Minu New York Dagmar Raudam, Diana Lotus

Ilmunud
10.2016

Läbi taeva ja põrgu

Woody Alleni tegelane ütleb 1979. aastal filmis „Manhattan“ New Yorgi kohta: „See on lihtsalt suurepärane linn (ja mul on ükskõik, mida keegi teine sellest arvab).“

Ma olen temaga täiesti nõus. Esimene kokkupuude oli mul New Yorgiga 15aastaselt. Kõledas pimedas detsembris, aga ma tahtsin kohe siia tagasi tulla. Tulingi, lugematuid kordi. Eemaldusin moemaailmast ja kombin uue hooga tärkavat mitmekihilist filmielu. Nüüd jookseb kuues aasta, kui olen ennast siia päriselt sisse seadnud ja see linn ei tundu enam hõlmamatu. Küll aga pole lootustki teda taltsutada ja enda omaks teha.

New York on minust kõvasti naiivsust välja peksnud ja mitu kaitsekihti peale kasvatanud. On päevi, kui pean ennast kõvasti kokku võtma, et ta oma kiiruse ja meeletu energiaga mind maha ei murraks. Aga paradoksaalsel kombel on see mind veel suuremalt unistama õpetanud. Ja niikaua, kui see vana võrgutaja mind üha edasi innustab, ma siit lahkuda ei kavatse.

See hoone on tegelikult täistuuridel töötav ärimaja, millel on lihtsalt oivaline vaateplatvorm. Uhke art deco stiilis pilvelõhkuja esimesel kümnel aastal ei kutsutud seda ka mitte Empire State Buildinguks, vaid öeldi lihtsalt Empty Building, sest ta valmis nii õnnetult kolmekümnendatel, suure depressiooni ajal, kui üürnikke oli pea võimatu leida. Hiljem see probleem ja hüüdnimi kadusid.

Eks selline kõrgus on meelitanud inimesi ka kindlal, aga mitte mingil juhul märkamatul viisil oma elu lõpetama. Huvitaval kombel on paar katsetajat umbes kolmekümnest enesetapjast isegi eluga pääsenud.

(jätkub raamatus)

—-

Eriti öösiti tuleb metroos valida, kelle lähedusse istud, lihtsalt et vältida võimalikke hulle või pahatahtlikke tüüpe. Kuigi seda ei oska ju keegi ennustada, kellel ja millal katus pealt ära sõidab. Just hiljuti veristas minu kodupeatuses üks poolemeelne modellivälimusega transvestiit lihtsalt heast peast mitut inimest, kes vagusi tema kõrval seisid, ja lipsas veel politsei eest minema, nii et teda otsiti mitu päeva taga. Ta leiti aga üsna pea, kuna poseeris oma edevuses uhkesti ühele intsidendi tunnistajale, kes rünnaku telefoniga üles filmis. Mõni aeg enne seda liikus aga ringi Dildo-Terrorist, ebamäärase vanuse ja rahvusega meesterahvas, kes tuli vagunisse ja istus vaguralt pingile, ootas, kuni rongiuksed sulguvad, haaras siis kaasas olevast spordikotist suure tumehalli vibraatori ja hakkas seda inimestele näkku suunama. Oma silmaga ma seda ei näinud, aga lugesin linnalehest artiklit, mille kirjutaja andis nõu, mida sellises olukorras tegema peaks. Kõige enesesäästlikum on mõistagi mitte kui midagi teha ja kui asi hulluks läheb, siis helistada politseisse, sest sa ei tea kunagi, mis ainete mõju all või mis meeleseisundis inimesega on tegu.

(jätkub raamatus)

—-

Koolikaaslane kutsub mind ühe suure filmistuudio võtetele nii-öelda extra-tööd tegema, mis tähendab massistseenis osalemist ehk taustatööd. Ma ei tea sellest süsteemist midagi, aga igatahes on huvitav proovida. Õllebaarist on lihtne vabu päevi küsida, sellega pole probleemi. Film on „Man on a Ledge“ ja me vahime neli päeva 42nd Streetil, ligi viiesajalises kambas, pea kuklas üles, et jälgida meest seal kõrgel-kõrgel katuse all, aknaääre peal. Ta tahab terve filmi vältel justkui ahastuses alla hüpata, samal ajal kõrvalhoones oleva panga suurelt röövilt tähelepanu hajutades. Meie peame märguande peale ohhetama, ja kui peategelane kohvri sajadollariste rahatähtedega alla viskab, püüame ahhetades neid. Täiesti mõttetu töö, aga võtteplatsil on põnev seltskond, keda jälgida.

(jätkub raamatus)

—-

Kord kirjutab The New York Times ühest vägevast meelelahutusäri perekonna järeltulijast, kes omaenda vanemate maja keldrikorterist tänavale tõsteti. Tema vanemad olid kahe ilmasõja vahepealse aja jooksul tohutu varanduse kokku ajanud ja ostnud Park Avenuelt hiiglasliku kortermaja, lisaks luksuslikele suvemajadele Hamptonsi piirkonnas Long Islandil. Kui mõlemad vanemad 2003. aastal lühikese ajavahemiku jooksul siitilmast lahkusid, oli nende varandus kokku kuivanud, aga alles jäänud Fifth Avenuel asuv suur kortermaja jäi nende ainsale järeltulijale. Poeg polnud loomulikult ise eales sentigi teeninud ja sõltus vanematest niivõrd, et sulgus majja ja hakkas enda elatamiseks kortereid maha müüma. Selleks ajaks kui ta ise keldrikorruse korterisse kolis, oli ta omandanud kombe käia öösiti tänavatel ja tassida ripakil asju oma korterisse.

(jätkub raamatus)

—-

Oma töö käigus olen pealt näinud mastaapseid draamasid selle kuldse sirmi taga, mis söögisaali serveerimisruumist eraldab. Eriti dramaatiline on marokolane Faraz, kes pillub käsi taeva poole, lennutab kandikuid ja katkub juukseid. Õnneks küll enda omi. Ma pean pidevalt lahendama vastuolulist olukorda, sest ühest küljest tahetakse palju tööd teha, see tähendab kõvasti jootraha saada. See tähendab omakorda, et soovitakse teenindada ainult suurte tellimustega laudu. Teisalt – kui lauda aga istub kaks ilmselgelt Ida-Euroopast tulnud keskealist naisturisti, on kõik kelnerid ühtäkki väga väsinud ega suvatse teenindama minna. Sest idaeurooplased ei maksa ju jootraha. Kohe üldse mitte. Mis kelnerile tähendab, et ta teeb tasuta tööd.

(jätkub raamatus)

—-

Juba mõned päevad enne mu selle nädala Plaza-tööd on igal pool pidevalt juttu lähenevast tormist, mis Kariibi mere saartel on mitu päeva möllanud ja kümneid hukkunuid endast maha jätnud. Aga see on kuskil Kariibi meres, mitte New Yorgis. Siiski jagatakse ka siin näpunäiteid, mida peaks ja mida ei peaks tegema. Näiteks tuleks välja võtta sularaha, et elektrikatkestuste puhul asjade eest maksta, varuda taskulambile patareid, koristada aed lendu tõusta võivatest esemetest ja varuda vett, vanni täis lastes. Minust lähevad need jutud täiesti mööda. Mul ei ole kodus televiisorit, kõrvaklappidest kuulan ma oma muusikat, mitte raadiot ja töö juures sirvin ainult The New York Timesi kultuurilehekülgi.

(jätkub raamatus)

—-

Plaza asub keset Manhattanit. Suur kivikindlus, mille sisemuses on Palm Court nagu oaas kõrge värvilisest klaasist kupli all. Inimesed tulevad ja lähevad, pärastlõunatee lauad on kõik broneeritud. Kuigi kõik broneerijad kohale ei saabu, pole see kunagi probleem olnud, sest tühjad kohad täituvad elavas järjekorras ootajatega ja see rivi lookleb ka täna, nagu alati, katkematult, kuni Palm Court töö lõpetab.

Juba poole päeva pealt annab mulle mänedžer Enrique teada: meid, personali, paigutatakse täna öösel Plaza numbritubadesse ööbima. No mis mul selle vastu võiks olla! Tundub põnev.

(jätkub raamatus)

—-

Paar päeva enne oma sünnipäeva saan prooviesinemise Austraalia tõusva tähe Vance Joy uue plaadi muusikavideole. Ma ei tea temast kui artistist suurt midagi, aga muusikavideotes meeldib mulle väga kaasa teha.

Võttepäev on määratud just minu sünnipäevale, mis mulle väga meeldib, sest ega mul mingeid suuri plaane selleks päevaks niikuinii ei ole. Ootan paar päeva, aga ei kuule mingit tagasisidet. Nojah, siis peab vist hakkama ikka mingit sünnipäeva korraldama. Otsustan, et las läheb täiesti spontaanselt – kes helistab, selle kutsun, ja siis vaatame, mis saab. Kuskile Williamsburgi võib ju dringile minna. Aga sünnipäeva eelõhtul tuleb kümne paiku siiski produktsioonist kõne ja panen äratuskella viieks helisema.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Diana Lotus, Dagmar Raudam ja Petrone Print OÜ, 2016

Toimetaja: Epp Petrone
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Madis Kats
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Fotoalbum: Diana Lotus, Dalia Dub, Ivo Burmeister, Gemma Forbes, Dagmar Raudam, Meelimari Arro, Cassie Green, Shannon Kendall
Kaanefoto: Kalju Karl Kivi
Autorifoto: Jane Beaird

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-587-49-0 (trükis)
ISBN 978-9949-587-50-6 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
264 lk + 16 lk fotosid

Paberil otsas

Ostan e-raamatuna
Samalt autorilt:Diana Lotus

Kommentaarid


Külaline
andrei
6 aastat 1 kuu tagasi

selle raamatu peaks igaüks läbi lugema, kes esimest korda New Yorki läheb ja väheseks ajaks, hoiab palju aega kokku, sest suunab kohe kohtadesse, mis sellelele linnale näo annab. Ise olen pikalt siin viibinud ja oli ikka väga põnev lugeda, sest Diana elab sellele linnale väga sobivat elu. Nagu ” Kassikõnni ” puhul tahaks võib-olla rohkem tema isiklikust elust lugeda, aga tark tüdruk hoiab palju enda teada:)

Külaline
Lea
6 aastat 2 kuud tagasi

Kõige igavam ja ebahuvitavam raamat, mida ma “Minu” sarjast lugenud olen. Lõppkokkuvõttes tean New York´ist sama palju kui enne. Midagi uut ja huvitavat siit raamatust ei leia. Kahetsen, et oma raha ja aega selle raamatu peale raiskasin.

Külaline
tanel
6 aastat 2 kuud tagasi

selle teose lugemine oli tõeline piin. kõik ühe aadressi all elamine lõputusse peatükki kirja pandud, pikad lohisevad laused, iga lause sisaldamas vähemalt kümmet inimese- või kohanime… saan aru, et ameerika ongi selline mitmekülgne ja värvikas, aga.. lugeda virrvarri.. ja otsida selle seest üles autori isiklik elu, needki vähesed juhtumused, mis ilmselt trükipilti kannatasid.. kassikõnd oli igatahes palju etem!