minu_toba
5,00 €

Ilmunud
02. 2013

Mida tähendab olla tänapäeval indiaanlane? Päriselt, mitte mängult. Mängus jooksevad indiaanlased, suled peas, põlislaanes ringi ja peavad jahti. Päris toba indiaanlastel ei ole aga ei uhkeid rüüsid, sulekroone ega šamaanivõimeid. Nad elavad Argentina ja Paraguay piiril ning neid pole kellegi jaoks olemas. Nagu ka ülejäänud kaht miljonit Argentina indiaanlast.

Toba on porine kvartal ilmetus piirilinnas. See on paik, kus loojangutaevas kumab tossavate prügikastide kohal vikerkaarevärvides. See on paik, kus laste säravad šokolaadisilmad ja kavalad muiged hetkega hingetuks võtavad.

Pidin minema Lõuna-Ameerika unustatud väikelinna vabatahtlikuks, et taasavastada rõõm, millega lapsed maailma vaatavad. Toba on minu jaoks imedeilm, kus trööstitu reaalsus ligimesearmastuse maagiast kunagi jagu ei saa. Elu Tobas õpetab, et päris indiaanlaseks olemine ei tähenda sulgi ja püstkodasid, vaid kogukonda, koostööd ja jagamist.

MIRJAM JOHANNES

Katkendid

Clorinda on nagu „Saja aasta üksilduse” Macondo. Selline unustusse määratud linnake on maailma pärapõrgus päriselt olemas. Kõik inimesed, keda ma seal tundma õppisin, paistsid vahel liiga fiktsionaalsed, reaalsusest nii palju suuremad. Oleks suur au olla nende naljakate ja traagiliste tegelaste looja, aga tänu taevale, mulle on antud õnn neid päriselt tunda. Räägin kõigist ilmumise järjekorras, nii, kuidas nad mulle meelde on jäänud. Nad on olulised, sest nende tulemiste, minemiste ja paigale jäämistega muutus meie elu alati päevapealt.

Alati on omal kohal barrio Toba – toba indiaanlaste linnaosa, kõige tõrjutum kant selles ääremaa linnas, kus me päevast päeva töötasime ja Ladina-Ameerikat „päästsime”. Saabuvate ja lahkuvate vabatahtlike pöörises jäi Toba alati oma koha peale ning ootas meid avasüli. Just tobad sõlmisid kõik tulemised ja minemised ühte kangasse ning moodustasid minu Argentina-elu südamiku.

(jätkub raamatus)


Meie seevastu ei saa kohalikest väga sotti. Juampy puhul sümpatiseerivad tema indiaanlaslikud näojooned ja tõmmust näost vastu särav lai naeratus. Vivi seevastu jätab võltsi ja püüdlikult rõõmsa mulje. Vähemalt paigutab ta meid takso peale ja alustame segaste seletuste saatel sõitu oma uue elukoha poole. See lühike teekond möödub nagu kaameli seljas ratsutades. Ma ei hakka parem aru pidama, kas asi on auto amortides või võimatult auklikus tänavas. Targem on keskenduda hammaste kokku surumisele, et järgmisel hüppel mitte keelde hammustada.

Nii me siis Triinuga uudistamegi suuril silmil meist mööda logisevat imedeilma. Liikluspildis domineerivad kolme inimesega koormatud pisikesed mootorrattad, mis ristmikel ennastunustavalt surmasõlmi sooritavad. Suurematest sõidukitest hakkavad silma maanteel vuravad raskeveokid, kolm logisevat hoburakendit ja kiiskavvalge maastur. Tee pervel läikivad suured loigud ja sopane ümbrus reedavad, et siin on äsja sadanud. Tänaval vahelduvad toidukioskid mootorratta parandustöökodade ja bussifirmade kontoritega. Üks äri ajab teist taga ja elumaju ei ole kuskil näha. Mu kõhutunne ütleb mulle, et me asume praegu Clorinda kesklinnas. Igatahes paistab samasuguse profiiliga poode ja lette ühe väikelinna kohta juba liiga palju olevat. Teiseks tundub siin olevat palju, lausa karjade kaupa hulkuvaid koeri, kes maffia kombel piirkonnad ja prügikastid (mida Clorindas eriti arvukalt ei leidu) omavahel ära on jaganud.

(jätkub raamatus)


Juba kaks nädalat üritame Ruthi eestvedamisel toba laste teatriprojektil ankrut hiivata. Pessimistlikumad ütleksid, et me oleme sadamast välja jõudmata juba karidele jooksnud, aga peanäitejuht Ruthi visa hing ei luba meil alla anda. Mulle isiklikult tundub, et me oleme juba kõike proovinud: lugenud eraldi ja koos, seletanud, paarkümmend korda on nad näitemängu ise läbi teinud… Vähemalt müüdi sisu oleks võinud ju kellelegi meelde jääda. Aga praktika näitab, et järgmisel päeval, pärast kuhjunud päevamuljeid ei mäleta peale kahe-kolme õnneliku erandi keegi midagi ei küttidest ega madudest.

Õpetamise protsess iseenesest on üsna lõbus, aga paratamatult kerkib küsimus: kaua võib? Olukorra absurdsus seisneb selles, et me tuleme kõik kokku omal vabal tahtel. Lapsed ootavad, millal me hommikul ükskord barrio’sse jõuame, ja meie muudkui nuputame, mida nendega teha. Aga sundima me kedagi millekski ei hakka. Meie maailmas on kõik „vabatahtlik”. Kui lapsed ei taha üht asja teha, tuleb nendega teha seda, mida nad tahavad. Näiteks mängida jalgpalli. Järgmine kord tuleb uuesti üritada, ja kui nad siis ka ei taha, teeme ikka seda, mida nad tahavad. Ehk siis mängime jalgpalli. Ja nõnda edasi, lootuses, et ükskord on vähemalt pooled lapsed võimelised ühele asjale keskenduma. Keskenduvad nad muidugi eeldusel, et preemiaks mängime me nendega koos jalgpalli. Hoopis tõenäolisem on aga, et nad ei taha teatrit teha ergo me mängime jälle jalgpalli.

(jätkub raamatus)


„Olge tobadega ettevaatlikud,” sõnab ta lõpuks. Mul jooksevad Ruthi vaimustusest pakatavad lood barrio Tobast silme eest läbi: „Oi, miks siis?” „Te ei tohi neile raha ega muid asju anda, sest siis suhtlevad nad teiega ainult saamahimust.” Vaatan segaduses Triinu poole. Tema püüdlikult naeratavat nägu silmates meenub mulle, et ta ei saa ju endiselt hispaania keelest aru. „Te kohtate seal kindlasti erinevaid poliitikuid, kes kampaania korras toitu ja riideid jagavad. Meil on oktoobris valimised.” „Ahhaa…” „Tobad blokeerisid hiljuti suure maantee. Kui nad peaksid midagi sellist uuesti tegema, siis vaadake, et teie sinna ei roni.” „Aga midagi peavad nad ju tegema, et tähelepanu saada…” „Tobad on väga kergesti mõjutatavad. Kui on lootust midagi saada, lähevad iga agiteerimisega kaasa.” Patricio vaatab mulle nõudlikult otsa. Mulle meenub, et tema partei on parasjagu Clorindas võimul, nii et nendele on indiaanlaste protestiaktsioonid kindlasti üsna ebamugavad. Seda enam, et kõnealune 11. maantee on üks transiidiga enim koormatud teid Argentinas. Veoautod saalivad iga päev nagu sipelgad läbi Clorinda Paraguaysse. Vastan Patricio nõudlikule pilgule peanoogutusega: „Oojaa, ma mõistan.”

(jätkub raamatus)


Esimene eksootiline elukas, kellega me barrio Tobas Kini vahendusel tutvust tegime, oli vöölane (tatú) (sõnaraamatu järgi on selle looma nimi hispaania keeles armadillo). Argentina põhjaosa on paljude vöölaste levikuala, millise alaliigiga täpselt tegu oli, ei teadnud nähtavasti ka Kini, meist rääkimata. Igatahes oli tal vöölasele omane kilbiline rüü, mis kattis vöödena selga. See pisike halli koorikuga elukas paistis täiesti söögikõlbmatu ja ei isutanud toona ei Ruthi, Triinu ega mind. Leas aga võttis endale südameasjaks meile tobade traditsioonilise toidu tutvustamise. Paraku maitsestab ta alati kõik toidud jahvatatud vürtsköömnega, nii et mingit muud maitset ei ole tunda. Aga sõime, rõõmus naeratus suul, ja kiitsime vaese vöölase nätsket liha.

Marcelo ütles meile pärast irvitades, et vöölane on Argentinas looduskaitse all ja väljasuremisohus liik. Võin ennast lohutada vaid sellega, et Suure Chaco piirkonnas on palju vöölaseid ja ehk ei satu Kini püünistesse need kõige haruldasemad, vaid mõned natuke vähem väljasurevad. Samas, mis seal salata, ma ei oleks suutnud Kinile ühe vöölase tapmist pahaks panna ka siis, kui konkreetne isend oleks olnud oma liigi viimane. Ma ei kirjutaks sellist suhtumist mingi vöölastevaenulikkuse arvele. Oh ei, minu arust on Kini ise ühe hääbuva traditsiooni viimane pidepunkt. Clorinda barrio Tobas on ta ainuke mees, kes veel jahil käib. Ja ta ei ole isegi toba, vaid paraguay päritolu kreool.

(jätkub raamatus)


Rafaela on oma lõunasöögi lõpetanud ja jookseb rutuga meie juurde. „Kas me värvime täna?” küsib ta nõudlikult. „Ei, kallis Rafaela, täna me hüppame hüppenööriga ja pärast hüppame võib-olla kaugust ka,” vastan vaikselt, mille peale tüdruk mind natuke pahaselt põrnitseb. Kolme sekundi möödudes on ta hüppamises juba põnevaid külgi leidnud ning naeratab entusiastlikult: „Aga hüppame siis!” Triin kougib kotist lagedale peene köiejupi ja me asume vapralt ainsat tänahommikust huvilist hüpitama.

Rafaela on veel väike ja tal ei tule see üle nööri kargamine välja nii hästi kui temast paar aastat vanemal Saral. Sellest hoolimata on ta püha järjekindlust täis ning nõuab, et me üha uuesti prooviks. „Rafaela, ole ettevaatlik. Kui sa kukud, siis sa teed oma põlvele haiget,” manitseb Leas. Väikesel Rafaelal on põlve peal suur arm. Tüdruk sai selle beebina, kui hiiglaslik mürgiämblik teda hammustas. Ime, et ta üldse elama jäi, ütleb Leas ikka. Clorindas selliseid õudusämblikke ei ole. See õnnetus juhtus veel sel ajal, kui Mario oma perega sisemaal, Suures Chacos elas. Vapper Rafaela ainult naeratab uljalt oma tädile. Ta hüppab ja kukub üha uuesti. Ja kui ta kukub, siis mitte kunagi põlvedele, vaid alati käppadele. Rafaela, nagu enamik lapsi barrio Tobas, kukub alati käppadele. Ja ma imetlen neid sellepärast meeletult.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

  • Autoriõigus: Mirjam Johannes ja Petrone Print OÜ, 2013
  • Toimetaja: Mele Pesti
  • Peatoimetaja: Kairit Lillepärg
  • Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp
  • Kaanekujundus, makett ja pildilisa kujundus: Anna Lauk
  • Kaart: Kudrun Vungi
  • Pildialbum: Triin Ulst, Florence Schramme, Xavier Denia Valls, Nuria Francisco, Laetitia Gomes
  • Trükk: Greif OÜ
  • ISBN 978-9949-511-19-8 (trükis)
  • ISBN 978-9949-511-20-4 (epub)
  • pehme kaas, 130 x 190 mm
    232 lk

Kommentaar

  1. Igav, üksluine ja aeglane lugu (ilmselt nagu elugi Tobas). Alustasin suure huviga, aga mida edasi, seda rohkem diagonaalis lugesin. Autor oleks nagu vana ja väsinud, ei mingit elevust, lõbusaid lugusid ega seiklusi.

  2. Suurepärane lugu, mida edasi seda põnevam, oleksin nagu head dokumentaalfilmi vaadanud, maailm läks avaramaks, see on midagi, mis meenutab lapsepõlve, kui oli aega mõelda, vaadata, nuusutada….Autor valdab keelt, tekst on mõnusalt tihe, lugu ei saa diagonaalis lugeda, nagu kahjuks väga paljusid raamatuid tänapäeval saab. Aitäh autorile, seda lugu jagamast, tundsin, et see lugu tegi mind rikkamaks:-)

  3. Üsna igav oli lugeda, kindlasti mõjus ka see, et samal teemal juba mitu raamatut olnud!
    ja haldaja võiks siit need rämpspostitused (märkideread jne) ära kustutada!

  4. Alustasin ka suure huviga lugemist, kuid see huvi kadus kiiresti, Kuidagi igav ja peategelease vinguv stiil mulle ei istu

  5. Alustasin ka suure huviga lugemist, kuid see huvi kadus kiiresti, Kuidagi igav ja peategelease vinguv stiil mulle ei istu

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga