Minu Alaska / Uus epiloog 2018 Maria Kupinskaja

Ilmunud
05.2018

Kasvatamas kelgukoeri ja iseennast

Ma õppisin seal, teravatipuliste mägede vahel, et minu rahutu hing ei ole tingimata halb asi. Ma kohtasin inimesi, kes avasid mulle oma südame, õppisin töötama sadade kelgukoertega, nägin mägesid, mis sundisid oma majesteetliku iluga hinge kinni pidama, aga eelkõige toimus muutus minu enese sees: ma õppisin iseennast usaldama.

Kaksteist aastat hiljem vaatan oma Alaska-ajale tagasi. Vahepeal on palju juhtunud – ja ma olen leidnud oma kodu siin planeedil. Working holiday-viisaga rändamine on toonud mind maailmanurka, kuhu ma poleks eales arvanud, et püsima jään. Tuleb välja, et vahel on õnnetoovad lahendused seal, kust neid oodata ei oska.

See on ühe hilisõhtuse autosõidu ajal Tartust Ida-Virumaale, kui ma tühjast-tähjast rääkides lõpuks Selle Teema tõstan.

„Emm, kuule, mul on üks idee, kuhu suveks tööle minna.”

„Jaa? Kuhu?”

„Eee… Ameerika Ühendriikidesse.”

„Sinna, kuhu Katigi läheb?” (Kati on mu keskkooliaegne pinginaaber, kes sätib end suveks Ameerikasse raamatuid müüma)

„No peaaegu.”

„Aga mis tööd seal tehakse?”

„Kaks varianti: kas hobustega ratsutama või kelgukoertega turiste sõidutama.”

„Oo, see oleks küll hea! Aga kuhu täpselt?”

Ma vannun, te võiks autos isegi ritsikate sidinat kuulda – nii pingeline on see vaikus, kui end vastamiseks kokku võtan.

Ma olen täiesti veendunud, et hetkest, kui üle mu huulte tuleb sõna „Alaska”, saab auto täis valimatut sõimu sellest, kas ma pean end mingiks polaaruurija Roald Amundseniks, et kavatsen kuhugi sellisesse kohta tööle minna. Aga pole midagi teha, on vaja küsida. Ma ei ole võimeline ilma ema toetuseta minema.

(jätkub raamatus)


Kuigi turistide seas on palju „keskmiselt ülekaalulisi” inimesi, kahvatab kõik seninähtu hetkel, kui ühel ilusal päeval astub maasturist välja emalaeva mõõtu naine ning kõik koerajuhid näost kaameks lähevad.

„Oi, jumal, ei, ärge pange teda minu kelgu peale, ärge pange teda minu kelgu peale,” kuulen kedagi oma töökaaslastest selja taga kommenteerimas ning jälgin diskussiooni peategelast – naist, kellest oleks lihtsam üle hüpata, kui mööda minna.

Puhtinimlikust aspektist saan ma kommenteerija murest väga hästi aru – kehakaalu mõttes on see naine umbes sama hea kui kolm tavalist inimest kokku ja ükski giididest pole huvitatud sellest, et koerad sellist lisamassi ringi vedama peaksid. Kellegi kelgule tuleb ta aga ometigi panna.

(jätkub raamatus)


Dokumentide allakirjutamise protsessi vingeim osa on see, et esimest korda elus tuleb mul alla kirjutada paberile, mille umbkaudne mõte on selline:

„Mina, Maria Kupinskaja, mõistan, et liustikulaager on muust maailmast füüsiliselt eraldatud territoorium, millele ligi pääs sõltub lisaks muudele teguritele ka ilmastikuoludest. Alljärgnevaga kinnitan, et mõistan riske, mis kaasnevad võimalusega vigastada end ajal, kui arstiabi saamine on välistatud halbade lennutingimuste tõttu ning keeldun esitamast tööandjale nõudmisi kahjutasu osas, mis tulenevad eelnimetatud riskide täitumise võimalusest.”

Lühidalt öeldes on see paber, mis ütleb: „Jah, ma saan aru, et kui ma murran pilvise ilmaga jalaluu, siis ma istun oma murtud jalaga senikaua telgis, kuni pilved laiali lähevad ja päästehelikopter järele saab tulla.” Ja teate, mis? Ma valetaksin, kui ütleksin, et see paber ei pane mind uhkusest paisuma.

Emale jätan selliste dokumentide olemasolu igaks juhuks mainimata.

(jätkub raamatus)


Heliseb äratuskell. Andre keerab teise külje ning vajutab pläriseja kinni. Osa koeri haugub, taevast sajab lund ja telgi katuselt kostab vaikne tõps-tõps-tõps-tõps. Öösel magamiskoti suu juurde kondenseerunud hingeõhk tilgub krae vahele, kui end liigutama hakkan.

Brr!

Küünitan end üle magamiskoti ääre Andre poole, kes on samuti üleval. Kulub veel vähemalt viis minutit, enne kui ma lõpuks valju ohkega luku lahti tõmban ja välja ronima hakkan.

Magamiskoti sees on ju nii soe!

Kraade on kolm kuni neli alla nulli. Õhtul põrandale sattunud lumi pole ära sulanud, kuivama jäetud saapad on põranda küljes kinni, niisked püksid ära külmunud, veekruusil jääkirme peal. Hammaste pesemiseks vajaliku hambapasta saamine on paras tsirkus, tuubiga tuleb tükk aega ringi vehkida, enne kui asja saab.

(jätkub raamatus)


„Kuidas nad teavad, kuhu minna?” – see on kelgusõidu konkurentsitult enim esitatud küsimus.

Ei ole vahet, kas seda küsitakse enne kelgule istumist, sõidu ajal, pärast sõitu – mingil hetkel pillavad turistid selle „pommi” niikuinii ja mingil hetkel vastavad koerajuhid sellele niikuinii.

„Ah, teate, esimestel koertel on suised nagu hobustel ja ohjad ulatuvad kelguni välja. Kui ma parempoolsest tõmban, siis nad lähevadki paremale,” seletab Shane surmtõsisel ilmel ning üritab mitmesajandat korda kõlavat teemat enese jaoks huvitavamaks muuta.

„Mis asja, päriselt ka või!?” ei saa õllekõhuga papi Shane’i huumorist aru ning hüüab natuke maad tagapool kelgule lähenevale mammile: „Irene, kujutad sa ette, neil on suised! Nagu hobustel! Ma ju ütlesin sulle!”

Shane’i näole tekib totakas irve. Ta on seda nalja vähemalt kümnel korral rääkinud, iga kord erineval toonil, kuid seni ei ole ükski turist nii lihtsameelne olnud, et teda uskuma jäädagi – ikka on leidunud seltskonnas mõni, kes koerajuhile skeptilisest otsa vaatab ja küsib ettevaatlikult, ega Shane ometi tõsiselt ei räägi. Aga mitte sel korral.

(jätkub raamatus)


Ülesmäge sõitmine sujub üsna hästi. Probleemid tekivad alles siis, kui tagasi laagri poole suundudes risti üle sügavate roobaste peame minema – oleme just päev varem roomikautoga lõbusõidul käinud ning selle elaja jäljed on vähemalt poole meetri sügavused.

Jacques’i kelk läheb, jõnksti!, üle sügavate roobaste, vaarudes korraks paremale küljele, kuid tõuseb tagasi vertikaalsesse asendisse ning jätkab sõitu. Minu kelk läheb samuti, jõnksti!, üle sügava roopa, siis veel teisegi, ning on teisel pool takistusi juba peaaegu stabiilseks muutumas, aga… lendab siiski pikali.

Nii mina kui ka vanahärra, kes minu ees istub, lendame suure hooga lumme, ning kelk, millest ma paanikahoos lahti olen lasknud, lohiseb Jacques’i rakendile järele.

„Jacques, oota!” karjun ma rakendile järele ning jooksen, süda rinnus tagumas, lumes lamava vanahärra kõrvale.

„Palun tee nii, et tal ei oleks ühtegi luumurdu, palun tee nii…” pomisen ma ei-tea-kellele ning aitan vaest meest hange seest tõusta.

(jätkub raamatus)

Selle raamatu osa tekste on varem ilmunud internetis
suslikute-alaska.blogspot.com ja suslikute-alaska2007.blogspot.com

Autoriõigus: Maria Kupinskaja ja Petrone Print OÜ, 2018

Toimetajad: Liis Kängsepp, Epp Petrone
Epiloogi tõlkija: Epp Petrone
Keel ja korrektuur: Elo Kuuste
Epiloogi keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp
Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
Küljendus: Aive Maasalu

Kaanefoto: Andre Lipand
Fotolisa: Andre Lipand ja Maria Kupinskaja

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-608-96-6 (trükis)
ISBN 978-9916-605-09-7 (epub)

pehmed kaaned, 130 x 190 mm
272 + 16 lk

12.00 

Laos

Ostan e-raamatunaOstan e-raamatuna lisapeatüki(d)
Samalt autorilt:Maria Kupinskaja

Kommentaarid