minu_bollywood
3,00 €

Ilmunud
06. 2011

Läksin Indiasse otsima hingerahu ja sisemist tasakaalu, kuid leidsin hoopis armastuse. Ja veel millise! Selles armastusloos on tormilised tõusud ja mõõnad, madalad kired, armukadedad naised, suguvõsa vastuolek ja armukese kättemaks. Pean sageli sulgema silmad ja mõtlema, kas see ikka on tõsi ja juhtub minuga – või on see kõik üks Bollywoodi nõretav film, kuhu endalegi ootamatult olen peaosatäitjaks sattunud.

Ühte tean ma siiski tänu Indiale kindlalt: elada tähendab julgeda armastada just siis, kui armastus on sinu ellu tulnud. Isegi siis, kui sa pole seda otsinud ja selle armastuse vastu tundub olevat kogu maailm: viisareeglid ja elamisload, kultuurid ja perekonnatraditsioonid ning eelnevate elude suhtesasipuntrad.

Ent siiani ei ole mul vastust küsimusele, kas armastuse nimel ikka võib tuua ohvriks süütuid hingi ja panna kannatama lapsi. Kas see üldse on armastus, kui õnn ja valu nii tihedalt läbi põimuvad?

Katkendid

Ja siin ma nüüd olen, seismas kitsal Delhi vanalinna põiktänaval vastamisi šarmantse hindu mehega, kes ilmselt näeb minus –nagu igas teiseski turistiski – kerget saaki ja valget kõndivat rahakotti. No seda me veel vaatame!

Mul on küll veidi häbi, et ma ei suuda olla meeldiv, viisakas, naeratav ja andestav – aga ma olen segaduses, sest India on mu juhtme kokku jooksutanud. Ma vajan vaikust ja rahu, et mõelda, mida edasi teha.

Kõik selle prahvatangi vihases inglise keeles välja tollele hindu playboy´le. Et ma ei taha sinuga rääkida, ma ei kavatse midagi osta, mul pole üldse raha, ma pole huvitatud juhuseksist ning soovin ainult vaikust ja rahu ja mitte kellegagi rääkida. Lõpetanud oma otsekui kuulipildujast tulnud sõnavalingu, jään ootama, kuidas mind sellise käitumise eest jõhkralt pikalt saadetakse.

Aga mida ei tule, on vasturünnak. Tõmmu playboy vaid naeratab rahulikult.

„Kui see on kõik mida te soovite, madame, siis tulge istuge minu jahedasse kontorisse pehmele sohvale, rüübake teed ja ma garanteerin et mitte keegi ei tülita teid. Ma isegi ei räägi teiega ühtegi sõna, enne, kui te ise soovite.“


Ma tunnen, kuidas solvumine minus pead tõstab. Ah lõbutsemiseks kõlbasin ma küll, aga kui on vaja ema-isa ette ilmuda, siis olgu mina autos, nagu mind poleks olemaski. No ei, nii see juba ei lähe!

„Tead mis, mind ei huvita, mida teie kultuur lubab ja mida mitte! Ma kas tulen sinuga praegu sinu vanematekoju ja magan sinuga ühes toas ja ühes voodis – või ei ole mind sinu elus enam alates sellest hetkest olemas. Valik on sinu!“ prahvatan ma, ise vihast ja raevust lõhkemas.

Hetk hiljem saan aru, et selline ultimaatum on meeletu ja selle ainus tagajärg saab olla vaid see, et pean välja mõtlema, mis valemiga saada siit kolkast Delhi lennujaama.

Ootan Krishna reaktsiooni, aga seda ei tule. Mitte mingit. Täielik vaikus. Minuti, teise… Siis avab Krishna autoukse ja väljub. Püüan pisaraid tagasi hoida – oh jumal, miks ei võinud meie romaan kaunilt lõppeda, oli seda nüüd vaja…. . Sulen meeleheites silmad ja nuuksun autopimeduses nagu laps, tatt ninast lorisemas ja pisarad põskedel kleepumas.


Nagu salapärasest telefonikõnest oleks olnud veel vähe! Oma meilipostkasti avades leian kirja kelleltki Geetalt. Esimese hooga tahan kirja avamata ära kustutada, tundmatut spämmi tuleb ju iga päev, aga mingil põhjusel otsustan meili siiski lahti teha.

“Ma armastan Krishnat ja tahan temaga igavesti koos olla. Ta on mu eluarmastus ja minu äripartner. Krishna naine Dolly teab meie suhtest ja tal pole minu ja Krishna armastuse vastu midagi. Kes oled aga sina, et tuled minu ja Dolly ja Krishna õnne ära rikkuma?”

Mis seltskonda ma nüüd sattunud olen? Ja mida arvab sellest kõigest Krishna ise? Jah, tegelikult ma ju tean – Krishna naise Dollyga olen ma ju kohtunud ja keegi Geeta helistas ka pidevalt - aga et tegemist on sellise kokkkulepitud armukolmnurgaga, sellest ei teadnud ma küll mitte midagi! Tegelikult polnud see ju algul minu asigi – mina läksin Indiasse puhkusele, esialgse plaaniga suisa vaimsele joogapuhkusele. Aga välja kukkus hoopis midagi muud - sattusin hoopis abiellu, ja nüüd tuleb välja, et no millisesse veel!

Nüüd, jälle Euroopas olles, ärkan nagu mingist ulmelisest illusioonist. Asjadele kaine pilguga tagasi vaadates tundub kogu lugu ikka tõelise Bollywoodi seebiooperina. Aga siin ma nüüd olen: kangelanna India seebikast, kelle rolliks tundub olevat olla see vastik valge bitch, kes püüab kenast armukolmnurgast nüüd midagi nelinurga sarnast tekitada. Või on see hoopis viis-, kuus- või jumal teab, mis hulknurk?


”Räägi, mis sinuga juhtus, miks sa oled ratastoolis?”

”Luba, et sa ei pahanda, luba, palun luba…”

”Muidugi - räägi, ma ei pahanda!”

Püüan olla äärmiselt asjalik ja mitte välja näidata, kui närvis ma tegelikult olen. Hinges pesitsev solvumine võitleb meeletu kaastunde ja sooviga aidata.

Kuulen Krishnalt, et ta tegi paar päeva tagasi avarii oma mootorrattaga ja kukkus nii õnnetult, et kogu ta parem jalg pandi kipsi. Õnnetus juhtus keset Delhi vanalinna, kus üks hooletu mootorrattur Krishnale külje pealt sisse põrutas. Prognoos parenemiseks on karm – vähemalt kuus kuud kipsis voodirežiimil.

”Kallis, kuidas saan ma su peale pahane olla, sina polnud ju õnnetuses süüdi,” püüan Krishnat lohutada.

”Tegelikult ma olin süüdi. Ma poleks pidanud vihasena sõitma minema.”

”Vihasena?”

”Luba, et sa ei pahanda, lubad ?”

Luban, mis mul üle jääb.

Kuulen Krishnalt, et tol päeval, kui õnnetus juhtus, polnud ta üksi. Talle oli koos kolmekümne turistiga sõitnud külla sõbratar Geeta Mauritiuselt.


”Madame, madame, blaaa, blaaaa, blaaaaaa…?” küsib minult kohtuõuele sisenedes mustas ülikonnas mees.

Mis toimub? Terve Patiala kohtuhoone hoov on telekaameraid täis ja rahvast rohkem kui turul. Ega nad ometi mind oota? Ma tahtsin ju minna vaikselt ja märkamatult kohtuhoonesse istungit kuulama, aga nüüd…

Vaatan abiotsivalt Krishna järele, aga näen vaid tema selga kadumas ühe kohtuhoone ukse taha. Leppisime eelnevalt kokku, et läheme kohtusse eraldi, et keegi meie seotust ei oskaks kahtlustada. Krishna nii tegigi – läks ees ega pannud tähele, et minu võtsid enda haardesse ülikonnastatud pintsaklipslased. Ja nüüd jooksevad nad mulle järgi ja muudkui pärivad.

”Madame, madame, blaa, blaaa, blaaa…?”

Ma ei saa mitte midagi aru!

Et meestest lahti saada ja Krishnale järgi jõuda, noogutan peaga. Hetk hiljem saan aru, et see on viga.

Mustas ülikonnas mees viipab käega teiste omasuguste poole ja nüüd näen enda poole tulemas ka talaarides kohtunikuhärrat koos kaaskonnaga.

“Proua, sinnapoole palun, konverents algab iga hetk!” ulatab kohtunikuhärra mulle terekäe ja üritab mind edasi juhatada.

Mis pagana konverents? Mida need inimesed minust tahavad? Ma olen nii ähmi täis ja peast segi, et ei oska esimese hooga muud vabandust välja mõelda, kui et pean enne tualetist läbi käima.

Loodan, et meeste armaada jätab mu nüüd rahule ja saan rahulikult oma teed minna. Aga ei– kohtunikuhärra eskordib mind tualettideni ja teel sinna ühineb temaga veel kaks talaaris kohtunikku.

Kuna ma hindi keelt lugeda ei oska, sisenen esimesest uksest, mille poole kohtunikuhärra käega viitab. Kuulen selja taga meeste ärevat hõiget, aga ei pööra sellele tähelepanu. Minu peas on ainult üks mõte – minema siit, kasvõi läbi kempsu akna ronides!

Pissuaarid – appi, kui piinlik! Ma olen kogemata tulnud meeste WC-sse! Seda need kohtunikuhärrad siis mulle järgi hüüdsidki!

Nüüd tahan ma veel enam aknast välja ronida ja põgeneda – sellise häbiga ju uksest enam rahva silme alla ei ilmu! Aga aknad on väljapugemiseks liiga tillukesed.


Jääme Dollyga kahekesi lauda. Me mõlemad oleme räsitud ja väsinud. Me mõlemad oleme käitunud teineteisega inetult. Me mõlemad teame seda, aga ei kumbki ei oska kuskilt otsast seda lahti harutada.

Siis hakkab Dolly nutma. Pisarad voolavad mööda ta pruuniksparkunud põski, silmavärv on laiali läinud ja juuksed tuulest sasitud. Ega minagi parem välja näe.

Automaatselt tõusen oma kohalt püsti, võtan oma tooli ja nihutan selle Dolly oma kõrvale.

“Proua, mu käed on kõik katki, ma töötan koristajana…” Dolly sirutab minu poole oma käed –imepisikesed, nagu lapse omad. Ja need on tõesti katki ja kriimud, kohati isegi veritsevad.

Võtan oma käekotist välja igaks elujuhtumiks sobiva BoroPlus Ayurveda kätekreemi ja hakkan Dolly pisikesi käsi sisse kreemitama, samal ajal neid kergelt masseerides.

Dolly ei hakka vastu, ta laseb mul oma tööst parkunud käsi ravitseda. Pisarad aina voolavad - ja siis ta murdub. Viskub mulle kaela ja hakkab lihtsalt lohutamatul nuuksuma. Tal on väga valus.

Ma ei oska midagi muud teha, kui surun tema nuuksuva keha enda rinna vastu ja paitan teise käega tema siidiseid musti juukseid. Püüan teda lohutada, nii kuidas oskan.

“Proua, te võite Krishna endale võtta, ma pole enam teie peale vihane. Teie olete nüüd mulle nagu õde. Ma vihkan ainult Krishnat… Proua, mul on teile ainult üks soov – ostke mulle Delhis maja!”


”Ja kus on teie abikaasa, millega tema tegeleb?” pöördub korraga minu poole doktoriproua ämm.

”Kus on minu abikaasa, mis mõttes?” ei saa ma aru. Krishna istub ju siinsamas minu kõrval.

”Jah, proua, millega teie mees tegeleb ja mis on tema nimi?”

Püüan Krishna otsa vaadata, aga tema lööb silmad maha.

”Santhos just mainis, et olete Indias turismireisil koos Mauritiuse grupiga. Kas teie mees siis ei tahtnud Indiasse tulla?” ei jäta proua oma pärimisi.

Püüan end koguda ja teatan enesekindlalt:

”Minu mees elab Ameerikas. Ta on tööga hõivatud ja ei saanud tulla, aga tänan küsimast.”

See vastus rahuldab doktoriämma täiesti ja jutuvada jätkub omasoodu. Mina aga keen vihast – ah kes olen mina, ah kus on teie mees, ah tema on valge turist…! Mida see Santhos õige mõtleb? Ise teab küll, et olen Krishnaga abielus, ja siis panna mind kogu rahva ees sellisesse olukorda? Ja Krishna on kah vait nagu sukk!

Tõusen otsustavalt püsti.


Ma üritan Krishnalt pärida, et mis saab edasi, aga ta vaatab mulle oma imeilusate pruunide silmadega vaid kurvalt otsa. Ta ei ütle mulle midagi, kuid sosistab midagi minu rikšajuhi kõrva - ning läheb ja istub teise rikšasse, kus on ootamas Dolly ja lapsed .

Ah nii siis jäetaksegi mind maha – niisama lihtsalt. Rikšasse ja ongi kõik. Ma ei suuda end liigutada, pisaraidki ei tule. Olen täiesti tuim. Rikšajuht hakkab sõitma ning üritan talle öelda, et sõitku Main Bazaarile. Siis saan vähemalt koju minna, sest võti on mul ju olemas.

Ma ei suuda vaadata teise rikša poole, mis sõidab minust mööda – selles istuvad Krishna ja Dolly koos lastega. Valu tahab siinsamas tappa.

Kõik – nüüd on see siis läbi. Igaveseks. Nii siis lõppeski minu Bollywoodi armastuslugu – sumedas India suveöös vana rikša tagapingil.

Hetke hiljem pidurdab mu rikšajuht järsult: keegi on hüpanud sõiduki ette. See on Krishna. Ta tuleb ja istub minu kõrvale, võtab mul kõvasti-kõvasti ümbert kinni ja suudleb. Suudleb tugevalt, soojalt, metsikult ja andunult otse suule.

”Ma ei suuda sind jätta, ma armastan sind selleks liiga palju,” sosistab ta mu kõrva.

Ilmumisandmed

  • Autoriõigus: Ragne Jõerand ja Petrone Print OÜ, 2011Toimetaja: Kaja Sepp
    Keel ja korrektuur: Egle Pullerits
    Kaanekujundus ja makett: Anna LaukTrükk: Greif OÜISBN 978-9949-479-47-4

    pehme kaas, 130 x 190 mm
    268 lk

Kommentaar

  1. Täiesti mõistmatu ja rumal tunduv naine. Miks kirjastus sellise raamatu avaldas, see on ju lemberomaan, mitte reisikiri!

  2. Läks Indiasse ja hakkas teise naise mehega julmalt sebima.. Lihtsalt läksid ja abiellusid kuigi mees juba oli abielus :D See ei ole normaalne.. juba sellepärast lugesin suht vastumeelselt selle lõpuni, lihtsalt sellepärast, et loetud saaks. Indiast ei saanud suht midagi teada, pigem mingist lahutamise teemast ja muust sarnasest.

  3. Mulle väga meeldis see raamat. Soovitan.

  4. Toetan Kadi ja Kuukiir 44-a. Melodraama aga mitte reisikiri.

  5. Raamat meeldis..edu ja kõike head Ragnele

  6. kurb, kui see üllitis paneb rõhku suhteromaanile, mitte niivõrd riigile, inimestele, kultuurile ja selle kajastamisele. See ongi põhjus, miks neid raamatuid loen, et teada saada teistest maadest. Tänan eelmistele kommentaatoritele. Jätan siis selle eksemplari ostmata.

  7. Olen selle Bollywoodi raamatuga peaaegu ühele poole jõudmas ning üritan selle lugemisega tekkinud negatiivseid emotsioone alla suruda. Minu meelest on see MINU -sarja üks halvemaid raamatuid (olen pea kõik siiani läbi lugenud). Hea, et ma ise seda ei ostnud, vaid laenasin. Ei tahaks sellist rumalat ja lapsikut trotsi täis naist kuidagi toetada. Lihtsalt piinlik on lugeda. Kohutav seebiooperist suhtedraama käsitlus muudab “Minu Bollywoodi” täiesti mõttetuks kirjutiseks! Kui poleks ise Indias käinud ja kohalikuga nädalaid ringi reisinud, poleks sellest maast mingit ettekujutust saanud, sest see raamat seda lihtsalt edasi ei suuda anda.
    Kurb!
    Ja autoril peaks häbi olema!

    1. Ma olen samuti peaaegu kõik Minu… sarjad läbi lugenud.Eks autor kirjutab kas oma nägemust või siis ka omi tundeid. See on iga inimese valik , mismoodi ta sinna kirjutab

    2. Suurepärane raamat!

  8. Raamat on väga huvitav ja minu meelest annab väga suure ülevaate ühest tähtsamast India elus – religioonist ja kultuurist. Ei ütleks üldse, et Indiast midagi teada ei saanud, sain ja väga palju, kõik on ju seotud religiooniga. Pearõhk oli tõesti romaanil, aga ka see oli väga häsi kirjutatud, küll veidi ebareaalne, et nii palju erinevaid sündmusi korraga juhtus, aga siiski VÄGA huvitav lugeda.

  9. Minu arust väga hea raamat. Minu sari meeldib mulle lugeda just selle pärast, et need on inimeste juhtumised riigis, mitte kuivad reisikirjad. Minu Bollywood on muidugi üks eredamaid, eneseiroonilisemaid ja tragikoomilisemaid lugusid! Äge!

  10. Antud raamat ongi nagu Bollywoodi film – siin on lihtsalt kõik nii uskumatu ja samas nii huvitav ja absurdne. Tahaks, et ka kunagi ilmuks teine osa, mis läheks küll sama liini pidi edasi, kuid kus saaks ka India kombeid jms rohkem teada. Tõeliselt huvitav lugemine oli.

  11. Masendav ja piinlik. Ei suutnud lõpuni lugeda :(

  12. Lugesin eelnevalt arvustusi ja ootasin midagi väga jubedat. Lugedes leidsin end aga ühe palavalt armunud, enesekindla ja ehk veidi taktitundetu ja egoistliku naise armastuse lugu lugedes. Polnud sugugi kehv raamat ning Indiast ja hindudest sain palju rohkem teada.
    Raamatu kohta nuriseda ei oska, julgen teistelegi soovitada. Autori teguviisi hukka mõistma ei hakka.

  13. Ragne, kuidas sul läinud on? Oleks tore lugeda järge! Missugune oli siis täpsemalt see orjastav tööleping, mille Indias said, ja kas sul ikkagi õnnestus armastatuga kohtuda?
    Äge lugemine, ja mina kyll sain India kohta teada nii mõndagi huvitavat. Hämmastav, kuidas traditsiooniline abielukorraldus veel tänapäevalgi sõidab yle yksikisiku pyydlusest õnnele, ja kui jäik see systeem tundub olevat. “Minu Bollywood” on siis omamoodi nagu isikliku puutepunktiga täiendus Aime Hanseni India teemalistele juttudele.

  14. Esimene Minu-raamat, mis mul pooleli jääb. Sellest sarjast ootan pigem mõnusaid tähelepanekuid kohaliku kultuuri ja inimeste kohta, mitte kellegi armudraamat – liiati veel abielumehega. Sisu hakkab moraalselt vastu, ei suuda lugeda.

  15. Väga meeldib “Minu…”sari. Müts maha tegijate ja autorite ees. Eriliseks teeb lugemise see, et raamatud on erinevalt kirjutatud. Kui kellelgi häbi peaks olema, siis ainult negatiivsete kommentaaride kirjutajatel. Kirjavigade otsijatel palun sodida ainult oma isiklikku raamatut!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga