minu_las_vegas
9,00 €

Ilmunud
07. 2013

Las Vegas! Paljudele manab pelgalt selle sõnapaari mainimine näole ilme, nagu oleks tegu millegi salapärase ja ebasündsaga. Eks ta suurel määral nii olegi. Vegas on linn, kus iga 60 sekundi järel maandub lennukitäis inimesi, kes tulevad siia oma raha laiaks lööma. Samas elavad siin tavalised inimesed, kes hoolivad oma perest ja käivad tööl selleks, et turismimeka külastajad saaksid nautida pillavat elustiili. Raamat piilub hasartmängupealinna patuurgastesse ja pajatab argipäevadest, millest enamikul Vegast külastavatel turistidel aimugi pole.

Räpinas üles kasvanud Kersti Dennis alias Amira on mitmel pool maailmas tunnustust pälvinud kõhutantsija, kes sattus Las Vegasesse üle kümne aasta tagasi lapsehoidjana. Lihtsast maatüdrukust metropoli tantsijannaks saanud naise elu meenutab nii tuhkatriinu- kui inetu pardipoja lugu, oleneb, mis nurga alt vaadata…

Katkendid

Oli jaanuar. New Yorgis, kus me pidime läbi tegema neljapäevase kursuse, polnud mitte ainult külm, vaid l õ i k a v a l t külm. Tuul puhus halastamatult. Õigupoolest mäletan maandumist New Yorgi lennuväljale ja saabumist hotelli üsna uduselt, sest olin kohutavalt väsinud. Selgelt on meeles ainult see, et õhuloss, mille olin endale mõttes Ameerikast maalinud, pudenes põrmuks kohe, kui olin kohale jõudnud.

Hotell New Yorker asus Manhattanil, kuid oli väga räpane ning kubises eri värvi inimestest, kes rääkisid valjult, peaaegu karjudes. Lärm, mis kõikjal valitses, ehmatas mind. Tundsin, nagu oleks mind visatud elusalt suurde väljapääsuta sipelgapesasse.

Elasin läbi kultuurišoki, millest olin kuulnud küll palju räägitavat, kuid mille puhul ma ei uskunud, et see mulle, palju reisinud inimesele, võib osaks saada. Jah, New York osutus hoopis teist sorti elukaks kui linn, mida olin telerist näinud ja endale ette kujutanud. Esimesed päevad Uuel Mandril keerasid mu maailmatunnetuse sõna otseses mõttes pea peale.

(jätkub raamatus)


Mind äratas mürtsuga lahtilendav uks ja kaks kilkavat imearmsat last, Mikinzi ja Alek, kes kohe mu voodisse hüppasid. Alek, see, keda teadsin hirmus haige olevat, näis terve ja rõõmus kui purikas. Särgiväel ning palja pepuga, istus ta mulle kaksiratsi rinna peale, ise midagi ägedalt seletades. Järgmisena peeretas ta valjult, mis mind täielikult une hõlmast välja kiskus. Puhkesin naerma – need lapsed on ikka igavesti armsad!

Siis saabus tõtates ema, kes kukkus ette-taha vabandama, et lapsed niimoodi hoiatamata minu tuppa olid lennanud: „Nad tahtsid sind nii väga näha!” Korrutasin üle kilkamise ja voodikrigina häält tõstes: „It’s okay, it’s okay.” Olin seesugusest hommikutervitusest üdini liigutatud. Pisut veider tundus ainult, kuidas Alek oli üleöö terveks jõudnud saada.

Tõusin, panin riidesse ja tulin silmi kissitades toast välja. Uudistasin valget maja päevavalguses. Akendest paistis ere päike. Tõdesin, et mitte ainult öine, vaid ka päevane valgus on Las Vegases teistmoodi kui Eestis – see on silmipimestavam ja valusam. Valgusvihud olid nii eredad, et tolm nendes sätendas vastu. Oli tunne, nagu kõnniksin unenäos. „Võib-olla polegi see päriselt, kohe käib klõps ja kõik muutub ümberringi jälle halliks,” mõtlesin.

(jätkub raamatus)


Andur piiksatas, seejärel lendas pereema uksest sisse. Kuidagi väga kiirelt käis see tal! Pehmed sammud tõttasid lastetoa poole. Ainuüksi nende sammude järgi võisin oletada, et perenaine polnud tulles niisama pingevaba, kui oli olnud lahkudes. Ta nõksatas lävepakul seisma ja vaatas punetava näoga üle ukse. Võin vanduda, et ta hoidis isegi hinge kinni. Suunurki sunnitult ülespoole kiskudes piiksatas Cindi viimaks kõrgendatud toonil: „Hi!”

Juba tabas ta kõrgepingena särisev energiavoog mindki – tundsin, et parem on olla ettevaatlik. Tervitasin vastu, lapsed jätkasid kilgates mängu. Jälgisin perenaist silmanurgast. Nägin, kuidas ta rind vajus kohinal allapoole, nagu oleks õhku täis ahmitud kopsudelt punn minema veerenud – nad on elus! Kas ta oli terve äraoldud aja hinge kinni pidanud? Ja nüüd, nähes, et kahtlane lapsehoidja polegi lapsi minema viinud või maha löönud, sai jälle hingata?

Küsimuse peale, kuidas meil läks, kirjeldasin ausalt ja nii hästi, kui mu inglise keel seda võimaldas, mis vahepeal oli juhtunud. Mainisin, et meil oli Alekiga väike arusaamatus – „No big deal!”. Seda ütlust ma teadsin ja tundsin uhkust, et see mulle õigel hetkel meelde tuli.

„Mis arusaamatus?” tahtis Cindi teada. Kuna mulle ei meenunud, kuidas on inglise keeles sõna „tülitsema”, kasutasin vahejuhtumi kirjeldamiseks sõna fight. Olin filmidest kuulnud, kuidas abielupaarid kurdavad: „We fight all the time.” Seletasin siis Cindile oma konarlikus keeles, et „I fight with Alek little bit”.

Oh sa poiss, seda poleks ma küll tohtinud öelda! Cindi rind kerkis jälle kummi, nagu ta oleks mitu kuupmeetrit õhku sisse hinganud, ning naine hüüatas silmi punnitades: „Did you fight with your hands!?” Issake, ta hääl värises ja nägu muutus kaameks! Tundus, et ta peab tõesti võimalikuks, et olen Alekit halastamatult nüpeldanud.

Mõistsin, et olin vist siiski valet sõna kasutanud. Kokutades ja värisedes üritasin leida sõnu enda õigustamiseks keeles, mida ma sugugi ei osanud. Sooritasin peas kiire tõlkeharjutuse ja kuigi grammatiliselt valesti, suutsin konkreetselt ning pealtnäha rahulikuks jäädes öelda: „No, we only fight with words.”

Mul polnud aimugi, kas sellest lühikesest lausest võib abi olla. Tundsin end kui laps, kes on hirmust halvatud. Mis ta järgmisena ette võtab? Sekundid liikusid aegluubis. Kummaline, kuidas paari tühise hetke jooksul võib peast läbi käia terve stsenaarium.

Kujutasin ette, kuidas mind käeraudades minema viiakse, süüdistatuna lapse ahistamises ja juustu varastamises.

(jätkub raamatus)


Järgmisel hommikul kööki minnes leidsin Cindi laua tagant istumas, ees tohutu suur kollaste lehtedega reklaami-telefoniraamat Yellow Pages. Ta sirvis seda ja ilma tere hommikust ütlemata lausus: „Ma otsin flamenkotundide reklaami, aga ma ei suuda seda leida. Kas tõesti pole Vegases kedagi, kes flamenkot õpetaks? Aga vaata, ma leidsin midagi muud – ehk oled sa sellest huvitatud?”

Kummardusin laua kohale ja vaatasin kuulutust, millele oli ring ümber tõmmatud. Kõhutantsustuudio? Muigasin. Ma polnud kunagi varem sellele mõelnud… belly dance, hmm. Kehitasin õlgu, kuigi tundsin, et kõhus hakkavad lendama liblikad. „Oleksin eelistanud küll flamenkot, aga heakene küll, ma lähen proovin siis seda, mis ta nüüd oligi, kõhutantsu…”

Cindi ei tea tänaseni, et ta pööras selle kuulutusega mu elu pea peale. Nii et kõlagu see kui irooniliselt tahes: olen oma praeguse elu eest talle tänu võlgu. Oli see juhus või saatus? Kas selleks oligi mulle „kurja võõrasema” vaja, et ta juhataks mulle kätte õige teeotsa?

(jätkub raamatus)


Veel sain Meelilt inspiratsiooni, et ma võin ka ise proovida kodus süüa teha. Ostsin jahu, suhkrut ja mune ning otsustasin lastele pannkooke praadida…

Kui ma Cindile oma plaanist rääkisin, polnud ta sugugi vaimustuses. Ta tõmbas külmiku lahti ja osutas kirevale karbile: „Vaata, meil on külmutatud pannkoogid olemas, need võib mikrolaineahjus soojaks lasta.” Kohmetunult kinnitasin, et kavatsen oma plaanile siiski kindlaks jääda. Tema vaidles vastu: „Ma ei usu, et lapsed su pannkooke üldse söövadki, nad pole isetehtud kooke varem saanud.”

„Aga Cindi, sa ju ise tahtsid, et ma kodus süüa teeksin? Nii sa mulle alguses ütlesid!” vaidlesin vastu. Seepeale andis ta järele: „Hea küll, eks tee siis.” Õnneks sõitis perenaine kodunt minema ja köök jäi meie päralt. Tooraineid välja valades panin tähele, et suhkrukristallid on hoopis teistsugused kui koduses Eestis. Ka munakollane polnud mitte harjumuspäraselt kollane, vaid imelikult sinakasoranž.

Lapsed seisid väikeste toolide peal mu kõrval ja jälgisid huviga. Näitasin neile, kuidas suhkrust, jahust ja munast tainast tehakse. Kui koogid pannil särisema hakkasid, särasid ka laste silmad. Pole ime: nende ema oskas ainult muna praadida, ülejäänud söök tuli säilitusaineid täis topitud purkidest. Nad tõesti polnud midagi sellist kunagi varem oma elus näinud. Alek ja Mikinzi rippusid mu seelikusaba küljes nagu kaks näljast šaakalikutsikat. See, millise isuga nad kooke hävitasid, lõi mind pahviks. Olin alati mõelnud, et nad on närva isuga lapsed.

Kui Cindi koju tagasi jõudis, seisatas ta uksel ja ütles peale väikest pausi: „Oh my God, it smells like food!”

See lause on lausa klassikaks saanud – kasutan seda iga kord, kui toas head söögilõhna tunnen.

(jätkub raamatus)


„Oi, kas sina oled Köörsti?” küsis üks naine korraga mu käest. Noogutasin. „Kas sina helistasid meile paar päeva tagasi? Mina olen Becky. Marliza ütles, et sa tuled võib-olla täna meid vaatama. Tere tulemast! Rõõm sind näha.”

Olin rabatud soojast vastuvõtust, samuti imelisest energiast, mis selle armetu ukse taga valitses. „Oh, sa punetad näost, toon kohe külma vett,” kiirustas Becky vee järele. Istusin vabale toolile, jõin vett ja jälgisin ümbrust. Äsja oli lõppenud tangotund, elevil õpilased vahetasid jalanõusid. Kõik sädistasid sõbralikult ja pulbitsesid silmanähtavalt positiivsest energiast.

Siis algas minu tund. Saatuse tahtel olin sattunud edasijõudnute hulka, sest töögraafik ei võimaldanud mul algajatega liituda. Tund algas soojendusega. Olin esialgu tagasihoidlik, hoidudes hoolega tagaritta. Üritasin enda ees tantsiva tüdruku puusaliikumist nii hästi kui võimalik järele aimata. Marliza, minu esimene õpetaja, kes oma vanuse tõttu kasutas kogenumaid õpilasi assistentidena, seisis suurema osa ajast seina ääres ja lihtsalt juhendas meid. Tegime puusadega kaheksaid ja ringe, maokäsi ja mida kõike veel. Kui ma vertikaalsete kaheksatega jänni jäin, astus 65aastane Marliza mu ette, pani mu käed oma puusadele ning ütles: „Sule silmad, tunneta mu liigutusi. Ära mõtle millelegi, lihtsalt tunneta. Ja proovi kaasa teha.”

Panin silmad kinni. Ma poleks kunagi arvanud, et puusad võivad niimoodi liikuda, eriti veel nii eakal inimesel. Haprana näiv keha oli tugev ja voolas kui merelaine, venides mu käte vahel kummipaelana. Paotasin silmi, et näha peeglist ta nägu. Tantsuõpetaja ilmes peegeldus puhas rahulolu ja enesekindlus, silmad särasid noorelt ja vallatult. Olin lummatud. Kui haprus, armastus ja eneseväärikus kokku panna, saabki sellest maailma muutev jõud – mõtlesin.

Kuid veel üks tantsija köitis mu tähelepanu. Temagi näitas meile Marliza palvel liigutusi ette. Naine oli viimaseid kuid rase. See, kui kergelt ta tantsis, kui loomulik ja orgaaniline oli kogu ta keha dünaamika, liigutas mind hinge põhjani. Suur kõht, mis naise liikumist tavaliselt piirama hakkab, tundus talle, vastupidi, veel rohkem vabadust andvat – see näis plastiline, lainetades ebareaalsel moel üles-alla.

Mulle on rasedad naised alati meeldinud, nad on mu arvates ilusad, kuid kunagi varem polnud ma näinud rasedust sellises kunstipärases vormis. Tantsijanna kehastas kõike, mida last ootav ema sümboliseerib: pühadust, ilu ja elu edasi viivat jõudu. Ta tundus nii vaba! Vaba meditsiinilistest hoiatustest ning ühiskonna ettekirjutatud reeglitest.

Oli selgemast selgem: seda tantsu tahan ma õppida! Mind lummasid hüpnotiseeriv muusika, jumalannalik õpetaja ja kaunid enesekindlad naised väikses päevinäinud stuudios. Õhtul koju jõudes palusin sängi veerel: „Armas Jumal, tee nii, et minagi oskaksin niimoodi tantsida.”

(jätkub raamatus)


Autot meil polnud, aga ilma selleta ei saa Las Vegases kuidagi hakkama. Meeli säästude eest ostsime endale 800dollarise päevinäinud sõiduriista.

Seda, kuidas meid autoostuga haneks tõmmati, on isegi piinlik meenutada. Kujutage endale ette kaadrit põnevusfilmist: pime tänavaots, kaks naiivset naisterahvast ja salk kahtlaseid gangstatüüpe. Auto, kui seda autoks võib nimetada, oli 1978. aasta kollane ja räämas kahe uksega Plymouth. Ostsime ta hirmu ja meeleheite seisundis ära, ilma et oleksime natukenegi püüdnud tingida. Ilmselt oleksime võinud selle romu ka poole hinnaga kätte saada, aga kohene vajadus liikuma saada ning müüjate ohtlik välimus halvasid meie tingimisvõime.

Kuna Meeli ei osanud manuaalkastiga sõita, sain autojuhiks olla ainult mina. Olin valmis endale kas või põrsamaski hankima, et mitte oma nägu niisuguse romu roolis näidata.

Juba koju sõites mõistsin, et sel autol pole kõik korras. Rattad hõõrusid pöörete ajal millegi vastu, nii et seda oli isegi salongi kuulda. Rool värises ja kummihaisu viskas üles. Noe, mu kriisiabiarst, näitas Plymouthi ühele oma tuttavale mehaanikule, kes parandas vea kiirelt ära. Peale seda rattad küll ei hõõrunud, aga auto, vaeseke, ei suutnud enam ümber pöörata. Pöörderaadius võis olla umbes 25 meetrit.

Kujutage ette seda koomilist vaatepilti: Las Vegase kaunis neljarealine tänav, millel püüab tilluke kollane kökats sooritada pööret, kuid see ei taha ega taha kuidagi õnnestuda. Kabiinis istub pikka kasvu autojuht, kelle pea on laes kinni. Hiiglane keerab meeleheitlikult rooli, millest pole aga erilist kasu – auto peatub järsult enne kõnnitee piirdesse põrutamist. Seejärel auto tagurdab ja pöörab rattad välja, siis tagurdab jälle ning suudab lõpuks kõigi raskuste kiuste end raevukal põrinal ümber pöörata…

(jätkub raamatus)


Mõne minuti pärast tuli Arkadi küsima, kas ta ei võiks koos sõbraga minu lauda ümber kolida – siis ei pea ta kahe laua vahet pendeldama. Mul polnud selle vastu midagi. Igaks juhuks kohendasin tuka silmade ette, et mehed mu pilgust hirmu ega alandust välja ei loeks.

„Mina olen Mark,” ütles Arkadi sõber. „Töötan „O” show’s ja käin siit baarist tihti peale tööd läbi, et Arkadiga juttu ajada. Mis sina siin teed?”

„Tulin klaverit kuulama.”

„Kas sa ise ka mängid?”

„Jah, natuke mängin.”

„Tead, ma just ostsin koju väikse tiibklaveri. Olen pidevalt kodust ära, sa võid seal mängimas käia, kui tahad!”

Selle peale lükkasin salgu silme eest kõrvale, et vaadata, kes see tegelane küll on, kes mulle nii lahkelt oma klaverit pakub. Meie pilgud kohtusid. Pilk, millega Mark mind uuris, lõi südame alt õõnsaks ja pani ebamugavust tundma. See oli soe ja kavaluseta pilk – nagu koeral, kes armsalt pead kallutades otsa vaatab, kui ootab, et talle midagi meelepärast antakse.

Olin viimastel kuudel juhtunust nii ebakindlaks ja umbusklikuks muutunud, et tundsin end tema tähelepanu pärast ebamugavalt. Tänasin Arkadit ja teatasin, et mul on aeg koju minna.

Kui Arkadi oli mulle oma visiitkaardi ulatanud, ütles Mark, et saadab mu koju.

„Ei!” röögatasin kontrollimatult, nii et inimesed kõrvallauas pead pöörasid. Olin siia sõitnud oma kollase „limusiiniga” ja ma poleks mingil juhul tahtnud, et see kena mees nimega Mark satub samasugusesse hämmeldusse kui vene härra kohtumaja parklas.

Mark aga ei jätnud oma jonni ning ma nõustusin temaga tingimusel, et ta saadab mu ainult parkla ukseni. Leppisime kokku, et ta helistab mulle lähipäevil ja viib mind klaveriga tutvuma.

Kui selgus, et elame üksteisest vaid paari tänavavahe kaugusel, polnud kummagi hämmeldusel piire.

Kui keegi oleks mulle tookord ennustanud, et abiellun kahe aasta pärast sellesama mehega, oleksin ta pikemalt mõtlemata välja naernud.

(jätkub raamatus)


Kas kahekümnendate aastate keskpaika jõudnud inimesel on veel võimalik tantsijakarjääri teha? Kahtlused olid, aga aeg näitas, et on küll.

Mark oli see, kes innustas mind oma unistusi püüdma. „Kui tahad kõhutantsijana töötada, tee seda. Kes sind takistab?” ütles ta lihtsalt. „Milleks asju üle dramatiseerida – kui tahad midagi teha, siis muudkui tee!”

Just täpselt sama lihtsalt ma seda näha üritasingi, aga ikka leidsin sadu põhjusi, miks ma nagunii kunagi edu ei saavuta. Vale kodeering, mille olin lapsepõlvest kaasa saanud, ei tahtnud mind kuidagi vabaks lasta. „Kas see on eestlastele omane, et nad keskenduvad sellele, miks e i saa, selle asemel et mõelda välja, kuidas kõige paremini s a a k s,” nähvas ta tabavalt. „Või oled ainult sina selline?”

Mark tegi minust esimesed kõhutantsufotod ning aitas üles otsida talendiagentuurid. „Sa pead oma loomingulise resümee koos piltidega agentuuridele viima ja ennast „turule panema”!” õhutas ta mind tagant.

„Aga mis teised linna kõhutantsijad sellest arvata võivad…?”

„Miks sa kogu aeg muretsed selle pärast, mis teised tahavad ja arvavad? See on sinu elu! Keskendu ometi ükskord sellele, mida s i n a tahad,” ütles Mark nii enesestmõistetavalt, nagu räägiks ilmast. Ta ei teadnud, et ma polnud sellise maailmakäsitlusega tuttav. Olin harjunud suhtumisega „Ole rahul sellega, mis sul on”, „Palju tahta pole hea, võid olemasolevastki ilma jääda”, „Ära kõrgele roni, sealt on valusam alla kukkuda” ja nii edasi ja nii edasi.

Tea, kas see oli Marki toetus, kostüümiga kaasa tulnud endise tantsija hing või puhas õnn, aga peale mõningaid avalikke esinemisi läks kõik mu elus justkui lahti. Enne kui arugi sain, hakkas telefon helisema ja mind kutsuti küll Araabia ööklubidesse, erapidudele, sünnipäevadele, pulmadesse, firmapidudele ja bar mitzvah’ pidustustele esinema. Las Vegase kohalik araablaste ühiskond võttis mu samuti kiirelt omaks ning see lisas eneseusku ja indu. Tundsin end äkki kui kala vees. Teadsin, et minu aeg on tulnud.

Õnneks ei kaotanud ma oma kiire edu juures pead. Võin julgelt, käsi südamel, tunnistada, et just need karjääri alguse esinemised panid mind mõistma, kui palju tuleb mul veel treenida ja õppida. Samas adusin, et ehe praktika esinemisena – mis siis, kui see täiuslikult välja ei kuku – ongi parim ja asendamatu õpituba. Tean küllalt neid, kes ei haaranud headest võimalustest kinni, kartes mitte piisavalt hea olla, ja jäidki sedaviisi magamistoas oma peegelpildile esinema.
(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

  • Autoriõigus: Kersti Dennis ja Petrone Print OÜ, 2013
  • Toimetaja: Tiina Väljaste
  • Peatoimetaja: Kairit Lillepärg
  • Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp
  • Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
  • Pildilisa kujundus: Margit Randmäe
  • Kaart: Kudrun Vungi
  • Pildialbum: Kersti Dennis, Mark Dennis, Meeli Sonn, Hot Shots, Las Vegas Sun, Glenn Brogan, Asko Talu, Ron Dorson, Margit Toovere
  • Trükk: Greif OÜ
  • ISBN 978–9949–511–37–2 (trükis)
  • ISBN 978–9949–511–38–9 (epub)
  • pehme kaas, 130 x 190 mm
    287 lk

Kommentaar

  1. Tore lugemine. Meeldis. Mis koht tuleb

  2. Huvitav raamat. Tasub lugeda.

  3. väga hea raamat, mulle väga meeldis. saab ameerikaliku mõttelaadi kohta palju juurelda.

    lk 171 on kirjas:
    “Pidin kohustuslikus korras terve esimese semestri inglise keelt õppima. Lisaks valisin sotsioloogia ja psühholoogia. Iga aine andis kolm punkti, kokku niisiis kaksteist – täpselt nii palju, kui viisa saamiseks vaja oli.”

    mina saan kõigest üheksa ainepunkti siinkohal kokku.

  4. Vastuseks T-le…
    Kõigepealt tänan lugemast ning on tore teada, et raamat meeldis.
    Ma võtsin kahte erinevat inglise keelt- grammatikat ja lihtsalt inglise keelt, sealt tulebki tegelikult juba 6 punkti kokku. Kahju jah, et see raamatus segaseks jääb. Võibolla saab järgmises tiraazis paranduse teha ja selgust tuua. Aitäh!

  5. Väga meeldis! Põnev, siiras, kaasahaarav, hästi kirjutatud jne jne.

  6. Üks parimaid Minu-sarja raamatuid, mida siiani lugenud olen. Ta ei kirjutanud millestki erilisest ega huvitavast, aga ta oskas igavatest asjadest väga huvitava raamatu kirjutada. Tegelikult kirjutas ta Las Vegasest nii nagu see koht tegelikult on, meie jaoks kohati täiesti ulmeline maailm. Lugesin ühe õhtuga läbi. Ja see tähendab seda, et raamat oli väga hea, ei suutnud käest panna :)

  7. Väga mõnus raamat. Minusugusele tantsu-ja reisihuvilisele küllaltki inspireeriv lugemine.

  8. Olen lugenud peaaegu kõiki Minu – sarja raamatuid ja see on nendest kõige huvitavam. Lugesin selle läbi Miami- Milano lennukis ja tõesti, raamat sai liiga ruttu läbi! Olen ise ka viibinud Las Vegases aastal 2000, mil Kerstike oli samas, hingevärinal kurja perenaise näägutusi kuulmas…Mina, mu naine ja üks sõber aga ei teadnud sellest midagi, imetlesime Stripi hotelle ja kasiinosid ning lõpuks me jäime ööbima Luxori hotelli, see oli mõistagi püramiidikujuline. Ka vaatasime imelist valguse- ja veeshowd Bellaggio hotelli ees ning sarnaselt Kerstile tahtsime seda mitu korda vaadata…Soovin Kerstile palju edu ja võibolla kirjutad midagi veel, annet on!

  9. Väga hea raamat. Ise olin ka USAs 8a lapsehoidja. Kokku olin 5 peres ning saan täiesti aru autori tunnetest ja pettumustest. Esimeses peres pidasin vastu ainult 3 kuud, järgmises 8 kuud jne. Viimases peres olin 4 aastat, aga siis ei elanud pere juures. Samal ajal lõpetasin ka maineka ülikooli USAs. Au pairi agentuurid loovad imelise pildi sellest programmist, et oled pereliige ja see on cultural exchange jne. Kahjuks ongi see üks suur jutt. Mõnel tüdrukul on võib olla vedanud, aga rohkem on ikkagi kurbasid lugusid. Esimene nädal New Yorgis oli kohutav ja mul olid samasugused tunded nagu autoril. Peredest ei hakka rääkimagi. Nad on osavad manipuleerijad ja väga võltsid. Ma ei kahetse, et sinna läksin, kuna see kogemus õpetas väga palju olulisi asju ning aastate jooksul tekkis palju häid sõpru. Kõike head autorile ja aitäh hea lugemise eest!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga