MinuBarcelonai_esikaas_RGB_v2iksem veebi
11,00 €

Ilmunud
11. 2015

Katalooniat võib pidada Hispaania põhjalaks, müütilise Lõuna- ja Põhja-Euroopa mentaliteedi kokkupuutepunktiks, kus härjavõitlused on keelatud, siestat ei peeta ja igaühel leidub tagataskus väike äriplaan. Barcelona on katalaanide kantsi pealinn, mille mässumeelne loomus Hispaania kuningriigil rahulikult suikuda ei lase.

Tulin Barcelonasse vahetusüliõpilaseks, pikendasin seda imede aega magistrantuuri võrra ja kui vabandused otsa said, jäin päriseks. Barcelona on muinasjutumaa, kus kõik leiavad selle, mida parasjagu otsivad. Vabameelsuse. Muretuse. Ettearvamatuse. Mitmekesisuse. Koostegemise rõõmu. Armastuse. Aga ka töö ja kodu.

Ees ootavad ilusad rohelised mäenõlvad, mida päev-päevalt vallutada, ja Vahemere kaldapealne, kus käimisest väsinud jalad vette lükata. Ees ootavad pikad traditsioonid ja unistuste tulevik. Ees ootab linn, kus on kõik võimalik, sest inimesed mahuvad üksteise kõrvale ära. Linn, kus vastandid ei välista, vaid täiendavad üksteist.

Katkendid

Üks minu paljudest ambitsioonikatest uusaastalubadustest oli, nagu kindlasti väga paljudel teistel, rohkem sportlikkust üles näidata. Kuna Ruthilt, Claudialt ja teistelt kohalikelt tüdrukutelt, keda ma tunnen, ei tasu selle kohta nõu küsida, pöördun meie musklis korterikaaslase Aitori poole. „Kui pika ringi sa teha tahad? Mina käin muidu kas Turó del Putxeti aedades või Güelli pargis jooksmas. Esimeses on vähem rahvast, teises on veidi laugemad teed.“ Väljavaade vahetpidamata mäest üles-alla ähkida ei kuulu küll minu esialgse plaani juurde, kuid kuna ma Passeig de Grącia heitgaasides ennast proovile panna ei taha, otsustan lõpuks laugema Güelli pargi kasuks. „Mina lähen täna õhtul kindlasti. Kui sa kaheksa ajal kodus oled, siis võime koos minna,“ pakub Aitor lahkelt välja. Lasen silmad üle poisi spordivarustust täis toa ja noogutan: „Noh, kui sa väga kiiresti eest ära ei jookse ja mind suurde häbisse ei jäta. Väike jooksuradade tutvustus kuluks küll ära. Güell on nii suur ja sopiline.“ Ja kuigi ma ei usu väga tema lubadust aeglaselt võtta, kulub sportlik eeskuju marjaks ära. Pealegi töötas Aitor möödunud suvel ühes rahvuspargis metsavahi ja elupäästjana, nii et kui ma suurest pingutusest kokku kukun, oskab ta ehk midagi peale hakata.

(jätkub raamatus)


Juba meie maja ees Lessepsi väljakul on paar roosimüüjat oma letid püsti löönud ja seda kõike kell üheksa hommikul. Kuigi täna ei ole kalendri järgi ametlik püha, anti erasmuslastele ülikoolist vaba päev. Võib-olla selleks, et me katalaanide pidupäeva võimalikult palju nautida saaksime. Võib-olla sellepärast, et see õppejõud, kellega meil päeva ainuke loeng pidi olema, tahtis ise kohutavalt raamatulette uudistama minna. 23. aprillil tähistatakse Kataloonias suurejooneliselt raamatu ja roosi päeva. Kui Eesti rahvakalendris peeti jüripäeva suvetoojaks ja sobilikuks ajaks, et kevadiste põllutöödega algust teha, siis siin kandis on juba keskajast alates tähistatud armastajate päeva. Teisisõnu on tegemist kohaliku valentinipäevaga, mil noormees kingib neiule roosi ja neiu vastab raamatuga. Roosilaadad on alati Sant Jordi tähistamisega kaasas käinud, kuid raamatud said selle pidupäeva osaks alles möödunud sajandi kahekümnendatel.

Uue traditsiooni eesmärk oli raamatuid ja lugemisharjumusi populariseerida. Ettevõtmist saatis suur edu ja tänapäeval on Sant Jordi üks erilisema õhkkonnaga päevi Kataloonias. Ruth mu kõrval lausa pakatab uhkusest. Juba tõsiasi, et ta oli nõus varakult ärkama, et enne kooli Gràcias väike ringkäik teha, näitab tänase päeva erakordsust.

(jätkub raamatus)


Naljakas lugu, aga katalaanide jõulud ei saa kakast üle ega ümber. Barcelona katedraali jõuluturul müüakse peale eri mõõdus sõimetegelaste ka caganer’sid ehk kakajaid. Ühe õige katalaanide jõulusõime juurde käib just selline kükitav palja tagumikuga kujuke. Kakajate valik on umbes sama suur kui Venemaal nähtud matrjoškadel: ridade kaupa maailma poliitikuid ja jalgpallureid kuni katalaanide rahvariietes kujukesteni. Seda, mida ühel sellisel tegelasel Kristuse sünniga asja on, ei osata päris täpselt seletada. Levinud arvamuse kohaselt toob caganer jõulusõimes uueks aastaks õnne ja jõukust, sest kaka mõjub maale viljastavalt. Kuulsustenäolised kakajad tuletavad meile meelde, et ka kuningas peab vahel jala käima. Kuid caganer pole sugugi ainus katalaanide jõulutraditsioonide juurde käiv väljaheidetega seotud traditsioon. Sellest olulisemaks võib pidada jõuluhalgu ehk Tió de Nadali, kes lastele jõululaupäeval kingitusi kakab. Nii ongi katalaanide lastel kahed jõulud. Tió piirdub enamasti maiustuste ja pisipakkidega, samas kui kingituste põhiraskus jääb endiselt hommikumaa kuningate kanda.

(jätkub raamatus


Oma rambla on ka Ravalil, kuid erinevalt teistest ajaloolistest ametivendadest ehitati see teadlikult linnaosa huve silmas pidades. Tibake väärikust ja kamaluga avarust annab Ravali rambla selle kandi muidu hämarale üldmuljele juurde küll. Kohvikuterrassidel pulbitseva elu osaks on ka jalgpalli taguvad lapsed ning nädalavahetuste käsitööturg. Müüakse hõbeehteid, lasteriideid, vanu raamatuid ja baklava’id. Käime seal Saraga vahel magusat Maroko piparmünditeed joomas ja inimesi vaatamas. Neid näeb rambla’l igat masti: Barceló luksushotellist välja astunud turistid, Kataloonia filmoteeki suunduvad kultuurihuvilised, paar tööpostile kiirustavat prostituuti, valges või helepruunis rüüs pakistani mehed ning ringi silkavad eri vanuse ja nahavärviga lapsed. Pallimängud keelati tegelikult mõned aastad tagasi kõigil Barcelona väljakutel ära. Aastaid palliterrori all kannatanud naabrite mõõt sai täis. Enamik lapsi  peab sellest ettekirjutusest isegi kinni, sest muidu tulevad korrakaitsjaonud ning konfiskeerivad palli. Ravali lapsed ei karda aga ka vanakuradi vanaemagi ning lasevad söötudel vabalt lennata. Me kõik oleme mõne sellisega korra vastu pead saanud, kuid mis jalgpallihull Barcelona see ilma triblavate lasteta oleks?

(jätkub raamatus)


Julia ei ole suur Kataloonia iseseisvuse fänn. Pigem kuulub ta nende ridadesse, kes peab rahvustundeid mõttetult elitaarseks. Ometi oli ta üks esimesi, kes tunnistas, et Hispaania meenutab talle iga korraga järjest rohkem Putini-Venemaad. Avaliku julgeoleku tagamiseks võttis valitsus menetlusse peagi rahvasuus vaikivaks seaduseks ristitud eelnõu. Näiteks keelatakse sellega ära pangahoonete ja riigiasutuste hõivamine, politsei loata filmimine ja meeleavaldused valitsushoonete ees, kui need peaksid kujutama ohtu avalikule korrale. Mida selle all mõeldakse, ei ole kuskil täpsustatud. Teisisõnu, selle asemel et Hispaaniat kriisist välja tuua, tegelevad riigijuhid selle peitmisega. Kui keegi tänaval plakatitega meelt ei avalda, jääbki mulje, et kõik on hästi. Kõigi protestimarssidega käib niikuinii kaasas tumedate politseifurgoonide rodu. Internetiavarustes leidub palju videoid, kus korrakaitsjad meeleavaldusi laiali ajades kummikuulidega ei koonerda. Sellele mõeldes on politsei loata filmimine targem igaks juhuks ära keelata.

(jätkub raamatus)


Katoliiklusel on Kataloonias vähem kõlapinda kui mujal Hispaanias. Viimased uuringud näitavad üldse seda, et enamik siinseid inimesi, kes end usklikuks peab, on sündinud väljaspool Euroopa Liitu. Tundub, et aktiivseimad kirikuskäijad on filipiinlased. Kui rääkida teistest uskudest, siis on väga tegusad ka Ravali moslemid. Tähtsamad kui usk ise on katalaanidele katoliku kirikuga seotud traditsioonid. Jõulud ja lihavõtted nagunii, kuid ei tasu unustada, et ka kõik need lugematud linnaosade pidustused on välja kasvanud kaitsepühaku päeva tähistamisest. Esimene armulaud on lapsepõlve lahutamatu osa ning Alberti sõnul suursündmus nii päevakangelasele endale kui ka tema vanematele. Kõik emad ja vanaemad heldivad neid valges tüllis tüdrukuid ja meremeheülikonnas poisse vaadates. Ning kuigi sellele eelnev esimene piht võib osutuda üsna ebamugavaks, kaaluvad armulaua puhul saadavad kingid kõik kannatused üles.

Albert ja tema sõbrad said peaaegu kõik endale Playstationi. Kujutage siis ette seda karjuvat ebaõiglust, mis langes osaks Alberti parimale sõbrale Oscarile, kelle inglasest isa sakramentidest midagi kuulda ei tahtnud. Just, tema ei saanud endale Playstationit. Ülejäänud kingitused ei ole kümneaastasele poisile kuigi olulised, kuid tänu sellele tähtpäevale on Albertil täitsa arvestatav kullatud mansetinööpide, lipsunõelte, paberinugade ja härrasmehelike sulepeade kollektsioon. „Enamasti on esimese armulaua pidu ka tore! Ma enda oma ei mäleta, aga mu õe omal käis üle saja inimese ja sai palju nalja,“ meenutab Albert heldimusega, kui kevadel tänaval pidurüüs lapsi näeme.

(jätkub raamatus)


Katalaane tuntakse Hispaanias kui hirmsaid ahnepäitse ja ihnuskoisid. Paljud anekdoodid viivad selle lausa äärmustesse: „Kuidas leiutati vasktraat? – Kaks katalaani tirisid kumbki kahesendise ühest otsast“. Kui ihned-ahned need katalaanid siis õigupoolest on? Minu silmis on nad täitsa tavalised ja kohati lausa helded. Eesti taustsüsteemis ei paista ju üldse üllatav, et pärast õhtusööki maksab igaüks täpselt selle eest, mida ta parasjagu sõi ja jõi. Siin aga jagatakse arve tavaliselt võrdselt kogu laudkonna vahel. Kui kümne inimese peale tuleb tasuda 50 eurot, viskab igaüks viieka lauale ja asi ants. Sendi täpsusega enda eest maksmist peetakse parimal juhul koomiliseks, halvimal juhul ebaviisakaks. „Täna söön mina rohkem, homme tema. Täna on temal raha, homme minul,“ ütleb Ruth ikka. Esimene kord Ruthi sõpradega restoranis kujunes just sellepärast üsna valuliseks. Erasmuse ajal ei olnud finantsseis just kiita ja pikemalt mõtlemata tellisin menüüst alati kõige odavamaid toite. Kui arve minu üllatuseks võrdselt jagamisele läks, ei jäänud muud üle kui olukorraga leppida ja ümmargune summa välja käia. Ruthi sõpruskond oli mu avasüli vastu võtnud ning oleks olnud karjuvalt kasvatamatu nende väljakujunenud mängureeglite üle nuriseda.

(jätkub raamatus)


„Kuidas sa võisid? Ma vihkan sind! Südametu mõrd!“ karjub keegi kuskil eemal. Avan silmad ja mõtlen, miks ma nii seebiooperlikke unenägusid näen. Keegi lajatab täiest jõust rusikaga vastu seina ning meie Albertiga vaatame unesegaselt teineteisele otsa. Tundub, et see kisa ja madin käib päris ilmsi. Õrn koputus uksele, pidžaamas hipi-Júlia vilksab tuppa ja poeb kohkunult meie voodijalutsisse. „See on vist veidi minu süü. Ma ei teadnud, et Marinal oli „külalisi“, ja lasin ta peika sisse,“ pomiseb Júlia vaikselt. Näen teda esimest korda murelikuna. Me olime küll Albertiga eile kodus, kui Marina ühes klassivennaga kontserdilt saabus ja kiiresti oma tuppa kadus. Vaene Júlia oli aga hoopis teisel peol või kontserdil ega teadnud pikantsest olukorrast midagi. Kui kodusõda vaibub, hiilib Júlia uuesti välja, et vaadata, kas saab vigastatuid kuidagi aidata. „Me oleme selle korteri jaoks liiga vanaks jäänud,“ ütleb Albert välja mõtte, mis ka minu peast läbi käis.

(jätkub raamatus)


Rannapromenaad ja Barceloneta olümpiabassein enam meie trajektoorile ei jää, seega peame spordi- ja vabaajategevuse üle viima Montjuïci nõlvadele. Jama on ainult see, et pärast poes püstijalu veedetud päeva pole ma kõige agaram jooksja. Tahaksin jalad seinale visata ning ennast veenilaiendeid leevendava kreemiga üleni kokku määrida. Sellepärast istubki mulle ujumine imehästi, pealegi oli basseiniveerel käivat seltsielu ilmatuma lõbus vaadata. Kuna Barceloneta kompleksi juurde kuuluvad ka välibassein ja lamamistoolidega õueala, siis sel suvel ma linnaranda ei jõudnudki. Kõlab pirtsutamisena, aga lisaks mugavusele on seal ka tunduvalt lõbusam. Mulle meeldis jälgida vanapapisid, kes kogunesid maja varju doominot ja kaarte taguma. Seal veedeti tunde ja vahel terveid pärastlõunaid. Selle suve mood oli Kataloonia lipuvärvides ujumispüksid, päris mitu härrat kandsid estelada’t uhkusega oma tagumendi peal. Mõnel moeohvril oli ka harmoneeruv triibuline ujumismüts. See aga ei seganud neil doominomänguks jõudusid ühendamast mõne vähem trenditeadliku taadiga. Ükskord istus lauas kõrvuti just selline Kataloonia patrioot ja punastes suspedes habemik, tagumikul Hispaania pulli pilt. Vahtisin neid häbenemata tükk aega ja kahetsesin, et pole millegagi pilti teha. Kui toreda kaanepildi oleks raamatule saanud! Minu ema soetas viis aastat tagasi endale musta härjaga punase froteerätiku ja Albert narris teda selle pärast iga kord, kui koos randa läksime. Hispaania sümbolid on katalaanile nagu härjale punane rätik. Samal ajal kui vanamehed ujuvad ja hasartmänge mängivad, võtavad prouad päikest, tissid paljad.

Et topless-päevitaja peale Hispaanias kellelgi silm ka ei pilgu, teadsin ennegi, aga millegipärast tundus see basseini ääres kuidagi kummaline. Daamid on enesekindlus ise ja silkavad kergel sammul oma lapselaste sabas. Ükskord tuli riietusruumis jutuks isegi see, kes neist kunagi rasvaimu on teinud. Mul jäi suu lahti, kui pooled kohalviibijatest selle naerusui üles tunnistasid.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Mirjam Johannes ja Petrone Print OÜ, 2015

Toimetaja: Tiina Randus
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Madis Kats
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Esikaanefoto: Triin Ulst
Autori foto: Albert Garcias
Fotoalbum: Mirjam Johannes, Triin Ulst, Dolors Mirabent, Maaja Hallik, Albert Garcias, Marta Garcias, Laura Nõmmik, Neno Sobregués

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-556-47-2 (trükis)
ISBN 978-9949-556-48-9 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
256 lk

Kommentaar

  1. Tõeliselt nauditav lugemine! Gracias! Või siis õigemini: gràcies!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga