased käed – muidugi pani ta enne kööki tulekut allkorrusel kokku oma töökoda – vastu valget uksepiita. Avali jäetud välisuks laseb suvisel põrgupalavusel tuppa hoovata ning korraga on jahe ruum täidetud niiske soojusega.

„Ma ootan sind all autos!” Ja ta kõnnib jalgu trampides tagasi õue.

Lippan magamistuppa ja lasen kammiga läbi oma pikkade heledate juuste, mis on siinses niiskuses lokki läinud. Lote istub võrevoodis ja laliseb midagi omaette. Haaran ta sealt sülle. Ma ei ole harjunud oma tütrest pikalt eemal olema ja kuigi Lule oleks ilmselt nõus teda minu äraoleku ajal hoidma, tahan ma lapse poodi kaasa võtta.

Teel välja lehvitab Lule Lotele sõbralikult pliidi tagant ning jääb edasi kartuleid koorima.

Selleks ajaks, kui ma õue jõuan, askeldab Armir juba auto juures.

„Tee kiiresti! Mul on vaja täna veel muid asju ajada!” hõikab ta kärsitult, nähes mind lapsega trepist alla tulemas.

Lisan tempot ja enam-vähem jooksen auto poole. Ma ei taha Armiri vihastada ja soovin, et meie esimene ühine ettevõtmine siin Albaanias läheks hästi.

Raske on uskuda, et minu esimene käik meie uuest kodust välja on sõit toidupoodi ning et see lihtne ettevõtmine teeb mind nii närviliseks! Kas tõesti olen ma kolm päeva istunud kinnises majas, nägemata, missuguses linnas või kohas ma üldse elan, ja niimoodi see jääbki?

Kiikan Gezimi valgesse, päevinäinud kastiautosse.

„Laste turvatooli polegi?” küsin Armirilt, kes hakkab minu sõnade peale kummaliselt silmi pungitama.

„Mis kuradi turvatool? Me oleme Albaanias.”

(jätkub raamatus)

—-

Hoonele lähemale jõudes märkan selle sissevajunud katust ja väikeseid vanglaluugi moodi aknaid, mille raamid on nii hallitanud ja vanad, et ma ei julge neid isegi mitte puudutada. Rohi maja ümber on aastaid niitmata ja kõik annab märku tühjusest.

Raske on ette kujutada, et kunagi sibas siin õuel ringi seitsme lapsega pere. Armir lisab, et see väike maja oli tegelikult kahe pere elamu, millest annavad märku ka maja kaks ust.

„Meile kuulus siit ainult kaks tuba,” kõnnib Armir esimese korruse väikese, auku vajunud akna juurde ja piilub sealt korraks sisse.

„Meie magamistuba,” teeb ta juttu raske pausi, „…tuba, kus me kõik üheskoos magasime.”

Seejärel jalutab Armir maja tagumise hallitanud ukse juurde ja lükkab selle vinguva kriuksuga lahti, justkui oleksime eksinud mõnda õudusfilmi. Ukselt avaneb vaade, mis meenutab pimedat ja rõsket kartulikeldrit.

Selle toakese suurus ei saa olla rohkem kui kuus ruutmeetrit ja kujutan vaimusilmas ette, kuidas igal õhtul heitsid sellele külmale ja kõvale kivipõrandale magama Armiri ema ja isa ning nende seitse last.

„Lähme sisse!” haaran Armirist kättpidi ja suudlen teda õhetavale põsele. Ehmatan, kui näen, et Armiri näost on kadunud igasugune sära ja ta vaatab mind jälle selle tuttavaks saanud tühja pilguga.

„Alles ta ju oli siin!” mõtlen kurbusega, justkui oleksin ma ta kaotanud.

Armir aga vajub küüru ja seisab koltunud puust välisukse juures nagu laps, kes kardab siseneda pimedasse ruumi.

Ta jõllitab maja räämas halli välisseina. Mida ta mõtleb, mida ta meenutab? Vastu tahtmist tunnetan tema aastatetaguseid valusaid mälestusi ja lihtsalt pean teda embama.

(jätkub raamatus)

—-

Lule teeb köögis varahommikust peale suuri ettevalmistusi. Valmistame koos temaga dolmasid viinamarjalehtedesse keeratud erinevaid suupisteid. Laual seisab veel tükk lambajuustu, mis maitseb nagu tõeline delikatess ning mida Lule sõnul valmistavad Armiri ja Gezimi vanemad.

Lule palub mul tuua elutoa sektsioonkapist kandiku. Saan sellest aru, kui ta teeb kätega enda ees suure ringi ja näitab kommipakile lauanurgal.

Toon okstest käsitsi punutud vaagna kööki ja ulatan Lulele. Lule valab kirevates värvilistes kiledes šokolaadikommid siinsed maiustused on hulga uhkemas rüüs kui eestimaised suurele kandikule, naeratab mulle sõbralikult ning näitab siis, kuidas kandikut kätel hoida.

Vaatan jahmunud pilgul, kuidas Lule mööda tühja tuba ringi käib ja kandikul olevaid komme nähtamatutele külalistele pakub, iga tooli juures niksu tehes.

Tema kentsakat tegevust jälgides mõistan, et minu ülesandeks on täna külalistele kommi pakkuda. Mulle meenub, kuidas Armiri ema pakkus meile mägedes tervituseks komme ja saan aru, et ilmselt on see siinne rahvuslik tava.

Kui külalised pärastlõunal saabuvad ja välisuksest sisse astuvad, annab Lule suure kandiku mulle üle. Tunnen end totralt, sest veel enne, kui jõuan külalisi tervitada või nendega tutvuda, pean juba pakkuma neile maiustusi.

Kõnnin kommikandikuga mööda elutuba ringi. Lule, kes on nüüd ka ise kusagilt kandiku haaranud, naeratab mulle nagu tublile koolilapsele. Isegi Armir näib minu kommipakkumisest meeldivalt üllatunud olevat ning vaatab mind uhkustundega kõrvalt.

Ma mõistan, et uude ühiskonda sulandudes on oluline järgida kohalikke tavasid, kuid ometi on selles kandikuga ringikäimises midagi, mis mind kohutavalt häirib. Ma lihtsalt ei ole oma olemuselt alalhoidlik albaania naine, kes tutvustab end kommikandiku taga tütarlapselikult niksu tehes!

Käin kandikuga kolm korda ümber laua, kuni Lule lõpuks tagasihoidlikult viipab ning mu kööki kutsub.

Samal ajal võtavad mehed laua taga istet ja ajavad omavahel juttu. Minus tekib viha.

(jätkub raamatus)

—-

Armir astub draakonipilguga lähemale ja raputab mind õlast. See on täiesti ootamatu.

„Ai, mis sul viga on? Sa teed mulle haiget!”

„Mis mul viga on? Ma võiksin su praegu sinu tegude eest maha lüüa!”

„Mis tegude?” ei saa ma aru. „Mida ma teinud olen?”

Armir laseb mu õlast järsult lahti ning vaatab mind tülgastunud pilguga.

„Sa oled häbiväärne naine ja ma kahetsen, et ma su üldse Albaaniasse tõin! Sa võiksid minna tagasi oma sitasesse Eestisse, kus pole inimestel kombeid ja käitumist…” Ta räägib tulivihasena, suust tatti pritsides, ja on nii endast väljas, et isegi ta käed hakkavad tõmblema.

Seisan paljajalu köögi külmal kivipõrandal ja vaatan tema kummalist reaktsiooni. Ma ei suuda isegi nutma hakata. Tema karjumine viib mu täielikku segadusse.

„Mida ma ometi teinud olen?” tõstan nüüd ka ise pisut häält. Armir on poolteist kuud minust nagu võõrast mööda käinud ja nüüd arvab, et tal on õigus ka minu päritolu mõnitada!

„Sa andsid Lulele veini!?” astub ta mulle veel ühe sammu lähemale ning sööb mind vihase pilguga. „Kes sa selline oled, et tuled meie perekonda põhja viima?”

„Armir,” hõikan ma tema vihahoole vahele. „Kuula mind…”

Ta jääb imekombel hetkeks vait ja laseb mul rääkida.

„Ma andsin Lulele ühe väikese sõõmu veini ja võtsin ise kaks lonksu… Kas sa tõesti teed sellest kõigest nii suure probleemi?”

Londonis jõime Armiriga tihti toidu kõrvale punast veini. Ja minu ema tõi meile Eestist külla tulles kaasa kohalikku Saku õlut, mida Armiriga kahekesi televiisori ees mekkisime. Ma lihtsalt ei suuda mõista, et Albaanias läheb Armir ka minu veinijoomise peale nii närvi.

„Kas sa, idioot, ei saa aru, et sa oled teises keskkonnas? Albaania ei ole London!” röögatab ta vahele. „Siin ei joo naised veini! Naine, kes joob, on lits ja alkohoolik! Kas sa tahad endale selliseid tiitleid?”

(jätkub raamatus)

—-

Meist paarikümne meetri kaugusel tuhlab prahijääkides ja kuumas liivas suur musta- valgekirju lehm.

„Miks lehm rannas on?” küsin Armirilt üllatusega.

„Ta otsib süüa!” pillub Armir uue arbuusikoore enda kõrvale liivale.

Vaatan veel korra lehma, prügist randa ja merd. Kui ilus võiks see rand olla puhtana, reostamata vee ja prügihunnikuteta!

„Miks inimesed seda imekaunist randa niimoodi lagastavad?” küsin Armirilt, kes vahib nüüd mere poole tühja pilguga. Minu küsimus äratab ta Lule käest uut võileiba haarama. Ta hammustab sellest tüki ja vastab täis suuga: „Linnavalitsus ei organiseeri jäätmete koristamist. Sellest on pidevalt juttu olnud… nad ei tee tuhkagi… nad on nii kuradi laisad!”

Kehitan arusaamatult õlgu.

„Aga küsimus pole ju prügiautodes, vaid inimestes, kes prügi rannale loobivad?”

Armir vaatab mulle otsa sellise näoga, nagu oleksin öelnud midagi, mille peale pole ta ise kunagi varem tulnud.

„Ma ei tea, miks…” vaatab ta minust mööda. Tõuseb siis järsku ja viipab venda käega vee poole: „Ma lähen kusele.”

Mehed kõnnivad puusani merre, seisavad seal ja räägivad urineerimise ajal juttu. Lule minu kõrval viskab toidukiled tuulde ning lükkab tühjad õllepudelid meie kõrvale rannaliivale.

Tõusen püsti, korjan laiali pillutud prügi kokku ning panen kõik väikesesse kilekotti. Nii kaugele kui silm ulatub, pole meie läheduses mitte ühtegi prügikasti. Lule palub käsi vehkides, et ma prügi korjamise lõpetaksin.

Ma ei tee temast välja ja püüan koristamises eeskujuks olla. Lule aga ei korja maast üles mitte ühtegi arbuusikoort ega pudelit, vaid jookseb hoopiski oma pojaga merre suplema.

(jätkub raamatus)

—-

„Armir,” ütlen vaikselt. Kougin parasjagu oliive purgist taldrikule.

„Mis on?” kähmab ta.

„Ma pean sulle midagi üles tunnistama…” Panen purgi lauale ja istun Armiri kõrvale köögilaua taha.

Armir vaatab mind kahtlustava pilguga. „Mida?”

Lasen kuuldavale sügava ohke.

„Ma võtsin koera.”

Armir hüppab laua tagant püsti.

„Kus see värdjas on?” röögib ta nagu metslane, nii et kogu maja seinad värisevad.

Istun ikka veel laua taga. Tunnen, kuidas iga kehaosa hakkab hirmust võbelema.

Armir marsib magamistoa ukse juurde ja haarab kutsika une pealt kõrvupidi üles.

„Mitte ükski normaalne inimene ei pea looma toas! Kas sa tahad, et kogu küla hakkab meie peale näpuga näitama?”

Jooksen Armiri poole ja püüan niutsuvat koera vabastada.

(jätkub raamatus)

—-

Juba eos halba aimates tormasin vana korteri elutuppa ja nõudsin oma last. Lule viskas pilgu põrandale ja pobises vaikselt:„Armir viis lapse sinu äraoleku ajal minema.”

Kuuldes Lule sõnu, suutsin ainult valju häälega üle maja röökida: „Loooooteeeeeeee!”

Seejärel vajusin Lule jalgade ette mustrilise vaiba peale põlvili ja palusin viimases hädas Jumalat. Kas tõesti on Armir võimeline mulle nii palju haiget tegema? Kuidas ma ometi olin nii rumal ja jätsin jaoskonda minnes lapse sadistist isa lähedusse?

Tegelikult ei tundnud ma viha mitte ainult Armiri, vaid ka Lule ja kogu siinse perekonna vastu. Ma olen kõik need kuud veetnud inimeste keskel, kes on võimelised emalt lihase lapse ära võtma ja Armiri selles otsuses toetama!

Seejärel jooksin õhku ahmides garaaži. Armir oli kodust lahkunud kiirustades: kallid tööriistad vedelesid töökoja põrandal laiali ja isegi ääreni täis kohvikruus seisis puutumatult puust pingi äärel. Armiri auto oli õue pealt kadunud ja meie voodi peal vedelesid ainult lapse segipuistatud hilbud.

Kuna Lote on veel rinnalaps, tekitas minus veelgi suurema paanika küsimus, mismoodi saab Armir nii väikese lapsega hakkama. Igatsusega nuusutasin Lote segipillatud riideid ja mõtlesin, kuidas mu laps mind igatseb ja ootab. Kus ta küll praegu on? Mida ta tunneb, ilma emata?

Õhtuhämaruses jooksin hullunult tänavale, teadmata, kustpoolt Lote otsimist alustada. Meeltesegaduses läksin tagasi politseijaoskonda. Seal teatati mulle, et kuna Lote on oma isaga, ei saa ma lapse kadumist röövimiseks kuulutada.

„Vaadake ometi mu segipekstud nägu!” karjusin neile. „Kas see pole piisav põhjus muretsemiseks?”

Mundris härrad kehitasid üksmeelselt õlgu.

(jätkub raamatus)

—-

„Ära esita Armirile süüdistust!”

„Miks mitte?” sosistan vihaselt.

Gezimi vastus on kiire tulema.

„Sest siis on tal vähemalt võimalus Lotet toetada ja ennast parandada, mitte vanglas mädaneda.”

Gezim ei tea, et kõik need päevad siin haiglas olen ma haudunud Armirile kättemaksu. Ometi panid ta sõnad mind mõtlema. Muidugi ma tean, et Gezimi huvi on see, et nende perekond ei peaks Armiri tegude pärast kannatama. Kamëzi äärelinnaelus on kõik omavahel seotud. Armiri naisepeksmine heidab varju kõigile nii Gezimi, tema vanemate, lähikondlaste kui äripartnerite ringis, ja heidaks kindlasti rohkem, kui Armir selle eest ka vangi läheks.

Gezim, kes pole üleliia tundeline, haarab korra isegi mu pundunud käest. „Helen, ma luban sulle, et Armir laseb sul Lotega siit minna ja ta ei tee ainsamatki takistust teie lahkumiseks! Isegi parem oleks, kui sa läheksid, sest muud varianti ei ole!”

Kuigi südames kraabib valu Lote pärast, kes kasvaks sel juhul üles ilma isata, sunnib mõistus Gezimiga nõustuma.

Veenan ennast, et pean Gezimi usaldama – oli ju tema ka see, kes hullunud Armiri minu kallalt minema lohistas ning ilmselt ka kiirabi kohale kutsus. Ilma Gezimita võiksin olla praegu haigla asemel hoopis surnukuuris ning ilma tema toeta ei pruugi ma kodumaale pääseda. Järgmist peksmist ma ehk enam üle ei ela ja nii jääks mu laps ilma mõlemast vanemast: mina lõpetan kirstus ja Armir vanglas.

Koleda palati luitunud seinte vahel muutub mu põgenemissoov iga päeva ja tunniga suuremaks. Haiglas olles unistan vaid hetkest, kui saan end voodist iseseisvalt püsti ajada, asjad pakkida ja Lotega siit riigist kaduda.
(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Helmi Vela, Katrin Buchanan ja Petrone Print OÜ, 2012

Toimetaja: Kaja Sepp
Peatoimetaja: Epp Petrone
Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp
Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
Kaart: Kudrun Vungi

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978–9949–511–05–1 (trükis)
ISBN 978–9949–511–06–8 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
224 lk

Comments


Külaline
x naabrimutt
1 year 10 months ago

Braavo kaasautorile, kes on tõeline sõnasepp. Tervet raamatut, tõsi, läbi ei lugenud, aga ettekujutuse sain. Ma tean ka raamatu peategelast. See on kurb lugu. Ka SEE lugu, mis oli enne ja pärast raamatut. Pärast raamatut on eriti kurb… VEIN ja kangemaqdki joogid said siiski peategelasele saatuslikuks. See Armir oli muidugi mölakas – aga paljud sõda näinud ja viletsuses kasvanud mehed ongi ebainimesed… no Hannibal Lecterist jäi siiski õnneks veidi puudu. Ma ei õigustagi seda Armiri, aga tema loogika oli siiski ettearvatav: võõral maal (nagu Ingrlismaa) käitu nii nagu neile kombeks, omal maal käitume nii nagu meile kombeks. Aa, et naine ei saanud sellest aru? Aga sellest ei saanud jälle Armir aru, et miks Helmi automaatselt temaga ühtemoodi ei mõtle ja sekundi pealt ei kohane – kuni tikk veel põleb nagu sõjaväes! Helmi oli vattide sees kasvanud euroopaliku rahu-maailma neiu, talle ei tulnud pähegi, et virtuaalsete pruutide kallal virisemine võib elu maksta… aga Armiri arust igasugune käskudest kõrvalekaldumine ja liigse segaduse tekitamine oli karistatav, nagu sõjas või vanglas. Tegemist pole siiski niivõrd rahvuste või kultuuride konfliktiga, kuivõrd isiksuste mitteklappimisega. Ka Eestis oleks võinud vabalt juhtuda, et rikkast perest hellitatud intelligentide ainuke tütreke abiellub nt tänavalapsena kasvanud endise vangiga, või mingi Alganistani sõjast läbi käinud tüübiga. Ja seal oleks konflikt täpselt-umbes sama, ehkki rahvuse erinevus puudub.

Külaline
K.
2 years 1 month ago

Tänu vastuolulistele kommentaaridele oli kerge eelarvamus raamatu suhtes, aga lugesin läbi samuti kahe õhtuga ja mulle raamat väga meeldis. Polegi vist varem kunagi ühtegi raamatut lugedes pisarat poetanud. Muidugi ei saa võtta seda raamatut kui ülevaadet Albaaniast ja albaanlastest üldiselt. Sellepärast oleks väga mõnus vastukaaluks lugeda ka mõne teise eestlase lugu Albaaniast/Tiranast vms.

Külaline
K.
2 years 1 month ago

You went to visit Albania in the summer of 2017 and trying to compare it to the events that happend in 2008-2009.

Külaline
Taavi
2 years 2 months ago

The stupidest book I have ever read. I visited Albania this summer and its nothing like it is written in this book. I was there with my wife and we had a wonderful time. I dont understand why would anyone generalize the whole country just because of her story. This is a real shame for the author and the editors of this book.

Külaline
britta
4 years 5 months ago

Uhh, päris haiged kommentaarid siin kelleltki hr Edvinilt. Palju õnne talle. Imegu muna.
Aga see oli üks parimaid Minu-sid üldse. Just selliseid päris lugusid ongi sarja vaja. Hooli, märka, mõtle koos looga. Ühe hingetõmbaga ahmisin selle äreva raamatu endasse. Autorile ja ta lapsele parimat!

Külaline
Merlyn Lemsalu
4 years 7 months ago

Üks “Minu” sarja lemmikutest. Hästi kirjutatud. Väga hingeminev teema, emotsionaalne. Aasta peale seda raamatu lugemsit oli mul võimalus ka Albaaniat külastada. Raamatu lugemine tekistas selle riigi suhtes väikese eelarvamuse, aga tegelikkuses ei olnudki asi üldse nii hull, vähamalt pealinnas Tiranas on suht euroopalik elu.

Külaline
G
4 years 8 months ago

Laenutasin lihtsalt järjekordse Minu sarja raamatu..midagi ootamata. Aga raamat oli väga paeluv, lugesin päevaga läbi. Tõeliselt haarav, emotsionaalne, põnev lugemine.Eriti teadmine, et kõik on päriselt juhtunud. Nüüd tükk aega mõtlen veel autori ja raamatu peale..

Jõudu ja kindlat meelt Helmile.

Külaline
Airi
5 years 3 months ago

Albaania on küll nüüd viimane riik, kus korrektseid moslemeid küllaga leidub! Nad on väga vägivaldsed ja kättemaksuhimulised. See vale au käib nende kultuuriga igalpool kaasas. Mul on autori kannatustest siiralt kahju, valus ahkkas. Aga eks eestlaste hulgaski kangeid mehi, peksavad oma naist ja lapsi, juba sajandeid!

Külaline
Diana
6 years 1 month ago

Lugesin selle raamatu ühe õhtuga läbi, elasin Helmile nii väga kaasa ja lootsin ta pääsemist koos lapsega. See raamat jättis mulle väga sügava emotsiooni ja pani mind rohkem märkama, kuivõrd hea on Eestis elada.

Kahju on, et Albaania tuttavad on Helmile isegi siia järgnenud, halvustavad nii Helmit kui eestlasi. See omakorda kinnitab autori(te) kirjutatu õigsust – (mõnedele) albaanlastele on omane teisi kultuure ja rahvaid maha teha ning ka pärast riigist lahkumist jälitab ja mõnitab kogukond põgenenud naist. Fakt on siiski see, et erinevalt Albaaniast ei tolereerita Eestis absoluutselt avalikku naisepeksu.

Veidi häirima jäi raamatu epiloog. Enda ja oma lapse kaitseks laseks iga normaalne inimene “otsad vette” – vahetaks kasutajakontosid, blokeeriks juurdepääsud, et aja jooksul neid rahule jäetaks. Selle asemel hoiab Helmi suhted soojas, sest “laps küsib isa järele” ning laseb end jätkuvalt oma piinajal ja peaaegu et mõrtsukal terroriseerida. Ühel hetkel võib selline koletis tulla lapse suhtes oma võrdseid õigusi nõudma. Armastus ja andestus ei tohiks nii enesehävituslikud olla.