Kommenteeritud juudi anekdoodid

Ilmunud
11.2017

Ja Saara naeris...

Müts maha tüdruku ees, kes kirjutas raamatu „Minu Iisrael“. Nõuab vaprust ja arukust, et saada asjadest aru nagu tema. Sestap usaldan tema anekdoodivalikut. Teate ju, et mitte kõigil ei ole õigust meie üle naerda, ainult meil endil… ja neil, kes meid armastavad.

(Adik Levin)

Juudid hindavad head nalja ja on alati valmis naerma. Nende huumor on peenutsev, irooniline, torisev ja kindlasti tähtenäriv. Aabram ja Saara on juudi anekdootide lemmikpaar. Ikka ja taas satuvad nad kentsakatesse olukordadesse. Vaidlevad ja nääklevad, aga on väga inimlikud.

Margit Prantsus on elanud Iisraelis, valdab ivriiti ja õpetab seda teistelegi. Tema kokkupuudetest juudiriigi ja selle värvikate elanikega võime lugeda raamatust „Minu Iisrael“ (2017). Margiti terav pilk on valinud välja parimad anekdoodid, mida juudid ise enda kohta räägivad. Paljud anekdoodid ilmuvad Eesti trükisõnas teadaolevalt esimest korda.

Katkendid

Õigupoolest juhtub anekdootlikke situatsioone juba enne, kui tema ja temake abielusadamasse jõuavad.

„Nõnda siis, noormees, te otsustasite abielluda minu vanema tütre Tsilaga?“
„Jah!“
„Kas suudate peret toita?“
„Arvan, et suudan!“
„Mõelge hästi järele, meid on kokku kuus inimest!“

Peigmees pruudile: „Kas sa armastaksid mind ka siis, kui isa mulle pärandust ei jätaks?“
Pruut peigmehele: „Mina armastaksin sind ikka, ükskõik, kes sulle varanduse jätab!“

(jätkub raamatus)

—-

Järgmist lugu võib rääkida kui puhtfilosoofilist. Selle arvukad variandid on levinud üle maailma. Kõige mahlasemad on loomulikult pärit Nõukogude Liidust, kus nii suhtumine juutidesse kui ka lihtsalt olme olid läänemaailma omadest täiesti erinevad. Niisiis:

„Kuidas elad?“
„Kas see on sinu meelest elu?“

Sama nalja esimene edasiarendus on lihtsalt veidi pikem.

Odessa huumor:
„Saara, sa oleks võinud küsida, kuidas ma elan?!“ „Kuidas sa siis elad?“
„Oh, parem ära küsi!“

(jätkub raamatus)

—-

Keskmine Eesti pere saab vähemalt korra aastas, jõululauas, täiskoosseisus kokku. Juutidel on sarnaseks ühendajaks paasasöömaaeg.

Paasapüha eel helistab isa pojale, kes elab teises linnas.
„Kuidas läheb, Leokene?“
„Hästi, isa! Aga sul?“
„Oh, minul mitte eriti. Otsustasime emaga lahku minna.“
„Mida?? Mispärast ometi?!“
„Ah, ei taha sellest telefonis rääkida.“
„Isa, ma anun sind! Ära võta selles asjas midagi ette enne, kui ma koju tulen. Helistan kohe kõik läbi ja me tuleme kohale. Kas lubad, et sa enne midagi ei tee?“
„Olgu, Leokene, olgu. Luban, et paasapühadeni ma ei tee midagi.“
„Suurepärane. Paasaks oleme kõik teie juures.“
Pärast telefonikõnet ütleb mees naisele: „Kallis, kindlustan sulle, et kõik meie lapsed tulevad paasapühaks koju!“

(jätkub raamatus)

—-

Mõnele kohe meeldib kasutada võimalust saada asjadest teistmoodi aru kui kõik teised!

Töökoha taotlejalt küsitakse: „Kas teil on soovitus eelmisest töökohast?“
Too vastab: „Jaa! Mul soovitati otsida uus töökoht!“

„Kus sa töötad?“

„Mitte kusagil!“
„Aga mida sa teed?“
„Mitte midagi ei tee!“
„Suurepärane ajaviide!“
„Seda küll, aga milline konkurents!“

(jätkub raamatus)