ma lasen sul minna.kaas.väike
16,00 €

Ilmunud
06. 2016

Traagiline õnnetus.
Kõik juhtus väga kiiresti.
Ta ei oleks saanud seda ära hoida.
Või oleks?

Sekunditega variseb Jenna Gray maailm kokku. Tema ainus ellujäämislootus on jätta kõik maha ja alustada kuskil mujal puhtalt lehelt. Jenna kolibki Walesi rannakülla üksikusse majja. Kuid kurja novembriõhtu mälestused, lein ja toonased hirmud, mis ta elule kriipsu peale tõmbasid,
ei lase tal rahus olla.

Just siis, kui Jennale hakkab tunduma, et tunneli lõpus paistab tema jaoks siiski valgus, saab minevik ta kätte. Tagajärjed on kohutavad…

Kui nautisid raamatute „Tüdruk rongis” ja „Kadunud” lugemist, siis on see raamat sulle: ootamatute süžeepööretega kaasakiskuv psühholoogiline põnevik. „Ma lasen sul minna” tugineb tõsielulistele sündmustele ja autori väga isiklikele üleelamistele.

***

Clare Mackintosh töötas 12 aastat politseis, muu hulgas ka kriminaaluurimisosakonnas ja avaliku korra kaitsjana. 2011. aastal lahkus ta sellest ametist ning asus tööle vabakutselise ajakirjaniku ja meedianõustajana ning praegu tegeleb peamiselt kirjutamisega. Ta on ajakirja Cotswold Life kolumnist ning Chipping Nortoni kirjandusfestivali (www.chiplitfest.com) algatajaid.

Tema debüütromaan „Ma lasen sul minna” (ingl k „I Let You Go”) ilmus 2014. aastal ja püsis Sunday Timesi bestsellerite esikümnes 12 nädalat. Raamat valiti 2015. aastal ka iTunesi poe parimate hulka.

„Ma lasen sul minna” on tõlgitud rohkem kui 25 keelde ning seda on müüdud üle poole miljoni eksemplari. Raamat jõudis ka The British Book Industry Awardsi 2016. aasta debüütromaani lõppnimistusse.

Autor elab Inglismaal Cotswoldis.

***

„Judinaid tekitav, vastupandamatu ja kaasahaarav, „Ma lasen sul minna” on peenelt kujundatud ja rabava süžeega romaan.”
– Paula Hawkins, romaani „Tüdruk rongis” autor

 

„Lugesin „Ma lasen sul minna” läbi kahe õhtuga; see ajas mind nutma (vähemalt kahel korral), õhku ahmima (korra) ja kõige rohkem pani siiski soovima, et ma oleksin selle ise kirjutanud. Haarav, autentne ja rahutukstegev: asjalik ja mõnusalt nutikas saavutus.”
– Elizabeth Haynes, raamatu „Nurka aetud” autor

 

„Väga julge ja kütkestav debüüt selliste sisu- lahendustega, mis tegid mind kadedusest roheliseks.”
– Mark Billingham, krimikirjanik

 

„Väga veenev, on ju Mackintosh endine kriminaaluurimistöötaja. Nii hea debüütromaan tähendab küll kaotust politseiridadele, ent võitu krimikirjandusele. Palun veel.”
– Sunday Mirror

 

„Üllatava pöördega pingeline psühholoogiline põnevik.”
– Daily Express

 

„Mackintosh on oma emotsionaalse debüütraamatuga loonud erakordse õhustiku.”
– Alex Marwood, raamatu „Tapja kõrvalkorterist” autor

Katkendid

Auto ilmub eikuskilt. Märgade pidurite krigin, viieaastase poisi mütsatus vastu auto esiklaasi ja tema keerlev keha, enne kui see vastu maad prantsatab. Naine jookseb poja juurde, auto pole ikka veel peatunud. Ta libiseb ja kukub raskelt väljasirutatud kätele, löök võtab ta hingetuks.

Ühe silmapilguga on see läbi.

Ta kükitab poja kõrval ja otsib paaniliselt pulssi. Tema hingetõmbed tekitavad õhku üksiku valge aurupilve. Ta näeb, kuidas poisi pea alla tekib tume vari ja kuuleb enda ulgu, justkui tuleks see kellegi teise suust. Ta tõstab pea ja vaatab üles auto häguse esiklaasi poole. Kojamehed paiskavad veejugasid pimenevasse õhtusse ja ta karjub nähtamatu juhi poole abipalvet.

(jätkub raamatus)


Ma ei tea täpselt, mitu päeva õnnetusest on möödunud või kuidas ma selle nädalaga hakkama olen saanud. Tunnen nagu sikutaksin kitis üht jalga teise ette. Ma ei tea, mis paneb mind otsustama, et täna on see päev. Aga nii see on. Võtan ainult nii palju, kui spordikotti mahub, sest tean, et kui ma ei tee seda kohe praegu, siis ei pruugi ma iial olla võimeline lahkuma. Kõnnin sihitult mööda maja ja püüan ette kujutada, et ma pole siin kunagi viibinud. See mõte on ühtaegu hirmuäratav ja vabastav. Kas ma suudan seda teha? Kas on võimalik ühest elust lihtsalt välja astuda ja alustada uuega? Ma pean proovima: see on minu ainuke võimalus sellest kõigest ühes tükis pääseda.

(jätkub raamatus)


Minust on saanud selle majakese kivist seinte vahele sulgunud erak, kes ei söanda ette võtta muud, kui minna külasse piima ostma, ja kes elab peaaegu ainult röstsaiast ja kohvist. Kolm korda olen otsustanud külastada Bethanit karavanipargis; kolm korda olen meelt muutnud. Ma soovin, et suudaksin sundida ennast minema. Väga palju aega on möödas sellest ajast, mil mul oli sõber, ja sama palju aega on möödunud sellest, kui ma sõpra vajasin.

(jätkub raamatus)


Ülemkonstaabel Olivia Rippon oli terane, kuid hirmuäratav naine. Ta oli auastmeid pidi kiire tõusu teinud ja seitse aastat Avoni ja Somerseti vanemohvitser olnud. Mingil hetkel oleks temast võinud saada järgmine Londoni politseiülem, kuid Olivia oli isiklikel põhjustel otsustanud jääda koju, kus ta sai kord kuus toimuvatel kohtumistel nautida vanemohvitseride alandamist pihuks ja põrmuks. Ta oli üks neist naistest, kes on sündinud vormirõivast kandma. Ray hõõrus peopesi vastu püksisääri, et need oleksid täiesti kuivad. Talle oli kõrvu jäänud kuulujutt sellest, kuidas ülem oli kord peatanud paljutõotava ohvitseri edutamise peainspektoriks, kuna selle vaese mehe higised peopesad „ei äratanud usaldust”.

Ray hingas sügavalt sisse ja lükkas ukse lahti. „Tere hommikust, ma’am.”

Olivia tegi oma kaubamärgiks kujunenud loetamatu käekirjaga märkmeid ja vaikis. Viimaks lõpetas ta kirjutamise ja tõstis pilgu.

„Ma tahan, et sa lõpetaksid Fishpondsi otsasõidu ja põgenemise juhtumi uurimise.”

(jätkub raamatus)


Nüüdseks on mulle selgeks saanud merelahe erinevad aastaajad ja ma tunnen meeldivat rahulolu, et olen siin näinud peaaegu tervet aastaringi. Mere ääres ei ole kunagi kaks päeva järjest ühtemoodi. Mõõn vaheldub tõusuga, ilm on ennustamatu ja isegi praht, mida vesi kaldale uhub, on iga tund erinev.

Beau tormab edasi ja jookseb mööda merekallast. Vesi on tõusnud ja koer sukeldub külmade lainete peale haukudes vette. Naeran kõva häälega. Nüüd meenutab ta rohkem spanjelit kui kollit. Tal on proportsionaalselt liiga pikad jalad nagu teismelisel, ja nii palju energiat, et ma imestan, kuidas see tal küll ometi otsa ei saa.

Kavatsen just tööle hakata, kui Beau haugatab ja pilku tõstes näen, et üks mees kõnnib meie poole. Mu hing jääb kinni, aga mees tõstab tervituseks käe ja ma taipan, et see on Patrick. Ma ei suuda naeratust varjata ja kuigi mu süda taob, ei ole selle põhjuseks hirm.

(jätkub raamatus)


Niipea kui ma ukse avan, tean täpselt, mis toimub.

Ma polnud tahtnud muud, kui põgeneda: teeselda omaette, et elu, mida ma enne õnnetust elasin, kuulus kellelgi teisele, ja teha end lolliks mõttega, et võiksin kunagi taas õnnelik olla. Olen sageli mõelnud, milliseks kujuneb mu reaktsioon, kui mind leitakse. Ma mõtlesin, mis tunne võib olla, kui mind tagasi viiakse, ja kas ma hakkan sellele vastu võitlema.

Aga kui politseinik mu nime ütleb, siis ma lihtsalt noogutan.

„Jah, see olen mina,” ütlen.

(jätkub raamatus)


Kohtusaali töötaja sikutab mind varrukast ja ma näen, et olen ainuke, kes veel püsti seisab. Kohtunik, kitsa näo ja püstiste juustega mees on saabunud ning istung algab. Mu süda klopib ja nägu on häbist tuline. Need vähesed inimesed, kes saalis on, vaatavad mind uudishimulikult, justkui oleksin muuseumieksponaat. Mulle meenub kusagilt loetu Prantsusmaal läbi viidud avalike hukkamiste kohta: giljotiin oli seatud linna keskväljakule kõigile nähtavasse kohta; naised klõbistasid etendust oodates kudumisvardaid. Mind läbib värin, kui taipan, et tänase päeva meelelahutust pakun mina.

(jätkub raamatus)


Inspektor Stevens räägib vaikselt, tema rahulikkus annab mulle turvalisema tunde, tunnen end kindlamalt maa peal.

„Me ei lase tal teile enam rohkem haiget teha, Jenna.”

Nii et nad siis teavad. Ma hingan vaikselt välja ja vaatan esimest korda inspektor Stevensile, seejärel Ruth Jeffersonile otsa. Tunnen äkitselt, et olen surmväsinud. Inspektor avab pruunide kaantega kausta, kus ma näen nime „Petersen”; enda nime pärast abiellumist. Iani nime.

(jätkub raamatus)


Võtit keerates tajun hirmu sosinat, aga enne kui jõuan reageerida, lendab uks lahti ja ma jään ukse ja seina vahele. Ian punetab näost ja hingab raskelt. Valmistan end ette tema rusikalöögiks, aga seda ei tule, ja ma loendan oma südamelööke, kui ta riivi uksele aeglaselt ette tõmbab.

Üks, kaks, kolm.

Süda taob rinnus kiiresti ja tugevasti.

Seitse, kaheksa, üheksa, kümme.

Ja siis on ta valmis. Ta pöörab end minu poole naeratusega, mida ma tunnen nii hästi, nagu see oleks mu enda oma. See naeratus ei ulatu tema silmadesse; see annab aimu sellest, mida tal minu jaoks varuks on. See naeratus ütleb, et kuigi lõpp on tulekul, ei kujune see kiireks.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Originaali tiitel:
I Let You Go
Copyright © Clare Mackintosh, 2014
First published in Great Britain in 2014 by Sphere, an imprint of Little,Brown Book Group
Originaalkaas: Hannah Wood – LBBG
Kaanefoto: Arcangel

Eestikeelse raamatu väljaandja:
© Petrone Print OÜ, 2016
www.petroneprint.ee
Tõlkija: Aet Karolin
Toimetaja ja korrektor: Pilleriin Torim
Kujundaja: Ande Kaalep

ISBN 978-9949-556-96-0 (trükis)
ISBN 978-9949-556-97-7 (epub)
Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ
pehme kaas, 135 x 210 mm
352 lk

Kommentaar

  1. Väga põnev raamat lõpuni välja ja väga ootamatud keerdkäigud. Ladusalt kirjutatud, hea lihtne lugeda. Absoluutne lemmik!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga