Minu Iisrael Margit Prantsus

Ilmunud
02.2017

Kuidas tõlkida sabatit

Kolme Iisraeli-aasta jooksul jõudsin elada religioosses juudi peres, õppida heebrea keelt ja muusikat ning kohtuda tõesti omapäraste inimestega, kelle hulka sattusid poliitajaloolane, sabatihommikused „joodikud“, ministrid, araablastest aednikud, professorid, psühholoogid… Katsusin mõista iidsete kommete tausta ja üritasin tõlkida sabatit eesti keelde. Avastasin ka neid vaatamisväärsusi, millest turist aimu ei saa.

Iisraellaste seas võib nõutult kõrvaltvaatajaks jääda või saada hingelt aina rikkamaks. Või jõuda seisukohale, et selle maa inimesed on põikpäised, kuid targad ja südamlikud. Kolme aabrahamliku usundi – judaismi, kristluse ja islami – ristumispunkt Jeruusalemm, mida võib õigusega pidada maailma nabaks, sai mulle koduseks ja armsaks. Tõin Iisraeli ka Eestisse kaasa: heebrea keelt kuulen ja õpin edasi, juudi kultuurist räägib meiegi raadio ning mul on alles head lõunamaa sõbrad.

Oi, kui te vaid teaksite, mis tähendab olla ultraortodokslik juut! See ei väljendu ainult mustvalges riietuses, vaid igas elatud minutis, igas liigutuses ja hingetõmbes. Toon vaid ühe näite. Sara rääkis, kuidas nad pidid otsekohe ette võtma köögi remondi. Kuigi Sara oli lapsepõlves söönud koššertoitu, ei hoolinud ta enam sellest Ameerika-aastatel ning ka abikaasale oli koššer üsna võõras teema. Majas, mille Sara isa neile Jeruusalemma eeslinna ehitanud oli, ei olnud koššerkööki, kuigi isa oli seda alguses soovitanud. Sara ei näinud sellel mõtet, sest nad ei olnud mehega ju mingid erilised usklikud. Nüüd, kui aga vanimast pojast sai ultraortodoks, oli koššerköögi ehitamine möödapääsmatu.

(jätkub raamatus)

—-

Korraga kostab pika rivi lõpust tugev madal autosignaal. Selline heli kuulub Iisraeli politseiautodele, milleks on suured Ameerika džiibid. Politsei signaal kõlab madalalt ja korralekutsuvalt üle kõigi teiste autode signaalitamise. Eesotsas vaidlejad pööravad pea sinna, kust kostis politsei märguanne.

Kui jõnksatama panevast politseisignaalist ei peaks piisama, siis teinekord kasutab Iisraeli politsei veelgi tõhusamaid korralekutsumise meetmeid. Näiteks ruuporit. Korraks kõlab valjuhääldis krabin ja lühike undamine – see, mis tekib siis, kui näiteks mikrofon võimendussüsteemi kõlari lähedusse satub. Siis puhutakse korraks lühidalt ruuporisse, justkui üritaks politseinik veenduda, kas ikka töötab.

(jätkub raamatus)

—-

Istume sõbrannaga diivanil ja vestleme. Teismeeas perepoeg käib toas kahvatu näoga ringi ja tal ei ole erilist jutuisu.

Viimaks lähevad nad isaga teise tuppa ja sosistavad seal midagi. Poisi ema ütleb mulle muu jutu vahepeal: „Meie Dannik käis ümberlõikusel, sellepärast on ta pisut tujust ära. Ära pane tähele.“

Ja sõbranna räägib mulle ühe temaatilise juudi anekdoodi.

Nagu mainitud, on kombeks, et ümberlõikus tehakse ära juba poisi kaheksandal elupäeval.

(jätkub raamatus)

—-

Hommikul suundume kaamelikaravaniga põhilisest laagriplatsist eemale. Meie kõrbehundist rühmajuhil on kaasas metallkauss, veekanister, väike jahukotike ja seljakotis ka aedvilju. Huvitav, milline lõunasöök meile sellest tuleb?

Pärast pooletunnist loksumist jõuame kohale. Mis kohale? Ühe kõrbeluite juurde kümnest miljonist! Aga piisab sellest, et rühmajuht teab, kus asume. Mõned meie hulgast saadetakse võrseid otsima – ühe kilomeetri peale leidub üks-kaks akaatsiat või muud põõsast ja mõned kõrred või tüükad, mis loodetavasti põlevad. Teeme lõkke.

(jätkub raamatus)

—-

Boas, ja ma arvan, et kõik araablased sellises olukorras, on äärmiselt vastutulelik. „Laename“ naabri aiast – nagunii pole praegu kodus kedagi, kellelt küsida – üpris pika redeli. Mina hoian redelit ja Boas ulatub kaenlaaugust saadik minu aknani. Tugev noor mees vinnab end akna kaudu majasse sisse ja kaob mu silmist. Loen peksva südamega sekundeid, kui palju tal läheb aega minu magamistoast läbi terve maja alla paraadukseni jõudmiseks. Ilma Sara magamistoast läbi põikamata; magamistoast, kus peeglilaual on perenaise kuldehted.

(jätkub raamatus)

—-

Oli hilisõhtu. Neljakorruselise hoone kolmanda korruse saalis käis tore pulmapidu. Pärast pidulikku tseremooniat hakkas mitusada inimest tantsima. Põrand ei pidanud suurele ühes rütmis trampimisele vastu. Üle 400 inimese kukkus läbi saalipõranda alla teisele korrusele, mille põrand omakorda purunes, ja langemine jätkus kuni esimese korruseni. Kukkumise tagajärjel sai surma 23 inimest. Lisaks sai 380 inimest kergemal või raskemal määral vigastada.

(jätkub raamatus)

—-

Meespoemüüja istub kassaaparaadi taga ja ümiseb kaasa raadiost tulevat laulujuppi. Ta tundub sõbralik. Astun juurde ja küsin, kas proovikabiini on. Mees rehmab käega peegli poole ja ütleb, et proovigu ma sealsamas kus teised naised. Ega mul muud üle jäägi.

Hiljem teistes poodides ma enam küsima ei hakkagi. Leian vaiksema nurgakese ja proovin mõne stange varjus.

Seelikutega on kerge. Aga kui soovin osta pluusi, on proovikabiinide puudumine suurem probleem. Mehed võtavad pluusi seljast ja proovivad uut pluusi keset poodi. Naised seisavad pikas järjekorras (kui veab ja poes proovikabiin siiski leidub), jätavad üldse ostmata või ostavad huupi.

(jätkub raamatus)

—-

Üks naistöötaja palub mul endale järgneda. Kõrvalruumis juhatab ta mu riietuskabiini, kus pean võtma lausa pesuväele. Minu jalanõud ja pleier viiakse pooleks tunniks kuhugi ära. Seniks tutvun Iisraeli turvateenistuse põhjalikkusega. Varahommikuse kellaaja tõttu olen pisut unine. Kuigi tüütuvõitu, on olukord ka päris põnev. Huvitav, kui kaugele nad oma otsimisega lähevad? Ja lähevadki nii kaugele, kui ma oodata ei osanud.

(jätkub raamatus)

—-

Õhtuti ja öösiti on mäekülgi palistavast metsatukast kosta šaakalite ulgumist. Päevased linnuhääled asenduvad uute lindude häältega. Hommikuks toob Tšiki mu ukse taha mahamurtud jänese.

Koer on väga paksu karvaga ja suvel on tal hirmus palav. Aednik Murat ajab palavate päevade saabudes Tšikil karvad lühikeseks. Harjumuspärasest karvakerast saab seepeale päris peenike koer. Vaid kaelast ülevalpool jätab aednik karvkatte pügamata, nii et Tšiki saab lisanimeks Lõvipea.

(jätkub raamatus)

—-

Ühel õhtul peale tööd astubki peen daam Ein Keremis bussi pealt maha – valge käekotikese, kena riietuse ja valgete lakk-kingadega. Ja tal on kaasas kaherattaline käru! Aga pole imestada – Iisraeli tänavapildis kohtab igasuguseid inimesi. Isegi väga ootamatuid asju tegemas või kandmas. Olen näiteks näinud, kuidas mööda tänavat kõnnib mees ja tassib suurt televiisorit. Mitte lameda ekraaniga, vaid seda vanaaegset. Ja mitte kaks-kolm meetrit, majast sõiduvahendisse, vaid üsna pikka maad elumajadest kaugemale. Ei tea, kust kuhu, ja ei tea, milleks. Veel olen näinud, kuidas turul käiakse käepärastest vahenditest valmistatud kärudega.

(jätkub raamatus)

—-

Siin maal on võõras läänelik tugev mažoorsus. Muusikat ei peeta vajalikuks kasutada selleks, et veel kord üle kinnitada, kui võidukad ja tublid me ikka oleme. Siin ei häbeneta otsida, tunnistada kurbust ja isegi kahelda. Laul on kui teekond, mille abil püütakse leida õige rada keset raskusi, äärmusi ja eneseotsinguid.

Iisraelist vaadatuna tunduvad paljud läänelikud asjad, ka muusika, hoopis teistsugused. Muidugi ei ole miski absoluutne. Aga siiski tundub, et paljud lääne muusikud püüavad nii-öelda selgeks õppida mingi teose, ütleme laulu. Ja siis seda esitada, püüdes kohatise häälekõla muutmise või käeviipega väljendada tundeid, mis justkui selles laulus olema peaksid. Aga lõunamaa inimene on teistsugune.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Margit Prantsus ja Petrone Print OÜ, 2017

Toimetaja: Loone Ots
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Madis Kats
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Fotoalbum: Margit Prantsus, Bianca Mikovitš, Aviram Eldar, Bill Hobson

Kaanefoto: asafeliason / 123rf.com
Autorifoto: Marita Nael

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-587-81-0 (trükis)
ISBN 978-9949-587-82-7 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
280 + 16 lk

Kommentaarid


Külaline
Age
6 aastat 10 kuud tagasi

Kui sind natukenegi huvitab püha linn ning kolme suure monoteistliku religiooni kokkupuuted Pühal Maal, siis oleks lausa patt seda raamatut mitte lugeda. Kel natukenegi teadmisi Vanast ja Uuest Testamendist, siis igati huvitav lugemine, annab kindlasti uusi teadmisi ja otseloomulikult tekitab tahet minna külastama Püha Maad, aga mitte grupituristina vaid pigem saatjaks see raamat ja seigelda omal käel. Istuda tõepoolest nutumüüri äärsele trepile ja saada osa sellest saginast ja mõista mida tähendab olla üks osa valitud rahvast.

Kuigi Tallinnas on olemas sünagoog, kui mitmed meist on sattunud sinna mõnda püha tähistama või sabati alguse tähistusele. Vist vähesed. Mina seal alles hiljuti käisin ekskursioonil ning oli võimalus sabati teenistusest osa võtta ning tagant järgi mõeldes toimunu üle, „Minu Iisrael“ natuke aitas laiemalt mõista, mille osaliseks ma sain ning kui oluline nende jaoks see sabat on, sest kristlase jaoks on küll pühapäev püha päev, aga see ei tähenda, et sa midagi asjalikku ei tee pühapäeval, isegi kui sa hommikul kirikus oled käinud. Peaks eestlasena õppust võtma, kuidas õigesti puhata ja see ei tähenda, et tegelen saja asjaga vaid puhkangi ja täiega ????

Mis mõttena jäi kummitama, et seal on pühakodasid, mis jagavad pinda omavahel, mitte et kaks kirikut jagavad sama saali, ei. Sama pinda jagavad kaks religiooni, islam ja juudid, et ühes osas majas on sünagoog ja samas majas mosee. Kas ei ole imeline, aga Pühal Maal ju teisiti ei saagi ????

Külaline
Angela
6 aastat 11 kuud tagasi

Väga hea lugemine! Käisin ise ka oktoobris ja olen siiani lummues, tahan kindlasti tagasi! Tahan rohkem teada ultra ortodoksidest.