minu_prantsusmaa
11,00 €

Ilmunud
04. 2013

Võta üks imekaunis, ent hüsteeriline prantsuse naine, lisa tema sihikindel mees, nende kaks väikelast, maamaja ja vastutustundetu kulutamine, ning raputa abielulahutuseni. Lisa valge part, Ida-Euroopa lapsehoidjad, törts lavendlilikööri ja gramm safranit, sada meetrit saia ja tuhat liitrit veini ning jäta hauduma. Sega hulka lahkunud kirjanikke-kunstnikke, randevuud šarmantse fotograafi ja näitlejaga, võilillemoos, talisuplus endise kihlatuga ja punases kampsunis krahv. Lisa üks palverännak, vanaisa viimased pulmad, ülbed kelnerid, põsesuudlused ja tervistav seks. Klopi hulka meesstripparitega kodukanad, flambeeritud banaan, hõrk hobuseliha ning lase käärida. Viimaks lisa mitu peatäit pisaraid, kaks karmi kõhugrippi, mõned märtrid ja okassiga, vanad gaasiarved ja kaaviar, ning küpseta, kuni koorik on kuldne. Raputa peale perenaise armukesed ja mõni pohmell, tuvide tulistamine ja Riviera sumedad ööd. Kaunista elu armastusega ja, voilà!

EIA UUS

Katkendid

Pariisi lennujaamas ootab mind Céleste. Teda esimest korda kohates olen pettunud. Ta on liiga lühike, liiga segamini, liiga hipi. Mina kujutasin Vogue’i-ajakirjanik-Céleste’i ette värvitud huulte ja valge triigitud pluusiga, mustas rätsepaseelikus ja kõrgete kontsadega – nagu Carolina Herrera. Oma profiilipildil tundus ta hoopis teistsugusena, elegantse ja väljapeetud daamina, kes on alati hoolitsetud välimusega ja kannab ehteid. Naine minu ees on aga näost üsna ära, tal on hiigelsuured väsinud meikimata silmad, poolde selga ulatuv metsik juuksepahmakas ning jalas pastellrohelised õhukesed lotendavad püksid.

(jätkub raamatus)


Keedan ühel varahommikul kohvi, kui Sébastien kööki tuleb ja ütleb prantsuse keeles midagi, mis Céleste’i silmanähtavalt ärritab. Ta läheb mehele esikusse järele ja pärast paari lauset tõmmatakse köögiuks kinni. Hääled tõusevad, kuigi üritatakse end viisakalt tagasi hoida. Kisatakse püüdlikult sosistades. Varsti kuulen, kuidas välisuks paugub. Vaikus. Paotan tasakesi köögiust. Céleste istub trepil, nutab õlgade vappudes hääletult ning pühib ruudulise köögikäterätiga silmi. Aastane tüdrukupabul sibab ta juurde, poeb ta embusse ja teeb emale vaikides pai. Käimas on miski, mida töökuulutuses „õnnelikuks lahutuseks” nimetati.

Sulgen vaikselt köögiukse.

(jätkub raamatus)


Céleste ootab alati oma vanemate mitmenädalasi külaskäike, sest ta kirjutab ema Provence’i retseptidest Ameerika turule Julia Childi vaimus Prantsuse kokaraamatut. Probleem on selles, et nagu kõik toitu armastavad kokad, paneb Marguerite maitseaineid ja kõike muud silmade, kõrvade ning tundega, mitte kaalu ja kellaga. Ema retseptid on näiteks: vaja läheb kana, võid, oliive, anšooviseid, küüslauku, ja nii edasi, ning „küpseta valmimiseni”. Ent kokaraamatut nii kirjutada ei saa. Nüüd siis tulebki kõik retseptid läbi proovida ning hoolikalt emal silm peal hoida, et ta märkamatult veel üht näputäit safranit toidule ei viskaks. Kui Céleste peaks näiteks tualetis käima, on kindel, et sealt tulles on kohe kisa lahti:

„Emaaa! See kaste ei olnud enne nii punane! Mida sa panid? Paprikapulbrit, jah? Palju sa panid? No mõtle, palju sa panid! Ära aja – ühest näpuotsast ei lähe ju veel nii punaseks!”

(jätkub raamatus)


Võtan õues pesu nöörilt. Jumalik päev. Päike paistab, õrn tuul, veski kosk kohiseb… Kõik on kõige paremas korras.

Lähen kolme puhta linaga tuppa ning mõtlen, millist taimeteed teha. Oh, kui mõnus, rahulik ja vaikne kõik on…

Vaikne?!! Miks nii vaikne? Nende kahe väikese mürgeldisega pole rahulik isegi siis, kui nad mõlemad magavad! Nad võisid aknast jõkke kukkuda! Või hiilida eesuksest välja ja joosta auto alla! Või on neil õnnestunud kuidagi vann veega täita ja sinna ära uppuda!

Rahu. Rahu. Rahu. Hinga, hinga, hinga.

Olen liikumatult köögis, üritan kaugemast majaotsast hääli kuulda (äkki läksid nad ehitusjärgus katusekorrusele mängima?). Paanika on maad võtmas, sest selle ajaga, kui mina neid ühest kohast otsin, võivad nad teises kohas uppuda.

Ent siis kuulen endast mõne meetri kaugusel sosistamist. Vaatan laua alla, ei midagi. Tühjas köögis pole kedagi. Lähen kikivarvul, kõrv ette sirutatud, võimalik et kujuteldava hääle poole ja avan kapiukse.

Väikesed blondid kahupead on endile sahvri põrandale asjade vahele ruumi teinud. Émile seletab, et nad istuvad pimedas ja vaikselt, sest siis julgevad hiired vargile tulla.

„Ning kui nad meie peale tulevad, panen taskulambi põlema ja me saame nad kätte!”

„Pane uks kinni, ruttu-ruttu!” kilkab Anaïs rõõmsa elevusega.

Sulgen kapiukse. Ida-Euroopa lapsehoidja pani ingellikud prantsuse väikelapsed koos rottidega pimedasse kappi kinni. Kõlab nagu Delfi uudis.

(jätkub raamatus)


Edoardost saab mõneks ajaks mu pelgupaik, esimene päris sõber. Käime koos tööd tegemas – jahtimas huvitavaid inimesi, keda pildistada ja kellest kirjutada. Tema pildistab, mina hoian välku ja kirjutan. Edo usub, et ainult väga hea sõber tohib kritiseerida, ja nii teeb ta seda ohjeldamatult: miks ma kannan lohvakat pluusi, või et mu soeng ei sobi mulle. Avastasin Pariisi tulles, et mul pole õrna aimugi, kes ma olen, nii et iga uue sõbraga raiskan mõne euro ja ostan endale täiesti uues stiilis riided, kas teksad ja kaabu või täpilised sukad ja mulliseeliku või siis boheemlasliku kleidi ja kampsuni.

Edo köök on nii väike, et ma ei saa arugi, kuidas see eraldi tuba saab olla. Oleneb, millega võrrelda, eks. Tema sõnul pole see Pariisi mõistes väike, aga seal ei saa sirgelt seistagi!

Käin tema idüllilises katusekorteris kirjutamas, kui lastest pääseda vaja ja Edo ise on kusagil mõnda pesukollektsiooni või midagi muud pildistamas. Sealt on väga ilus vaade ja seal saab rahulikult uinakut teha.

(jätkub raamatus)


Krahvinna räägib, et tema tuttavad lossiomanikud on kõik tublid ja töökad inimesed, kes üritavad säilitada kinnisvara, „mida neil oli õnne – või ebaõnne – pärida”. See selgitab ka, miks krahv ja krahvinna oma koju võõraid võtavad. Ta seletab, et maja avamine turistidele annab ka maksusoodustust. Siiski on väga raske ots otsaga kokku tulla ning enamik müüb lossid maha. Vaid kuulsused ja sportlased suudavad hoida losse oma pere päralt.

Siiski olevat lossi ostmine Prantsusmaal odav lõbu, kuna neid on 40 000(!), ning loss võib maksta vähem kui kahetoaline korter mõnes pealinnas. Kuigi château saab osta 300 000 euroga, võib renoveerimisele minna kaks korda sama palju.

(jätkub raamatus)


Me kutsume teda laulvaks pagariks, sest ta on nagu lasteraamatust välja astunud: pisut priske proua, kelle pagariäri näeb välja nagu piparkoogimaja ning on seest täis kõikvõimalikke komme ja kooke, šokolaadi ja saiakesi, küpsiseid ja küpsetisi. Ta kannab punasetriibulist põlle.

Kui järjekorras minu kord tuleb, laulab ta alati soravalt ja veenvalt: „Bonjour, madame, mida teile?”

Võiks ju ette kujutada, et ta on õhetavate palede ja üles seatud lokkidega rõõmurull, kes laste põski pigistab ja neile silma tehes kommi annab, ent ei – meie laulval pagaril on range must potisoeng ja täiesti passiivsed silmad. Kõik ta juures on passiivne. Välja arvatud ta hääl. Ta hääl elab. Ta hääl elab lausa oma elu, sest apaatsele prouale see helisev hääl justkui ei kuuluks. Ent kui pagariärisse astudes uksekelluke tiliseb ning kõik see värviline kommi- ja tordilaviin su teadvusse jõuab ja tema, oma punasetriibulises põlles, laulab nagu igal hommikul, ei oskagi nagu muud elult tahta.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Osa tegelaste nimed nende soovil muudetud.

Autoriõigus: Eia Uus ja Petrone Print OÜ, 2013

Toimetaja: Eda Allikmaa
Peatoimetaja: Kairit Lillepärg
Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp
Kaanekujundus, makett ja pildilisa kujundus: Anna Lauk
Kaart: Kudrun Vungi
Pildialbum: Triin Randver, Zuzka Szolgayová, Nele Sooväli, Ashley Olsson, Liivia Anion, Sarah Lewis, Adam Kusmierz, Priit Martinson ja Eia Uus

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978–9949–511–25–9 (trükis)
ISBN 978–9949–511–26–6 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
326 lk

Kommentaar

  1. Väga hea ja prantsuspärast infot rikastav lugemine. Tekib lausa tunne, et olen uuesti sealmaal… Sain raamatu Tall-s esitluselt Eia autogrammiga ja jätkub siiani lugemist, kusjuures sõpradest on juba laenutajate ring ootel, seega viisakas oleks mul kiirustada ;)

  2. väga mõnus lugemine, eriti kunsti ja kirjandust armastavale inimesele, aitäh!

  3. Lugesin läbi Minu Prantsusmaa – elu nagu sirelivein on väga hea raamat!
    Väga mõnus lugemine oli, eriti meeldisid olukustikukirjeldused, suhted perega ja lastega. Kavatsen just minna oktoobris kolmandat korda Prantsusmaale, seega oli see hea ettevalmistus! Tänan!

  4. Olin Eia kirjutistega tuttav vaid Anne ja Stiili veergudelt ja sealt oli jäänud mulje, et Eia on natuke snoob. Pärast “Minu Prantsusmaa” lugemist tean, et ongi snoob, aga peamiselt kultuurisnoob ja sellised mulle meeldivad. Suur nauding on lugeda raamatut, mis on kirjutatud kirjutamist nautides ning räägib paigast, kus viibimise iga hetke autor nautinud on. Ja kui mõnes raamatus jäävad viited kirjandusteostele ja filmidele õhku rippuma või mõjuvad eputamisena, siis Eia ei loobi pelgalt pealkirju, vaid räägib raamatust just täpselt õiges kohas, toob õigeid näiteid ja sobivaid tsitaate ja see annab teosele palju juurde. Lisaks hea toit, hullumeelsed peresuhted ja põnevad paigad. Neelasin “Minu Prantsusmaa” kugistades ja hea tunne jäi sisse. Aitäh!

  5. Tüütu lugemine.
    Kas Minu-sarjas avaldatavatele raamatutele kehtivad ka mingid miinimumnõuded? Raamatule oleks sobinud palju paremini pealkiri “Minu uskumatu elu lapsehoidjana” vms. Liigne enesepromo. Olles ka ise Prantsusmaal elanud, siis oleks sellest raamatust ikka palju palju rohkem oodanud. Suur pettumus.

  6. Minu meelest oli selles raamatus just hea tasakaal “minu” ja “Prantsusmaa” vahel. Autor on arusaadavalt hea sulega ja juba seepärast oli raamatut mõnus lugeda. Sarja üks tugevamaid raamatuid.

  7. Väga tore raamat! Mõnus keelekasutus ja lai silmaring. Palju küpsem arusaamine maailmast kui paljudes teistes sama sarja raamatutes. Loeksin seda uuesti. Sarja üks paremaid raamatuid. Tänud Eia´le mõnusa lugemiselamuse eest.

  8. Kuigi lugemine on veel pooleli, siis otsustasin siia väikse kommentaari jätta. Raamat muidu iseenesest väga huvitav, ent võibolla mõne jaoks on tõesti pigem raamat väärt nime Mina lapsehoidjana vms.. kuid üht-teist saab siiski ka Prantsusmaa kohta teada, mul tekitas küsimuse see, et alguses räägiti, et isegi 4-aastane poeg kutsub oma ema nimepidi, mitte emmeks ega emaks, siis miks natuke edasi kusagil kutsus laps oma ema Emmeks? Ja mind ennast häirib see, et hästi paljudes kohtades kasutatakse prantsuse keelseid sõnu ja väljendeid, aga ma ei oska neid enda jaoks õigesti hääldadagi, ei tea kuidas üht või teist sõna peaks endale ütlema, ja iga sõna pärast google translate ka kasutada ei viitsi, kuid muidu on siiani päris huvitav lugemine olnud.

  9. Mulle meeldis see raamat väga:). Nii hästi kirjutatud! Kahjuks pole hästi kirjutatud raamatud Minu-sarjas väga sagedased, aga seda oli tõesti nauding lugeda, nii stiili kui sisu poolest. Eriti mõnusad olid äratundmishetked, kus ise olin olnud sarnastes olukordades.

  10. Mulle meeldis see raamat ikka väga!
    Ei mäletagi eriti, millal ma viimati nii head raamatut lugesin.
    Soovitan kõigile, kes on huvitatud elust prantsusmaal.

  11. Lahe raamat, voolab lausa. Autorile pikka sulge edaspidiseks.

  12. Ma kuulun selle raamatu lugejana vast veidrama lugemiskoha kategooriasse. Võtsin selle nimelt kaasa sünnitusmajja – kerge ja mõnus lugemine, autori juba teada kaasakiskuv stiil jne olid peamised põhjused, miks just see raamat. No tegelikult selgus, et pole midagi NII kerge, loo hargnemise juurde ikka mõnusalt haralisi mõttelende (veidike nukrustki, sest autor tundub enda hea sõnaseadeoskuse ja intelligentsuse vangi olevat jäänud, sellest näikse minu meelest alguse saavat see põgenemine, enda otsimine, milline iroonia…), sügavamat sissevaadet prantsusesse ning just parasjagu seda keelt, mida ma aina enam armastama olen hakanud, grammatika kiuste. Noh, igatahes sünnituse algusjärgus andis selle lugemine väga hea kõrvalepõike valudelt, soovitan soojalt! Paraku raamatu lõpetasin alles mitu nädalat hiljem, olud, või kuidas öeldaksegi! ;)

  13. Ka mulle meeldis see raamat!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga